Krahv Saint-Germain – 18. sajandi kõige salapärasem inimene

18. sajand oli suurte sündmuste ja dramaatiliste süžeede ajastu, mis on jäänud inimkonna mällu „valgustussajandina“. Newton, Harvey, Leeuwenhoek, Swedenborg, d’Aalembert, Diderot, Voltaire – loodusuurijad, müstikud ja filosoofid raputasid oma tegudega harjumuspärast arusaama jumalast ja inimest ümbritsevast maailmast. Euroopa ühiskonda haaras võimas püüd füüsilise ja vaimse eluviisi saladusi tundma õppida.

Helgete peade rahulolematusest sai toitev pinnas avantüristidele. Isehakanud prohvetid ja ravitsejad, poliitilised kelmid, ahned kurjategijad, kavalad petised, seksuaalperverdid, müstikud, vabamüürlased ja revolutsionäärid… Potjomkin ja Pugatšov, vürstinna Tarakanova ja Cartouche, markii de Sade ja Casanova ning veel paljud teised. Lõpuks kaks kõige tuntumat isikut, kelle nimedest on saanud sajandi kaubamärgid – kaks valekrahvi, „suurt võlurit“, kes olevat tunginud kõikidesse Universumi saladustesse – Cagliostro ja Saint-Germain. Cagliostrost oleme siin kirjutanud – magister ja kogu eksisteeriva ülemhierarh. Kuid viimase mehe saladus ongi jäänud lahendamata.

Siiamaani …

„Kas olete kuulnud krahv Saint-Germainist, kellest räägitakse nii palju imelist. Kas teate, et ta esitleb end Igavese Juudina, elueliksiiri ja tarkade kivi leiutajana. Tema üle naerdi, teda peeti šarlataniks, Casanova aga kirjutas oma „Märkmetee“, et ta oli spioon; muuseas, St. Germainil oli vaatamata oma salapärale austusväärne välimus ning ta oli seltskonnas väga armastusväärne“.
Nii on kirjutatud Puškini „Padaemandas“ – rääkis ju nimelt St. Germain Natalja Golitsõnale, kes oli vana krahvinna prototüübiks, saatusliku kolme kaardi saladuse.
Krahv ilmus ootamatult ning tundus, et tal ei ole mingisugust minevikku. Küsimustele oma päritolu kohta naeratas ta tavaliselt vaikides ja salapäraselt. Ta oli reisinud erinevate nimede all, kuid kõige sagedamini nimetas ta end krahv de Saint-Germainiks, omamata sellele tiitlile mingisuguseid seaduslikke õigusi, kellena teda tunti Berliinis, Londonis, Haagis, Sankt-Peterburgis ja Pariisis. Vaatamata tumedale päritolule ja salapärasele minevikule, sai temast Pariisi kõrgseltskonnas ja kuningas Louis XV õukonnas kiiresti oma inimene. Selles ei ole ka midagi imelikku – inkognito reisimine oli nendel aegadel küllaltki moes.

Välimuselt oli krahv elegantne keskmist kasvu ja keskmistes aastates, kuskil 40 ja 50 aastate vahel, meesterahvas. Tema välimus ei olnud mitmekümne aasta pikkuse Euroopas reisimise ajal sugugi muutunud. Tõmmu, korrapäraste näojoontega nägu kandis ebatavalise intellekti pitserit.
Saint-Germain ei sarnanenud absoluutselt selle aja tüüpilisele avantüristile, nagu seda oli Cagliostro.
Esiteks ei virelenud Saint-Germain rahapuuduses ning elas luksuslikku elu. Tal oli ilmselge nõrkus vääriskivide vastu ning kuigi ta riietus tagasihoidlikult, üleni tumedates i riietes, kaunistas tema tualetti alati suur hulk vääriskive.
Peale selle kandis krahv endaga kaasas väikest laegast, mis oli täis imeilusaid väärisesemeid, mida ta hea meelega demonstreeris (kuigi võimalik, et need olid oskuslikult valmistatud võltsingud). Tema rikkuse allikas jäi teadmata.
Teiseks paistis Saint-Germain silma suurepäraste maneeridega ning oli laitmatult kasvatatud. Cagliostro, kes esitles end aristokraadina, pidas ennast seltskonnas üleval kasvatamatult ja nägi välja nagu tõusik. Saint-Germain aga oli selgelt kõrgseltskonna inimene. Ta käitus ühesuguse väärikusega nii kuninga juuresolekul, aristokraatia esindajatega, teadlaste ja lihtrahvaga.
Kolmandaks oli Saint-Germain hiilgava haridusega ning valdas vabalt kõiki põhilisi euroopa keeli. Prantslastega, inglastega, itaallastega, sakslastega, hispaanlastega, portugallastega, hollandlastega rääkis ta nende dialektis, kusjuures nii, et need pidasid teda oma kaasmaalaseks. Cagliostro rääkis kõikides keeltes, mida valdas, ühtmoodi halvasti, kohutava sitsiilia aktsendiga. Saint-Germain aga teadis peale eelpool mainitute suurepäraselt ka ungari, türgi, araabia, hiina ja vene keelt.
Ta oli suurepärane muusik, mängis viiulit, harfi ja kitarri, tal oli hea lauluhääl. Teada on, et krahv kirjutas mitu lühiooperit ja muusikapala. Üldse oli ta paljude kunstide austaja, eriti meeldis talle maalikunst ning ta joonistas küllaltki korralikult (kusjuures tema pildid helendasid pimeduses).
Saint-Germain tundis huvi ka loodusteaduste, eriti keemia vastu. Muuseas, alkeemikud said temast alati hästi aru. Räägiti, et Saint-Germain valdas vääriskivide ,,kokkukasvatamise“ saladust. Nii võttis krahv 1757. aastal Louis XV suure mõraga teemanti, mis alandas tugevalt selle väärtust, paari päeva pärast aga tagastas kivi juba ilma igasuguse defektita, millest selle väärtus suurenes kaks korda. Võimalik, et Saint-Germain vahetas lihtsalt teemanti sarnase kivi vastu, et prantsuse monarhi juures soosingus olla.
Saint-Germaini tõeliseks trumbiks oli ajalugu. Ta rääkis Franciscus I või Louis XIV valitsemisajast, kirjeldas üksikasjalikult kuningat ja õukondlaste välimust, imiteeris hääli, aktsenti, kombeid, pakkudes kohalolijatele toimingute, paikade ja nägude kirjeldusi. Ta ei kinnitanud kunagi, et oli ammuste sündmuste tunnistajaks, kuid kuulajatele jäi just selline mulje.
Kuigi krahv eelistas endast mitte rääkida, lipsas tema huultelt justnagu juhuslikult, et ta vestles iidsete filosoofidega või valitsejatega. „Ma ütlesin Jeesusele alati, et ta lõpetab halvasti“, – oli kõige kuulsam sellistest kildudest. Öelnud midagi sellist, ehmus ta nagu inimene, kes on liigset lobisenud.
Vahetevahel viis krahvi ilmumine segadusse eakaid aristokraate, kellele meenus äkki, et nad on seda inimest juba kohanud – ammu, lapsepõlves või nooruses, Päikesekuninga aegsetes kõrgseltskonna salongides. Kusjuures sellest ajast peale ei olnud ta sugugi muutunud.

Legendid Saint-Germaini kohta

Krahvi kohta liikusid igasugused väljamõeldised. Räägiti, et ta on 500-aastane ning et ta teab tarkade kivi saladust. Tema igapäevaseks atribuudiks sai „Saint-Germaini peegel“ – mingi maagiline artefakt, millest võib näha tuleviku sündmusi. Sellest näidanud krahv Louis XV-le tema järeltulijate saatust ning kuningas olevat õudusest peaaegu teadvuse kaotanud, kui näinud lapselapse – troonipärija peata keha.

Inkvisitsiooni arhiivides on säilinud Cagliostro sõnade järgi üleskirjutatud lugu tema külastusest Saint-Germaini juurde. Avantürist kohtus krahviga Holsteinis, kus krahv olevat teda pühendanud Templirüütlite Ordu kõrgematesse müstilistesse astmetesse. Pühendamise ajal märkaski külaline kuulsat peeglit. Samuti kinnitas ta, et olevat näinud nõud, milles krahv hoidis oma surematuse eliksiiri.
Casanova kirjeldab oma memuaarides kohtumist Saint-Germainiga, keda külastas Prantsusmaal. Tema sõnade järgi nägi krahv välja nagu tõeline nõid – kummalises idamaise lõikega rüüs, kuni vööni pika habemega ja elevandiluust kepiga käes, ümbritsetuna tiiglitest (tulekindel sulatusnõu) ja salapärase välimusega nõudest. Võtnud Casanovalt 12 sou väärtusega mündi, asetas Saint-Germain selle spetsiaalsesse koldesse ja tegi selle kohal mingisuguseid manipulatsioone. Münt sulas, kuid peale seda, kui see oli jahtunud, andis krahv mündi külalisele tagasi.
„Kuid see on ju kõige puhtam kuld“, hüüatas Casanova hämmastunult, kes sellele vaatamata kahtlustas mingisugust trikki. Kuid ta pani mündi taskusse ning kinkis selle hiljem Hollandi marssalile.
Laialdaselt levis jutt Saint-Germaini teenrist, keda hakati küsitlema selle kohta, kas on tõsi, et tema peremees kohtus Julius Cesariga (variant – Kristusega), millele teener olevat vastanud: „Vabandage, kuid mina olen härra krahvi juures teenistuses alles kolmsada aastat“. Hiljem olevat selliste naljadega torkinud ka Cagliostro. Tõsi, rida uskumatuid lugusid, mis olid seotud Saint-Germaini nimega, võivad olla „kollektiivse loomingu“ viljad, sest on teada juhtumeid krahvi mitmete teisikute eksisteerimise kohta, kes kõige järgi otsustades olid lihtsalt petised. Kõige tuntum oli nendest tüüp, kes nimetas end lord Goweriks Pariisis 1760 aastal. See avantürist armastas väga rääkida oma kohtumistest erinevate kristlike pühameestega.

Figaro siin, Figaro seal

Saint-Germain lahkus sageli Prantsusmaalt, mis oli muutunud tema peakorteriks ning vilksatas erinevate nimede all erinevates Euroopa pealinnades. Itaalia, Holland, Inglismaa, Saksa vürstiriigid – kord siin, kord seal ilmusid ja kadusid itaalia markii de Montferrat, hispaania krahv Bellamarre, saksa kavaler von Schöning, inglise lord Weldon, vene krahv Soltõkov, ungari krahv Tzarogy… Kui ei oleks tunnistajaid, kes seda inimest isiklikult tundsid, võiks tõepoolest arvata, et kogu see aristokraatlik rahvahulk on erinevad inimesed.

Paljud pidasid Saint-Germaini spiooniks, täpsemalt, ,,vabaagendiks“, kes täidab raha eest euroopa monarhide delikaatseid ülesandeid. Krahv võis olla mitteametlikuks diplomaatiliseks kulleriks või salajaste läbirääkimiste vahendajaks – siit ka arusaamatud, kuid silmnähtavalt soliidsed sissetulekud. Mis siis ikka, see versioon on täiesti mõistlik, kuigi ei seleta paljusidki mõistatusi, mis on seotud Saint-Germaini nimega. Vahetevahel krahv arreteeriti (näiteks 1743. aastal Inglismaal kui jakobiitide luuraja), kuid lasti alati vabanduste saatel vabaks.
Tundub, et 1755. aastal viibis Saint-Germain Indias, kuhu ta saatis veel ühe kuulsa avantüristi, kindral Robert Clive, kes pani aluse briti hegemooniale selles regioonis. Seejärel pöördus krahv tagasi Pariisi, kus temast sai nii suur Louis XV soosik, et see andis oma uuele lemmikule Chambordi lossi alkeemiliste katsete tegemiseks.
Kuid 1760. aastal lahkus krahv kuningaga tülli läinuna kauaks ajaks Prantsusmaalt. Teda taheti isegi Bastillesse heita, kas siis kuninga teemanti loo pärast, mille krahv pidi Haagis maha müüma, see aga osutus võltsinguks, või siis intriigide tõttu, mis olid seotud salajase diplomaatiaga (käis Seitsmeaastane sõda ning võimalik, et meie kangelane oli vahendajaks salajastes läbirääkimistes Preisimaaga). Sama aasta kevadel ilmus Saint-Germain välja Inglismaa pealinnas, millest äärmiselt lugupidavate väljenditega teatab ajaleht „London Chronicle“.
Mõne aja möödudes kaob krahv uuesti vaateväljalt. Vastavalt ühele versioonile viibis Saint-Germain Venemaal.

Saint-Germain Venemaal

Vasturääkivad on krahv Saint-Germaini visiidi põhjused ja asjaolud kaugele Venemaale: isegi selle reisi kuupäevade kohta käivad vaidlused. Arvatavasti saabus krahv Peterburgi oma ammuse tuttava ja sõbra, kuulsa itaalia kunstniku, krahv Pietro Rotari kutsel, kes töötas tookord Venemaa pealinnas õukonna kunstnikuna. Kuid on alust arvata, et juba siis oli Saint-Germain tuttav Georgi Orloviga ning sõitis Põhjamaisesse Palmyrasse selle kutsel. Peterburgis võtsid krahvi vastu kõige kuulsamad perekonnad – Razumovskid, Jusupovid, Golitsõnid… Nagu tavaliselt võlus ta oma kuulajaid virtuoosse viiulimänguga. Ning pühendas isegi tema poolt kirjutatud muusikateose krahvinna Ostermani (sündinud Talõzina) harfile. Krahv suhtles ka kaupmees Manjakiga, kes tegeles vääriskivide kokkuostu ja müügiga. See suurkaupmees ladus defektiga kivid kõrvale ning andis need krahvile, et see „annaks neile endise sära tagasi“.

Viibis Saint-Germain ka , vürstinna Golitsõna juures, tõsi, ei ole teada, millise juurest nimelt. See-eest on täpselt teada, et elas Saint-Germain Krahvi põiktänavas Anitškovi silla läheduses. Krahv viibis Peterburgis lühikest aega. Kui 1762. aasta juuli alguses toimus paleepööre ning Peeter III tõugati oma abikaasa Jekaterina Aleksejevna poolt troonilt, krahv Saint-Germaini enam pealinnas ei olnud. Sellele vaatamata liikusid visad kuuldused, et ta võttis paleepöörde ettevalmistamisest osa ning oli peaaegu üheks selle aktiivseks vandenõulaseks, kuigi „tema nimi teiste hulgas ei figureeri“. Kuid F. Tastevin teatab oma raamatus „Prantsuse koloonia ajalugu Moskvas“ ilma keerutamata, et kuulus Saint-Germain „organiseeris 1762 aasta paleepöörde, mille tagajärjel jäi imperaator Peeter III alguses ilma troonist, seejärel ka elust“. Saint-Germaini biograaf, inglanna Cooper-Oakley kirjutab, et „krahv Saint-Germain oli nendes paikades Peeter III ajal ning lahkus Venemaalt Jekaterina II troonile tõusmisel“. Talle olevat isegi vene armee kindrali auaste antud.
Igal juhul räägib uurija O. Volodarskaja oma töös „Salapärase krahvi jälgedes“: „Vaieldamatu on fakt, et Saint-Germain asus Venemaal aastatel 1760–1762 ning mängis koos vendade Orlovidega märgatavat osa paleepöördes, mis 28 juunil 1762 tõstis Venemaa troonile uue keisrinna“.
Suurvürstinna Jekaterina oli peene pihaga, suurepärase nahaga ja suudlusteks kutsuvate huultega.
Veel üsna noorena, alles viieteistkümne aastasena, kui tema nimi oli Sophie Frederike Auguste ning ta oli Anhalt-Zerbsti printsess, pandi ta mehele oma tädipojale – Peetrile, kes oli hertsog Karl Friedrichi ja Peeter I tütre Anna poeg. Ta oli sakslane ning sai Venemaa troonipärijaks tädi Jelizaveta soovil. Peetril oli vilets reputatsioon: teda peeti jälestusväärseks narriks, kes sarnanes väikesele ahvile ning oli kaval petis ja argpüks. Ta oli väljakannatamatu. Tulevane keisrinna hakkas juba sellel ajal ennast austajatega ümbritsema. Alguses pööras ta oma heatahtliku pilgu noorele ja ilusale ohvitserile Sergei Saltõkovile. Noormees kurameeris temaga 1752. aastal. Aasta-poolteist peale nende lähenemist sünnitas Jekaterina poja, tulevase imperaatori Paul Esimese. Suurhertsoginna armastas Sergei Saltõkovi, kuid ükskord ootas ta teda terve öö asjatult.
„Minu uhkus ei lubanud reetmist andestada!“ kirjutas Katariina. Ta lõpetas Saltõkoviga suhted ning asendas truudusetu armukese noore ja kogenematu Stanislav-August Ponjatovski vastu, kes andis talle oma süütuse ja kinkis lapse. Peeter III tunnistas selle omaks.
1760. aastal läks Jekaterina Ponjatovskist lahku. Noormees pöördus tagasi Poolasse, Jekaterina aga leidis kiiresti lohutust – tulevane tsaarinna oli veel väga noor. 1761. aastal unistas ja õhkas ta vastupandamatu porutšik Grigori Orlovi, selle „ingli näoga hiiglase“ järele. Mees teenis paleed kaitsnud polgus koos nelja vennaga. Varsti, 1762. aasta juulis, aitasid Grigori Orlov ja tema vennad Katariinal troonile asuda, kukutades tema abikaasa, Peeter III.
Kas tsaari õukonnas toimuvatesse sündmustesse oli segatud ka Saint- Germain? Selle kinnituseks on möödunud sajandi kollektsionääri Poljajeva poolt kogutud tõendid. Tal õnnestus omandada Peterburgis oksjonilt leht meloodiaga harfile, mis oli märgitud 1760. aastaga – krahv Saint-Germaini ilusas punasest safianist köites. Noodid olid pühendatud krahvinna Ostermanile ja kirjutatud Saint-Germaini käega.

Kui see nii on, siis tuleb välja, et krahv viibis Venemaa pealinnas umbes poolteist aastat ning lahkus sealt paleepöörde eelõhtul. Kuid absoluutselt kindlaid tõendeid tema Venemaal viibimise kohta ei ole. Ei andnud tulemusi ka Paul Chakornaki uurimused, kes tegi ainult kindlaks, et „ei olnud mingisuguseid suhteid Katariina II-ga“ ning et vastavalt 1932. aastal Leningradi arhiivist saadud tõendi järgi tolle aja ametlikes dokumentides „Saint-Germaini nime kõige muu hulgas ei mainita“.
Nagu näete, mingeid dokumentaalseid tõendeid krahvi vene reisi kohta nendest sündmustest osavõtnud maha ei jätnud – on ainult kaudsed tõendid.
Nii on säilinud markkrahvi Brandenburg-Ansbachi jutustus, kelle juures Saint-Germain mõnda aega külas viibis. Sakslane oli tunnistajaks väga soojale kohtumisele oma külalise ja krahv Aleksei Orlovi-Tšesmenski vahel Nürnbergis 1774. aastal. Orlov embas soojalt Saint-Germaini, kes oli tulnud kohtumisele vene kindrali vormi riietatuna (!), nimetas teda caro padre („kallis isa“) ning peale ühist lõunasööki eemaldusid nad tähtsaks jutuajamiseks kauaks kabinetti.
On veel ühe sakslase tunnistused, kes teenis mõnda aega vene kaardiväes, seejärel aga kirjutas memuaare (tollel ajal oli tänapäeva ajaloolaste jaoks kasulik mood – igal võimalusel mälestusi kirja panna). Kord mängis see palgasõdur piljardit sõbra Orloviga, tsaari favoriidi Grigoriga, kes rääkis talle 1762 aasta paleepöördest, ning olevat maininud Saint-Germaini rollist selles järgmiste sõnadega: „Ilma temata ei oleks midagi välja tulnud“.
Oletati, et Peterburis tegutses Saint-Germain Odara nime all, kes tollel ajal tähtsat rolli mängis. Ta oli linna kaubanduspalati juures advokaadiks, kuid vene keele mitte tundmine segas tal seda ametit pidamast. Siis püüdis itaallane vürstinna Daškova abil, kes oli üheks paleepöörde innustajaks, saada Jekaterina sekretäriks, kuid ka see katse ebaõnnestus. Lõpuks sai ta intendandi koha Peeter III linnalähedases majas Oranienbaumis. Natukene aega enne paleepööret nägi teda seal Daškova, millest ta ka oma memuaarides kirjutab.
Loomulikult on ahvatlev ette kujutada, et Saint-Germain Odara nime all võitis Peeter III usalduse ning aitas vandenõulasi. Ja siiski, vaevalt on alust samastada Odarat Saint-Germainiga.
Saint-Germain reisis kaua mööda Euroopat ning jõudis uuesti Pariisi, kuid neli aastat peale kuningas Louis XV surma lahkub krahv Prantsusmaalt ning sõidab Saksamaale.
Edasi aga kõik kahestub. Uks Saint Germain elab landkrahv Karl Hessen-Kasseli juures, kes oli alkeemia ja salajaste teaduste kirglik poolehoidja ning kellest sai meie kangelase ustav austaja nende kohtumise ajast Itaalias. Seejärel sõidab ta Eckenforni Holsteinis, kus ka sureb vastavalt kirikuraamatutele 27. veebruaril 1784. Matused toimusid 2. märtsil, kuid matmise paik on teadmata.
Teine Saint-Germain eemaldub alguses Schleswig-Holsteini ning veedab seal täielikus üksinduses mitu aastat temale kuuluvas lossis. Alles seejärel sõidab Kasselisse, kus sureb, kuid alles 1795 aastal (matmispaik on teadmata). Võib-olla aga ei ole ta üldse surnud?

Saint-Germaini surmajärgne elu

Selle huvipakkuva subjekti kummaline lõpp tekitas segadust. Kõige sagedamini nimetatakse krahvi surma daatumiks 1784. aastat. Kuid on tõendeid inimestelt, kes kohtasid teda juba peale tema ametlikku lõppu. Tõsi, teatud rolli võib siin mängida oluline segadus surmadaatumites: enam kui 10 aastat on pikk aeg. Kui isiklikult Saint-Germaini tundnud inimene sai ajalehtedest teada tema surmast, seejärel aga kohtas krahvi elusana – võis see sünnitada uusi legende.
1785. aastal toimus Pariisis vabamüürlaste kohtumine. On säilinud sellest osavõtnute nimekiri, kus on kirjas ka Saint-Germaini nimi. Eksisteerivad kaudsed kuulujutud, et ta olevat kohtunud Jekaterina ITga Peterburis 1785. või 1786. aastal. 1788. aastal põrkas Prantsusmaa saadik Veneetsias, krahv de Chalons, kadunukesega kokku St. Marci väljakul ning vestles temaga lühikest aega. 1793. aastal Pariisis, natukene aega enne oma surma, olevat krahvi näinud printsess de Lamballe ja Jeanne Dubarry (tõsi, need „tõendid“ on eriti kahtlased – jakobiinide terrori ajal metsikult tapetud ohvritele võib juurde kirjutada igasuguseid väljamõeldisi).
1814. aastal kohtas eakas aristokraat, madam de Jeannelis, kes nooruses Saint-Germaini hästi tundis, teda Austria pealinnas, kus samal ajal toimus kuulus Viini kongress (teise versiooni järgi toimus see kohtumine seal veelgi hiljem – 1821. aastal). Krahv ei olnud nagu tavaliselt sugugi muutunud, kui aga eakas daam teda emmata tahtis ning küsimusi esitama hakkas, siis, säilitades muutumatu viisakuse, taganes krahv mõne minuti pärast. Muuseas, see võis olla ka lihtsalt Saint-Germainile sarnane inimene, kes ei soovinud vanale daamile meelehärmi tekitada.
Kui enam ühtegi Saint-Germaini tegude tunnistajat elavate kirjas ei olnud, kohtunud salapärane krahv Pariisis inglase Albert Vandamiga – seekord inglise majori Fraseri nime all (see olevat meie kangelase portreele väga sarnane olnud ning paistnud silma ka erinevate annete poolest). On „andmeid“ Saint-Germaini ilmumisest Prantsusmaa pealinna 1934 ja 1939 aastal. Tõsi, neid teateid on juba raske tõsiselt võtta.

Juurdlus Saint-Germaini asjus

Saint-Germaini isiku hinnangud on polaarsed. Enamik ajaloolastest peavad teda petiseks – mingisuguseks andekaks 18 sajandi Ostap Benderiks, kes spekuleeris osavalt inimeste võhiklikkuse ja kergeusklikkusega. Teine äärmus on teosoofilise vaatepunkti pooldajad, samuti ka müstiliselt häälestatud vabamüürlased ja roosikrantslased. Mõned nendest nimetavad Saint-Germaini surematuse eliksiiri omanikuks, targaks, kes sai teada tarkade kivi saladuse. Teised peavad teda Suureks Õpetajaks, teosoofilise liikumise algatajaks, kes on mitmeid kordi uuesti sündinud.

Pariisi kommuuni järelkajad

Saint-Germainile on pühendatud palju raamatuid, nii vaimustunud-idealistlikke, kui suhteliselt objektiivseid uuringuid. On säilinud palju memuaarset kirjandust, mille autorid on kas krahviga kohtunud või kontakteerunud teiste teda tundnud inimestega. Kuid algupäraseid dokumente, mis kuulu­vad inimesele-mõistatusele või mis on otseselt seotud tema nimega, on meie päevadeni säilinud väga vähe. Oma sünget rolli mängisid siin ka Prantsuse ajaloo tormilised sündmused.
1871 aastal, Pariisi Kommuuni päevil, süttis linna politseiprefektuuri hoones tulekahju. Kõige kurvem on, et põles maha ka raamatukogu, milles oli eraldatud terve saal asjade ja dokumentide tarvis, mis olid seotud Saint-Germaini nimega. Seda kollektsiooni koguti enam kui 20 aastat imperaator Napoleon III isiklikul korraldusel. Seal säilitati rida unikaalseid dokumente, mis olid ühes eksemplaris: valekrahvi kaasaegsete tunnistused ja päevikud, tema kirjad ja isiklikud asjad. Kahjuks ei sattunud enamus nendest kunagi ajaloolaste kätesse.

Äärmiselt „usaldusväärsed“ allikad

Kuid alles jäid ju mitmesugused memuaarid? Kahjuks sarnanevad paljud neist rohkem ulmeromaanidele kui pealtnägijate tunnistustele.
Üheks prantsuse perioodi peamiseks allikaks on krahvinna dAdhemari „Mälestused“, kes oli kaua aega kuninganna Marie-Antoinette õuedaam. Peale revolutsiooni emigreerus ta ning Prantsusmaalt lahkunud, sattus Venemaale. Seal, Odessas, olles juba üsna eakas, krahvinna 1822 aasta suvel suri. Lahkunu väheste asjade hulgas oli ka tema mälestuste määrdunud käsikiri, mis nägi parun de Lamothe- Langoni toimetusel ilmavalgust 1836. aastal.
Selles raamatus on palju huvitavaid andmeid Saint-Germaini kohta, kus juures seal on informatsiooni, mis ei leia kinnitust üheski teises allikas.
Näiteks Saint-Germaini salajasest kohtumisest Marie-Antoinettiga, mille ajal krahv olevat hoiatanud puhkeva revolutsiooni ohtudest 12 aastat enne Bastille vallutamist!
Samuti kirjutab d’Adhemar oma kohtumisest Saint-Germainiga 178S aastal, neli aastat peale tema ametlikku surma.
Sellise unikaalse dokumendi üle võiks ju rõõmu tunda, kui mitte üks oluline ,,aga“… Päeviku hilisemates sissekirjutustes võib kohata ootamatuid pöördeid, mida ei saa pidada muuks, kui vaese emigrandi vanadusnõtruseks, mida seletada ei ole praktiliselt võimalik. Nii kinnitab dAdhemar, et nägi Saint-Germaini prantsuse ajaloo erinevatel dramaatilistel momentidel – Marie-Antoinette hukkamise päeval, riigipöörde eelõhtul, järgmisel päeval peale hertsog Engiene mahalaskmist ja hertsog Berry hukkamise eelõhtul (see aga juhtus juba 1820. aastal). Selline müstika lõhnab tugevalt gooti romaani järgi … Peale selle kahtleb rida ajaloolasi üldse krahvinna dAdhemari päevikute ehtsuses, pannes nende autorluse raamatu toimetaja Lamothe-Langoni arvele.
Alusetute fantaasiate hulka võib kergelt liigitada ka madam de Jeannelisi jutustuse – paljugi, mis vanaprouale pähe võis tulla! Lorijuttudest Saint-Germaini väljailmumise kohta 19 sajandi keskel või 1930. aastatel ei maksa rääkidagi… Miks mitte oletada, et jutt käib lihtsalt järjekordsetest avantüristidest, kes otsustasid oma suure eelkäija kuulsuses käsi soojendada?

Maskid

Üks peamistest Saint-Germainiga seotud mõistatustest on tema tõeline nimi ja päritolu. Võltskrahv vahetas nii sageli oma nägu, et ajaloolased ei suuda siiamaani lõplikult selgeks teha, kes ikkagi peitus nende hulgaliste maskide taga, mida võib jaotada kahte gruppi – ebareaalsed ja realistlikud.

Esimene mask: suur õpetaja

Igat masti teosoofid ja müstikud peavad Saint-Germaini mingisuguseks prohvetiks – Šambala targaks, Suureks Idamaiseks Adeptiks, Uue Epohhi Templi asutajaks. Näiteks nimetas Jelena Blavatskaja krahvi „Tiibeti salajaseks valitsejaks“. Jelena Roerich aga kinnitas: „Saint-Germain juhtis revolutsiooni, et selle abil ergutada inimkonna helgeid päid ja luua ühtset Euroopat“. Teosoofid arvavad siiralt, et Saint-Germain seisab koos kahe teise Suure Himaalaja Õpetajaga Rahvusvahelise Teosoofide Ühingu allikate juures. Ameeriklase Paul Kogani maalil on kujutatud Blavatskajat ümbritsetuna nendest samadest Õpetajatest.
Kuulus teosoof Charles Leadbeater kinnitab oma raamatus „Vabamüürlaste varjatud elu“, et Saint-Germain on mitmeid kordi uuesti sündinud. Esmakordselt olevat ta sündinud juba 3. sajandil Briti Verulamiumis Albanuse nime all, kes hukati kristlaste tagakiusamise ajal imperaator Diokletianuse poolt ning arvati hiljem pühakute hulka. Albanuse reinkarnatsiooni hulgas on – munk-õpetlane Roger Bacon, salajase ordu looja Christian Rosenkreutz, suur ungari väejuht Janos Hunyadi, õpetlane ja riigitegelane Francis Bacon ning lõpuks Transilvaania vürst Ferenz II Rakoczi. Sealt edasi on aga Saint-Germain käeulatuses.
Kuidas asjad ka ei olnud, saavutas Saint-Germain arvatavasti vabamüürlaste hulgas kõrgeimatesse astmetesse pühitsemise reas loožides Prantsusmaal, Inglismaal ja Venemaal. Ehk ammutas krahv just vabamüürlaste varasalvest oma rahavarusid? Kuid oli ka teisi arvamusi. Nii ei tunnistanud Preisimaa looži suurmeister, vürst Friedrich-August Braunschweig, nagu ka veel üks vabamüürlane, Preisimaa kuningas Friedrich II, Saint-Germaini vabamüürlaseks, nimetades teda šarlataniks ja isehakanuks.

Teine mask: igavene juut

1602. aastal Leidenis avaldatud pamfletis teatas Schleswigi piiskop Paul von Eitzen, et kohtas juuti nime­ga Ahasveerus, kes pidas end Igaveseks Juudiks. See salapärane inimene tegi piiskopile teatavaks oma missiooni: ta peab kuni Kristuse teise tulekuni inimestele nende pattusid meelde tuletama. Ajalugu on juudi folklooris tugevalt kinnitunud.
Möödusid sajandid ning müüt Igavesest Juudist täienes uute üksikasjadega. Ahasveerus olevat Kristust jämedalt solvanud, kui see oma risti Golgata mäele tassis, mille eest olevat Jumala Poeg määranud kurja keelega juudi igavesti ringi hulkuma ja patukahetsust otsima. Ja paljud pidasidki Saint-Germaini tõsiselt Ahasveeruseks endaks või tema inkarnatsiooniks.
Arusaadav, et krahvi saladuste ulmelistel selgitustel ei ole reaalsete tõenditeta mingisugust alust. Neid ei ka vaja. Kõik sõltub usust… Muuseas, ka niinimetatud realistlikel versioonidel ei ole reeglina dokumentaalset kinnitust.

Kolmas mask: Ungari vürst

Kõige tõsisem verisoon Saint-Germaini päritolu kohta põhineb tema isiklikul tunnistusel, mille ta tegi vestluses Karl Hessen-Kasseliga. Krahv olevat teatanud, et ta on Transilvaania vürsti Ferenc II Rakoczi ja tema naise, krahvinna Thököly esiklaps. Lapsena olevat ta antud Medici suguvõsa viimase esindaja hoole alla. Kui ta kasvas ning teada sai, et kaks tema venda said tiitlid lisandiga „Saint“, otsustas ta võtta endale nimeks Saint-Germain (itaalia linnakese San Germano nimest, kus ta kasvas).
„Ungari“ versioon selgitab paljusid Saint-Germaini mõistatusi – tema kõrgema seltskonna lihvi, haridust, rikkust. Kuid Rakoczi perekonna sugupuu uurimisel selgus, et Ferenc II ei olnud kunagi krahvinna Thökölyga abielus ning tema vanem poeg Leopold Georg, kes sündis 16. mail 1696 ning kelle emaks oli Hessen-Rheinfelsi printsess, suri nelja aasta vanusena.
Kuigi lapse surm võis ka vale olla. Oletame, et laps, suguvõsa potentsiaalne pärija, viidi spetsiaalselt välismaale dünastia huvides (ja mitte ilmaasjata, sattusid ju kaks Ferenc II poega kokkuvõttes Habsburgide pantvangideks). Võimalik, et landkrahv ajas lihtsalt nimed segamini või sai Saint-Germainist valesti aru. Vaevalt, et see jooksis Hessen-Kasseli kannul, rääkides pidevalt: „Teate, ma olen Ferenc Rakoczi poeg!“. Toimus ainult üks jutuajamine ning sakslane võis keerulised ungari nimed segamini ajada.
See on ainult oletus… On ka teisi verisoone Saint-Germaini päritolu kohta, kuid kõik need on kohvipaksu pealt ennustamised.

Saint-Germain – vampiir

Hämmastav, kuid paljastatud petise Cagliostro isiksus osutus kirjanikele palju ahvatlevamaks, kui Saint-Germaini kuju. Kuid leidus autor, kes riietas napid ajaloolised faktid metsikusse kujutlusvõimesse. See on ameeriklanna Chelsea Quinn Yarbro, mitmeköitelise seeria „Saint- Germaini kroonika“ looja, kes muutis salapärase krahvi… vampiiriks, tõsi, küllaltki omapäraseks. See ei karda päikesevalgust ega hõbedat, rääkimata juba küüslaugust. Ka ei vaja ta eriti inimverd – toitub rohkem energiast, mingitest teiste inimeste psüühilistest emotsioonidest. Vaba aja pühendab Saint-Germain võitlusele kurjaga igas selle ilmingus. Yarbro raamat on žan rilt – ajaloolise avantürismi, fantaasia, müstilise detektiivi ja armastusromaani hübriid.
Tegevus toimub erinevatel ajastutel: 1743. aastal Pariisis võitleb krahv satanistide sektiga, Renessansiajastu Firenzes seisab vastu fanaatilisele Savonarolale; püüab ära hoida Esimest Maailmasõda, rändab katkuepideemia ajal mööda 14. sajandi Prantsusmaad või sõidab Poola saatkonna koosseisus Ivan Groznõi Venemaale. Möödunud on sajandid, kuid Saint-Germain on ka praegu elavam kõigist elavatest. 1930-ndatel aastatel tekkis USA-s tänase päevani tegutsev ballardistide sekt, mille liikmed peavad krahvi Kristusega võrdseks. Paljud müstikud aga usuvad siiralt, et surematu krahv hulgub siiamaani patuse Maa peal, meie keskel. Vaadake ringi, ta on kuskil kõrval…

MAAJA