Kerjuse leib on kibe

Hulgus pojale: „Pojake, mis me siis küll teeksime, kui meil Rotschildi rahad oleksid?!”
Poeg: „Palju põnevam küsimus on, mida teeks Rotschild, kui tal meie raha oleks.”
* * *
Kerjus: „Palun, kas teil ei oleks tükike kooki?”
Perenaine: „Noh, leivast peaks küll olema.”
Kerjus: „Jah, aga täna on minu sünnipäev.”
* * *
„Kuidas aastavahetus möödus?” küsib üks kodutu teiselt.
„Hästi, leidsin võileiva, mille küljest keegi oli tüki ära hammustanud, siis leidsin supermarketi juurest prügikastist mandariine ja karbi salatit „Parim enne möödas”. Aga kuidas sul läks?”
„Kehvasti, ma ei saanud koduntki välja. Keegi oli auto parkinud otse kanalisatsiooniluugi peale.”
* *  *
Kerjus pöördub mööduja poole: „Annetage raamatu „Tuhat võimalust rikkaks saada” autorile.”
„Teie olete sellise raamatu autor?” imestab mööduja. „Miks te siis neid paljusid võimalusi ei kasuta?”
„Kerjamine on nimelt üks tuhandest võimalusest,” vastab mees.
* * *
Üks hulgus teisele: „Mis sa teeksid, kui leiaksid tuhat eurot?”
„Annaksin kaotajale viis eurot vaevatasuks!”
* * *
Noor abielunaine annab kerjusele taldrikutäie suppi.
„Kas tohin paluda lonksu vett?”
„Kas teid vaevab janu?” küsib kaastundlik perenaine.
„Seda mitte,” vastab kerjus. „Tahan suud loputada, et solgi maitsest lahti saada.”
* * *
Majaperenaine annab kerjusele kaks eurost münti ja manitseb: „Aga palun mitte raha maha juua.”
Kerjus vaatab raha oma käes ja ütleb pahaselt: „Teate, ma võin oma rahaga teha, mida tahan!”
* * *
Perenaine kerjusele: „Te võite isegi lõunasöögi välja teenida, kui aitate mind natuke aiatööl.”
„Suur tänu, proua! Kuid kõigepealt tahaksin ma menüüd näha.”
* * *
„Härra professor, all ukse juures on keegi kerjus. Annaks talle midagi…” ütleb teenijanna.
„Hästi, Marta, andke talle kaks geomeetriaülesannet.”
* * *
„Kuidas see juhtus, et teist sai kerjus?”
„Ma arvan, et asi sai alguse sellest, et ma võitsin oma šeffi keeglimängus.”
* * *
Väikese korteri ukse taga helistab kerjus ja palub seal elavalt kahelt vanapiigalt, vanu pükse.
„Neid meil teile anda ei ole, siin elavad ainult naised,” vabandab üks vanapiiga. Kui kerjus lahkub, arvab teine: „Kuidas sa võisid sellele mehele öelda, et siin ainult naised elavad, ta võib öösel meile sisse murda!”
Selle peale kiskus esimene ukse lahti ja hüüdis kerjusele järele: „Aga öösel on siin alati mehed sees!”
* * *
Kerjus: „Oh, härra, juba hulk aega pole ma midagi korralikku söönud.”
Härra: „Kas olete ka abielus?”
* * *
Suursugune daam hakkab peale heategevat balli hommikul koju minema. Tänaval näeb ta kerjust, kes tema poole oma mütsi sirutab.
„Siin on teie viis senti,” ütleb daam. „Rohkem ei saa, sest ma olen nagunii teiesuguste heaks terve öö tantsinud.”
* * *
Kerjus annab ühe ukse taga kella.
„Mul on väga kahju, aga täna pole majas sentigi,” vastab perenaine. „Tulge homme.”
„No ei!” vastab kerjus. „Ma juba sain korra tõmmata, kui ühele sellile võlgu andsin!”
* * *
Mööduja küsib kerjuselt: „Miks te mõlemas käes kaabut hoiate?”
„Ma avasin filiaali!” vastab kerjus.
* * *
Mees märkab oma maja ees seisvat kerjust ja otsustab annetada. Ta sorib taskutes, kuid ei suuda kuidagi peenraha leida.
„Kuule, tee kiiremini, ma parkisin auto valesse kohta!” pahandab kerjus.
* * *
Kohtuvad kaks kerjust: „Tead, mu tütar läks hiljuti mehele.”
„Tubli. Aga mis sa talle kaasavaraks andsid?”
„Oi, ära parem küsi! Praegugi teeb veel tigedaks. Saad aru, mul tuli ära anda terve Roosikrantsi tänav ja pool Rävala puiesteest!”
* * *
Kerjus siseneb leivapoodi, paneb räpase ja käkras rahatähe letile ja palub pätsi leiba. Selle vastu võtnud, küsib ta väriseva häälega: „Oskate te öelda, kus on siin lähim haigla?”
„Milleks teile haigla?” uurib müüja.
„Ma magasin eile tüüfusehaigega samal pargipingil ja tunnen end nüüd juba päris halvasti.”
„Kaduge siit jalamaid!” karjub näost valgeks muutunud müüja. „Ja võtke oma räpane raha ka kaasa!”
Asotsiaal võtab rahatähe ja väljub. Poe taga ootab teda teine hulgus.
„Kõik läks nagu õlitatult,” seletab talle esimene. „Nüüd korda sina sama trikki lihapoes ja siis võimegi endale tagasihoidliku lõunasöögi lubada.”
* * *
Kerjus vaatab huviga, kuidas töömees pargipinki värvib. Kui too töö lõpetab, küsib kerjus: „Kuule, kas õhtul kella üheksaks on värv kuivanud?”
„Miks see teid huvitab?” imestab töömees.
„Ma olen harjunud sel kellaajal magama minema.”
* * *
Kerjus pöördub tänaval kõndiva mehe poole: „Vabandage, ega teil midagi süüa ei ole!”
„Ma ei söö!” vastab mees ja läheb edasi.
* * *
Neiu istub pargipingile. Mõne aja pärast tuleb pingi juurde kodutu ja küsib: „Kas sa tahad minuga magada?”
„Mis asja?!” pahvatab neiu. „Mida te õige mõtlete?!”
Veerand tunni pärast on kodutu jälle kohal: „Tahad sa minuga magada?”
„No ei taha! Aru ei saa või?!”
„No kui ei taha, siis kao mu voodist minema!”
* * *
„Boss, see noormees seisis tänaval väljasirutatud käega,” kannab konstaabel ülemusele ette. „20 eurot trahvi!” määrab ülemus.
„Aga tal on ainult viis eurot.”
„Lase ta tänavale, las kerjab ülejäänu kokku!”
* * *
Kerjus koputab rikka ärimehe uksele: „Ma pole juba kolm päeva midagi söönud…”
„Pole midagi,” lohutab ärimees, „tuleb ennast sööma sundida!”
* * *
Vanem daam kurjustab kerjusega: „Kas teil mingit tööd pole või?!”
„Praegu ei ole,” vastab kerjus, „aga tulge nädala pärast, ehk leiame teile midagi.”
* * *
Kerjus läheb turismibüroosse ja teatab, et tahaks kuhugi reisida.
„500 euro eest pakume praegu väga soodsat reisi Inglismaale,” pakub turismibüroo töötaja.
„Nii palju mul pole.”
„300 euro eest võite saada Itaalia reisi.”
„Nii palju mul ka ei ole.”
„200 euroga on praegu üks pakkumine Ungarisse.”
„Ka niipalju ei ole.”
„Noh, lõpuks võime teid 100 euro eest ka Lätimaale saata.”
„Isegi nii palju ei ole.”
„Palju teil siis on?”
„10 eurot.”
„Väga hea! Selle raha eest on meil spetsiaalselt teile suurepärane reis loodusesse!”
„Oi, kui tore! Ja mis reis see siis on?”
„Minge metsa!”
* * *
Hullumajja tuuakse asotsiaal, kes kogu aeg hüsteeriliselt naerda itsitab.
„Mis sa irvitad?” küsivad sanitarid.
„Noh, sihuke lugu, et seisan kesklinnas ühe ausamba juures, kerjan. Äkki peatub samba juures viimase peal masin, sellest väljub keegi rikkur koos turvameestega. Viipab turvadele, et need maha jääksid, ja sammub ise samba poole. Vaatan tähelepanelikult – ongi Abramovitš ise! Mõtlen, et küll alles vedas! Võtan kaabu maast üles, panen pähe ja teen viisakalt juttu, et olen kogu elu Chelsea poolehoidja olnud, unistan Londoni külastamisest jne, jne. Abramovitš noogutab arusaavalt ja pistab käe taskusse… Siis teise… Siis veab näole debiilse naeratuse ja ütleb: „Vabanda, sõber, raha pole!”.”
* * *
Kaks kerjust askeldavad prügikasti juures.
„Sa seda oled kuulnud, et Eestis majanduskriis on?” küsib üks.
„Mes kriis?” ei saa teine aru. „Mesmoodi see kriis on?”
„No kuda ma sulle … Hea küll. Sul tuttavaid rikkureid on? Kruuda või see Sõõrumaa või…?”
„Ei ole.”
„Noh, kohe varsti on.”
* * *
Kerjus annab uksekella ja pöördub avama tulnud naise poole: „Tere, proua! Mina olen see mees, kellele te nädal tagasi vana pintsaku kinkisite. Selle taskus oli 50 eurot.”
„Kas te tahate selle raha tagasi anda?”
„Ei, ma tulin küsima, kas teil leidub ehk veel mõni vana pintsak?”
* * *
Kaks kerjust, mees ja naine, otsivad kolmandat joomakaaslast. Naine peatab ühe mööduja: „Kolmandaks hakkad?”
Mööduja silmitseb teda ja vastab: „Ma ei hakka isegi esimeseks!”
* * *
Kolm kerjust joovad kangi all odekolonni. Järsku vajub üks neist ära ja kukub näoli porri. Teine asotsiaal pöördub kolmanda poole: „Sina küsid, miks ma Petsist lugu pean? Nüüd näed – ainult Pets oskab õigel ajal lõpetada!”
* * *
Kaks kerjust saavad kätte pudeli metanooli ja hakkavad seda metsa all jooma. Kui pudelil põhi paistab, lausub üks: „Kuule, Pets, lähme kähku teise järele, juba hakkab pimedaks kiskuma!”
* * *
„Kirjutage protokollile alla!” nõuab politseinik pärast kerjuse ülekuulamist.
„Võimatu, ma olen analfabeet,” vastab kerjus.
„Mind ei huvita, mis usku te olete!” käratab politseinik.
* * *
Mees istub restoranis akna all ja sööb seitsmekäigulist lõunat. Akna taha kogunevad kerjused ja jälgivad tema söömist, endal ila lõuga mööda alla voolamas. Mees kutsub kelneri: „Kuulge, mul on nii hale süda, ma ei saa seda niimoodi pealt vaadata. Olge hea, ajage nad minema!”
* * *
Kerjus saab ootamatult suure päranduse ega oska sellega midagi peale hakata. Sõbrad soovitavad tal endale kõigepealt korralik elamine soetada. Asotsiaal läheb kinnisvarabüroosse: „Kas teil Tallinna kesklinnas mõni kuiv kelder on müüa?”
„Ei, meil on müügil ainult katusekorterid.”
„Mis asi see katusekorter on?”
„Noh, selline pööningu tüüpi.”
Kerjus krimpsutab nägu, kratsib tagumikku ja teatab siis: „No kurat temaga, andke siis pööning, aga olgu vaatega tagahoovi ja prügikastide poole!”
* * *
Kerjus palub tänaval armuandi: „Palun annetage, head inimesed!”
„Kuidas sul häbi ei ole!” hurjutavad teda möödujad. „Noor terve mees, ja kerjab! Mine parem tööle!”
„Aga ma kerjangi alles pärast tööd!” vastab noormees. „Päeval töötan ma õpetajana.”
* * *
Kerjus annab uksekella ja palub avama tulnud peremehelt: „Ega teil ole mulle mõnda vana kingapaari anda?”
„Aga teil on ju tuliuued Nike’i tossud jalas!”
„Nojah, just need rikuvadki kogu kuvandi ära…”
Üks kerjus teisele: „Kas sa tead, et Georg läks tööle?”
„Seda arvasin ma juba ammu, et raha pärast on see inimene kõigeks valmis.”
* * *
„Palun annetage viis eurot, ma pole hommikust saadik midagi söönud.”
„Mina samuti.”
„Siis andke nelikümmend ja ma kutsun teid endaga koos lõunasöögile.”
* * *
Vana kerjus istub Broadway ääres ja valab pisaraid.
Mööduja küsib: „Miks te nutate?”
„Mulle meenus mu naine. Kui ta elaks, ei peaks ma siin istuma.”
„Kas ta oli jõukas?”
„Ei. Aga kui ta elaks, siis kerjaks tema, mitte mina.”
* * *
Kaks kerjust omavahel.
„Miks sa siia tänavanurgale tulid? Sa kerjasid ju alati sillal.”
„Asi on selles, et mu vanem poeg abiellus ja ma tegin talle pulmakingi – loovutasin oma endise koha talle.”
* * *
„Mis, te ikka kerjate veel? Kuulsin, et te olete saanud nii suure päranduse, et võiksite vabalt protsentidest elada.”
„Seda küll, kuid kas ma peaksin siis nüüd kohe laisklema hakkama?”
* * *
Härra: „Mul pole teile midagi anda, mul pole endalgi midagi.”
Kerjus: „Miks te siis ei tööta?”
* * *
„Kas suudate siis päeva jooksul nii palju kerjata, et võite sellest elada?”
„Ei, mitte alati, armuline proua, vahel pean ise veidi juurde panema.”
* * *
Kerjus tüsedale daamile: „Annetage viis eurot, ma pole kolm päeva midagi söönud!”
„Heldeke!” hüüab tüse daam. „Oleks mul nii palju tahtejõudu kui teil!”
* * *
Kerjus helistab ukse taga. Teenijanna avab ukse.
„Alles eile ma andsin teile tüki keeksi!”
Kerjus hõõrus silmi: „Teie? Olete ikka veel siin? Eilse keeksi järgi arvasin ma, et olete siit ammu välja visatud!”
* * *
Proua annab kerjusele mõned eurod ja ütleb: „Vaadake, et te seda raha maha ei joo!”
„Mis te nüüd, armuline proua, ma ostan endale selle raha eest auto!”
* * *
Politseinik: „Juba jälle sa kerjad. Kas sa ei tea, et töö teeb elu magusaks?”
Kerjus: „Tean küll, aga ma pole maiasmokk.”
* * *
Helistatakse. Ukse taga on kerjus. Köögitüdruk tõmbab lauba kipra. „Tulite raha saama?”
Kerjus toriseb: „Arvate, et tulin teie kätt paluma või?”
* * *
„Küll teie elu on ikka raske,” ohkab kaastundlik daam, poetades vigase kerjuse mütsi sisse münte.
„Oo jaa, mis siin rääkida…”
„Eks pimedatel ole vist veelgi raskem?”
„Selge see. Kui ma pime olin, loobiti mulle mütsi sisse kurat teab mida.”
* * *
Daam kerjusele: „Te võiksite nende kahe euro eest, mis ma teile andsin, vähemalt aitäh öelda.”
„Kas te ei näe minu silti „Kurttumm”. Või loodate kahe euro eest imet?”
* * *
Majaproua kerjusele: „Olete vist ka paremaid päevi näinud?”
Kerjus: „Oo jaa! Nii viletsat lörri pole ma hulk aega söönud!”
* * *
Kerjus palub möödujalt armuandi.
„Kas teil pole häbi kerjata, ise olete noor tugev mees. Võiksite parem töötada.”
„Härra,” vastab kerjus uhkelt, „ma küsisin teilt raha, mitte nõuannet.”
* * *
Kerjus: „Kas te võiksite mulle kinkida paari vanu pükse?”
„Pöörduge minu naise poole.”
„Eelistaksin võimaluse korral mehe pükse.”
* * *
„Annetage pimedale!”
Mööduv kallis kasukas daam pistab õnnetule kerjusele pihku paberraha.
„Kas teil häbi ei ole, ise olete rikas, aga mulle annate mingi rebenenud viie-eurose.”
„Kuidas te seda kohe märkate, olete ju pime.”
„Mina ei ole pime, hoian siin lihtsalt paar tundi pimeda kohta.”
„Aga kus siis pime on?”
„Läks kinno.”
* * *
Teenijanna: „Proua, ukse taga on kerjus, kes ütleb, et ta on nälga suremas.”
„Andke talle tükk leiba.”
„Ta väidab, et on pärit heast perekonnast ja on ka paremaid päevi näinud.”
Proua suuremeelselt: „Sellisel juhul andke talle ka salvrätik!”
* * *
„Kas teil ei ole häbi kerjata? Olete terve kui härg!”
„Jumal tänatud, aga ega põdura tervisega sellises tuulises kohas vastu ei peaks!”
* * *
Kerjus: „Madam, ma pole liha näinud juba terve kuu.”
„Mary, näita talle kotletti.”
* * *
Mees naisele: „Kas ma annan kerjusele peenraha?”
„Milleks, keegi ju ei näe!”
* * *
Üks kerjus tuli kõrge aukandja majaukse taha kerjama. Läbi kinnise ukse hõigati talle: „Armulist prouat ei ole kodus!”
„Mis te sellega tahate öelda?” hüüdis kerjus vastu. „Ma ei taha ju armulist prouat, vaid tükikest leiba!”
* * *
Naine: „Hommikul käis siin üks kerjus. Andsin talle ühe kotleti ja viis eurot.”
Mees: „No siis teenis ta need viis eurot ausalt ära.”
* * *
Turist pärib Roomas noorelt kerjuselt: „Miks te ometi kerjate?”
„Mul on jalg haige.”
„Kuid teil on ju terved käed, te võiksite töötada.”
„Jah, kuid üks jalg annab mulle rohkem, kui ma varem kahe terve käega töötades sain.”
* * *
„Kas teil pole häbi tänaval armuandi paluda!” noomib uhkes kasukas proua kerjust.
„Muidugi oleks mugavam, kui see mulle koju kätte toodaks, aga kahjuks pole mul kodu!”
* * *
„Kas teil häbi ei ole? Noor ja terve inimene, aga palute raha!”
„Ma meelsamini ei küsiks, aga kui ma ükskord võtsin ise, andis kohtunik mulle selle eest kolm aastat.”
* * *
„Härra, kas te võiksite mulle anda kakssada eurot ma saaksin juua tassi kohvi?”
„Kakssada eurot kohvitassi eest? Kas te olete hull või?”
„Kas te tõesti mõtlete, et ma lähen räbalates restorani?”
* * *
„Miks te mõlemas käes mütsi hoiate?” küsib daam kerjuselt.
„Ma avasin oma firma filiaali.”
* * *
Naine mehele: „Ukse taga on keegi mees, kes ütleb, et ta korjab annetusi meie linnas basseini avamiseks.”
„Anna talle ämbritäis vett.”
* * *
„Kus te elate?” küsib politseinik hulguselt.
„Pargipingil.”
„Kas seal külm ei hakka?”
„Teate, ma olen harva kodus.”
* * *
„Armuline proua, te ei tea, kui valus on nälg,” ütleb kerjus temast mööduvale paksule naisele.
„Tean seda hästi, mu armas, sest pean igal aastal ühe saleduskuuri läbi tegema.”