Mina olen aus maksumaksja!

Seaduskuulekas kodanik on ainult see, kes on kas liiga arg või liiga loll, et võidelda ebaõiglaste seaduste vastu.

20. sajandi Lõuna-Ameerika vanasõna

Inimesi on igasuguseid, häid ja halbu, tarku ja lolle. Kuid on veel üks liik – selline, kes armastab ennast igal võimalusel tituleerida „ausaks maksumaksjaks“. Eriti sageli armastab ta seda teha DELFI lugusid kommenteerides. Eriti siis, kui ühes või teise artiklis on juttu mõnest sulitembult tabatud ärimehest või järjekordsest „põhjendatud“ maksude tõstmisest.
Mis inimtüüp see „aus maksumaksja“ siis tegelikult on ja miks ta seda igal võimalusel nii hirmsasti rõhutada armastab?
Aus maksumaksja on tavaliselt juba kuldses keskeas või veelgi vanem mees, kelle PARIM ENNE ammu möödas. Õigupoolest ei saaks seda määratlust tema puhul üldse kasutadagi, sest atraktiivne – vähemalt naiste silmis – pole ta kunagi olnud. Seksist teab ta sama palju kui notsu pühapäevasest päevast. Seksis ta omal ajal lihtsalt sellepärast, et „tonksu on ikka tehtud“ või „noh, seda vanainimese asja peab ikka tegema.“ Sellise lihtsa elufilosoofiaga on ta peregi loonud ja lapsed sigitanud…
Aus maksumaksja on veendunud hetero (homod paneks ta pikema jututa seina äärde või saadaks gaasikambrisse), naisi vaatab ta meeleldi, räägib neist alailma, kiidab neid taevani ja vahel jääb isegi tänaval mõnele järele vahtima. Kõrgendatud huvi vastassoo vastu ei tähenda paraku seda, et aus maksumaksja oma aususega naistel jalad nõrgaks võtaks. Mehena pole ta kuigi isuäratav. Kui naise tantsupõrandale sebib, siis tammub nagu puuhobune, sest tal puudub rütmitunne ja musikaalsus. Kui ta siis paar pitsi võtab ja naiste seltskonda istub, ei unusta ta jutu keskel mainimast, kui aus maksumaksja ta on ja mis kõik maailmas ainuüksi tema aususest sõltub. Kui aga sobiva kuulaja leiaks, siis ta ainult ausast maksude maksmisest räägikski, sekka meenutusi ajateenistusest Nõukogude armees.
Aus maksumaksja on kogu elu teinud mingit liht- või oskustööd ja tema elu helgeimad mälestused on seotud nõukogude võimu parimate aastatega, teenistusega Nõukogude armees, peediveini joomisega kolhoosi traktorijaamas või juhuseksiga üliõpilasmalevas. Teatud nostalgiat põeb ta tänini.
Tema lemmikraadiojaam on Elmar. Nõukogude-aegset imaligavat estraadi kuulaks ta lõpmatuseni, kaasaegsed rütmid jäävad talle võõraks. Reisisihtidena ei huvita teda mingisugune Taimaa, Brasiilia või Indoneesia, tema sõitis omal ajal Žiguliga Krimmi (Adler ja Gagra on ka ilusad kohad, aga autosõidu jaoks siiski liiga kaugel), et nautida Jevpatooria või Sevastoopoli liivarandu, mida ta tänini heldinult meenutab.
Aus maksumaksja on sügavalt veendunud, et tema aastakümnete jooksul makstud maksud ei tõesta mitte ainult tema ääretut lojaalsust riigi vastu, ta on sügavalt veendunud, et kuna ta maksab ausalt makse, siis riik vastab omalt poolt sellisele lojaalsusele kvaliteetse ja odava arstiabiga ning kõrge pensioniga.
Aus maksumaksja ei suuda kuidagi mõista, et makse kasseerivat riiki absoluutselt ei koti tundmatu töövõtja ausus või ebaausus. Tulumaks lihtsalt arvestatakse ausa maksumaksja töötasust maha – sõltumata tema tahtest või aususest. Sellega asi ei piirdu, iga ostu pealt maksab aus maksumaksja 20% käibemaksu – rääkimata veel teatud kaupadele lisatud aktsiisimaksust – maksud, mida pole võimalik vältida ja mille tasumine ei sõltu üldse maksumaksja aususest või lojaalsusest.
Kuid on veel üks kategooria ausaid maksumaksjaid: alkohoolikud, kes on samuti sügavalt veendunud, et nende joodud viin (aktsiisimaks + käibemaks) aitab riigil üldse püsida. Selline aus maksumaksja õigustab (või lohutab) ennast sellega, et mahajoodud raha ei ole ju raisku läinud, vaid aitab riigil eksisteerida.
Aus maksumaksja pole kunagi mingit äri ajanud või firmat omanud, sest ainuüksi äritegevusele mõtlemisel jooksevad tal juhtmed kokku. Ei teinud ta ju nõukogude ajalgi mingit haltuurat, sest oli juba siis aus maksumaksja. Suurem osa tema mõttetegevusest oli ja on seotud maksude ausa maksmisega. Muu teda nii väga ei huvitanudki ega huvita nüüdki.
Aus maksumaksja tegi ja teeb oma lihtsat tööd, maksab makse ja on kindel, et just tema ongi riigi peamine tugisammas. Vähe sellest, eraviisilises vestluses ei väsi aus maksumaksja kordamast „mina olen maksumaksja“, mis on öeldud sellise aktsendiga: „ainult minusugustest sõltub riigi käekäik“ või „mina olen väga tähtis inimene ainult sellepärast, et maksan makse“.
Eksid, aus maksumaksja, sina pole mingi riigi tugisammas, sa oled lihtsalt mõttetu munn, keda riik pöeb nii palju kui annab. Ülimalt aus oled lihtsalt olude sunnil, sest sa ei oska äri ajada ega makse „optimeerida”. Kui oskaksid, siis sa oma aususega ei kelgiks! Sinu maksud või sulle osaks saavad pisikesed hüved ei huvita mitte kedagi! Ei ametivõime ega ammugi sinust jõukamaid. Sest lõviosa maksudest tuleb rikaste ja superrikaste ettevõtjate taskust. Ausa maksumaksja rahast ei jätkuks isegi tualettpaberi ostmiseks mõne valitsusasutuse käimlasse.
Aga kui ausa maksumaksja halli ajuollusesse peakski tekkima mõttetegevuse tagajärjel väike säde, siis tunnetab ta ühtäkki oma tühistust, seda, et tema maksude ausast maksmisest ei sõltu mitte kui midagi. Ka pole tal lootustki oma piiritu aususe eest mingisugustele märkimisväärsetele sotsiaalsetele hüvedele või soliidsele pensionile. Ja nii ta siis tatsabki ninal prille kohendades läbi elu, tuletades aeg-ajalt lähedastele, sõpradele, tuttavatele või DELFi järjekordset kommentaari toksides kõigile meelde, et ta on aus maksumaksja.
On veel üks valdkond, mida aus maksumaksja absoluutselt ei mõika, kuid milles tal on betoonkindlas seisukohad. Aus maksumaksja ei talu mingit kriitikat valitsuse aadressil. Tema arvates on kõik tehtud õigesti ja kõige parimal viisil.
Ka ajaloos on tal kindlad seisukohad, millest ta eales ei tagane: saksa okupandid olid head, venelased aga pahad, Saksa Wehrmacht tuli Eestit vabastama, Punaarmee aga vallutama. Waffen-SS võitles Eesti ja Euroopa vabaduse eest, dr Goebbels oli vabaduse tõrvik. Tartu rahuleping on ausa maksumaksja teadmiste, loogika ja suhtumiste algus- ja lõpp-punkt. Tartu rahuleping on tema ülimalt konservatiivse maailmakäsitluse maksimaalne tase. Kui keegi peaks talle ütlema, et praegune Venemaa isegi ei köhi Tartu rahulepingu peale ega kavatsegi seda enam kunagi täht-tähelt täitma hakata, Eestil aga puudub jõud ja mõju sundida Venemaad seda ajast ja arust lepingut täitma, siis kaotab aus maksumaksja täielikult enesevalitsemise, hakkab sülge pritsima ja röökima.
Aus maksumaksja ei suuda ega tahagi mõista, miks tema ellu pole suurepärase Eesti valitsuse juhtimisel saabunud jõukust, mis teeks elu elamisväärseks. Aga kas see ongi oluline? Kõige tähtsam on olla aus maksumaksja! Selle nimel võib kõigega leppida ja valitsuse igale lollusele enda lohutamiseks meelepärase seletuse leida.

MAAJA