Sarimõrvar Carl Grossmann
Ööl vastu 22. augustit 1921 vahistati Berliinis Friedrichshaini linnaosas mõrvas kahtlustatud 58-aastane tänavakaupmees Carl Friedrich Wilhelm Grossmann. Naaber Itzig oli kuulnud Langestrasse 88 asuvast kaupmehe korterist karjeid ja hädakisa ning helistas politseisse. Kui Oberwachtmeister Klähn ukse sisse lõi, tormas täiesti alasti ja üleni verine Grossmann kapi juurde, kus ta hoidis tassi tsüaankaaliumi lahusega, millega ta tahtis ennast ära tappa. Politseinikul õnnestus Grossmann kinni siduda. Voodist teki alt avastas ta kinniseotud alasti naise, kes sealsamas hinge heitis. Tegemist oli 35-aastase Dresdenist pärit koka Marie Nitschega, kes oli mõne tunni eest vabastatud Moabiti eeluurimisvanglast. Grossmann seletas, et sai selle naisega keskpäeval Friedrichshainis tuttavaks ja oli koos temaga mitmes kõrtsis napsitanud. Hiljem pakkus ta Mariele majapidajanna kohta ning tegi ettepaneku kohe tema poole minna. Ta oli naise kinni sidunud tolle enda nõusolekul. Kui ta tahtis Mariega vahekorda astuda, olevat midagi naise sukas krabisenud. Kaupmees väitis, et naine oli tema tagant 300 marka pihta pannud ja sukasäärde peitnud. Selle peale vihastas ta hirmsasti ja lõi naist juurviljariiviga. Politseinikul tekkis aga kohe küsimus, et kui see tõesti kõik nii oli, siis miks oli köögiriistadega naise pärakut ja suguelundeid vigastatud. Politseil oli alust arvata, et Grossmann on naisi tapnud juba alates 1913. aastast. Tema kunagiste korterite lähedal asuvatest põõsastest ja kraavidest oli üsna mitu korda laibaosi leitud. Grossmanni arreteerimise aastal uuris Berliini politsei 13 selgitamata seksuaalmõrva juhtumit. Kõik ohvrid olid prostituudid, töötud ja kodutud naised, kes olid tulnud provintsist pealinna õnne otsima.
Kui palju naisi Grossmann tegelikult oli tapnud, ei õnnestunud kunagi välja selgitada. Küll võib aga üsna kindlalt väita, et poole aasta jooksul enne oma arreteerimist tappis ta 6 kuni 8 naist. Asi on selles, et 6 teadmata kadunuks jäänud naist olid töötanud Grossmanni juures „majapidajannana”.
„Mul on olnud veel teisigi majapidajannasid, kuid ma pole suuteline nende nimesid meenutama,” ütles Grossmann ülekuulamisel, kuid lisas, et oli nende kõigiga seksinud.
Carl Grossmann sündis 13. detsembril 1863 Neuruppinis. Tema isa oli kaltsukaupmees ja ema vaimuhaige. Politsei vaatevälja sattus Carl juba noorukina – seoses varguste, väljapressimiste ja kehaliste vigastuste tekitamisega. 24-aastaselt sattus ta 4-aastase tüdruku vägistamise eest esimest korda trellide taha. 33. ja 36. eluaasta vahel määrati talle kolmel korral vanglakaristus alaealiste ja kitse vägistamise eest. Pärast vabanemist vägistas jõhkard 12-aastase tüdruku ja pandi uuesti vee ja leiva peale. Oma vabanemise päeval, 1. aprillil 1899, vägistas Grossmann ennelõunal 10-aastase tüdruku ja pärastlõunal 4-aastase lapse, keda ta piinas nii elajalikult, et vaeseke vigastustesse suri. Seekord mõisteti Grossmann 15 aastaks vangi. Karistuse kandis maniakk ühes Baieri vanglas. Pärast vabanemist saadeti ta Berliini, kus ta hakkas igapäevast leiba teenima rändkaupmehena. Pärast seda, kui tema naabrid olid ühel päeval kuulnud Grossmanni korterist 15-aastase tüdruku karjeid, võeti mees jälle vahi alla. Ta rääkis ennast välja, väites, et oli tahtnud tüdrukule anda vaid oma naise rõivaid. Kuna Grossmann polnud kunagi abielus olnud, siis oli tõenäoliselt tegemist ühe tema ohvri riietega. Võimalik, et ta oli enne Berliini elama asumist ka Baieris seksuaalmõrvu toime pannud. Kas see nii oli, ei õnnestunudki välja selgitada.
Berliini kohtuvõimud tahtsid Carl Grossmanni kohtuprotsessi kiiresti alustada. Neil oli sellega nii tuli takus, et kriminalistide suureks meelepahaks uurimine peatati ja maniakk anti kohtu alla süüdistatuna kolmes mõrvas. Muide Carl Grossmanni advokaat oli Erich Frey, kes 1924. aastal kaitses kohtus ka sarimõrvar Friederich Haarmanni.
5. juulil 1922. ööl vastu kolmandat protsessipäeva, poos Grossmann ennast oma kongis põrandast kõigest mõnekümne sentimeetri kõrgusel asuva naela otsa.
Peter Hagen
