Pearl Harbori müüdid
Film „Pearl Harbor“ (2001) on kahtlemata huvitav, kuid mõningad selle episoodid tekitavad hämmastust: esiteks paneb imestama, kuidas on võimalik vastandada sõjaväebaasi pommitamist rahuliku linna pommitamisele, teiseks on mõned ajaloolised faktid filmis tugevalt moonutatud ning valelikult näidatud. Tõsi, selles ei ole süüdi stsenaristid, vaid müüdid, millega on ümbritsetud jaapanlaste rünnak Pearl Harborile. Filmi loojad lihtsalt kordasid neid. Üritame neid müüte hajutada…
Jaapanlastel oli tõepoolest põhjust USA peale hammast ihuda. Ameeriklased rahastasid Hiinat, kellega Jaapan sõdis alates 1937. aastast ning nõudsid jaapanlastelt sõjategevuse lõpetamist. Loomulikult ei tegutsenud USA mitte ainult sõnadega, vaid ka tegudega: oma eesmärgi saavutamiseks kasutasid nad erinevaid survemeetodeid, sealhulgas majanduslikke. Näiteks leppisid USA ja Suurbritannia kokku embargos nafta ja rauamaagi ekspordile Jaapanisse. Vähe sellest, ameerika pankades külmutati umbes 60 miljonit dollarit jaapani aktivat.
Jaapanlastele ei meeldinud see üldse. Vastuseks otsustati alustada sõda USA-ga. Tundub, et see oli hullumeelne samm: oli ju USA tööstuse potentsiaal 7–9 korda, SKP – 17 korda, lennukite tootmine – 8 korda suurem! Kuid tookord arvestati Tokyos, et võit selles sõjas on täiesti reaalne, kuna loodeti oma laevastiku ülekaalule (jaapani laevastiku ülekaal ameerika omast oli proportsioonis 10:7) ja ootamatule löögile, mis ühe hoobiga pühiks kogu ameeriklaste laevastiku veel enne sõja algust. Tõusva päikese maa strateegid mõtlesid, et peale laevastiku kaotust kaotavad ameeriklased oma positsiooni Vaiksel ookeanil, tõstavad käed üles ja alistuvad. Nii võitsid jaapanlased sõjas Hiinaga 1894. aastal ja Venemaaga aastatel 1904–1905. Kuid nad tegid valearvestuse…
Seniks aga tõmbavad ameeriklased kõik oma Vaikse ookeani sõjalaevad Pearl Harbori lahte, kartes, et löök antakse Malaisiast või Filipiinidelt. Tõsi, sellega tegid nad jaapanlastele suure teene – nüüd said need võimaluse hävitada USA Vaikse ookeani laevastik ühe hoobiga. Seepärast otsustatigi rünnata Pearl Harbori.
Pearl Harbori rünnaku plaani väljatöötamine tehti ülesandeks admiral Isoroku Yamamotole (1884–1943). (tema juurde tuleme me veel tagasi). Ei ole teada, millal ta oma uute kohustuste juurde asus, kuid teada on, et töö rünnakuplaani kallal algas enne 1941. aasta juunit.
Esimene eksimus: ameeriklased ei teadnud midagi
Film tekitab mulje, et ameeriklased ei teadnud ettevalmistatavast operatsioonist midagi. Filmi ühes episoodis näidati kedagi krüptoloogi, kes Roosevelti küsimusele: „Kas teie inimesed suutsid jaapanlaste šifri lahti murda?“, laiutas abitult käsi ja ütles: „Veel mitte, söör, kuid me töötame selle kallal“.
Vale. Ameeriklased suutsid leida võtme väga keeruka jaapani šifri – „purpur“ murdmiseks. Seda kasutati 1937. aastast alates. Kuid juba 1940. aasta augustis murti see lahti grupi ameerika krüptoloogide poolt eesotsas William Friedmaniga. Selle kallal töötati 20 kuud ning edu eest maksis Friedman närvivapustusega ja kolmekuulise vaimuhaiglas viibimisega. Huvitav, et jaapanlased ei saanudki sellest sõja lõpuni teada ning jätkasid aktiivselt „purpur“-koodi kasutamist.
Loomulikult nad tegid vea. Nüüd sai ameerika valitsus võimaluse lugeda jaapanlaste ülimalt salajast kirjavahetust.
1. detsembril 1941 pandi Roosevelti lauale kiirsõnum Tokiost, mis oli adresseeritud Jaapani saadikule Saksamaal parun Oshimale: „Anna sakslastele salaja edasi, et sõjaliste kokkupõrgete tõttu on suur sõjaoht anglosaksi rahvaste ja Jaapani vahel ning lisa, et sõda võib alata kiiremini, kui keegi seda arvata oskab“.
3. detsembril 1941 sai Roosevelt teada, et Tokyo andis oma saatkonnale Washingtonis korralduse hävitada koodiraamatud ja šifrimasinad. Kui kavatsetakse katkestada diplomaatilised suhted, ei põletata koodiraamatuid – saadikud lihtsalt lahkuvad riigist ja võtavad need kaasa. Selline otsustav samm tähendas ainult ühte – sõda. Roosevelt sai sellest suurepäraselt aru.
6. detsembri päeval 1941 sai Ameerika luure Jaapani valitsuse noodi sisu, mis oli saadetud Tokyost saadikule Washingtoni. See oli küllaltki mahukas dokument, mis koosnes 14-st osast. Päeva jooksul õnnestus nendest dešifreerida ainult 13. Kell 20.45 sõitis ohvitser Elvin Kramer Valgesse Majja, et presidendile dešifreeritud informatsioon üle anda, ootamata 14-ndat osa. Sinna jõudis ta kell 21.15, kuid Roosevelti ei olnud kohal – ta võttis osa pidulikust õhtusöögist. Kuid saanud teada Krameri toodud dokumendi tähtsusest, oli president sunnitud külaliste ees hüvasti jätma. Lugenud teksti, hüüatas ta: „ See tähendab sõda!“
Ja siin algabki kõige huvitavam. Roosevelt, kes tundis suurepäraselt jaapanlaste sõnamurdlikku asiaatlikku taktikat, ei võtnud vaevaks Hawaii laevastiku juhtkonda isegi hoiatada valveloleku vajadusest. Ta läks magama. Kui aga Elvin Kramer 7. detsembri hommikul kella 10.20 ajal kiirsõnumi dešifreeritud 14-nda osa kokku korjas, haaras ta kaasa ka teate, mis oli püütud kell 1.00 öösel. Selles tehti Jaapani saadikule ülesandeks anda üle noot Ameerika valitsusele 7. detsembril kell 13.00 Washingtoni aja järgi. See aeg vastas kella 8.00 Hawaii ajale. See oli parim aeg rünnakuks!
Kramer sai sellest aru. Minutitki kaotamata ruttas ta Valgesse Majja ning andis dokumendi staabiülemale kindral George Marshallile. Nüüd oli Pearl Harborit hoiatada äärmiselt vajalik. Selle ülesande sai kolonel Edward French. Kolonel saatis teate telegraafi teel. Honolulusse jõudis see kell 13.30 Washingtoni aja järgi. Hawaii näitas kell sellel ajal juba 8.03.
Jaapani pommitajad alustasid rünnakut umbes 5 minutit varem…
See on kogu loo kõige arusaamatum osa. Kindral Marshall oleks saanud teadet edasi anda vähemalt kolmel moel. Telefoni teel oleks see võtnud temalt ainult 5 minutit. French oleks võinuks kasutada raadiosaatjat. Tõsi, Kaitseministeeriumi 10-vatine saatja ei sobinud sellel päeval nendeks eesmärkideks – tööd takistas müra, kuid firmal YASA, kelle telefoni ta kasutas, oli sellel hetkel ainult 40-vatine raadiosaatja. Oleks võinud ju kasvõi püüda seda kasutada. Informatsiooni edastamine raadio teel oleks kestnud mitte rohkem kui 20 minutit. Kuid Frensh valis millegipärast kõige aeglasema sidevahendi – telegraafi. Parimal juhul oleks teadaanne läbi selle liikunud tund aega.
Kas Marshall kartis, et telefoni võidakse pealt kuulata? Oletame. Kuid ta oleks võinud viia sõjaväebaasid Vaikses ookeanis lahinguvalmidusse kellelegi põhjust selgitamata.
Miks Roosevelt tõmmati eelmisel õhtul sõna otseses mõttes peolaua tagant ära, järgmisel päeval aga, omades palju tähtsamaid dokumente, ei leitud aega teda nendest teavitada? Miks Roosevelt ei teavitanud USA Vaikse ookeani sõjaväebaase 6. detsembri õhtul? Ei olnud ju Pearl Harbor rünnakuks valmis – laevad olid torpeedovastaste võrkudega ümbritsemata. Kas tõesti oli talle vähe parun Oshima kiirkirjast, käsust hävitada koodiraamatud, korraldus katkestada rahuläbirääkimised?
Mis see on? Lohakus, oskamatus kriitilistel momentidel õigeid otsuseid vastu võtta, asjaolude juhuslik kokkusattumus või saabus hoiatus sihilikult liiga hilja? On arvamus, et Roosevelt provotseeris spetsiaalselt „kurbuse päeva“, et murda isolatsionistide vastupanu, kes ei soovinud sõda Jaapaniga. Ei tea, kas see on tõde või vale. Otsustage ise.
Igal juhul võib kindlalt öelda: see, et USA valitsus ei teadnud kavandatavast rünnakust midagi – on vale. See aga, et Pearl Harboris sellest midagi ei teatud – sulatõsi.
Teine eksimus: ameeriklased kandsid 26. novembril 1941 aastal suuri kaotusi
Tankani lahest väljus ja võttis kursi Pearl Harborile laevastik, mis koosnes 32 laevast. Nende hulgas oli 6 lennukikandjat, 2 soomuslaeva, 3 ristlejat, 9 miini- laevaja 12 abilaeva. Eskaadrit juhtis viitseadmiral Nagumo (1882–1944).
7. detsembril kell 6.99 kohaliku aja järgi tõusis õhku esimene grupp Jaapani hävitajaid ja pommitajaid, kell 7.00 lahkus lennukikandjalt teine grupp. Esimesed pommid langesid Pearl Harborile umbes 7.55…
353 jaapani lennukit tekitasid baasile 2 tunni jooksul pommide ja torpeedodega suuri purustusi. Mõned Ameerika hävitajad suutsid tõepoolest õhku tõusta ja lahingusse astuda. Operatsiooni tagajärjel kaotasid jaapanlased 29 lennukit ja 6 miniallveelaeva. Ameeriklaste kaotused olid aga šokeerivad: 188 lennukit, 18 sõjalaeva, umbes 2400 inimest hukkunutena. (Ainuüksi „Arizona“ viis uppumisel endaga kaasa 1100 meest).
Seepärast tekkis arvamus, et ameeriklased tõepoolest kannatasid tugevalt sellel päeval. Kuid seda ainult esmapilgul. Kui laevu oleks rünnatud avamerel, oleksid jaapanlased neist tõepoolest lõplikult vabanenud. Kuid Pearl Harbori lahe sügavus ei ületanud 15 meetrit – auklikuks lastud laevad tõsteti põhjast üles, parandati, moderniseeriti nendel relvastus, lasti uuesti vette ja … Olge lahked! Patsient on terve! Ainult suur „ Arizona“jäi renoveerimata. Peale selle ei olnud sellel päeval lahes ühtegi lennukikandjat. (Ette rutates – just lennukikandjad otsustasid Jaapani-Ameerika sõja tulemuse). 188 lennukit aga on tühiasi võrreldes USA kogu õhujõududega: ainuüksi 1941 aastal ehitati USA tehastes 26277 lennukit. Ainukeseks suureks kaotuseks USA-le olid sellel päeval inimesed …
Sellisel moel jaapanlased, kes arvasid, et surusid 7. detsembril USA nokauti, tegid karmi valearvestuse – rünnak ei õigustanud eesmärki.
Kolmas eksimus: ameeriklased olid väga ehmunud
Selle müüdi aga mõtlesid arvatavasti filmi tegijad ise välja – et anda sellele rohkem dramaatilisust. Vaatasin imestusega norgus ameerika ministreid ja sõjaväelasi, kes paaniliselt hüüdsid, et „kui jaapanlased maabuvad, jõuavad enne Chicagoni, kui me neid peatada suudame!“
Huvitav, millised allikad neile teatasid, et need kavatsesid maabuda? Täielik jama. Jaapanlased olid juba niigi kõrvuni Hiina territooriumis sees, kui aga Jaapani strateegid oleksid hakanud mõtlema maabumisele USA-s, oleks imperaator arvatavasti nad vaimuhaiglasse peitnud. Alustagem sellest, et sellise hiiglase nagu USA vallutamiseks ei olnud neil lihtsalt inimressursse. Sellest annavad tunnistust jaapani allikad: aastatel 1941–1945 hoidsid jaapanlased Mandžuuria territooriumil 13 diviisi, Hiinas – 22 diviisi, Vaiksel ookeanil aga sõdis kõigest 11 diviisi.
Jaapanlased soovisid ühe hoobiga nokauti lüüa ainult USA Vaikse ookeani laevastiku.
Kuid Tsušima ajad olid möödas, peale selle, nagu aru saate, laevastik taastati, USA hiiglaslik tööstuspotentsiaal aga hakkas peale sõda igakuiselt välja laskma tohutu suurtes kogustes lennukeid, laevu, pomme ja muid sõja mänguasju. Samal ajal kui ressursside puuduses lämbuv Jaapan ei saanud seda endale lubada. Mida siis ikka karta?
Jaapani linnade pommitamine
Ja, hirmu ei olnud. Oli kõik, mis võimalik, ainult mitte hirm. Ning eelkõige soov kätte maksta.
Ja, jaapanlased ei tekitanud USA armeele sellist suurt kahju, nagu nad soovinuks, kuid Pearl Harbori pommitamine oli Jaapani ainukene suur ilutulestik selle sõja ajal. Hiljem algatas selliseid ilutulestikke ainult USA.
18. aprillil 1942 lendasid 16 B-25 pommitajat Jaapani kohal ja heitsid oma surmatoova laadungi maha Tokyo tehaste kohal. Mõned pommid kukkusid ka elurajoonidele. Lennukeid tabas õhutõrje marutuli, kuid mitte ühtegi neist ei tabatud. 15 lennukit maandusid. 8 lendurit sattusid jaapanlaste juurde vangi. Kolm lasti maha „inimsusevastase kuriteo eest“. Kahju oli minimaalne, kuid jaapanlased olid šokis.
Just seda ajaloolist fakti otsustasid filmi loojad näidata kui õiglast kättemaksu Pearl Harbori eest. Ei tea, kui korrektne see on. Aga miks mitte panna peakangelased lennuki B-29 juhise taha, mis koos 278 samasuguse lennukiga 9. märtsi ööl vastu 10-ndat 1945 aastal sai järjekordse rünnaku ajal surma 84 000 jaapanlast, suuremas osas rahulikud elanikud. Või „Enola Gay“, mis 6. augustil 1945 aastal heitis Hirošimale tuumapommi? Loomulikult on õhutõrjekahureid täis pikitud Tokyo kohal lendamine kangelaslik tegu, kuid Ameerika juhtkonnale selline strateegia au ei tee. Just lennukikandjad ja lennukid otsustasid sõja lõpptulemuse Vaiksel ookeanil. Ameerika pommitajad õõnestasid Jaapani majanduse ning tegid maatasa suure hulga Jaapani linnu. Nii purustati Toyama linn 99,5% ulatuses! (Hirošimast ja Nagasakist vaikime üldse). Muuseas, just selle sõja ajal leiutasid ameeriklased vaippommitamise. Selliste metsikuste eest tuleks ameerika juhtkonna üle võrdselt natsidega inimkonna vastaste kuritegude eest kohut mõista.
Kuid võitjate üle nagu teada, kohut ei mõisteta.
Yamamato likvideermine
13. aprillil 1943 püüti USA luure poolt kinni ja dešifreeriti teade, mis oli adresseeritud Saalomoni saartel asuvate Jaapani sõjaväebaaside juhtkonnale. See algas sõnadega:
„Ühinenud laevastiku Ülemjuhataja inspekteerib Ballalae, Shortlandi ja Buini saari vastavalt plaanile:
6.00 Väljalend Rabaulast pommitaja pardal (6 hävitaja saatel).
8.00 Saabumine Ballalaele …“. Näidati ka täpne kuupäev.“
Milline uskumatu vedamine! Saatus ise annab ameeriklaste kätte Jaapani laevastiku Ülemjuhataja, sõjaväelase, omade hulgas ebatavaliselt populaarse sõduri, kavala strateegi ja mis kõige tähtsam, Pearl Harbori pommitamise algataja – admiral Isoroku Yamamoto.
Ohvitser Mitsuo Fushida (juhatas esimest lennukite löögigruppi, mis pommitas Pearl Harbori) rääkis temast: „ Kui sõja alguses oleksid läbi viidud valimised laevastiku ülemjuhataja kohale, siis oleks kahtlemata suure häälteenamusega sellele kohale jäänud Yamamoto“.
USA armee otsustas läbi viia operatsiooni tema kõrvaldamiseks.
18. aprilli hommikul 1943 aastal (saatuse iroonia tahtel pommitati sellel päeval, kuid aasta varem, Tokiot, mida näidati filmis) tõusid Hendersoni baasist õhku 18 hävitajat P-38. Nad võtsid kursi Ballalae saarele. 2 tundi hiljem märgati 7 jaapanlaste lennukit. Ühes nendest oli Yamamoto … 14 ameerika hävitajat võtsid kõrgust ja astusid lahingusse pommitajat kaitsvate hävitajatega, mis laskus madalamale, riivas puude kroone ning üritas põgeneda. Kuid teda asusid jälitama veel 4 hävitajat. Major Thomas Lanphier suutis selle paremat mootorit tabada. Minuti pärast rebenes tiib lennuki küljest ära ning pommitaja kukkus džunglisse. Lanphier rebis end tema sabas istuvast 2 vastase hävitajast lahti ning suundus lennubaasi poole.
Ameeriklased kaotasid selles lahingus ainult ühe lennuki.
Yamamoto surm õõnestas tugevalt Jaapani armee võitlusvaimu. Tema matustel kõlasid sellised sõnad: „ Oli ainult üks Yamamoto ja mitte keegi ei suuda teda asendada“.
Filmi loojatel oleks parem olnud kasutada seda episoodi, mitte aga Tokio pommitamist. Oli see ju aus lahing – sõjaväelased sõjaväelastega, mitte aga rahulike elanike hävitamine.
NB! Loe ka:
Lõks admiral Yamamotole
