Natascha Kampusch – vaba, kuid endiselt veel vangistuses

Kui Natascha Kampusch 2. märtsi hommikul 1998 kooli läks ja kadunuks jäi, algatati suurim politseioperatsioon Austria ajaloos. Natascha juhtum on ainulaadne Austria kuritegevuse ajaloos. Küsitleti ligi tuhandet kaubiku- ja veoautojuhti, kuid röövijat ei tabatud. 2006. aasta septembris lõppenud politseioperatsioonil on aga mõru maik juures, sest tüdruku röövinud Wolfgang Priklopil andis politseile isegi tunnistusi, kuid teda ei osatud rohkem kahtlustada.

 Nataschal õnnestus 2006. aasta augustis põgeneda, kui tema vangistaja palus tal oma Viini äärelinnas asuva maja õuel autot pesta. Äkki helises toas telefon ja Priklopil läks tuppa. Natascha kasutas juhust ja põgenes. Ta jooksis mitu tänavat edasi, jäi lõpuks ühe pensionäridest abielupaari ette seisma ja ütles: „Ma olen Natascha Kampusch, politsei otsib mind.”

Kõigest mõni minut hiljem sõitis tema vangistaja punase BMW-ga kesklinna suunas, parkis auto Donau ostukeskuse juurde ja helistas sõbrale, paludes et ta viiks teda autoga edasi, sest politsei ajab teda taga, kuna ta oli roolis purjus. Sõber laskis ta 20. rajoonis maha. Siis sõitis Priklopil metroorongiga Pratersterni ja läks Nordbahnhofi lähedal raudteele. Umbes kella 21 ajal heitis ta rööbastele, kus linnalähirong temast üle sõitis.
Nagu nüüdseks on selgunud, lukustas tollal 36-aastane töötu Wolfgang Priklopil Natascha kaheksaks aastaks Strasshofis oma eramu keldrisse. Priklopil teenis elatist koos sõbraga kortereid remontides, kuid kogu oma energia ja vaba aja ja auahnuse pühendas ta projektile Natascha. 1990. aastate keskel hakkas Priklopil oma maja garaaži alla peidikut ehitama. Kolme meetri sügavusele maa alla rajas ta kongi mõõtmetega 2,78×1,81 meetrit. Kongi pääses 150 kilo kaaluva helikindla ukse kaudu. Hiljem võis Natascha ise mööblit valida. Kongi ees oli esik, mis oli suletud veel kahe uksega.
Kui Natascha sirgus, pidi ta ju mingil hetkel avastama oma seksuaalsuse. Tema ja Priklopili vahel pidi midagi olema. Natascha rääkis uurijale, et kõik oli toimunud vabatahtlikult.
Priklopilil polnud tüdruku ega tema perekonnaga varasemast ajast mingeid kokkupuuteid, aga siiski ei suudeta Austrias mõista, miks keegi midagi kahtlustada ei osanud.
Priklopil hoidis Nataschat enamasti luku taga, kuid käis temaga ka väljas jalutamas. Vangistuse ajal sai tüdruk hästi süüa, ajalehti lugeda ja televiisorit vaadata ning mees ostis talle uusi riideid, kuid isegi röövija ema ja onu polnud majas käies kohanud kedagi peale erakliku Wolfgangi.

Natascha jäi pärast põgenemist psühholoogide hoole alla, tema tervislik seisund oli hea. Kaheksa ja pool aastat keldris vangis olnud Natasha Kampusch andis septembris ühele Austria telekanalile intervjuu, milles rääkis, et vaid hirm hoidis teda põgenemiskatsetest.
Neiu ütles, et ta oli oma keldrivanglas vihane ja masenduses, kuid tema vangistaja oli teda ähvardanud, et alustab tapmislainet, kui tüdruk põgeneb.
40-minutilise intervjuu käigus sulges Kampusch korduvalt silmi, kuna need on tal pikast keldris olemisest telestuudio heledate prožektorite suhtes väga tundlikud. Neiu rääkis, kuidas ta kartis alguses oma kongis, et ta läheb hulluks. Ta oli loopinud vastu seina veepudeleid ja teinud nii palju lärmi kui võimalik, lootes, et naabrid märkavad midagi. Ta olevat unistanud pidevalt põgenemisest. „Ma lubasin endale, et kasvan vanemaks ja tugevamaks ja südikamaks, et suuta ühel päeval vabadusse murda,” ütles Kampusch.
Tagasi hoidis teda hirm selle ees, mida röövija teeb, kui ta põgeneda üritab. „Ma ei kartnud enda pärast, ma armastan vabadust ja surm on minu jaoks ülim vabadus, lunastus temast. Aga ta ütles, et ta tapaks kõigepealt naabrid, siis mind ja siis ennast.”
„Ma küsisin endalt ikka ja jälle „miks mina?” Kõigist neist miljonitest inimestest maailmas, miks juhtus see minuga? Ma mõtlesin alati, et ma ei sündinud siia ilma, et luku taha minna ja mu elu raisku läheks,” rääkis Kampusch oma raskustest. „See ülekohus ajas mu meeleheitele. Ma tundsin end nagu puurikana või -tibu. Küllap te olete seda vanglat meedias näinud, seega teate, kui väike see oli. Ma olin meeleheitel.”
Oma röövija kohta ütles Kampusch, et tal oli valik — kas olla üksi või tema seltskonnas. „Need polnud väga ahvatlevad valikud.” Samas kaitses ta jätkuvalt oma vangistajat, öeldes, et mees ei saa end enam ise kaitsta ja surnutest pole ilus halba rääkida. Ometi tunnistas ta, et unistas vahel, et tal oleks kirves, millega Prokopili pea maha raiuda.
Ühel korral üritas ta vangistaja autost välja hüpata, aga mees jõudis temast kinni haarata ja kihutas minema. Mees karistas tüdrukut sellega, et kustutas keldris mitmeks päevaks tule. Kampusch käis oma vangistajaga korduvalt väljas ning ta üritas inimestele oma silmadega märku anda, et vajab abi, kuid keegi ei reageerinud kunagi.
Intervjuu eest andis telekanal Kampuschele elamispinna, aitab tal saada hariduse ning lubas ka töölepingut.
Kaheksa ja pool aastat lootsid Natascha vanemad oma tütart elavana näha. Nende tütar elab, ta on vaba, kuid midagi on temas murdunud ja tõenäoliselt ei lähe ta enam kunagi vanematekoju tagasi.

„Maaja“ kommentaar: On selge, et Priklopil plaanis seda röövi väga kaua ja kaua otsis ka sobivat tüdrukut. Võib oletada, et vähemalt esialgu ei olnud seksuaalsete vajaduste rahuldamine esikohal. Tegemist oli väga tugeva alaväärsuskompleksi all kannatava mehega, kes ei olnud kunagi endale meelepärast partnerit leidnud. Küll oli tal aga võimukas ema (emal on teatavasti määrav mõju poja arengule). Nii kujuneski klassikaline situatsioon, kus memmepoeg püüab võimu lapse peal välja elada. Ilmselt lootis Priklopil luua endale naise tema enda ideaali järgi, seades ennast looja aujärjele. Kümneaastased tüdrukud on kuulekad. Nii kuuletus ka Natascha oma vangistajale nagu ta oli harjunud kodus oma vanematele kuuletuma. Nähes, et tal puudub igasugune võimalus põgenemiseks, leppis ta olukorraga. Ka see on klassikaline ohvri ellujäämisstrateegia. Alguses käskis Priklopil tüdrukul kõnetada ennast „minu käskija”, alles hiljem võis ta teda Wolfgangiks kutsuda. Priklopil teadis väga hästi, et vägivallaga kedagi armastama ei pane. Ta aimas, mis mõtted tüdruku peas liiguvad. Nii ei tohtinud Natascha kunagi jääda tema selja teha, sest Priklopil kartis, et tüdruk võib talle mingi asjaga pähe virutada.
Natascha Kampuschel oli raske Stockholmi sündroom ehk sümpaatia röövija vastu. Seda tõendab ka see, et ta puhkes nutma, kui kuulis oma vangistaja enesetapust. Ta vihkas ja armastas teda.

©Peter Hagen