Leonard Bernstein – suudlemishull gei

Maestro oli taas vaimustuses. „Jamie, sa hakkad teda armastama!” ütles Leonard Bernstein 1973. aastal oma tütrele, rääkides 28-aastasest pianistist Justus Frantzist. „Ta on nii armas, nii lõbus, nii osav, sa peaksid temaga kohtuma.” Jamie teadis kohe, et tema isa on taas armunud…

Mõne aja pärast pöördus aga kõik pea peale ja Jamie langes ise võluva klaverimängija võrku ning sellest sai suur afäär, mille kestel Justus pidevalt pühalikult kinnitas, et tal pole Jamie isaga olnud mitte mingit intiimsuhet.
Selle väikese seiga, nagu ka palju teisi selliseid võib leida briti kirjaniku Humphrey Burtoni kirjutatud Leonard Bernsteini biograafiast. See raamat anti samaaegselt välja nii Suurbritannias kui USA-s. Piinliku täpsusega pakub ta peale klatši ka erinevaid fakte ameerika kuulsa pianisti, helilooja ja dirigendi elust. Burton on elukutselt muusikafilmide režissöör. Ta vaatas hoolikalt läbi Bernsteini perekonna arhiivi ja rekonstrueeris selle põhjal traagilise kangelase eluloo.

Herbert von Karajani kõrval oli Leonard Bernstein oma aja kuulsaim täht dirigentide hulgas. Kuid sellest hoolimata tundis ta end pigem orkestri dresseerija kui dirigendina. Bernstein komponeeris rohkem kui 50 helitööd, mille hulgas oli sümfooniaid, balletipartituure, klaveri- ja kammermuusikapalu, samuti Broadway-muusikale ja üks ooper. Ainuüksi muusikal „West Side Story” tegi Bernsteini surematuks.
Bernstein jagas end pidevalt dirigeerimise ja komponeerimise vahel. Ta küll nautis muusikali „West Side Story” edu, kuid samas kannatas väga selle all, et tema tõsised noodiseaded, tema kolm sümfooniat, ooper („A Quiet Place”) ja sakraalsed teosed polnud pooltki nii populaarsed. Ukrainast välja rännanud juutide poeg oli väga tugevalt seotud religioosse traditsiooniga. Tung kuhjata inimkond üle oma talendi ja headusega tegi temast omapärase muusika-rabi.
Nii asus ta juba varakult toetama mustade liikumist, protesteeris aatomirelvade vastu, oli relvastuse vähendamise aktiivne pooldaja ja kuulus nende inimeste hulka, kes andsid esimese heategevuskontserdi aidsi-haigete toetuseks.
Kui ta viibis vastuvõtul Valges Majas, palus president John F. Kennedy muusiku enda eraruumidesse. Bernstein võttis ta presidendi lemmiktoolil istet ja selgitas riigipeale kuidas peaks riiki juhtima ning kõrge võimukandja kuulas teda tähelepanelikult.

Taolised naljakad tõsielulised juhtumised aga ei suuda Burtoni arvates teha olematuks Bersteini elu lahendamatut dilemmat. Tema tragöödia oli see, et ta oli liiga andekas ja ühe ande rakendamisel jäi teine tahaplaanile. Bernsteini erakordsel karjääril oli kõrge hind. Tema suure elurõõmu etapid vaheldusid alatasa sügava depressiooniga ja hirmuga kunstilise ebaõnnestumise ees. Bernstein suitsetas päevas ligi 100 sigaretti, jõi pudelite viisi Ballantine’s Scotchi ja virgutas end erinevate medikamentidega. Oma destruktiivse elujanu mehhanismi selgitas ta 1986. aastal nii: „Ma olin kahekümnendates aastates, kui mul avastati kopsuemfüseem. See tähendas, et 35- aastaselt olen ma surnud. Siis ütlesid nad, et ma suren 45-aastaselt, siis et vikatimehega tuleb kohtuda 55-aastaselt. Ometi olen ma jalul. Ma suitsetan. Ma joon. Ma ei maga öösiti. Ma tõmban ringi. Mul on tööd kõigil rinnetel.”
See hoolimatu toon on aga petlik. Tegelikkuses kannatas Bernstein selle all, et ta ei jõua nii palju korda saata kui ta tahaks. Teda jälitas pidev süütunne.

Peale kõige muu oli ta ka innustunud pedagoog. Saksamaal töötas ta Schieswig-Holsteini muusikafestivali ajal igal aastal intensiivselt noorte muusikutega. Mitte ükski teine helilooja-dirigent ei müünud oma loomingut nii edukalt kui tema. Juba varakult kindlustas ta kõik õigused oma heliloomingule, asutades isikliku kirjastuse Amberson Enterprise (Amber = merevaik. Nimevalik oli tingitud sellest, et Bernstein on saksa keeles merevaik). Kogu maailmas müüdi koolides tema nõuannetega videofilme algajatele muusikahuvilistele.
„Kõike, mida ta ette võttis,” ütles Bernsteini Iisraelis elav biograaf Peter Gradenwitz, „tegi ta läbi ja lõhki ameerikalikult.”
Mitte ühelgi teisel inimesel ei olnud Ameerika muusikaelule nii suur mõju kui Bernsteinil. Kui täpne olla, siis oli ta New Yorgi imelaps, kelles kehastus selle mitmetahulise linna fenomen. Mitte üheski teises maailma linnas ei ela nii palju kunstnikke, juute ja homosid. Seda, et ta on homo, rääkis Bernsteinise oma arvukatele sõpradele.
Teda peeti tüüpiliseks seltskonnainimeseks. Koosviibimistel armastati tema kahemõttelisi nalju, tema kohalolek oli loendamatute pidude naelaks. Ja Bernstein nautis seda, et teda austati, imetleti ja jumaldati. Uhkelt reisis ta mööda maailma, saadetuna tervest karjast „õukondlastest”.
Louis (uue eesnime võttis ta seaduslikult alles 16-aastasena) Bernstein sündis 25. augustil 1918 Lawrence’s Massachusettsi osariigis. Tema vanemad olid Venemaalt väljarännanud juudi emigrandid. Isa asutas Bostonis väikese kosmeetikafirma Samuel Bernstein Company, ema oli olnud varemalt vabrikutööline.

Lenny (Leonardi hellitusnimi) oli nõrgavõitu poiss, kes kunagi ei võtnud osa mängudest ja sportimisest naabripoistega. Alles siis, kui New Yorgis elav tädi kinkis Bernsteinidele oma klaveri, avastas väike Lenny enda jaoks maailma: „Ma olin õnnetu kuni selle ajani, mil ma avastasin enda jaoks muusika. Ma olin väike, nõrk ja haiglane poiss. Olin kahvatu ja mul oli alailma bronhiit ja astmahood. Ma olin kümneaastane, kui mu ellu tuli klaver.”
Poisile hakati kohe klaveriõpetust andma ja kui ta emale klaverit mängis, valas too igakord pisaraid. Väga hea läbisaamine oli tal ka oma viis aastat noorema õega. Oma sõbrale Harvey Popperile rääkis Bernstein kord, kuidas ema neid mõlemaid seksimängult tabas. Õega käis Lenny häbenemata käsikäes jalutamas. Oma annet show jaoks tõestas Lenny juba 14-aastaselt, kui ta Bostoni lähedal järve ääres asuvas suvemajas instseneeris Bizet’ „Carmeni”, kusjuures kõik ümbruskonna mehed mängisid naiste osades ja naised jällegi mehi. Lenny ise astus üles Carmeni osas.

1935. aastal astus Lenny Cambrigde’i Harvardi ülikooli, kus ta hakkas õppima muusikat, filosoofiat ja esteetikat. 1939. aastal astus ta esimest korda dirigendipulti, dirigeerides omaenda tükki, mida lauldi vanakreeka keeles.
Juba 1937. aastal leidis aset tema elu kõige tähtsam kohtumine. Saatus viis Bernsteini kokku suure helilooja Dimitri Mitropoulosega. Too kiilaspäine härra oli homo ja väga tundlik noorte atraktiivsete talentide suhtes. Mitropoulos kutsus kohe Lenny enda juurde teed jooma. Pärasi seda. kui Bernstein oli teinud talle väikese muusikalise eksami, hakkas ta teda nimetama geniaalseks poisiks. Mitropoulos võttis Lenny endaga New Yorki kaasa. Seal tutvustas ta noormeest Serge Koussevitzkyle. 1958. aastal nimetas ta Bernsteini oma otseseks järglaseks New Yorgi Filharmoonikute peadirigendi ametikohal. Lenny püüdis ihust ja hingest oma õpetajat ja mentorit jäljendada. Viini Filharmoonikud teadsid rääkida, et dirigeerimisel eriti hinge minevates kohtades hakkasid nii Mitropoulos kui ka Bernstein puldi taga lausa hüppama. Ja nii nagu tema suur eeskujugi, armastas Bernstein pärast kontserti oma garderoobi vannitoas end paljaks koorida, et siis õpilastega „vestelda”.

Kui Bernstein oli veel noor pianist, üüris ta endale New Yorgi kunstnike ja homode linnaosas Geenwich Village’s odava toakese ning püüdis klaveriõpetajana end vee peal hoida.
1940. aastad olid ka tema eraelus kõige tormilisemad. Ta oli endale oma homoseksuaalsuse täielikult teadvustanud, kuid nagu kirjutas tema biograaf Joan Peyser, arenes tal samal ajal suur enesesüüdistuse kompleks. Bernstein üritas iga hinna eest elada korraliku heteromehena, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Bernstein oli kõrvuni armunud oma sõbrasse Harrey Popperisse, kes aga ei saanud tema tunnetele vastata. Sellest hoolimata kolas ta koos Lennyga Key Westi homobaarides ja nägi, kuidas viimane poisse „minema lohistas”. Kord pidi Popper tervelt poolteist tundi autos ootama, enne kui sõber tagasi tuli. Lenny rääkis suure vaimustusega sellest, kuidas noormees oli tema varbaid lakkunud ning kuidas ta seda nautinud oli.
Bernsteinil oli armuvahekord ka Hollywoodi näitleja Farley Grangeriga. Ühel koosviibimisel helistas Bernstein võõrustaja magamistoast. Ta ei võinud aimatagi, et kõik teised külalised kuulasid tema juttu pealt, sest elutoas oli kõlar sisse lülitatud ning kohalviibijad võisid kuulda „äärmiselt delikaatseid ja frivoolseid üksikasju”.
14. novembril 1943 juhtus midagi niisugust, mis läks Ameerika muusikaajalukku. Staardirigent Bruno Walter oli haigestunud ning pidi voodisse heitma. 25-aastasel Bernsteinil lubati asuda ilma igasuguse proovita dirigendipulti. Seda kontserti kanti ka raadio kaudu üle kogu Ameerika. Bernstein andis endast parima ning kaks päeva hiljem pühendas „New York Times” talle juhtartikli. Sellest päevast alates hakkas Bernsteini karjäär kiiresti ülesmäge minema. Maailmas polnud ühtegi kuulsat orkestrit, mida ta poleks juhatanud. 1947. aastal külastas ta esimest korda Palestiinat, 1948. aastal dirigeeris Münchenis natsiohvrite mälestuseks korraldatud kontserti.

Tal oli fantastiliselt palju energiat. Ta praktiliselt tantsis muusikutele partituuri ette. Peale selliseid emotsionaalseid esinemisi musitas ta valimatult soliste, orkestri liikmeid ja oma austajaid. Tema musitamiskirg oli üldtuntud.
Enne seda, kui Bernstein läks Vatikani paavst Paul VI vastuvõtule saatis üks hea sõber talle telegrammi: „Pea meeles: suud tuleb anda paavsti sõrmusele, mitte huultele!”
Seksuaalselt oli Bernstein väga ebakindel ja võitles oma homoseksuaalsusega. 1946. aastal tutvus Bernstein noore Felicia Montealegre-Cohniga. Klaveri üliõpilane Felicia oli sündinud Costa Ricas ja üles kasvanud Tšiilis. Pärast kihlust abiellus Bernstein Montealegre-Cohniga 1951. aasta septembris. Enne seda sammu otsustas ta end veelkord kontrollida. Ta kirjutab oma õele, et ta nägi Iisraeli-turnee ajal rannas üht šokeerivalt kaunist noormeest ja ta pidas aru, kas ta on suuteline sellele kirele vastu panema, kui Felicia viibib tema kõrval. Tulemus – test sooritatud.
Sellest variabielust sündis kolm last: Jamie Anne Marie (sünd. 1952), Alexander Serge (sünd. 1955) ja Nina Maria Felicia (sünd. 1962). Oma mehe pärast loobus Felicia pianisti karjäärist, hiljem töötas aga telenäitlejana.
Siiski pettis Bernstein oma naist pidevalt noorte meestega, katastroofini jõudis lugu alles 1976. aastal, mil dirigent veetis suurema osa oma ajast koos üliõpilase Thomas Cothraniga. Felicia esitas ultimaatumi ja Bernstein otsustas nooruki kasuks. Peagi hakkasid levima jutud lahutusest. Oma otsuse tegi ta teatavaks endale tüüpilisel moel. Enne kontserti pidas ta lühikese kõne: „Kui ma töötasin selle teose kallal, jõudsin ma selgusele, et surma lähenedes peab kunstnik elimineerima kõik, mis võib piirata tema loomingulist vabadust. Ma otsustasin, et elan oma ülejäänud elu täpselt nii nagu tahan.”  Mõne aja pärast avastati aga tema abikaasal vähk ja muusik kahetses oma otsust. Mees pöördus oma abikaasa juurde tagasi ja jäi tema kõrvale kuni naise surmani 1978. aastal.
Ühele oma armukesele tunnistas Bernstein, et ta armastas Feliciat rohkem kui iseennast. Ta oli kuni elu lõpuni veendunud, et on naise surmas süüdi.
Lenny oli ilus poiss ja armastas ka ise ilusaid mehi. Bernsteini libretist George Abbott. kellega koos nad 1944. aastal tõid lavale muusikali „On the Town”, meenutas: „Ta nägi välja selline nagu Lord Byron oleks soovinud välja näha.”
Bernstein korjas mehi igalt poolt üles. Tema sõprade hulka kuulus ka David Diamond. Kui ta ühel päeval tabas sõbra teise poisiga voodis, liitus ta lihtsalt nendega ja Diamond kaotas oma armukese. Kord palus Bernstein ühe ülikooli dekaanil näidata talle oma peenist, sest tema enda oma olevat liiga väike, kuid dekaani vänt on kindlasti „kahele tehtud”. Lõpuks pühendas Lenny talle ühe siivutu laulukese.
„Võimalik, et ma olin varematel aegadel vastuvõtlik igasugustele seksorgiatele, kuid abielu ja lapsed muudavad kõik.” Nii kommenteeris Bernstein oma elu tormilist perioodi. Kuid kas abielu ikka muutis kõike?
Felictal polnud Lennyga kerge. Juba oma esimese raseduse ajal pidi ta oma meest jagama džässmuusiku John Mehegraniga. Kord vedas aga Lenny koju mereväest deserteerunud mehe. Ühe turnee ajal pahandas Felicia selle üle, et mees petab teda lausa tänaval, flirtides ilusate tšiili meestega. Ühel peol kadus Lenny tükiks ajaks ning ilmus alles paari tunni pärast tagasi koos kellegi noore näitlejaga, olles ise „väsinud, aga õnnelik”. Felicia viskas näitleja pikema jututa välja ning sõitis Lennyga koju. Oma sõbrannadele kurtis Felicia, et „see meestehull” olevat julm. Suurema osa ajast elaski abielupaar lahus, sest Lenny oli sageli turneedel, Felicia aga kodus laste juures.
1950. aastatel ostis Bernstein Mehhikos Cuernavaras maja, et rahulikult töötada. Kuid nagu Tennessee Williams oma memuaarides kirjutab, korraldas Bernstein oma majas igal laupäeval „meestepeo”. Igast ilmakaarest tuli kokku ilusaid poisse, et rikkalikus joomalauas amüseerida. Et Bernstein oli ka suure palavuse käes loomevõimeline, tõendab ka tema elutöö „West Side Story”, mille esietendus toimus New Yorgi Winter Gardenis. See kaasajastatud Shakespeare „Romeo ja Julia” tegevus oli kantud New Yorgi Bronxi linnaossa ning kujutas endast ühiskonnakriitilist melodraamat ülivõrdes. Ainuüksi New Yorgis anti üle 4000 etenduse. Polnud ühtegi maad, kus muusikal poleks oma hittidega nagu „I Like To Be In America”, „Somewhere” või „Maria” triumfeerinud.

Leonard Bernstein tegi oma tööd sellise sensuaalsusega kui ei ükski teine dirigent. Ta tunnistas avameelselt, et tema loomevõime põhiliseks tiivustajaks on seks. Kord katkestas ta ühe proovi ajal oma noort kolleegi sõnadega: „Just äsja hävitasite te imeilusa koituse.” Küsimusele, miks ta dirigeerimise ajaks alati käekella ära võtab, vastas ta: „Kui ma dirigeerin, võtan ma kõik ära.” Noore dirigendina tegi ta sageli proove palja ülakehaga. Sensuaalsust kiirgus temast endast. Bernsteini armastatud õde kirjeldas seda 1967. aastal nii: „Kui Lenny astus tuppa, tõusis õhutemperatuur. Ta muutis toa soojaks.” Kas ta oli sellepärast pidudel ja koosviibimistel nii armastatud? Müncheni prominentide võõrustaja Kay Wörsching, kelle Kay’s Bistros Bernstein oma sagedaste Müncheni-turneede ajal einestas, meenutas säravate silmadega oma kundet: „See on uskumatu, aga seda meest ümbritses aura. Isegi siis, kui ta ainult klaasi kätte võttis, oli see juba omaette sündmus.”
Lennyt armastasid kõik – isegi kriitikud. Ainult üks kord, 1983. aastal. pärast tema ooperi „A Quiet Place” esietendust Houstonis, sai ta kriitikute poolt kergelt nahutada. Bernstein võttis arvustust „kriitikute urinana” ega pööranud sellele suuremat tähelepanu. See-eest võis ta 1988. aastal oma 70. juubelil kuulda tõelisi kiidukõnesid. Tema loomingu austajad korraldasid talle suurejoonelise supershow. Ainult üks inimene, Andy Warhol, ei võinud Bernsteini taluda. Ka Warhol oli New Yorgi imelaps, emigrantide poeg ning paadunud homo. Viimati kohtusid nad 1986. aastal Elizabeth Taylori korraldatud aidsi haigetele pühendatud heategevusüritusel. Warhol kirjutas oma päevikusse: „Leonard Bernstein oli kohal ja nuttis. Ta nutab alati. Ta on tõeline teeskleja.” Warhol polnud objektiivne, Lenny ei olnud osavõtmatu inimene.
Kärsitu õilishing oli alati ratastel. Kui ta viibis näiteks esmaspäeval Jaapanis, siis teisipäeval oli ta juba Prahas uue presidendi vastuvõtul. Kui ta neljapäeval kolas mööda Pariisi homokvartaleid, kus kümned homoprostituudid teda nägupidi tundsid, siis reedel istus ta juba psühhoanalüütiku vastuvõtutoas diivanil ning laupäeval dirigeeris Kanadas Beethoveni Üheksandat sümfooniat. Kas oli siis mingi ime, et tema ihuarst dr. Kevin Cahill sai sellisest rändamisest kõhuvalud? Või koguni maohaavandid? Kui Lenny 1990. aasta juulis oli sunnitud rinnakelme- ja kopsupõletiku tõttu mitmed kontserdid ära jätma, hakati ajakirjanduses spekuleerima, et tal on tüüpilised aidsi sümptoomid. Pealegi olevat tema lemmikõpilane seitse aastat tagasi surnud immuunsuspuudulikkuse kätte. Järelikult oli Bernsteini haiguse peiteaeg lõpule jõudnud. Dr. Cahill muutus rahutuks „Jätke mind oma aidsi jutuga rahule.”

Haiguse põhjusena nimetati Bernsteini halba harjumust suitsetada kuni 60 filtrita Pall Malli sigaretti päevas ning juua igal õhtul ära pudel viskit. Pärast seda, kui Lenny haiglast koju lasti, tõmbus ta oma New Yorgi Keskpargi lähedal asuvasse 16-toalisse korterisse – täis uusi ideid ja optimismi. Dr. Cahill hoolitses mitte ainult oma patsiendi tervise eest. vaid proovis ka tolle head mainet säilitada. Sealjuures püüdis ta isegi eitada Lenny homoseksuaalsust. Kas ta teda tõesti nii vähe tundis? Serge Koussevitzky, peadirigent ja Bernsteini mentor, kes teda hellitavalt „Lenyškaks” kutsus, kurtis kord, et kõik kunstnikud, kes on oma õpilased välismaalt toonud, on homod. Ja Lenyškale ütles ta otse näkku: „Ma arvan, et sa oled pederast.”
Bernstein ei eitanud seda. Vastupidi – ta ei teinud oma tegelikust seksuaalsest eelistusest kunagi mingit saladust. Isegi veel 1989. aastal ütles ta ühes intervjuus: „Võimalik, et inimesed peavad mind ainult paadunud homoks ja tundeliseks heategijaks. Aga seda ma ju olengi!”.
Oma viimase kontserdi andis Leonard Bernstein 19. augustil 1990. aastal Bostoni lähistel Tangwoodis, kus kunagi leidis aset tema esimene avalik kontsert.
Beethoveni 7. sümfoonia kolmanda osa ajal haaras teda äkitselt kõhukramp. Kuni ta jälle hingata sai, dirigeeris ta Bostoni sümfoonikuid vaid silmade, põlvede ja õlgadega.
Pärast seda jäi Bernstein oma New Yorki Central Parkis asuvasse korterisse. Tema viimane suur hirm oli inimeste mälestustesse jääda vaid dirigendi ja mitte heliloojana.
Kui vikatimees Bernsteinile järele tuli ja too veel ainult hapnikuaparaadi abil hingata suutis, ignoreeris ta kõike enda ümber toimuvat – isegi surma. Ta keeldus uuesti haiglasse minemast, et arstid saaksid veel kord astuda võitlusse diagnoositud rinnakelmevähi ja kopsupõletiku vastu.
14. oktoobril 1990 seiskus Leonard Bernsteini süda. Tema sõbrad aga ei pannud talle taktikepi kõrval kirstu mitte tema enda teose noote, vaid Mahleri 5. sümfoonia partituuri – muusika, mille lõhestatust ja maailmavalu ei osanud keegi mõjuvamalt interpreteerida kui Leonard Bernstein.
Selle ebatavalise inimese kohta kehtib see, mida ta ise omal ajal Mozarti kohta ütles: „Ja kui ta siit maailmast lahkus, oli ta uus, kirgastunud ning oma külaskäiguga Maa peale õnnistust toonud.”

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Rudolf Nurejev – hüpe vabadusse
Anthony Perkins – psühhošoki messias
Pjotr Tšaikovski hukatuslik kirg
Tõeline kunst sünnib vaid tõelisest armastusest
Friedrich W. Murnau – filmipioneer, kes armastas poisse