Muinasjutt kalamehest ja kalakesest

Elas kord vaene kalur oma noore naisega järve kaldal vanas hütis. Mees käis iga päev järvel kala püüdmas, et endale ja naisele peatoidust muretseda. Mõlemad olid õnnelikud ja rahul, ainult armastus nende vahel oli jahtunud, kirg haihtunud. Ühel päeval paadis istudes mõtles kalur oma kahvatunud armuelu üle järele. Kui ta võrku paati tõmbas, leidis ta sellest sipleva kuldkalakese. „Kallis kalur!” ütles kala inimkeeli. „Palun lase mind vabaks. Ma ei ole kala, vaid nõiutud prints! Tänutäheks täidan ma kolm sinu soovi! Sul pruugib ainult järve kaldale tulla ja hüüda: „Kalake, kalake järves” ja ma tulen, et sind aidata.”
„Ah, kuldkalake,” vastas kalur, „meelsasti laseksin sind vette tagasi, kui sa oskaksid öelda, mida ma pean tegema, et armuelu naisega jälle lõbu pakuks.” Seda öeldes viskas ta kala järve. Too pistis pea veest välja ja ütles: „Ole sa tänatud, kallis kalur. Ma tahan sind aidata. Kuula minu nõuannet: kaldal on puuviljakorv, võta see kaasa ja paku oma naisele neid vilju.” Kalake lõi sabaga sulpsu ning oligi kadunud.
Kalur vaatas ringi ja nägigi järve kaldal punutud korvi kõikvõimalike lõunamaa puuviljadega. Mees võttis korvi ja ruttas koju. „Kallis Mari, jäta täna lõunasöök tegemata. Ma võtan selle enda peale!” ütles ta juba ukselävel. Nad sõid värskeid ja maitsvaid puuvilju, mida naine polnud eales varem proovinud. Lõpuks võttis kalur ühe suure maasika ning tõmbas sellega õrnalt üle naise kaela, rinna, kõhu, reite. Nüüd tärkas naises kirg ja ta läks koos mehega magamistuppa ning rahuldas meest käega, hellitas tema liiget huultega ja laskis ennast kõikvõimalikes poosides võtta.
Nüüd hakkas kalur iga päev pärast kalapüüki turul käima, et värskeid puuvilju osta. Kuid juba mõne nädala pärast hakkas puuviljade mõju vähenema, naine muutus üha tujukamaks ega tahtnud lõpuks armatsemisest enam midagi teada. Õnnetu kalur läks järve äärde ja hüüdis: „Kalake, kalake järves, minu naine ei taha enam minuga armatseda!”
Kuldkalake pistis pea lainetest välja ja ütles: „Minu teine nõuanne kõlab nii: sinu naine peab ennast sinu jaoks ilusaks ja ahvatlevaks tegema. Võta see pesu ja anna naisele!” Kalake lõi sabaga sulpsu ja kadus vee alla. Mees vaatas ringi ja nägi enda kõrval korvi imekauni ja peene pesuga. Mees ruttas koju ja ütles naisele: „Kallis Mari, siin on sulle uus pesu. Proovi selga ja me saame jälle õnnelikuks.” Naine pani selga siidist pitsilise rinnahoidja, tõmbas jalga napid püksikesed ning õhkõrnad sukad, milliseid ta varem isegi näinud ei olnud. Kui ta tares niiviisi loojuva päikese taustal seisis, tuli talle vastupandamatu himu peale. Kalur, olles pimestatud naise ilust, laskus põlvili ja suudles teda sinna, kuhu ta teda varem kunagi suudelnud ei olnud.
Nii möödus mitu nädalat. Igal õhtul võttis naine korvist mõne uue pesueseme ja proovis selga ning alati tekkis tal kange tahtmine meest saada. Kuid ühel heal päeval oli kõik ära proovitud ning armuelu ei pakkunud enam midagi.
Mees läks jälle järve äärde ja hüüdis: „Kalake, kalake järves, minu naine ei taha minuga armatseda!”
Kalake pistis pea veest välja ja ütles: „Kuula minu kolmandat nõuannet: võta see briljantsõrmus. Mine koju, seo naisel silmad kinni, silita hellalt kogu ta keha, pista sõrmus sõrme ja naudi oma õnne!”
Kalur tegi nagu kästud. Ta jooksis koju ning palus naisel voodisse heita. Siis sidus ta naisel silmad kinni ning hakkas sõrmusega hellalt üle tema keha libistama. Äkki märkas ta, kuidas värin käis naise kehast läbi. Kui ta lubas naisel sideme ära võtta, nägi Mari oma sõrmus sätendava kiviga sõrmust. Suurest tänulikkusest embas ta meest ning tõmbas ta enda peale. Nad armatsesid kogu öö…
Värsked puuviljad, peen pesu ja hinnaline sõrmus avaldasid naisele sellist mõju, et nad armatsesid mitte ainult igal ööl, vaid vahel ka päeval, vahel ka hommikul. Nii möödus mitu kuud ja siis hakkas kõik jälle halliks ja igavaks muutuma.
Ühel päeval istus kalur kurvalt järvekaldal ja mõtiskles. Siis tuli talle meelde kuldkalake ja ta hüüdis: „Kalake, kalake järves, minu naine ei taha minuga armatseda!”
Kalake pistis pea veest välja ja ütles: „Kahjuks saan ma sulle ainult kolm korda nõu anda, sinu neljandal pöördumisel muutun ma aga tagasi printsiks ja edasi pead sa ise otsustama.”
Äkki valgustas ümbrust erkroheline sähvatus ja kaldale tekkis suitsusammas. Kui see hajus nägi kalur kaldal imeilusat noormeest kuninglikes rõivais. „Mina olengi see nõiutud prints, kelle sa päästsid,” ütles noormees särava naeratusega ja astus kaluri juurde. „Kas ma tohin sind tänutäheks põsele suudelda?” Kalur seisis nagu kivikuju, sest nii ilusat meest ei olnud ta veel näinud. Prints suudles teda põsele ning kalur tundis, kuidas tema riist mõne hetkega kõvaks läks. Prints pani oma käed ümber kaluri saledate puusade, surus ta enda vastu ning suudles teda seekord otse huultele. Kalur ei tõrkunud, sest ta oli erutusest ja üllatusest lausa oimetu. Siis kiskus prints endal kõik riided seljast ja jäi ihualasti kaluri ette seisma. „Neljandat korda ei saa ma sulle nõu anda, kuid sul on võimalus valida.” Kalur silmitses erutusest põksuva südamega toreda rühiga ja vägevate lihastega printsi, võttis siis särgi seljast ning päästis vöö valla. Nad armatsesid päikeseloojanguni. Siis ütles prints: „Ma ei taha sind kinni pidada, sa võid koju minna!”
„Ei, seal pole mul enam midagi teha, kõik on juba ära proovitud, ma tulen sinuga!” vastas kalur. Prints plaksutas käsi ja metsasalust kappasid kohale kaks hobust, ühe seljas istus printsi kammerteener. Prints palus tal jala lossi minna. Kalur ja prints istusid sadulasse, andsid kannuseid ja kihutasid kiirel kappakul tolmupilvi üles ajades lossi poole.
Loo moraal: kõikse maitsvamad on need keelatud viljad!