Haaremi saladused – Osmanite impeeriumi naised (1. osa)

Naiste kogukond

Mõistmaks Osmanite ühiskonna tõelist olemust, tuleb tema keerukat struktuuri vaadelda mitmest aspektist. Eriti kehtib see naiste seisundi kohta ühiskonnas, mille keeruka ja mitmekesise olemuse mõistmiseks peame impeeriumi komplekssesse ühiskondlikku korraldusse põhjalikumalt süüvima. Pealtnäha olid mees- ja naissugu Türgi riigis rangelt eraldatud, ent tegelikult eksisteerisid seal vabadused, mida esmapilgul oodatagi ei oskaks. Osmani naise maailm oli nagu osmani maja fassaad. Türklaste elamu esikülg oli lihtne ja kaunistamata, mõjudes unarussejäetu ja peaaegu koledana. Ta ei andnud vihjetki luksusest ja viimistletusest haaremis – kodu kõige intiimsemas osas, selles salapärases varjupaigas, mida välismaailm harva häiris. Idamaa naised kandsid ühetaolist ja anonüümset, ferace nime kandvat rüüd, mis tegi nad meeste silmadele nähtamatuks, kuid mille all oli peidus nende vajaduste, ihade, lootuste ja unelmate segadik.
Osmani ühiskonnas olid naised pere lahutamatu osa. Traditsiooniline türgi perekonnamudel kujunes välja alles pärast seda, kui algsed hõimud, mis pärinesid ühistest eellastest, olid muutunud paikseks ja linnastunud. Osmanite Impeeriumis moodustas suurpere ühtse terviku, mis elas perekonnapea võimu all. Isa, ema, abielus ja vallalised pojad, tütred, lapselapsed, konkubiinid, orjad ning teenrid elasid koos ühe katuse all, kuid olid islami tava kohaselt eraldatud – mehed elasid selamlik‘is ja naised haremlik‘is, mis olid osmani majapidamise kaks eraldiseisvat ja erilaadset osa.
Pereisa oli majapidamise juht ning kõik perekonnaliikmed pidid käituma temaga lugupidavalt ja tema sõna kuulama. Ta käsutas teenreid ja juhtis majapidamist, kuid naiste ruumides oli ainuvalitsejaks pere-ema. Haarem oli tema võimupiirkond ja sellesse sisenedes pidi isegi perekonnapea järgima kombestikku, mida ei võinud eirata muidu kui eriti erandlikes oludes. Ehkki mehel olid põhimõtteliselt kõik õigused, pidi ta praktikas järgima mõõdukuse ja helduse nõuet – selle kirjutasid ette Koraan ja islami seadus, mis aastasadu olid kaitsnud kõikide ühiskonnaliikmete õigusi.
Rändrahva paikseks muutumisega ja monarhia kehtestamisega kaotasid türgi naised kõrge sotsiaalse seisundi ja vabaduse, mis neil oli olnud Aasia steppides. Ühiskonna ümberkorraldamisega kaasnesid kultuurilised muudatused senise rändrahva loomuses. Türklased olid harjunud avarusega ning šamanismi maagilis-usuliste rituaalidega, mis kulmineerusid kosmilisele teekonnale asumise ekstaasis. Islami käsud ja bütsantsi kombed surusid neile aga peale naiste eraldamise haaremisse ja nende aktiivse sotsiaalse rolli hääbumise. Türklaste nomaadse päritolu tõttu ei langenud türgi naised aga ühiskonnas kunagi nii tähtsusetusse rolli nagu naissugu ülejäänud islamimaailmas. Nad suutsid saavutada teatava autonoomia ning teatud hetkedel ajaloos isegi oma allutatud seisundist välja pääseda.

Koraan lubab mehel pidada nelja abikaasat ja määramata hulka konkubiine, kuid nõuab, et neid elatataks teataval väärikal tasemel. Selle tõttu olid haaremid ainult kõrgkihi meestel – vesiiridel, beidel ja pašadel, enamik mehi olid aga ühenaisepidajad. Nagu mitu lääne rändurit märkis, nägi türklane oma elu jooksul ainult neid viit-kuut naist, kes olid tema perekonnaliikmed, ja sugutungi vallapäästmiseks ei olnud tal muud teed kui otsida kreeklannasid ja armeenlannasid ning väheseid euroopa naisi, kes Osmanite Impeeriumi sattusid. Kõik muud mõtted seksist jäid unelmateks. On huvitav märkida, et monarhisuguvõsa ei praktiseerinud abielu – kõikide Türgi alamate poolt aktsepteeritud kommet. Sultanid ei sõlminud pärast 15. sajandi teist poolt seaduslikke abielusuhteid ning paaritusid – kui vähesed erandid välja arvata – üksnes konkubiinidega. Teisest küljest olid printsessid ainsad naised impeeriumis, kes orjadega abielludes võisid nõuda abikaasalt monogaamsust.
Emaks saades omandasid naised osmani ühiskonnas uue staatuse. Moslem pidas ennast täisväärtuslikuks ainult siis, kui tal oli järglasi (soovitavalt meessoost). Seetõttu tõi emadus kaasa privileege. Naiste sigimatust võib pidada üheks polügaamia põhjuseks. Suure valitseja haaremis nagu ka kõige tagasihoidlikumas majapidamises valitsesid emad oma tütreid, miniaid, teenijannasid ja teatud vanuseni ka poegi. Poisse õpetati väljaspool haaremit, kuid nad jäid kauaks oma emast sõltuvaks. Ema oli see, kes valis pojale pruudi, kui pärast isa surma pidi pojast saama perekonnapea ja tema naisest uus majaperenaine. Poja suhtumine emasse jäi alati ülimalt aupaklikuks. Sultanipalees pääses see pühendumus täielikult maksvusele suure austusena, mis sai valitseva sultani emale osaks tiitlitena, millega teda avalikult pöördudes kõnetati, ja mõjuvõimuna, mille ta pärast oma abikaasa surma säilitas.
Türgi mees oli sünnist saadik privilegeeritud. Teda imetleti ja hellitati. Kui ta oli keskklassi perekonnast, koolitati teda medreses ehk usukoolis, et valmistada teda ette avalikku teenistusse astumiseks. Kui ta oli kaupmehe perekonnast, õpetati teda perekonnaäri jätkama. Tüdrukutele anti haridust vähem ja – harvad erandid välja arvatud – valmistati neid ette lihtsalt ema ja abikaasa rolliks. Nad pidid õppima süüa valmistama ja muid majapidamistöid tegema ning kui nad olid heal järjel perekonnast, tuli neil õppida pilli mängima, tikkima ja majapidamist juhtima. Hoolimata nendest piirangutest ja hariduse puudumisest, oskasid türgi naised hästi luuletusi lugeda ning tundsid ravimtaimede kasutamist haiguste peletamiseks ja keha eest hoolitsemiseks. Neid teadmisi anti edasi põlvest põlve.
Osmani – nagu ka tolle aja euroopa – ühiskonnas kasvatati naine üles pühendumisega abiellumisele kui tähtsaimale eesmärgile. Selleks kaalukaks sündmuseks valmistas perekond teda ette sünnist saadik. Ema otsis ja valis peigmeest, andis tütrele juhiseid ja pidas liidu sõlmimisele eelnevaid keerukaid läbirääkimisi. Viimased järgnesid sageli arvukatele eelkõnelustele hamamis, avalikus saunas, mida võis pidada türgi naiste vastuvõturuumiks. Edasi tulid privaatsemad kohtumised haaremites, kuni perekonnad jõudsid kokkuleppele, peigmees andis üle tavapärased kingitused ja maksis pruudi isale raha pulmapeo kulutuste katmiseks.

Abiellumine polnud mitte ainult austusväärsuse näitaja ja ühiskondlik kohustus, vaid ka finantstehing. Koraan sätestab, et peigmees peab maksma pruudile rahasumma, mille suurus sõltub tema jõukusest. Selle raha hoidis pruut alles juhuks, kui ta peaks maha jäetama. Mahajäetud naised ei sattunud põlu alla, vaid suguvõsa võttis nad tagasi. Abielu lahutamine oli siiski üksnes mehe ainuõigus ja naise ainsaks kaitsevahendiks mehe halva käitumise korral oli pöörduda kohtuniku poole, kes tegi patustajale ettekirjutuse täita oma abielumehekohustusi korrektsemalt.
Türgi naised võisid käsutada oma vara. See tähendab, et neil oli lubatud oma vahendite piires asju osta ja müüa. Pärides oli naisel õigus poole väiksemale pärandiosale kui mehel. Tuleb aga meeles pidada, et „progressiivses“ Euroopas kehtis sel ajal kord, et kogu vara pärib vanim poeg. Sellega võrreldes oli osmani naiste olukord lausa kadestamisväärne. Türgi naise vabaduse määr sõltus tema sotsiaalsest seisundist. Alamkihi naised läksid turule või hamamisse saatjata, keskklassi naist saatis teener, daamidega käisid kaasas orjad ja eunuhhid, sultani soosikuid nähti aga avalikes kohtades harva ning siiski ainult diskreetsel väljasõidul, mis oli hoolikalt planeeritud ja ülirange valve all. Siiski oli alati olemas võimalusi ja vahendeid seisuse seatud piirangute ületamiseks.
Välja minnes pidid türgi naised olema ülihoolikalt kaetud. Nende kohustuslikuks vormiriietuseks oli ferace – pikk ja vormitu rõivaese, mis ulatus peaaegu maani, ning loor yaşmak, mis kattis juuksed ja näo, jättes nähtavale vaid silmad. Seda püsivat maski nõudis meessugu, kaitsmaks ennast naise näo nägemisest tuleneva ahvatluse eest. Tegelikult osutus see kammits naistele hoopis eeliseks. Riidesse mässituna võisid naised näha, olles ise nähtamatud, liikuda ringi äratuntamatuna ja tänu sellele teha, mida tahtsid. Kõrgklassi naine, kes soovis turule üksi minna, võis kergesti muuta end lihtnaiseks, pannes selga viletsa ferace. Just sel viisil käis Pierre Loti romaanide kangelane Aziyadè riskimata oma eurooplasest armukesega salakohtamistel. Ükski mees ei suutnud oma abikaasat tänaval ära tunda.
Isegi kui tal oli suur kahtlus, ei saanud ta seda kontrollida, sest moslemil ei sobinud avalikus kohas naist kõnetada.
Loor ja haarem sobisid türklaste teatraalse loomusega. Konstantinoopoli tänavatel oli anonüümsete naiste jaoks alaline lava, millel nad uhkeldasid oma kostüümides. Haarem – suletud, ligipääsmatu, vaikne – lausa sundis luuletusi kirjutama, ehkki armastatu ei olnud määratud kunagi kuulma armunud naise õrnu värsse ja igatsevaid ohkeid. Naiste eluruumidest moodustunud omaette maailma teemal on Euroopas kirjutatud palju lehekülgi, ja haaremiinstitutsiooni on analüüsitud mitmest aspektist. Haaremit müstifitseeriti ja mõisteti hukka, esitati rafineeritud erootiliste rõõmude areenina ja elegantsete tüdrukute internaatkoolina, kuid hinnangust sõltumata tuleb möönda, et haarem oli koht, kus naised said häirimatult mõelda, rääkida ja üksteist tundma õppida. Euroopas ei peetud naisele omaenda privaatse paiga võimaldamist kohaseks.
Alles 18. sajandi alguses omandas aristokraatlikes ringkondades populaarsuse idee seada sisse eluruumid, mis oleksid üksnes naiste kasutuses. Leedi Mary Wortley Montagu, kes oli 18. sajandi alguses Briti Konstantinoopoli saadiku sir Edward Wortley Montagu naine, arvas, et osmani naised suutsid luua tõhusaid poliitilisi survegruppe just tänu sellele territoriaalsele vabadusele haaremis. Tema käsitas seda tegurina, mis võimaldas neil luua antiühiskonna, mis oli ainus vaba koht orjade impeeriumis.
Alates 19. sajandi reformilainest said osmani naised osalisteks moderniseerimisprotsessis, mis järk-järgult kujundas nende seisundi tundmatuseni ümber. Mitmesugused kultuurimõjud, kirjutised laiast maailmast, võrdlus euroopa tsivilisatsiooniga, nagu sellest kirjutati ajalehtedes, ja ennekõike sisenemine tööturule, kus naistel oli täpselt kindlaksmääratud sotsiaalne roll, tõi kaasa nende emantsipatsiooni.
20. sajandis alguses, kui Osmanite Impeerium lagunes ja hävis, hääbusid ühtlasi paljud temale iseloomulikud institutsioonid. Mitmenaisepidamisest ja naiste hülgamise õigusest loobuti, haaremid suleti. Saabus lõpp tervele ajastule ning temaga koos unelmatele, pettekujutelmadele ja müütidele, mida ta oli elus hoidnud.

Suletud ja privaatne koht – Osmani sultanite serail

Kuldse Üsküdari (Scutari) linna ja uskmatute linnaosa Galata vastas on väike kolmnurkne poolsaar. See asub Kuldsarve lahe suudmes ning teda uhuvad Marmara mere soe vesi ja Bosporuse väina reetlikud hoovused. Selle kõrvalise ja tervisliku kliimaga neeme tippu otsustas 15. sajandi teisel poolel sultan Mehmet II ehitada oma ametliku residentsi.
14. sajandi alguses olid türklased, sõjakas rändrahvas, imbunud Anatoolia platoole ning rajanud allakäiva Bütsantsi Impeeriumi aladele sajandi jooksul tugeva ja aukartustäratava riigi. Kristlik maailm pidas neid Altai ratsanikke metslasteks, käsitades nende edasiliikumist Euroopa suunas surmaohuna, mis kulmineerus Palaiologoste ja Komnenoste hiilgava pealinna Konstantinoopoli vallutamisega. Türklased sisenesid linna pärast pikka piiramist 29. mail 1453.

Mehmet II ei piirdunud oma unistuse – keisritrooni – kättesaamisega. Ta tahtis luua uue valitsemisvormi, korraldada riigi ümber ning jätta oma jälje ka pealinna arhitektuuri ja kunsti. Ta oli põikpäine ja autoritaarne mees, kes samal ajal siiski hindas kreeka kultuuri ja kunsti, rikkudes lausa koraani seadust, lastes Gentile Bellinil oma portree maalida. Mehmet uuendas ja rekonstrueeris hoolikalt Konstantinoopoli, purustamata sidet kreeka kultuuriga, mis ühendas linna selle möödunud hiilgusega.
Esimese sultaniresidentsi asukohaks valiti tihedalt asustatud ala Kolmandal künkal, Theodosiuse foorumi lähedal. Kui ehitamine oli lõpule viidud, kolis Mehmet oma õukonna ja haaremiga sinna, kuid peagi selgus, et palee ei vasta valitseja vajadustele – sultan oli korraldanud oma õukonna ümber bütsantsi mudeli järgi, mille tõttu oli märgatavalt suurenenud avalike teenistujate, toapoiste, valgete eunuhhide, teenrite ja kirjatarkade arv. Vallutaja eelistas keerukaid kreeka tseremooniaid sirgjoonelisematele aasia kommetele ning pidas paremaks eralduda oma alamatest nagu vägev valitseja. Mõni sajand hiljem märkis leedi Mary Wortley Montagu irooniaga, et selline meelega distantseerumine oli Mehmet II esimene samm teel ideaalile saada „absoluutseimaks monarhidest, kes ei tunnista ühtegi seadust peale omaenda tahte”. Bütsantsi pärijatena paistsid selle aja türklased vajavat luksust, jäika hierarhiat, keerukaid tseremooniaid ja üleolevat suurejoonelisust.
Barbarite valitsuse all muutus Väike-Aasias palju. Kenade bütsantsi basiilikate kohal hakkas lehvima türgi poolkuu ja Konstantinoopoli varemetele kerkis İstanbul, rikas linn ja islami majakas. Nagu Rooma, oli ka Ida vilkaim ja hiilgavaim metropol rajatud seitsmele künkale. Esimese nendest valis Mehmet kohaks, kuhu ehitada oma teine palee.
Sel ajal katsid palee asukohta, mida nimetati Saray Burnu ehk Seraili neem, puud ja teda oli kerge kaitsta mere- või maarünnaku vastu. See oli keskaegse kindluse jaoks ideaalne koht ja ta oli ajaloolise tähtsusega, sest kunagi oli siin olnud antiikse Bütsantsi akropol. Palee rajamist laskis Mehmet alustada 1459. aasta paiku ja sellest ajast lisas nelja ja poole sajandi jooksul iga sultan midagi omalt poolt – kes paviljoni, kes sauna, kes raamatukogu. Iga lisandus andis panuse selle hämmastava labürindi tekkimisse, mis seal praegu on. Ehitis sai nimeks Yeni Saray – Uus Palee, Läänes aga on kasutusel nimi „serail”, mis on moonutis türgi sõnast saray – palee. Theodosiuse foorumi lähedal asuv Mehmet II varasem residents sai nüüd nimeks Eski Saray – vana palee.
Rändurid, kes Osmanite uut pealinna 15. sajandist alates külastasid, ei olnud aga keisripaleest väga vaimustatud ning kritiseerisid selle vähest suursugusust ja viletsate materjalide kasutamist. Türgi arhitektuuri kriteeriumid jäid neile ilmselt arusaamatuks. Türklaste arusaam esteetikast ja elamutest olid euroopa konventsioonide otsene vastand. Oma nomaadse päritolu tõttu, mis rõhutas elu ebakindlust, järgisid osmanid islamile omast käsitust, et maja on veel ebapüsivam kui inimelu. Mida on eluase enamat kui telk stepis? Seepärast ehitasid isegi kõikvõimsad sultanid oma palee paviljonide jadana, mis kõik olid üksteisest eraldi, kuid täielikus harmoonias ümbrusega.
Neem, millel serail asus, paiknes loodusliku tsitadellina linna sees ning teda olid üksteise järel kindlustanud kreeklased, roomlased, bütsantslased ja ristisõdijad. Kui Mehmet II alustas palee ehitamisega, olid bütsantsi meremüürid ikka veel heas seisukorras, mistõttu esimese ülesandena tugevdati neid ja lõpetati küngast ümbritsev müürirõngas, milles olid teatud vahemaade järel nurgatornid, mida valvasid sõdurid ja vahid. Öösiti kaitsesid müüre janitšarid, kes tegid ringkäike ratastega puuplatvormil, mida 18. sajandis alguses kirjeldab Veneetsia saadik Ottaviano Bon oma üksikasjalikus palee kirjelduses. Merepoolsel küljel tugevdas valvet võimaliku mererünnaku vastu kahuripatarei. Väliskindlustuste jõulist kindluselaama katkestab hulk väravaid: kaksteist pärinevad 16. sajandist ja kaheksa või üheksa 18. sajandi lõpust. Peaaegu kõik olid teenindusväravad, mis avati üksnes sultani käsul ja olid tähtsad paleefunktsionääride igapäevatöö jaoks.
Puitu toodi Odun Kapısı – Kütusevärava – kaudu, mis vaatas otse merele. Küttematerjali oli palee jaoks vaja tohutul hulgal ning selle laadimise ja ladustamisega tegeles terve teenrite armee. Sellest väravast mitte kuigi kaugel on Topkapısı – Kahurivärav, mis asub strateegilises punktis neeme tipus ja mille kõrval on kaks hiiglaslikku kahurit. 17. sajandil ehitati kahele poole ruudukujulised tornid, mille sõjakat välimust vaevu pehmendavad küpressid nende tagant paistvates aedades. Kahurid olid siiski mõeldud pigem tähtsatest riiklikest ja ususündmustest teatamiseks kui kaitseks võimaliku rünnaku vastu.

Aja möödudes juhtus nii, et see värav andis kogu paleele nime: Topkapı Sarayı – Kahurivärava palee. Värava vastas Marmara meres seisid ankrus kaks sultani paati, mis olid valmis seilama Bosporust mööda üles või Printsisaartele, kui sultanil tuli pähe sinna minna – kas siis üksi või koos lemmiknaistega.
Võimsate müüride ääres asus mitu paviljoni, kus sultan puhkas oma konkubiinidega või võttis vastu õukonnaülikuid. Need väikesed ehitised nagu täisnurkne Marmorpaviljon Kahurivärava lähedal, mis seisis sammastel ja millel puudusid mistahes kaunistused, püstitati tasasele maale või looduslikele kinkudele ja neid ümbritsesid hiigelaiad täis eksootilisi lilli ja viljapuid.
Bütsantsi Püha Demetriuse kiriku – Degirmen Kapı – varemete kõrval oli Veskivärav, mida nimetati ka Halastar Kapısı – Haigeteväravaks, sest teda kasutati teenrite haigla ja pagaritöökojana. Demir Kapısı ehk Raudvärava kaudu sisenesid paleesse merd mööda saabuvad ametnikud ja välismaa aukandjad ning tema lähedal oli Pärlitepaviljon, mille laskis 1582. aastal ehitada Murat III suurvesiir Sinan Paşa. Balıkhane Kapısı – Kalavärav – viis aga õukonna teenistuses olevate kalurite eluruumide juurde.
Akhor Kapısı – Tallivärav – kaudu pääses hiiglasuurte tallide juurde, mis majutasid kolme kuni nelja tuhat hobust. Palee siseosa poole mineja võis leida Gülhane Kapısı, mis viis aedade juurde, Soğuk Çeşme Kapısı – Purskkaevuvärava, mille oli ehitanud sultan Ibrahim 17. sajandi keskel, Onluk Kapısı – Kümnevärava, mida kasutasid ainult valvurid, ja veel ühe värava – Demir Kapısı (mitte ajada segamini Mereväravaga), mis viis aedade juurde. Väravate kaudu liigelda tohtis ainult palee personal ja rangete reeglite alusel, kuid palee juurde viiv peavärav oli kõigile avatud. Teda nimetati Bab-ı Hümayun Kapısı ehk Sultanivärav ning ta asus ligikaudu saja meetri kaugusel hipodroomist ja Hagia Sofia basiilikast. Algselt oli ta kaunistatud muljetavaldava valgest marmorist kaarega, mis lõi suurejoonelisuse ja rikkuse mulje. Sissepääsu kohal oli ruum, mida sajandite jooksul kasutati eri otstarvetel. Mehmet II ajal oli ta privaatne paviljon, tema poja Beyazıt II ajal ladu pärijateta surnud inimeste vara hoidmiseks, Süleymani valitsusajal kasutasid teda haareminaised kohana, kust vaadata paraade, jäädes ise nähtamatuks. 17. sajandil lisati katusele ornamentideks imelikud väikesed ümmargused nurgatornid, kuid viimaks kadusid nii ruum kui ka nurgatornid ning alles jäid vaid nišid kahel pool ukse kõrval. Neid kasutati kohana, kuhu pandi näidiseks ja rahva hoiatamiseks välja põlu alla langenud aukandjate maharaiutud pead.
Keisripalee esimene hoov oli avatud kõikidele – muhameedlastele ja uskmatutele, ülikutele ja lihtrahvale, sultani alamatele ja kristlastest külalistele. Sissepääs paleesse ei vähendanud aga teps mitte kuristikku sultani ja tema alamate vahel ning eraldatus serailis oli päris nähtav. Välimine, avalik sektsioon, mida nimetati birun, majutas valitsusasutusi, sees – enderun‘is – oli õukonna, haaremi ja sultani residents. Palee sümboliseeris „võrdsuseringi”, mis oli Osmanite Impeeriumi südames. Kõik tähtsad riigielemendid – sõjavägi, riigiametnikud, õukond, naised ja viimaks sultan, kõige täielik valitseja ning kõikide asjade ja kogu õnne jagaja – sisaldusid kontsentrilistes ringides.

©Peter Hagen (Järgneb. Varu kannatust, päris mitu osa tuleb veel!)