Nõukogude kultusfilm „Tšapajev“ + valik anekdoote

91 aastat tagasi esilinastus Nõukogude Liidu kinodes ajalooline ja seikluslik mängufilm „Tšapajev“, mis on jäänud praeguseni üheks populaarsemaks linateoseks Venemaal. Seda filmi on nimetatud ka nõukogude esimeseks märulifilmiks.
Riskime selle loo avaldada ajal, mil ainuüksi sõnad “Venemaa” või “nõukogude” võib mõnel tulihingelisel natsionalistil põhjustada närvivapustuse…

„Maaja” toimetaja Peter Hagen (Kremli käsilane aastast 1931)

„Tšapajev“ kuulub maailma saja parema filmi hulka
90-minutiline film „Tšapajev“ valmis filmistuudios Lenfilm 1934. aastal. Selle lavastajateks olid Georgi ja Sergei Vassiljev, keda tuntakse vendade Vassiljevite nime all. Tegelikult oli „vennad Vassiljevid“ nende kahe mehe ühine pseudonüüm, sest vaatamata ühesugusele perenimele polnud nad üldse sugulased.
Filmi esilinastus toimus 5. novembril (teistel andmetel 7. novembril) 1934. aastal Leningradi kinos Titan. Filmi jaoks ei jõutud trükikojas plakateid valmistada, sest töö filmi kallal lõpetati alles kaks nädalat enne esilinastust. Seetõttu olid esietendusele kutsuvad kuulutused kirjutatud käsitsi.
Filmil oli tohutu edu. Inimesed lausa ründasid kinosid, filmi vaadati mitmeid kordi, sellest vesteldi omavahel, seda tsiteeriti. Kõige suuremateks fännideks olid lapsed, kes ostsid kommiraha eest endale hoopis kinopileti. Laste seas käis koguni võistlus, kes on rohkem kordi „Tšapajevit“ näinud. Ja kasakate ja röövlite mängud asendusid tšapajevlaste ja valgete võitlusega.
Film on saanud hulgaliselt tunnustust. 1935. aastal kuulutati see USA filmikriitikute poolt parimaks võõrkeelseks filmiks. Filmi loojad – lavastajad Vassiljevid ja peaosatäitja Boriss Babotškin said 1941. aastal Stalini preemia. 1978. aastal hääletati „Tšapajev“ maailma kõigi aegade paremate filmide TOP-100 hulka.
Jossif Stalin pidas „Tšapajevit“ nõukogude parimaks filmiks ja olevat seda kinematograafia peavalitsuse ülema Boriss Šumjatski arvutuste järgi alates aastatel 1934–1936 vaadanud 38 korda. Seejärel arvepidamine lõppes, kuna Šumjatski arreteeriti ja hukati.

Tšapajevit armastatakse ja vihatakse
Filmi tegevusajaks on kodusõjaaegne Venemaa 1919. aastal. Punaarmee peab ägedaid lahinguid valgekaartlastega Uurali kandis. Tšapajevi (näitleja Boriss Babotškin) juhitav Punaarmee 25. diviis murrab Lbištšenski linna juures valgekaartlaste tagalasse. Tšapajev veendub, et esialgu pole vaenlasega kokkupõrkeid ette näha, mistõttu ta lubab oma meestel puhata, ise aga hakkab ümbrust uurima ja edasist tegevust kavandama.
Samal ajal saadab partei diviisi uue komissari – noore, targa ja haritud Dmitri Furmanovi (näitleja Boriss Blinov), kes on kuulnud palju lugusid võitmatust Tšapajevist. Punaarmeelased jumaldavad teda, kuid vaenlased – kasakad, tšehhid ja valgekaartlased-kappellased (kindral Vladimir Kappeli väeüksus) hakkavad ainuüksi tema nime kuuldes vihast ja hirmust värisema.
Furmanovi ja Tšapajevi kohtumisel selgub, et diviisikomandöril pole sugugi kerge iseloom. Nende vahel ei saa sõprusest alguses üldse juttu teha. Harjunud vabadusega ja mitte tunnistades enda kõrval teisi autoriteete, ei suuda Tšapajev alguses leppida, et tal tuleb hakata võimu jagama ja mõnes asjas koguni Furmanovile alluma. Ühe vaidluse ajal oma asetäitjaga virutab Tšapajev isegi tabureti vastu põrandat puruks. Kui aga Tšapajev saab aru, et komissar Furmanov on samuti ustav revolutsioonile ning peale selle veel poliitiliselt tark ja külmavereline, hakkab ta teda sügavalt austama.

Diviis saab ühe juhi asemele kaks juhti
Diviisi saabudes hakkab Furmanov kohe korda majja lööma – ta võitleb marodööridega, õpetab sõduritele distsipliini, korraldab agitatsiooniõppusi. Samal ajal õpib ta uusi asju oma komandörilt. Tšapajev tunneb sõjateadust vaid praktilisest küljest ning kuigi ta pole oma sõnutsi akadeemiaid lõpetanud, on ta andekas taktik ja strateeg. Seda kinnitab klassikaliseks muutunud episood filmist, kus Tšapajev selgitab kartulite abil näitlikult komandöri asukohta ja rolli lahinguväljal.
Mõistes, et kulutada aega suhete klaarimiseks ja liidri väljaselgitamiseks ning aru saades, et tuleb tegutseda ühiselt, asub Tšapajev koos Furmanoviga diviisi poliitiliselt ja sõjaliselt juhtima. Pealegi asuvad valgekaartlased juba teatud aktiivsust üles näitama ning Tšapajevil seisab ees otsustav lahing valgekaartlastega, keda juhib kogenud polkovnik Sergei Borozdin (näitleja Illarion Pevtsov).
Filmis on ka romantilisi tundeid. Tšapajevi käskjalale Petkale (näitleja Leonid Kmit) hakkab meeldima täiendusena rühma saabunud kuulipildur Anna (näitleja Varvara Mjasnikova). Alguses püüab Petka kaunitari hoobilt rajalt maha võtta, umbes sellise lausega „Tule täna õhtul küüni…“ Selle peale vastab Anka aga: Eitedega olete te küll vahvad, aga kes siis sõdima hakkab?“

Filmis on palju vigu ja lausvalet
Filmile hakati mõtlema 1932. aastal, kui vendadele Vassiljevitele tehti ettepanek tuua ekraanile Tšapajevi diviisis teeninud Dmitri Furmanovi päevikud ja jutustus, mille alusel kirjutas kirjaniku lesk Anna Furmanova stsenaariumi. Esialgu kavatses Lenfilmi juhtkond teha tummfilmi, kuid Vassiljevitel õnnestus suurte pingutustega stuudiobossid ümber veenda.
Režissöörid pühendasid suurt tähelepanu näitlejate valikule peaosadesse, eeskätt Tšapajevi rolli, ning olid valmis loobuma näitlejate portreelisest sarnasusest reaalsete inimestega, kui selle tulemuseks on tegelaste realistlikkus. „Selles pole midagi hullu, kui näitleja pole Tšapajeviga väliselt väga sarnane. Kuri on karjas siis, kui me ei suuda seda kuju muuta nii veenvaks, et vaataja usub teda pimesi. Kui meil õnnestub saavutada olukord, et filmivaataja usub Tšapajevit, siis oleme võitnud,“ rääkisid Vassiljevid.
Samas on teada, et paljud faktid filmis ei vasta tõele ning kodusõja reaalset pilti on moonutatud. Nii on näiteks tõestatud, et punased hävitasid terveid staniitsasid, tapsid kasakaid, vägistasid naisi ja röövisid kõike, mis silma alla jäi. Sellistest asjadest filmis loomulikult juttu ei ole. Veel tuleb mainida, et tõelises elus polnud Petka ja Anka vahel mingeid romantilisi tundeid.

Filmile vändati kolm lõppu
Vennad Vassiljevid olid ettenägelikud ja kartes, et liiga pessimistlik lõpustseen ei pruugi meeldida mõnele tähtsale isikule (Stalinile), otsustasid enda kindlustamiseks vändata filmile koguni kolm finaalstseeni. Esimeses Tšapajev upub, püüdes Uurali jõest üle ujuda. Teises variandis marsivad punaste väeüksused vabastatud Lbištšenskis ning mööda sõidavad ka rõõmsad Anka ja Petka. Kaadri tagant aga kostavad Tšapajevi sõnad: „Õnnelikud olete te! Noored! Kogu elu on ees!“
Kolmas finaal filmiti Gori linnas, Stalini kodukandis. Anka mängib õunaaias lastega, tema juurde astub Petka, kellest on saanud laskurdiviisi komandör. Ja jälle kõlab Tšapajevi hääl: „Vot abiellute, hakkate koos töötama. Sõda lõpeb, elu saab suurepärane olema. Tead, milline elu tuleb? Ei pea surema!“ Lõpuks heideti kaks viimast varianti kõrvale ja otsustati, et pärast Tšapajevi surma pole mõtet tal ka kaadri taga kobiseda.
Boriss Babotškini tütar Natalja on tunnistanud, et kui ta isa poleks Tšapajevi rolliga suurt kuulsust saavutanud, siis oleks näitleja tõenäoliselt Stalini terrorirežiimi ajal hukatud: „Kui seda filmi poleks olnud, siis Babotškin oleks ammu surnud. Alates 1937. aastast jälitasid teda pidevalt kaks inimest. Kodus oli meil valmis pandud pisike kohver hädavajalike esemetega. Mäletan, et me põletasime mingeid pabereid, kirju.“

Epiloog
9. jaanuaril 1938 avaldas „Pravda“ artikli „Mis takistab nõukogude kino arengut“, milles kritiseeris Kinematograafia Peavalitsuse (ГУК) ülema endist juhti Šumjatškit. Vastuseks sellele publikatsioonile ilmus 11. jaanuaril sama aasta ajalehes „Kino“ edastatud artikkel „Uuele tõusule“. Selles märgiti, et Šumjatški „oli filmitööstuse vastutavatesse osakondadesse imbunud kahjurite vang“. Teda süüdistati ka „paraaditsemises“ ja „tühja jutu ajamises“.
Ööl vastu 18. jaanuari 1938 vahistati Šumjatški süüdistatuna osalemises kontrrevolutsioonilises terroristlikus organisatsioonis ja spionaažis, 29. juulil 1938 lasti ta maha Kommunarka polügoonil, kuhu ta ka maeti. Šumjatški rehabiliteeriti 22. veebruaril 1956 NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumi otsusega.

Film „Tšapajev” – ammendamtu materjal anekdootide jaoks

TŠAPAJEV, PETKA JA ANKA

Petka lonkis mööda külatänavat. Äkki pistis Anka ühest saunauksest pea välja, viipas käega ja hüüdis: „Petka, tule kähku siia!”
Petka astus saunaesikusse, võttis ennast alasti, riputas riided korralikult varna ja läks leiliruumi.
Seal oli parteikoosolek…
* * *
Anka ja Tšapajev magavad lakas ühe teki all. Anka tahaks hirmsasti keppi, Tšapajev tema kõrval aga loeb raamatut. Anka ei julge ise algust teha, lamab ja ohib. Lõpuks pistab Tšapajev käe teki alla. Anka juba rõõmustab, et nüüd hakkab asi susisema. Kuid Tšapajev niisutas ainult näppu, tõmbas käe teki alt välja, keeras lehekülge ja luges edasi.
* * *
„Vassili Ivanovitš, vaadake, meie Anka roomab valgete poole!”
Petka on Anka reetmisest nii nördinud, et tahab talle kuuli järele kihutada.
„Jäta järele, Petka!” keelab teda Tšapajev. „See pole mingi ülejooksik, vaid meie uus bakterioloogiline relv!”
* * *
Petka ja Tšapajev sõidavad veduriga.
„Petka, milliseid puid sa koldesse viskad?” küsib Tšapajev.
„Tavalisi, sirgeid.”
„Pane kõveraid, varsti peame hakkama pöörama.”
* * *
Tšapajev õpetab Petkat granaati käsitsema.
„Näed, siin on rõngas. Kui sellest tõmbad, hakkab granaat vaikselt sisisema. Seejärel viskad.”
Tšapajev astub mõne sammu eemale.
„Noh, tõmba nüüd rõngast!”
„Sisisema hakkas!”
„Viska!”
„Püüa, Vassili Ivanovitš!”
* * *
Petka ratsutab oma ronkmustal täkul meeletu galopiga läbi asula. Hobune on valges vahus. Petkal on meeletust kihutamisest hing kinni. Teel ajab ta alla ühe vanamehe, samuti väravast väljunud eidekese. Teele ette jäänud punaarmeelase raiub ta mõõgaga surnuks, samuti staabi rõdul jalgu jäänud tunnimehe. Seejärel jookseb Petka joonelt Tšapajevi juurde.
„Vassili Ivanovitš! Just praegu nägin linnas Leninit!”
* * *
Petka on kusagilt leidnud ajalooraamatu ja loeb vanade roomlaste elust.
„Vassili Ivanovitš, kuidas saada aru lausest: „Patriitsid kutsusid kohale hetäärid ja korraldasid orgia.”? Mis asi on orgia?”
„Tavaline joomapidu.”
„Aga kes on hetäärid?”
„Litsid.”
„Aga kes need patriitsid sellised on?”
„Siin, Petka, on trükiviga. Mitte patriitsid, vaid parteilased.”
* * *
„Vassili Ivanovitš, valge toodi kohale!”
„Mitu kasti?”
* * *
Tšapajev ronis poriste saabastega lauale ja keeras elektripirni pesasse.
„Miks te, Vassili Ivanovitš, poriste saabastega lauale ronisite?” pärib Petka pahaselt. „Oleksite võinud vähemalt ajalehegi alla panna.”
„Ära muretse, Petka, ma ulatan ka ilma selleta.”
* * *
Tšapajev saabus tagasi Itaaliast.
„Vassili Ivanovitš, ütelge mulle midagi itaalia keeles,” nurub Petka.
„Käi õige spagetile, kuradi Petrucio!”
* * *
Petka: „Vassili Ivanovitš, mis asi on strateegia?”
Tšapajev: „Strateegia on näiteks see, kui laskemoona lõppemisel ikkagi edasi tulistatakse, et vaenlane ei saaks aru, et meil on padrunid lõppenud.”
* * *
Tšapajev saatis Petka akadeemiasse õppima. Too saabus juba mõne päeva pärast tagasi.
„Kas said sisse, Petka?” pärib Tšapajev.
„Ei saanud, põrusin eksamil läbi.”
„Mida sult siis küsiti?”
„Küsiti, kes on Newton.”
„Ja mida sa vastasid?”
„Ma ütlesin, et see on meie teise brigaadi hobune.”
„Küll sa oled loll, Petka! Kas sa siis ei mäletanud, et ma selle juba möödunud kuul kolmandasse brigaadi viisin?”
* * *
Tšapajev seisab noorte punaarmeelaste rivi ees ja loeb neile moraali:
„Kui te olete niisugused lollpead, et ei suuda ülemuse käske meeles pidada, siis ostke endale märkmikud ja kirjutage sinna üles, mida teil teha kästi, nagu mina seda teen.”
* * *
Tšapajev ja Petka istuvad külatares ja joovad puskarit. Äkki kuulevad nad väljas tulistamist ja karjeid. Petka jookseb välja vaatama, kuid tuleb kohe tarre tagasi.
„Vassili Ivanovitš, valged ründavad. Kõik on juba maha tapetud, tarvis peitu pugeda!”
„Istu maha ja joome kõigepealt puskari ära, siis poeme peitu.”
Istusid maha ja jõid pudeli tühjaks.
„Petka, kas sa näed mind?” küsib Tšapajev
„Ei näe.”
„Mina ei näe sind ka, no ja olemegi peidus.”
Samal hetkel kargab tarre valge ohvitser, mõõk peos, vaatab ringi ja käratab: „Kurat võtaks, ka siin pole kedagi.“
* * *
Petka tormab uksest sisse: „Valged tulevad, valged tulevad!”
Tšapajev annab käsu: „Võta kummutilt granaat ja löö nad tagasi!”
Pärast mõningast madinat siseneb Petka ja raporteerib: „Valged tagasi löödud!”
Tšapajev: „Hästi tehtud. Pane granaat kummutile tagasi.”
* * *
Tšapajev ja Petka on öises linnas toitu hankimas. Ülikooli ühiselamu akende küljes näevad nad arvukaid võrke toidukraamiga. Tšapajev käsib Petkal karniisile ronida ja pakid alla visata. Petkal õnnestus juba üles ronida, kui ei tea kust ilmus välja patrull.
„Mida te siin teete?” küsib punaarmeelane kurjalt.
„Otsustasime üliõpilastele näärideks kingitusi teha ja tahame pakid akende külge riputada,” luiskas Tšapajev.
„Tore mõte,” kiitis punaarmeelane, „kuid täna on alles 23. detsember.”
„Kuulsid, Petka!” hõikab Tšapajev. „Veel on vara kingitusi teha, viska pakid alla!”
* * *
Tšapajev saadeti brigaadistaabi juurde täiendõppele. Ühel päeval tuleb Petka talle külla, kuid ei leia teda kusagilt. Viimaks teab keegi teda aeda juhatada. Petka leiabki seal oma ülemuse ja võitluskaaslase. Too kaevab parajasti ühe puu juurde auku ja mitme teise puu juures on juba songitud.
„Mida sa siin teed?” imestab Petka.
„Õppejõud käskis mul ruutjuure üles leida. Seni pole õnnestunud. Kõik on millegipärast ümmargused.”
* * *
Petka koos kaaslastega piinab valgete ohvitseri. Mees on sellest hoolimata vait ega reeda midagi. Petka läheb Tšapajevi juurde.
„Kas te ajasite talle pinde küünte alla?” uurib too.
„Ajasime,” vastab Petka.
„Kas te tal luid murdsite?”
„Murdsime.”
„Aga kas te talle minu läbihigistatud sokke andsite nuusutada?”
„No kuulge, Vassili Ivanovitš, ega me ometi mõned metslased pole.”
* * *
Tšapajevi diviis viskas kogu õhtu viina. Hommikusel loendusel astub Tšapajev ülesrivistatud meeste ette ja küsib: „Kes eile jõi?”
Peale teistkordset küsimuse esitamist astub rivist välja Petka ja pärast kolmandat korda keegi kõhnuke punaarmeelane, kes ennegi joomise eest karistust kandnud. Teised vaikivad ega liiguta end.
„Kõik on selge,” lausub Tšapajev. „Meie kolmekesi lähme linna pead parandama, aga ülejäänud kuulavad seltsimees Furmanovi loengut alkoholi kahjulikkusest.”
* * *
Tšapajev, Petka ja Anka põgenesid valgete eest. Tupikusse aetuna nägid nad ainust põgenemisteed ventilatsioonišahtis. Petka ja Tšapajev pugesid esimestena torust läbi, Anka aga jäi maha. Äkki kuulsid mehed, kuidas Anka karjus: „Vassili Ivanovitš, mu puusad ei mahu läbi!”
„Jäta maha, ma ostan sulle uued!” hõikas Tšapajev vastu.
* * *
Tšapajev ja Petka unistavad paremast tulevikust.
„Elu, Vassili Ivanovitš, saab olema imeline. Ehitame konservatooriumi…”
„Õige, Petka, ehitame konservatooriumi, aga katusele paneme üles kuulipildujad.”
„Milleks kuulipildujad, Vassili Ivanovitš?”
„Et keegi ei saaks konserve varastada!”
* * *
Tšapajev vestleb Ankaga.
„Anka, mis sa arvad, miks Petkal on nii lokkis juuksed?”
„Ta peseb oma juukseid munadega, Vassili Ivanovitš.”
„No on alles akrobaat!”
* * *
Tšapajev sattus valgete kätte vangi. Teda piinati kolm päeva, et ta annaks välja punaste rünnakuplaanid. Kolmanda päeva õhtul öeldi vangile, et kui ta järgmisel hommikul rääkima ei hakka, siis lastakse ta maha.
Tšapajev istus kambri põrandale maha ja hakkas pead vastu seina taguma, ise kirudes: „Kuradi skleroos! Nii võidakse mind ju maha lasta!”
* * *
Petka päästis Tšapajevi uppumissurmast, kui too üle Uraali jõe ujus. Petka tiris uppuja poolest kehast saadik kuivale ja hakkas kunstlikku hingamist tegema. Tšapajevist aga voolas pidevalt vett välja. Mööda ratsutav Furmanov jälgis veidi aega Petka tegevust ja ütles siis: „Tõsta tal tagumik veest välja, muidu pumpad temast terve Uraali jõe läbi.”
* * *
Koolis küsiti õpilastelt, kas keegi teab mõnda vanemat inimest, kes on näinud mõnda revolutsioonist osavõtnud tähtsat isikut. Selle peale teatab Vova, et tema vanaisa nägi viimasena elusat Tšapajevit. Õpetaja palub Voval vanaisa pioneerikoondusele kutsuda. Vanaisa tuligi.
„Rääkige meile oma kohtumisest Vassili Ivanovitš Tšapajeviga,” palub pioneerijuht Vova vanaisalt.
„Kuidas nüüd öelda, ega ma temaga just otseselt kohtunud pole, aga ma olin tõesti viimane, kes teda elusana nägi. Te, lapsed, olete muidugi näinud filmi, kus Tšapajev ujub üle jõe ja kus siis üks valgekaartlane teda kuulipildujast tulistab. Noh, mina olingi see kuulipildur…”