Lina Cavalieri – Maailma esimene supermodell
19. sajandi lõpuks jõudis fotograafia laiade rahvamassideni. Fotodega postkaartide trükkimise omahind langes nii madalale, et neid hakati välja laskma massiliselt. Ettevõtlikud ärimehed märkasid, et inimestele meeldib osta efektse välimusega ja moodsates riietes kuulsuste pilte.
Kõikide aegade esimene rahvuvaheliselt tuntud fotomodell oli itaallanna Lina Cavalieri. Ta sai kuulsaks isegi kaugel Venemaal. Nii kirjutas sellest vene ajakirjanik Ilja Schneider „Vana moskvalase märkmetes”: „Kui te ostsite Abrikossovi kondiitriärist karbi kompvekke, siis peale kohustusliku lisandi – suhkrustatud ananassitüki [—] leidus karbis kindla peale veel ka väike šokolaaditahvel kuldpaberis, mille peale oli kleebitud tilluke Šaljapini või Lina Cavalieri foto.
Igas tubakapoekeses, kus tavaliselt müüdi ka kirjatarbeid, võis leida postkaarte „maailma esikaunitari” – itaallanna Lina Cavalieri piltidega eri poosides. Oli postkaarte ka teiste iludustega: prantslanna Cléo de Mérode, hispaania tantsijanna [María] Guerrero, Lina vähem kuulus nimekaim Maria [Galice-] Cavalieri ja šansoonilaulja [Carolina] Otero.
Ükski neist ei olnud aga nii populaarne kui Lina Cavalieri. Tema nimi oli Venemaal sama tuntud nagu Singeri õmblusmasinad, Filippovi pagariärid, suuvesi Odol või Tšitškini piimapoed.”
Lina Cavalieri sündis 25. detsembril 1874 umbes Pärnu-suuruses Rieti linnas Rooma lähedal. Tema täielik eesnimi oli Natalina, itaaliakeelsest sõnast Natale – jõulud. Pere oli vaene ja Lina pidi juba maast-madalast hakkama tänaval, pudi-padi müütama. Kui veetlev graatsiline tüdruk pisut vanemaks sai, kujunes tal välja mitte väga tugev, kuid puhta ja meeldiva tämbriga hääl. Ta hakkas esinema laulude ja tantsudega kohvikus ja väikeses Rooma kesklinna teatris.
Ei saa salata, et häälest rohkem sütitas publikut Lina välimus. Tema ebatavaline ilu võttis vaatajatelt peaaegu et kõnevõime. Preili Cavalieril olid väljendusrikkad tumedad silmad, kohevad tumedad juuksed ja liivakellafiguur, mis meeldisid praktiliselt kõikidele. Lina pigistas end juba noorest east saadik korsettidesse.
Edust kabareelauljana oli Lina Cavalierile vähe. Ta hakkas võtma laulutunde, pürgimaks ooperilavale. Paraku selgus peagi, et tee tõsisesse teatrisse ei ole sillutatud rooside, vaid meestega. Kaunitarile anti mõista – kui tahad kuulsust ja raha, siis ära kurvasta neid, kes saaksid sind aidata. Lina sai vihjest aru. Lisaks isiklikule auahnusele tundis ta ka vastutust pere ees – juba mõnda aega oli ta oma vanemate ja õdede-vendade peamine toitja.
Peagi hakkas jumalikku Linat näha saama Rooma parimates varieteedes. Järgnesid kuulus Pariisi kabaree Folies Bergère ja Londoni Impeeriumiteater. Unistus oli täitunud, Lina Cavalierile aplodeeris maailma parimate teatrite publik.
Ehkki Lina Cavalierit peeti oma aja ilusaimaks naiseks maailmas, aitas tema edule kaasa see, et igat tema sammu saatis reklaamikampaania.
19. sajandi lõpul muutusid postkaardid kollektsioneerimisobjektiks. Filokartiast – postkaartide kogumisest – sai noobel harrastus. Väljalastud postkaartide arv kahekordistus iga kuue kuuga. Neil kujutati kõike, mida andis, kuulsuste portreedest maalireprodeni. Mõned entusiastid kleepisid postkaarte albumitesse, teised kinnitasid seintele. Väike odav trükis muutus populaarseks sisekujunduselemendiks.
Prantsuse fotograaf Léopold-Émile Reutlinger oli üks esimesi, kes taipas, milline potentsiaal postkaartides peitub. Ta pildistas suurt hulka tuntud lauljaid ja näitlejaid. Võiks isegi öelda, et just tema pani aluse fotomodellibuumile, mille kõrgpunkt saabus aastakümneid hiljem. Lina Cavalieri oli üks ilusatest naistest, kellega Reutlinger fotopostkaartide avaldamiseks lepingu sõlmis. Neid trükiti mitmetuhandelistes tiraažides.
Põhjustel, mille juurde kohe jõuame, sai Lina Cavalieri elus eriti tähtsaks Venemaa. Tema saabumist Vene lavadele kirjeldas kuulsa luuletaja Maria Tsvetajeva noorem õde Anastassia poeetilise hingestatusega: „Muusika! Poognad, keeled, orkestri muinasjutuline välimus. Ühtäkki toimub midagi saali kaugemas otsas, puhkeb üleüldine elevus, üle saali voogab vaoshoitud – aga kes suudaks ennast sellisel hetkel vaos hoida? – pomin, ja kõikide pilgud pöörduvad ukse poole. Võib-olla tõusevad kõik püsti? Legendaarne nimi, mis on kahinal kohale kandunud mööda itaallaste ja muumaalaste huuli. Nimi, mis kuulub Ilule, mida ei saa mitte millegagi võrrelda, sest ta on esimene maailmas!
La signora Lina Cavalieri! [—] Ta sisenes saali, ümbritsetuna kaaskonnast, ning ma mäletan suursuguse ja imepärase naise, kuulsa näitlejanna filigraanset profiili. Midagi pärlmutterjat. Tumedajuukselist. Tumedasilmset. Voolav pitsivaht, mille seest välja sirutatud käsi paistab skulptuurid saalis ellu äratavat.”
Vürst Aleksandr Vladimirovitš Barjatinski oli Kiievi riigi esimese valitseja Rjuriku enda järeltulija. Teda iseloomustasid tohutu isiklik sarm, ääretu rikkus ja (viisakalt öeldes) üleolek headest kommetest. Neli aastat noorema Lina Cavalieri pärast kaotas see aristokraat lausa pea. Enamgi veel – ta otsustas neiuga abielluda. Tunded olid vastastikused. Paraku oli Barjatinski noorem vend Vladimir juba näitlejannaga abielus. Teist madala päritoluga miniat Aleksandri vanemad enam taluda ei suutnud. Seepärast kaebasid nad sõnakuulmatu poja peale tsaar Nikolai II-le endale.
Valitseja keelas Barjatinskil Cavalieriga abielluda. Vähe sellest, mees pandi kähku paari Aleksander II ilusa tütre Jekaterina Jurjevskajaga. Mõistagi osutus see abielu õnnetuks – Barjatinski ei suutnud Linaga läbikäimist lõpetada. Abikaasa kannatas väga. Meeleheitlikult mehe pärast võideldes hakkas ta isegi Cavalieri moodi riideid ja soengid kandma, mis talle üldse ei istunud.
Samal ajal ostis vene rahvas vaimustunult Lina Cavalieri piltidega postkaarte ja tema romaanist Barjatinskiga rääkis kogu pealinn. Armuloole ei saabunud lõppu enne kui 1910. aastal, kui mees 39-aastasena ajuinsulti suri.
Mida edasi, seda rohkem muutus ooperistaar Cavalieri eraelu avalikuks asjaks. Kellega Lina jalutamas käis, mis tal seljas oli, millised ehted tema ilu rõhutasid – kõigest sellest kandsid ajakirjanikud ja muidu keelepeksjad rahvale üksikasjalikult ette.
Barjatinski surma järel abiellus Lina Cavalieri USA miljonäri Robert Winthrop Chanleriga. Nende kooselu ei kestnud aga pulmareisi lõpunigi. Ameeriklasest lahku läinud, oli Cavalieri veel mitu korda abielus ja sünnitas tütre.
Kõige tähelepanuväärsem Lina Cavalieri juures ei olnud õigupoolest mitte see, mis loodus talle andnud oli, vaid see, kuidas ta oskas ära kasutada kõik võimalused, mis tema ees avanesid. Kui fotomodelli- ja ooperikarjäär end ammendama hakkasid, sai Lina Cavalierist näitleja tummfilmides. Nii nägi välja ühe tema filmi tutvustus: „Cinema-draama, mis koosneb proloogist ja viiest vaatusest. Sündmused toimuvad Roomas meie päevil. Peategelanna kostüümid on Pariisi firma Paquin uusim looming. Ekraanil saab näha Cavalieri isiklikku villat, kolme pärlikeed maksumusega 2 miljonit franki ja tšintšiljamantood hinnaga 250 000 franki.”
Pärast lavalt ja kinolinalt lahkumist andis Lina Cavalieri välja raamatu pealkirjaga „Minu ilu saladused”. Aastaks 1936 ei olnud ta enam sugugi noor ja ilus, kuid ei mõelnudki vaikselt hääbuda. Ta kirjutas hoopis memuaarid. Raamat ilmus Itaalias ja kandis pealkirja „Minu tõde”.
Teise maailmasõja ajal elas Lina Cavalieri Itaalias ning töötas vabatahtliku halastajaõena. Ta hukkus 7. veebruaril 1944 USA lennuväe pommirünnakus Firenzele.
MAAJA
