Imeline kiisu

Kassid võivad veeta oma elust kaks kolmandikku magades, aga tegelikult varjavad need armsad unelejad hämmastavaid võimeid, mis teeksid kadedaks isegi Supermehe!

„Ka kõige väiksem kiisu on meistriteos.”

                                        Leonardo da Vinci

Lemmikloom on kõigest üks lehekülg sinu elus, kuid tema jaoks oled sa kogu elu!

Kassidel ei ole nii palju tõuge kui koertel. 40–50 kassitõust enamik on aretatud viimase 75 aasta jooksul. Esimesel kassinäitusel Londoni Kristallpalees 1871. aastal oli esindatud vaid viis tõugu.
Kassi algupärast annavad aimu DNA-uuringud. Ajakirjas „Science” 2007. aastal avaldatud artikli (Driscoll jt) põhjal põlvneb kodustatud kass metskassist (Felis silvestris), kelle alamliike elab Euroopas (Felis silvestris silvestris), Aafrikas ja Lähis-Idas (Felis silvestris lybica) ning Aasias (Felis silvestris omata), sealhulgas Hiinas (Felis silvestris bieti).
Vanimad kassiluud on leitud inimasustusest Küproselt ja Palestiinast 9500–8700 aastat tagasi. Metskassi DNA põhjal tema põlvnemist ja käitumisseoseid uurinud Carlos Driscoll Oxfordi Ülikoolist on oma teadusartiklis väitnud: „Metskass on kodustamiseks täiesti ebatõenäoline kandidaat. Ta ei söö midagi muud peale liha, elab üksi ja kaitseb oma piirkonda nii, et on sellega rohkem seotud kui inimene, talle ei ole võimalik õpetada mitte mingisugust tööd ja ta ei ole üldsegi nii hea hiirepüüdja, kui arvatakse – kui võrrelda näiteks terjeri või tuhkruga. Seetõttu ongi tõenäolisem, et maaharijad mitte ei kodustanud kassi, vaid talusid teda. Mingit kasu temast ju ikkagi oli.” Põlluharimine saigi kassi ja inimese tihedama koostöö aluseks, sest viljaaidad meelitasid ligi hiiri ja rotte ning need omakorda kasse kui näriliste looduslikke vaenlasi. Aga hiirte ja rottide püüdmiseks olid omal ajal ka teised loomad – tuhkur, nirk, taltsutatud Aafrika metskass, jaguarundi.

Egiptuses oli kass suure au sees. Legend kassipealisest jumalannast Bastetist ja lõvipealisest jumalannast Sehmetist räägib, kuidas Sehmet tahtis inimkonna hävitada, aga Вastet, kes leiutas õlle, suutis selle ära hoida. Nimelt oli õhtul liialt õlut pruukinud Sehmetil hommikul muid muresid kui maailma hävitamine. Teine legend räägib päikesejumal Rast, kes öösiti sõudis kassina maa-alusel Niilusel. Vana-Egiptuse kontekstis võib rääkida lausa kassikultusest. Kassi peeti pühaks ja teda ümbritseti suure austusega. Tulekahju korral päästeti majast kõigepealt kass. Kassi tapmise eest oli ette nähtud surmanuhtlus, kuid muumiate uurimisel on selgunud, et esines ka kasside ohverdamist. Kassimuumiaid on leitud põhiliselt templitest, aga ka spetsiaalsetelt kassikalmistutelt, kust on avastatud sadu ja tuhandeid palsameeritud kasse, kes on maetud puidust, pronksist või isegi kullast kirstudes. Kui britid 19. sajandil Egiptust uurides leidsid hulganisti kassimuumiaid, siis ei osanud nad nendega muud peale hakata, kui kasutasid neid kütteks.
Egiptuses oli surmanuhtluse ähvardusel keelatud kasse maalt välja viia, kuid meremeeste kaudu jõudis kass siiski Kreekasse ja sealt Rooma. Sealgi imetleti kassi algul kui haruldust, keda võisid endale lubada vaid patriitsid ja rikkad kaupmehed, kes pidasid teda eksootilise lemmikloomana. Hiljem levik laienes – enamikust roomlaste küladest ja linnadest on leitud ka kassiluid. Kui läänegoodid 5. sajandi algul Rooma vallutasid, rändas kass koos sõjameestega üle Alpide Lääne-Euroopasse. Sealgi oli ta imetlusobjekt, kuid levis suhteliselt aeglaselt. Näiteks Inglismaale jõudis alles 10. sajandil (esimesed kirjed kodukasside kohta Briti saartel pärinevad aastast 936, kui Lõuna- ja Kesk-Walesi prints Howell sätestas kasside kaitse seaduse) ja 12. sajandil Kiievisse. Skandinaavias omandas kass koduses majapidamises tänapäevani säilinud praktilise tähtsuse 8.–11. sajandil. Nimelt oletatakse, et just ligikaudu sel ajal ilmusid siinsetele aladele ka koduhiir ja -rott, kelle levikut soodustas järjest elavnev kaubandus.
Arheoloogiliste leidude põhjal on oletatud, et nii Baltimaades kui ka Skandinaavias jäi kodukass suhteliselt haruldaseks loomaks kuni viikingiajani või isegi keskajani. Esimese aastatuhande teise poolde kuuluvaks võib arvata üksikud Tartu linnuselt, nooremasse rauaaega aga kaks Varbola linnamäelt leitud kassiluud. Mõned kassiluud on päevavalgele tulnud ka Otepäält, kuid need võivad olla keskaegsed.
Läti ja Leedu muinasaegsetelt linnamägedelt on samuti leitud väga vähe kassiluid. Linnade keskaegses luuaineses on kass juba kõikjal esindatud, leitud on nii noorte kui ka täiskasvanud isendite jäänuseid.
Arvukuse suurenedes hakati kassi Euroopas hindama peamiselt kui viljaaitade valvurit. Hea hiirepüüdja olevat X sajandil maksnud peaaegu niisama palju kui varss. Kuna tollal oli kogu Euroopa hädas rottidega, kes hävitasid vilja ja kandsid edasi nakkushaigusi, oli kass inimese jaoks kasulik abimees.
Aeg, mil puutumatu hiirepüüdja võis rahulikult elada, lõppes Lääne- ja Lõuna-Euroopas siis, kui üdini rumal kristlik kirik 15. sajandi lõpul nõiajahti alustas. 1484. aastal nõudis ogar paavst Innocentius VIII kõikide kassiarmastajate kui nõidade põletamist. Kasside öist hiilimist seostati kuradi, nõiduse ja üleloomulike võimetega muuta ilma, ravida haigusi jne. Arvati, et nõiad saavad soovi korral võtta kassi kuju. Eriti kahtlane tegelane oli vana naine musta kassiga. See oli piisav argument tuleriidale sattumiseks.
Alles 17. sajandil sai kass jälle kass olla ning leidis endale laevadel koha asendamatu hiirepüüdjana. Tema maine hakkas tasapisi tõusma ning Victoria ajastul peeti teda taas lemmikloomana. Esimene tõukassinäitus toimus Londoni Kristallpalees 1871. aastal, mille korraldajad soovisid muuta avalikkuse suhtumist kassidesse. Seal olid väljas Briti lühikarvalised ja Pärsia kassid, aga ka kaks hiljuti Inglismaale toodud siiamit, Mani kass ja Soti metskass. Ning umbes samal ajal tutvustati Ameerika Ühendriikides Uus-Inglismaal toimunud kassinäitusel Meini kassi kui uut tõugu. 1927. aastal asutati Londonis kassikaitseühing Cats Protection League, mille eesmärgiks oli edendada kasside heaolu Suurbritannias.

* * *

Kass suudab joosta kiiremini kui olümpiavõitja. Ohu korral võivad kassid tõelise hoo sisse saada. Lühikesi vahemaid suudavad kassid läbida kiirusel kuni 48 km tunnis. Kassid on suuremad kihutajad kui kuuekordne olümpiavõitja Usain Bolt, kelle tippkiirus on 37 km tunnis.
Meisterlikud hüppajad. Kassid suudavad hüpata viis korda kõrgemale kui on nende kehapikkus. Kui tuua paralleel inimeste maailmast, siis peaks umbes 180 sentimeetri pikkune mees suutma hüpata 9 meetri kõrgusele.

Loomamaailmas on kassid head keeleoskajad. Nad suudavad teha umbes 100 erinevat häälitsust. Koerad seevastu vaid 10. Muljetavaldav, kas pole?
Kassid on vägagi teadlikud, mis nende ümber toimub. Kui inimese vaatevälja ulatuvus on 180 kraadi, siis kassidel on see 285 kraadi. Lisaks vajavad nad pimedas nägemiseks vaid kuuendiku sellest valgusest, mida vajab inimene, et pimedas objekte tajuda. Vastupidiselt üldlevinud arvamisele ei näe kassid pimedas, kuid nad suudavad näha kuus korda nõrgemas valguses kui inimene.
Väga head nägemisvõimet toetab terav kuulmine. Kassid on meistrid tabama eelkõige kõrgeid helisid. Ka koerte kuulmisvõimet peetakse heaks, kuid see, mis neil kõrvust mööda läheb, ei jää kassil kindlasti kuulmata.
Kass on väga täpne seismograaf. 5. oktoobril 1948 toimus Ašhabadis 9-palline maavärin, mis purustas peaaegu kogu Turkmeenia pealinna. Selle maavärina ajal ei hukkunud ümberkaudsetes auulides ükski kass. Kõik nad tajusid pinnase eelnevaid inimestele tajumatuid võnkeid ja väljusid hoonetest.
Ajakirja „Sovetskaja torgovlja” korrespondent O. Bõtškov meenutab Taškendi maavärinat 26. aprilli hommikul 1966: „Ärkasin ebameeldivast tundest – keegi ronis mööda mu voodit. Ma süütasin lambi ja nägin, et teki all olid kassipojad. Vana kass oli nad köögist sinna tassinud. Võtsin kiisud sülle ja viisin kööki tagasi. Seal tabas mind maavärisemine. Tõuge oli nii tugev, et kukkusin ja lõin pea valusasti vastu seina.”
Maavärinapiirkondades elavad inimesed on juba ammu tähele pannud, et kassid ei eksi kunagi, kui maavärina tugevus on üle kolme palli. Samas ei taju paljud inimesed isegi neljapallist maavärinat.
Kass teab, kus sa tema toitu hoiad. Tüüpilisel kassil on ninas umbes 200 miljonit lõhnaretseptorit, mida on isegi rohkem kui enamikul tõukoertel. Kassi keelel ja kurgus asub üle 10 miljoni maitseretseptoririt. Kassi haistmine on 14 korda teravam kui inimesel. Lisaks on kassidel veel teinegi lõhnatundmisorgan, mis paikneb suulaes ja mis aktiveerub, kui loom veidi nina kortsutab ja keeleotsa suust välja pistab.
Kassi aju töötab nagu arvuti. Ehkki kasse ei peeta küll loomamaailma Einsteinideks, töötab nende aju nagu arvuti kõvaketas, tehes 6 triljonit operatsiooni sekundis. Selle tulemuse kõrval moodne iPad, mis suudab teha 170 miljonit operatsiooni sekundis, lihtsalt kahvatub. Kui iPadi andmemaht on 60 gigabaiti, aga sinu kassi aju mahutab andmeid umbes 91 000 gigabaidi jagu. Hiirekelder mäletab väga hästi, kuhu sa tema toidu peitsid, sest tema lühimälu kestab 16 tundi. Koertel kestab see vaid viis nappi minutit.
Multifunktsionaalne keel. Keelel, mis on katsudes sama kare kui liivapaber, on väikesed ogad, mis võimaldavad saaki paremini paigal hoida. Keel abistab ka vee joomisel. Kass võtab keeleotsale natuke vett ning enne, kui vesi jõuab maha tilkuma hakata, sulgeb ta kiiresti suu. Ja ta teeb seda väga meisterlikult ja kiirelt.
Keskmise eluea poolest edestavad kassid koeri. Hästi hooldatud ja toidetud kodukass elab keskmiselt 13–15 aastat, koertel on see napilt 11. Lisaks on viimase 20 aasta jooksul kasside eluiga pikenenud 10%. Emaskassid elavad pisut kauem, 15–17 aastat. Kastreeritud kasside eluiga on üldiselt 1–2 aastat pikem.
Maailma vanim kodukass olevat elanud 38 aastat ja 28 päeva, kuid see rekord pole dokumentaalset kinnitust leidnud. Inimaastates oleks see teinud 224 aastat. 28. novembril 1939 sai Inglismaal Clayhidonis elava missis T. Holway kass Puss 36-aastaseks ja suri päev hiljem. Ka see rekord pole kahjuks tõestatav. 30-aastane kass Kitty tõi 1987. aasta mais ilmale kaks poega ning oleks seega kõige vanem kassiema. Kitty suri pärast oma 32. sünnipäeva 1989. aasta juunis. Tema omaniku George Johnstone’i sõnul tõi ta oma pika elu jooksul ilmale 218 poega. Seevastu maailma vanim koer elas 29 aastat ja 5 kuud.

Dr Kiisu alandab vererõhku ja mõjub tervendavalt. Mitmed uuringud näitavad, et lemmikloomadel on peremehe tervisele väga hea mõju. 1970-ndate alguses viidi läbi uurimus, mille tulemustest selgus, et kassiomanikel, kes oma kassi sageli silitasid, alanes vererõhk. 1990-ndate alguses Austraalias Monashi Ülikoolis läbi viidud uurimus tõestas, et kassiomanikel on üldse väiksem risk haigestuda südamehiagustesse kui neil, kel lemmiklooma ei ole.
Loomaomanikel on ka madalam kolesteroolitase. Lisaks on kassiomanikel tervelt 40% väiksem infarktioht. Aga teadlaste sõnul on see ainult kassiomanike privileeg – kassidel on tõesti tervendav mõju.
Suhtlemine kassidega häälestab positiivsele lainele, rahustab, kaotab väsimuse ja isegi valu. Äkki on nii, et kinkides meile positiivseid emotsioone, sunnivad meie neljajalgsed sõbrad meid lõdvestuma ning mingiks ajaks unustama oma haigused ja probleemid? Aga ei. Kassid võivad tõepoolest ravida.
On teaduslikult tõestatud, et kassiomanikud põevad harvemini südame-veresoonkonna haigusi. On tehtud katseid hüpertoonia all kannatavate inimestega. Nad pidid kolm korda päevas kassidega suhtlema, neid sülle võtma, silitama ning nende nurrumist kuulama.
Elektronandurid näitasid, et vererõhk normaliseerus neil juba 4–6 minuti jooksul pärast „seansi” algust. Kolme nädala pärast, seansi algusest arvates, võisid peaaegu pooled hüpertoonikutest oma ravimite annust vähendada poole võrra või neist üldse loobuda.
Järeldus: kui on probleeme vererõhuga, pöördu dr Kiisu, aga mitte perearsti poole.
Kõikidele on teada, et dr Kiisu püüab pikali heita inimese haige koha peale. Nurrub veidi, seadnud end valutava selja ligi, ning inimene tunneb peagi kergendust. Siin pole tegu enesesisendusega, vaid kõigel sellel on olemas oma teaduslik seletus.
Kassid armastavad sooja ning eristavad temperatuuride vahet isegi poole kraadi ulatuses. Seetõttu tunnevad nad ära, kui sul on näiteks liigesepõletik. Ning elav soe leevendab valu. Kui kass valib aga sageli ühe ja sama kehaosa, siis on see kindel signaal, et tuleks minna tervisekontrolli!

Kassid on superrändajad!
Kassiomanikud, kes on ühest kohast teise kolinud, on sageli väga hämmastunud, leides, et nende lemmik on tagasi läinud endistele jahimaadele – ehkki tavaliselt eeldab see kilomeetrite pikkust rännakut.
SUGAR oli heasüdamlik, kreemja karvaga pärsia kass, kes oli mitu aastat olnud Woodsi perekonna truu lemmikloom. Sugar elas koos selle perekonnaga oma kodus Andersonis Californias. Sugar oli heas vormis, kui mitte arvestada ta vasaku puusa kerget väärarengut, mida võis kompides tunnetada, kui teda silitasid või hellitasid. Tegelikult tundus, et vasak puus teda üldse ei vaeva. Kuid aastad möödusid ja 1950. aastal otsustas vana Woods, et tal on aeg pensionile jääda. Pensionipõlve pidamine ei tähendanud mitte üksnes töötamisest loobumist, vaid sellega kaasnes ka kolimine. Mr Woods oli alati unistanud maaelust Oklahomas ja 1951. aastal oli enda arvates leidnud sobiva talumaja Gage’is. Probleem aga seisnes selles, mida teha Sugariga. Loomulikult soovis Woodside perekond, et Sugar tuleks nendega kaasa, sest lõpuks oli ta ju lisaks kõigele ka perekonnaliige. Kuid sellele oli üks takistus – Sugar ei kannatanud autosõitu. Alates päevast, mil nad ta endale said, oli Sugar kartnud kõiki liiklusvahendeid. Aga ometi kavatsesid Woodsid oma armastatud kassi kaasa võtta nende uude kodusse 1500 miili (2413 km) kaugusel, kuhu tuli sõita mööda maanteed. Ja nad üritasidki seda. Kui nad lahkumise päeval olid autole koorma peale saanud, siis pandi ka Sugar pikaks reisiks autosse.

Ent nõnda, nagu pereliikmed olid arvanud, olid Sugaril teised mõtted – juba enne, kui auto jõudis liikuma hakata, hüppas kass masinast välja. Jäi vaid üks lahendus – Woodsid jätsid vastumeelselt oma Sugari sõbralikele naabritele, kes ütlesid, et pakuvad talle heal meelel elamiseks oma kodu.
Nii asus Woodside perekond pikale teekonnale Oklahomasse, elevil eesootavast uuest elust, kuid kurvastades samas, et nende väike kass ei saa nendega kaasa tulla.
Umbes 14 kuud hiljem, kui nad olid end uues kodus mugavalt sisse seadnud, ilmus nende farmi üks hulkuv kass. Abielupaar muutus rõõmsaks.
Nad polnud pärast Sugarit uut kassi võtnud, kuid see hulgus oli samuti kreemja karvaga, kuigi palju kõhnem, ning meenutas neile nende truud lemmikut, kes oli Californiasse maha jäänud. Mõne päeva pärast oli uus kass juba nagu seaduslik perekonnaliige ja lubas Mrs Woodsil end silitada ja hellitada. Siis avastas perenaine, et kassi vasak puus oli kerge defektiga.
See ei saanud olla eksitus – see kass mitte üksnes ei näinud välja nagu Sugar, vaid oligi tema! Abikaasad helistasid kiiresti endistele naabritele Andersoni, et pärida, mis on vahepeal toimunud. Neile räägiti, et vaid paar nädalat pärast nende lahkumist oli Sugar kaduma läinud. Naabrid olid lootnud, et ta taas välja ilmub, kuid seda ei juhtunud. Nüüd teavad kõik, miks. See väike kassike oli asunud uskumatule teekonnale ja võidelnud end üle mägede, tasandike, jõgede ja tiheda liiklusega maanteede. Sugar oli kõndinud ligikaudu 1500 miili (2400 km), et leida üles paik, kus ta polnud iial varem viibinud. Miks ta seda tegi? Kas ta tahtis olla koos armastatud perekonnaga. Kui ta nüüd nurru lüües põrandal lebas, siis teadsid Mr ja Mrs Woods, et siin on kass, kes ei luba millelgi – isegi mitte peaaegu poolel kontinendil – tulla tema ja tema kalli perekonna vahele.

* * *

1960. aastal sattus ajalehtede esikülgedele kass McCavity, kes võttis ette maratonteekonna oma uuest kodust Truros, mis asub Cornwalli lähedal Inglismaa edelaosas, tagasi Cumbernauldi, mis on Šotimaal Glasgow’ lähedal. 800 kilomeetrit läbis ta ainult kolme nädalaga. Kahjuks oli McCavity jõupingutusest niivõrd kurnatud, et suri varsti pärast seda, aga kassid võivad selliseid pikki teekondi ette võtta, ilma et see nende tervisele kuidagi mõjuks – metsikult elades läbivad nad suuri vahemaid.
Alates kilpkonnadest ja lõpetades pääsukestega, võivad loomad ja linnud leida tagasitee oma sünnipaika, mis asub tuhandete kilomeetrite kaugusel, kasutades selleks Maa magnetvälja. See selgitab, kuidas on võimalikud niisugused retked nagu McCavity ette võttis. Esimese eksperimendi, mis oli seotud kassi võimega kodu üles leida, korraldas 1921. aastal professor Francis H. Herrick. Ta viis oma kassi Ohios, Clevelandis asuvast kodust 8 kilomeetri kaugusele ning lasi tal iseseisvalt kodutee üles leida. Professor jõudis lõpuks koju tunduvalt rohkem väsinuna kui kass, sest oli loomale jalgsi järgnenud. Kass aga leidis kõige otsema kodutee üle põldude ja läbi hekkide, hüpates üle väikeste takistuste.
Nüüdseks on uuritud üle 200 juhtumi, kus kassid on rännanud pikki maid, ning tuleb välja, et kass käib päevas keskmiselt 5 kilomeetrit, tavaliselt peatudes saagi püüdmiseks. Arvatakse, et nad orienteeruvad ja leiavad õige suuna esiteks Maa magnetvälja järgi, seejärel tuttavate maastikumärkide ning lõpuks, eesmärgile lähemale jõudes juba haistmismeele järgi. Vastab tõele! Kui eksperimendi käigus seoti kassi külge magnet, kaotas ta võime kodutee üles leida.

Howie lugu
Kolmeaastane Pärsia kass Howie oli olend, kes tundis rõõmu elumõnudest: parimast toidust, mugavast kodust ja sellest, et teda tähele pandi ja jumaldati. Tema omanik, viieteistkümneaastane Kirsten Hicks Austraalia linnast Adelaide’ist armastas oma kassi pööraselt ja oli ilmne, et ka Howie oli oma perenaisesse väga kiindunud.Väljaspool kooli oli see paar peaaegu lahutamatu. 1977. aastal valmistus Hickside perekond pikaks ülemere-reisiks. Kirsten ootas seda reisi väga, kuid ta oli mures, mida teha Howie’ga, kui tema ja ülejäänud pereliikmed on kaugel ära. Oli selge, et nad ei saanud pärsia kassi reisile kaasa võtta, aga Kirsten ei usaldanud kedagi väljaspool perekonda valvama oma väärtuslikku lemmikut. Lõpuks jõudis Kirsten otsusele: Howie võib jääda vanavanematega, kes armastasid kiisut peaaegu sama palju kui ta ise. Ehkki ta vanavanemad elasid üle 1000 miili (1609 km) eemal Queensland Gold Coastil, oli Kirsten kindel, et see on õige lahendus, ja nõnda see asi siis korraldatigi. Kirsten jättis pisarsilmi Howie’ga hüvasti ja ta vanavanemad kinnitasid, et kassil on nende juures väga hea olla. Kuu aega hiljem tuli Kirsten reisilt koos vanematega Austraaliasse tagasi ja nad suundusid Howie tuleb läbi kogu Austraalia koju kohe Queenslandi Howie’le järele.

Kuid Kirsteni vanavanematel oli oma tütretütrele halb uudis, mida nad polnud tüdrukule varem teatanud, sest ei tahtnud rikkuda ta reisirõõmu – Howie oli kaduma läinud! Nad kinnitasid, et olid teinud kõik võimaliku kassi leidmiseks, kuid see polnud tulemusi andnud. Ta oh nagu õhku haihtunud. Muidugi oli Kirsten uudisest šokeeritud ja ehkki ta ei süüdistanud oma vanavanemaid, kellest teadis, et nad samuti Howie’t armastavad, läks ta tagasi koju Adelaide’i raske südamega. Ta vanemad püüdsid teda lohutada, öeldes, et muretsevad talle Howie asemel uue kassi, kuid Kirsten keeldus sellest pakkumisest, sest ükski kass ei saanud talle asendada tema armsat pärsia kiisut.
Kõik, mis Kirsten võis mõelda Howie’st – loomast, kes oli rõõmu tundnud oma mugavustest –, oli see, et ta on nüüd kadunud ja täiesti üksi tundmatus keskkonnas. Ta oli kindel, et Howie ei suuda üksi olles kuigi kauaks ellu jääda.
Kuud möödusid ja varsti sai aasta sellest, kui Howie oli kadunuks jäänud. Ühel päeval, kui Kirsten oli koolis, ilmus nende koju määrdunud, nälginud kass. Mrs Hicksil oli kohe kahju vaesest olendist, kes oli pööraselt näljane, veritsev ja haletsusväärselt kõhn. Tänulikult kugistas kass tuunikala, mille Mrs Hicks talle ulatas. Ja siis tuli prouale pähe mõte, et võib-olla hoolitseb Kirsten selle abivajava looma eest, kes asendaks talle vaest, vana Howie’t. Nii viis ta kassi tuppa ja ootas, kuni Kirsten koolist saabus. Teismeline tüdruk heitis vaid üheainsa pilgu kasimatule, kõhnale loomale ning hüüdis kohe erutatult: „Howie!“ Mrs Hicks oli rabatud, kuid uuris siis kassi lähemalt. Kohutava, räpase välimuse all oli kaheldamatult peidus pärsia kassi kasukas. See, kuidas kass suhtus Kirstenisse, näitas täiesti selgelt, kes see kiisu tegelikult on. Howie oli koju jõudnud. See hästitoidetud ja hellitatud kass oli reisinud rohkem kui 1000 miili Queenslandist üle mägede, viljatute lagendike ja jõgede, trotsides kõiki ohte alates koertest kuni madude, skorpionide ja teiste metselajateni. Nüüd võis Howie vaatamata üleelatud raskustele taas kord nautida kõiki Adelaide’ kodu mõnusid.

Kass jõudis 9 aastat kestnud rännakute järel koju
Üheksa aastat kestnud rännakud lõppesid kass Dixie jaoks, kui ta otsustas peremehe juurde naasta. Dixie, kes 2008. aastal oli juba 15-aastane, kadus aastal 1999. Et kiisu koju tagasi ei tulnud, arvati ta olevat hukkunud. 2008. aastal andsid aga tähelepanelikud linnakodanikud loomakaitsjatele teada kassist, kes kadunud Dixie kodust vaid mõne kilomeetri kaugusel ringi kõnnib ja kehvas olukorras on. Kohale tõtanud loomakaitsjad avastasid, et loom on kiibitud ja just tänu sellele tuligi ilmsiks, et leitud kass on 9 aastat tagasi kadunud Dixie. Alan ja Gilly Delaney ei suutnud uskuda, et nende lemmikloom elus on.
„Tema iseloom ja välimus on täpselt sama! On tunne, nagu ta poleks vahepeal kuskil käinudki,” rääkisid nad.

Leinav Felix
Felix, kes oli täielikult oma perekonnale pühendunud. Musta-valgekirju isakass elas koos Robert Kingi, tema naise ja noorukese tütrega Austraalias St. Kilda elamurajoonis Melbourne’i idaosas. Kass armastas neid kõiki, kuid oli eriti ustav vanale Mr Kingile, Roberti isale, kellega oli elanud koos palju aastaid. See paar oli peaaegu lahutamatu. Vanale mehele oli Felix pärast naise surma suurepärane kaaslane; ta ise aga oli kassile armastav ja usaldusväärne peremees.
Lõpuks saabus kurb päev, mil vana Mr King pärast rasket haigust suri. Loomulikult oli kogu perekond selle kaotuse pärast leinas, kuigi nende valu leevendas teadmine, et vanahärral oli seljataga pikk ja õnnelik elu ja ta oli põdenud juba mõnda aega. Kass Felixi jaoks aga oli tema peremehe surm täielik vapustus. Lemmikloom, kes oli alati olnud vaikne ja rahulik, oli nüüd ilmses meeleheites. Ta keeldus söömast toitu, mida oli alati rõõmsa meelega lausa kugistanud, uitas sihitult mööda maja, näugus ja kräunus – oli näha, et Felix on lohutamatu. Perekond oli lemmiklooma ilmsest masendusest ärevil, püüdes samal ajal võitu saada ka iseenda kurbusest. Olles mõned päevad kassikese ahastust näinud, otsustasid pereliikmed võtta ta kaasa autosõidule mööda Melbourne’i, lootes, et ehk aitab see uus kogemus Felixil millelegi muule keskenduda ja lõpetab ta vaeva.

Algul läks kõik kenasti: oivalisel päikeselisel päeval sõitsid pereliikmed koos Felixiga mööda linna. Kuid siis peatus auto foori tagaja nüüd juhtus midagi kummalist. Felix, kes oli seni väga vaikselt paigal istunud, olles ilmselt uuest kogemusest pisut nõutu, muutus äkki väga vilkaks.
Ta karvad läksid turri, saba vonkles ning loom tõusis ilmses ärevuses jalgadele. Enne, kui auto foori tagant edasi jõudis liikuda, hüppas kass välja ühest külgaknast, mis oli kuumuse tõttu avatud. Murelikud pereliikmed üritasid teda tagasi kutsuda ja püüdsid talle isegi järgneda, kuid sellest polnud enam kasu. Liiklus oli tihe ja nad nägid vaid kaugusse eemalduvat Felixit. Peagi kadus ta üldse vaateväljast.
Felixi ootamatu kadumine pärast vana Mr Kingi surma oli raskeks löögiks kogu perekonnale. Ehkki nad igatsesid, et ta tuleks tagasi koju – majja, mida ta tundis ja armastas –, aimasid nad südamepõhjas ometi, et ei näe Felixit enam kunagi.
Nende süda oli kahekordselt raske, kui Mrs King ja ta nooruke tütar asusid nädal hiljem teele surnuaiale, et panna lilli Mr Kingi hauale.
Ent kui nad kalmistule jõudsid, nägid nad üllatavat vaatepilti – see, kes kindlameelselt haua kõrval edasi-tagasi kõndis, polnud keegi muu kui kass Felix.
Oma äratuntava armi ja kergelt kõverdunud sabaga oli Felix rohkem kui elus ja ilmutas Mrs Kingi ja ta tütre nägemise üle silmanähtavat rõõmu.
Mrs King oli hämmelduses: kuidas küll oli Felix leidnud kalmistu? Ja veel enam: kuidas oli ta leidnud selle haua?! Kalmistu asus enam kui viis miili eemal paigast, kus Felix oli autost välja hüpanud, ja pealegi polnud kass seal kunagi varem viibinud.
Kuid nüüd ei saanud Felixit kuidagi sellest paigast ära viia. Mitu korda püüdsid Mrs King ja ta tütar Felixit Mr Kingi haualt ära viia, aga iga kord hüppas kass autoaknast välja veel enne, kui nad kalmistu väravani jõudsid, ja läks tagasi oma valvekorda pidama. Polnud midagi parata – Felix oli otsustanud jääda „vahipostile” oma peremehe juurde, vaatamata sellele, et too oli hauas. Lõpuks õnnestus Kingide perekonnal korraldada nõnda, et kalmistu töötajad andsid loomale süüa. Nad ise külastasid teda regulaarselt, ent kordagi ei õnnestunud neil veenda kassi kalmistult lahkuma. Felix jäi iseenda surmani truuks oma lahkunud peremehele ning püsis ustavalt tema haua kõrval.

Kass – sametiste käppadega selgeltnägija

Raske uskuda, et kass võib matustest osa võtta või lähedast inimest mälestada, aga nii mõnigi on seda ise pealt näinud. Juhtus, et tuli hüvasti jätta ühe lähedase inimesega. Kui matuserong kalmistu poole liikuma hakkas, seadis end inimeste kannule suur hall kass, iseäralikult säravate silmadega. Protsessioonil tuli kaua loogelda kalmistu kitsastel teedel, ja kogu selle aja käis kass neil kannul. Kui algasid hüvastijätukõned, seadis ta end veidi eemal istuma ja justkui pidas kõike toimuvat tähelepanelikult silmas.
Kui haud oli kinni aetud, hakati lahkunut siinsamas vene kombe kohaselt meenutama: pitsid valati täis ja suupisted harutati lahti. Seda hetke oli kass justnagu eriliselt oodanud. Ta saalis inimeste vahel, hõõrus end vastu jalgu ja vaatas lahkunu kõige lähematele sugulastele manguvalt otsa, eneselegi andamit paludes. Keegi naabritest arvas, et võib-olla on see lahkunu hing, kes veel koos meiega viibida tahtis. Ta oli juba mitu tükki vorsti ära söönud, kõik panid teda tähele. See aitas veidi nukrust hajutada – kõik tahtsid talle midagi anda. Kass lõi lakkamatult nurru ega põlanud ära midagi, mida pakuti. Kui minema hakkasime, seadis ta end jälle meie kännule. Aga kalmistu väravas istus maha, ja jäigi sinna justkui valvesse; nähtavasti oli harjunud koos leinajatega mälestama – enamasti alati pakutakse ju ka midagi süüa…
Ometi on aga kasside seas ka tõelisi mälestajaid, kes peremehe või lähedase inimese lahkumist sügavasti üle elavad. La Romana linnas (Dominikaani vabariik), Campeaneste perekonnas elas aastaid kass Lynna. Kui pereisa Juan-Ludovico suri, ei söönud kass kolm päeva suutäitki, näugus haledasti peaaegu lakkamatult ja veetis pärast matuseid kolm ööd kalmistul peremehe värske haua kõrval.
Annelise Schulmeisteril Magdeburgist oli kass Charlie. Kui perenaine 77-aastaselt suri, pandi tähele, et pärast seda hakkas Charlie aeg-ajalt ära kaduma. Oli lihtne kindlaks teha, et kass käis regulaarselt perenaise haual. Kiisu rändas läbi linna pika tee, istus kalmistul paar-kolm tundi ja tuli koju tagasi. Nii jätkus see tervelt kolm aastat…

* *  *

Noore moskvalanna ainsaks kodakondseks on tema kass Piksel. Naine ei näinud midagi erilist selles, et too teda töölt saabudes alati koridorivaibal istudes vastu võtab – ju kuuleb võtmekriginat lukuaugus ja kiirustab kohe koridori. Aga siis, kui naine võttis enese juurde elama oma pensionärist ema, tuli ilmsiks, et Piksel seab end alati koridori umbes 10 minutit enne perenaise saabumist. Kuidas ta seda aega määratleb, kui too ei tule kunagi ühel ja samal kellaajal, vaid lausa mitmetunniste kõikumistega?
Kirjanik Dumas’ kass Mysouff saatis teda Orleansis igal hommikul tööle hertsogilossi ühe kindla sillani, kus teda õhtul ka vastu võttis – Dumas’ ema lasi ta välja ikka ühel kindlal ajal. Harva jäi Dumas kauemaks, aga Mysouff teadis seda alati – kassi ei saanud siis välja ka ajades. Hakkas aga ust kraapides ise välja nõudma, kui õige aeg ligines, nagu ka siis, kui Dumas saabus tavalisest oluliselt varem.
Teadlaste arvamuse kohaselt selgitab selliseid fenomene ainult telepaatia valdamine – info inimese ja kassi vahel antakse edasi ilma tehniliste vahenditeta, pelgalt mõtte, veelgi tõenäolisemalt tunnetuse, aistingute kaudu, kuna kassi mõtetelugemise võime on siiski küsitav.
Oletatakse, et kassid sellepärast nii palju magavadki, et ärkveloleku ajal ründab neid nii tohutu ja kirev infotulv, mida inimene oma algeliste tajudega pole lihtsalt võimeline püüdma.
Üsna tihti võib kass päise päeva ajal (eriti aga õhtul või öösel) jääda ainiti vahtima nagu tühja kohta, lihastes pinge, vahel karvad turris – nagu näeks tõepoolest midagi või kedagi inimsilmale nähtamatut, kes ohtlik olla võib. Sestap pole võimatu, et kassid näevad midagi sellist, mida inimesed ei näe ega taju. Ja püüavad meile seda edastada, meid hoiatada ja kaitsta. (Mitte asjata ei nimetatud Vana-Egiptuses kassi mau mis, mis on tõlkes „nägema“).

* * *

Ühel õhtul 1962. aastal tulid William ja Mina Miles peolt koju Yarmouthis Maine osariigis, kus märkasid oma maja lähedal keset teed liikumatult lamavat looma. Minal oli selle leiu suhtes halb eelaimus, kuna kassi kasuka värv tundus väga tuttavana. Tõepoolest, kui William autost välja tulija kassi nägi, veendusid mõlemad, et see on nende lemmikkass Streaky, kes ilmselt oli sel õhtul autolt saadud löögist surnud.
Streaky hukkumine oli Williamile ja Minale eriliseks löögiks, sest Streaky oli hiljuti toonud neli poega, kes jäid nüüd emata. Nad olid siiamaani endast väljas ka Streaky ema, punakaspruuni kassi Hoppy kadumise pärast, kes oli rohkem kui kuu aega tagasi kaotsi läinud ning polnud seni välja ilmunud. Kas emal ja tütrel oli sama saatus?

Järgmisel hommikul läks William hommikul vara alla keldrisse, kus olid Streaky pojad, mõeldes, mida küll peaks nendega ette võtma. Kas nad tuleb ära anda või teha midagi hullemat? Äkki nägi ta keldri aknast tuttavat kuju – see oli Streaky.
Hoppy, kes vaatamata nende kartusele oli elus ja terve. Vana kass püüdis keldrisse pääseda ja William lasi ta kiiresti aknast sisse. Otsejoones läks ta näljaste kassipoegade – oma lastelaste juurde. William nägi, et ka Hoppy oli hiljuti pojad toonud, mis tähendas seda, et ta võis sööta ka seda pesakonda. See näis olevat suurepärane lahendus – Hoppy võib Streaky pesakonna eest sama hästi hoolt kanda kui enda oma eest.
Vaevu jõudsid William ja Mina ära tunda neile tulnud õnnistuse, kui Hoppy taas kaduma läks. Kuhu ta oli läinud? William otsustas talle järgneda. Pärast väsitavaid otsinguid metsades ja võsastikes leidis William lõpuks Hoppy. Kass oli läinud kuuri, mis asus ühe maja kõrval umbes miil nende kodust eemal. See maja kuulus Nixonite perekonnale, kes jutustasid nüüd loo sellest kassist, keda William nimetas Hoppyks. Maikuus oli kass nende majja saabunud ja kuu aega hiljem viis kassipoega ilmale toonud. Hoppy koos poegadega elas kuuris. Ustav ema Hoppy lahkus vaevu oma poegade juurest. Seda kuni järgmise päeva õhtuni. Siis oli Hoppy hakanud imelikult käituma: ta näugus ja karjus, otsekui nõuaks väljalaskmist. Järgmise päeva varahommikul andsid Nixonid lõpuks Hoppy kaeblikule nutule järele ja avasid ukse. Oma poegade viiksumist tähele panemata jättes oli ta kaugusse tormanud. Nüüd oli ta Nixonite juurde tagasi tulnud koos William Milesiga, kes oli kassi sihikindlalt jälitanud.
Mõlemale perekonnale sai see kummaline lugu nüüd selgeks. Hoppy oli hakanud Nixonite majas veidralt käituma umbes kell üheksa õhtul – ajal, mil Milesi perekond nägi, et Streaky on saadud hoobist surnud. Näis, et Hoppy tajus nii oma tütre surma kui ka seda, et tolle pojad on täiesti abitud, kuni tema nad hädast välja aitab. Kuidas oli ta teada saanud oma Streaky surmast, mis leidis aset miili kaugusel tema enda asukohast? Keegi ei oska seda arvata. Aga tänu Hoppy käitumisele said Streaky pojad võimaluse õnnelikult edasi elada.

Kassid-elupäästjad
Üllatavalt palju on teada juhtumeid, kus kassid päästavad oma tegevusega inimeste elu – tavaliselt on see küll seotud kassi enda sooviga ohust pääseda.

Kassid võivad vahel olla ka oma kasupüüdmatud. Üks lugu räägib eksinud kassist, kes peaaegu suri külmal ööl alajahtumise kätte Arkansases, Berryville’s, Virgil ja Linda McMilliani maja koridoris. Abielupaar viis ta tuppa ja hoolitses tema eest, kuni ta terveks sai, ning temast sai armastatud kass nimega Slowly. Igal õhtul viidi ta mõneks minutiks õue, enne kui pererahvas magama läks, aga ta tuli alati väga kiiresti majja tagasi.
Seepärast olid McMillianid väga mures, kui kass kaks aastat hiljem ühel ööl ära kadus, eriti seepärast, et väljas oli temperatuur alla nulli. Teda otsiti igalt poole, ent tagajärjetult, ning ka järgmisel hommikul ei olnud temast mingit märki. Kartes kõige halvemat, hakati teda päeval jälle otsima ning Virgil leidis õuest vana riidest koti. Slowly ronis aeglaselt kotist välja, aga roomas siis ootamatult sisse tagasi. Virgil tegi koti lahti ning oli üllatunud ja ehmunud, leides sealt väikese beebi, kes oli peaaegu suremas. Slowly lamas tema kõrval ja lakkus ta nägu. Laps viidi kiiresti haiglasse, ta kehatemperatuur oli langenud 34 kraadile.
Arst oli kindel, et ilma Slowly soojuseta ei oleks vastsündinu ööd üle elanud. Mis tõi kassi koti juurde ja miks jäi ta beebi juurde terveks ööks? Isastel kassidel ei ole emainstinkti nagu emastel, nii et ainus seletus on: Slowly mäletas, kuidas ta ise päästeti külmumisest samasuguses olukorras. Võib-olla pidi ta niimoodi käituma seetõttu, et mäletas hoolt ja tähelepanu, mida McMillianid talle pühendasid…

Hulkuv kass päästis lapse elu
Järgnev lugu peaks liigutama ka neid, kellel on südame asemel graniiditükk. 2015. aasta veebruaris leidsid Venemaal 100 km kaugusel Moskvast asuvas Obninski linnas inimesed maja trepikojast hüljatud pisibeebi, kes oli elus ainult tänu sellele, et teda oli soojas hoidnud hulkuv kass. Maša-nimeline pikakarvaline kiisu oli pugenud pappkarpi, millega beebi oli trepikotta toodud ning hoidis sel moel beebi kehatemperatuuri normaalsena. Kuna välistemperatuur langes alla nulli, oleks imik kindlasti surnuks külmunud, kui kiisu poleks teda oma hoole alla võtnud. Kass oli ennast keeranud lapse ümber ning lakkus tema põskedelt pisaraid. Kortermaja elanik Nadežda Makhovikova ütles, et läks asja uurima, kui arvas trepikojast kuulvat kassi näugumist. Tema imestus oli suur, kui häälitsejaks osutus hoopis pisike beebipoiss. Nadežda helistas kohe kiirabisse. Kui arstid poissi kiirabiautosse tõstsid, jooksis kass Maša talle näugudes järele, justkui kontrollides, kuhu laps viiakse. „Ilmselt ta muretses, kuhu me lapse viime,“ ütles parameedik Veera Ivanina. Kangelaskiisu on nüüd muidugi kortermaja elanike poolt ära hellitatud ja toidupuudust ei pea ta tõenäoliselt enam kunagi tundma!

* * *

Üks Long Islandi kass New Yorgist on medali omanik – selle sai ta kähe inimese surmast päästmise eest. 60-aastane Riel ja tema paar aastat noorem naaber James magasid sügavat und, kui puhkes tulekahju. Kass tormas Jamesi magamistuppa ja hakkas valjult näuguma. Kui see ei aidanud, võttis tark loom otsustavamad meetmed: ta hüppas peremehe voodisse ja hakkas käppadega ta nägu peksma. Lõpuks ärganud, ajas mees üles ka naabri ja viimsel hetkel jõudsid mõlemad põgeneda juba poolenisti kokkulangenud majast…
Ühe Naganos elava jaapanlanna päästsid kassid kindlast surmast. Fudzika Nakamaru oli end hommikust alates halvasti tundnud, sellepärast otsustas ta pärast mehe tööle- ja laste koolisaatmist veidikeseks pikali heita. Ta ärkas sellepeale, et tema armsad kassid Muku ja Möku karglesid ta padjal ja tirisid hammastega ta riideid. Üllatusest sai ehmatus, kui naine püsti karates nägi, et köögis on leegid ja tuba suitsu täis. Kohe meenus talle, et oli teekannu põlevale gaasipliidile jätnud. Tuletõrjujad suutsid korteri sisustusest suurema osa päästa…
Et kasside ohutunnetuse mehhanism aga veelgi salapärasem ja keerulisem võib olla, näitab järgmine juhtum. Venemaal ajas üks kass oma peremehe öösel korduvalt üles, näugudes ukse juures, nagu oleks tal vajadus välja minna. Peremees avas ukse, aga kass kõndis justkui niisama ringi. Kui see juba kolmandat korda sündis, kavatses mees vigurdajat just nuhtlema hakata, kui laest langes mürinal alla suur tükk paneeli – otse sinna, kus paari minuti eest lebas mehe pea…

Jutud südidest koertest ja julgetest kassidest hakkasid ajakirjanduses ilmuma Teise maailmasõja alguses, tehes ühest kassist lausa sõjaaegse kuulsuse. Faith oli St Augustinuse ja St Faithi kiriku kass (see kirik asub St Pauli katedraali lähedal). Ühel 1940. aasta septembripäeval nähti, kuidas Faith kandis oma poja ohutusse paika keldris. Vikaar tõi kassi korduvalt tagasi kirikla ülakorrusele, kuid kass nõudis pidevalt tagasipöördumist varjupaika. Kolm päeva hiljem hävis kirik õhurünnakus peaaegu täielikult. Faith jäi oma varjupaika ning päästeti järgmisel päeval – emakass ja tema poeg olid mõlemad terved. Lugu Faithi otsustavusest kaitsta oma poega sütitas rahva kujutlusvõimet ja Faithist sai lootuse sümbol, mis andis sissepiiratud inimestele nii vajaliku ergutava tõuke.
Kui sakslased 1940. aastal agaralt Londonit pommitasid, hakkasid mitmed kassid oma pererahvast juba mõni tund enne rünnakut varjendisse kutsuma. See tähendab seda, et kassid tajusid ohtu juba siis, kui Saksa pommituslennukid hakkasid alles stardiks valmistuma!
Üks Teise maailmasõja ajal Saalomoni saartel teeninud ameeriklane meenutab üht kõutsi. Too väeosa juures elanud kass muutus äkitselt väga rahutuks, vehkis sabaga ja kippus punkrisse juba ammu enne seda, kui vaenlase lennukid silmapiirile jõudsid ja õhuhäire kõlas. Ameerika lennukite ülelendudest ei teinud kõuts väljagi, vaid magas päikesepaistel õndsas rahus edasi.
Asjaolu, et koduloomad oskavad hoiatada oma peremeest läheneva ohu eest, saab seletada looma ja ta omaniku pikaajalise lähedase kontaktiga. Niisugust käitumist võib vaadelda teatavat liiki dressuurina.
Salapärasus, absoluutne sõltumatus, võime mõistetamatult kaduda ja taas välja ilmuda, vapustav intuitsioon ja lõpmatu võlu… Mööngem, et sellised omadused võivad ehtida vaid ekstraordinaarset isiksust, kes seda ka tõepoolest on – kassi. Suhtlemine kassiga on jõudumööda igaühele, ent ometi privileeg, sest tema kingib oma helluse ja andumuse ainult neile, kes teda jäägitu siirusega armastavad.

Hoiatus ohtudest
Illustreerimaks seda, et kass aga armastatud pererahvast ohustavat olukorda tunnetab, on juhtum USA Montana osariigis.
Üks ameerika farmer läks varahommikul oma rantšost umbes kolme kilomeetri kaugusele jahile, plaaniga pärastlõunaks tagasi jõuda. Tema naine jäi kööki hoidiseid valmistama. Peremehe lemmikkõuts Tiiger lösutas poolunes oma harjunud kohal tugitoolis. Umbes paar tundi pärast tema lahkumist kargas kass äkki toolilt põrandale, siis aknalauale, taas maha, edasi kukkus nagu kuul edasi-tagasi kihutama, meeleheitlikult näugudes. Hämmastunud naine püüdis teda sülle saada ja rahustada, aga see ei õnnestunud. Kui kass vaheldumisi juba nagu ulgus ja sisises, naise sääri kriipides, arvas too, et kass on hulluks läinud, ja helistas veterinaarile. Kahjuks selle telefon ei vastanud, misjärel, juba päris paanikas, helistas naine oma mehele. Ei vastanud ka too. Aga Tiiger rahunes sedamaid maha, sõi isukalt, ja puges tagasi tugitooli.
Peremees saabus juba tunni pärast, vaevu jalgu järele vedades, riided rebendeis ja verised. Teda oli rünnanud grisli, aga just esimese käpapuute aegu helises mehe taskus mobiil, mis kiskja eemale ehmatas, ja päris plagama pani, kui mees tegi lasu õhku. Õnneks sai ta haavad ainult käe ja jalalihasesse. Ajaliselt toimus see just hetkel, mil naine talle „hullu“ Tiigri pärast helistas…
10. novembril 1985, pärast nädalaid kestnud erakordselt tugevaid vihmasadusid murdis Argentinas Epecuéni linna lähedal asunud savitammist vesi läbi ja ujutas linna üle.
„Mul oli palju koeri ja kasse,“ meenutas Norma Berg hiljem, „kuid paar päeva enne üleujutust jooksid nad laiali ja ma ei näinud neid enam kunagi. Ma arvan, et koduloomad tunnetasid veevoogude saabumist ette.“

Kass tunneb ära hea inimese

Kasse näib sageli tõmbavat inimeste poole, kellele kassid üldse ei meeldi. Kass võib perekonnasõpra või koguni mõnda kodakondsetest absoluutselt ignoreerida, samas hakkab miilustama ja poeb lausa sülle inimesele, kes esmakordselt külla tuleb. Kui kass tuppa tuleb, on tal harjumuseks valida välja üks isik, kes kasse kardab, lonkides hooletult mööda neist, kes kasse armastavad. See on iseäranis halb uudis ailurofoobidele (inimesed, kel on hirm kasside ees) ning näib kinnitavat mõne inimese kahtlusi, et kassid pole sugugi nii head olendid. Sellele näivalt perverssele käitumisele on oivaliselt loogiline seletus. Lihtsalt öeldes: kassidele ei meeldi, kui neile otsa jõllitatakse (pilgukontakt näib kassimaailmas otsese ja mitte eriti sõbraliku väljakutsena). Mida aga loomaarmastajad teevad, kui looma näevad? Nad jäävad teda ainiti vahtima. Veel halvem, toas olevad kassiarmastajad ei pruugi kassi ainult vaadata, nad vehivad lisaks veel kätega ja teevad tobedaid kiss-kiss-häälitsusi. Ailurofoob, vastupidi, istub liikumatult ja vaikselt, püüdes teha parimat, et kassi tähelepanu endalt mujale juhtida. Vastupidiselt soovitule muudab vältiv käitumine kassi rahulikumaks ja ta hüppab kutsuvasse sülle.
Või pääseb hulkuv kassipoeg 9-korruselisse majja, igal korrusel 4 korterit, ja jääb valvele ühe konkreetse ukse juurde, püüdes sedamaid sisse lipsata, kui sellest keegi väljub või siseneb. Kass kaob suvilas sel päeval, mil valmistutakse linna tagasi kolima või on oodata veterinaari visiiti… Kuidas ta ära tunneb hea inimese, kust teab, et teda ootab midagi ebameeldivat?

Kassisõbralikud Idamaad

Ajalooliselt on suhtumine kassidesse Aasia kultuurides olnud üldiselt palju positiivsem kui Euroopas. Kassid olid neiski ebausuga seotud, kuid kassides nähti palju rohkem hea õnne toojaid, mitte halva kuulutajaid. Selles suhtes võtame vaatluse alla Taimaa. „Tamra Maew“ (,,Kassipoeemid“) on illustreeritud käsikiri, mis kirjeldab 23 eri tüüpi kasse, kellest 17 toovad õnne, kuus aga õnnetust. Kass, keda me tänapäeval tunneme siiami kassina, on üks heaendelisist. Kõnealune käsikiri, mida säilitatakse Taimaa Riiklikus Raamatukogus, on dateeritud varasesse 19. sajandisse, kuid arvatakse, et versioone sellest on olemas olnud juba aastast 1350.
Ka jaapanlased on suhtunud kassi traditsiooniliselt kui õnnetoojasse ja riigis on üsnagi arvukalt kassidele rajatud pühamuid, mõnes neist on jaapani rahvajuttudest tuntud müütilise kaslase Nekomata kuju. Üks seletus sellele kassi rahvuslikule heakskiidule on tähtsus, mis neil on olnud siiditööstuse kaitsmisel. See hinnaline kangas oli ülimalt haavatav näriliste hammaste läbi ja kahjureid kontrollivaid kasse hinnati nende panuse järgi majandusse.
Jaapanis hindavad isegi kalurid kasse kui õnnetoojaid, ehkki neil on põhjust kahtlustada, et kassid jahivad nende püütud kala. Traditsiooniliselt uskusid Tashirojima saare kalapüüdjad, et nad suudavad otsustada püügi suuruse üle kasside käitumist jälgides. Isegi tänapäeval usuvad kohalikud, et kasside toitmine toob neile õnne. Nüüd nimetatakse saart mõnikord Kassisaareks, sest inimpopulatsioon sellel kogu aeg väheneb, kasside koloonia aga õilmitseb.
Kassid on sageli silmatorkavalt esindatud Kagu-Aasia budistlikes templites, kus neid üldiselt toidetakse, antakse peavarju ja koheldakse lahkelt. Budistliku uskumuse järgi võivad hinged sündida ja taassündida nii inimese kui ka looma kehasse, see on ka mõningane seletus asjaolule, miks pole kasse budistlikes kultuurides nii palju taga kiusatud nagu kunagi kristlikes ühiskondades, kus usutakse, et hing on ainult inimolenditel. Budism õpetab, et kõiki elusolendeid peaks kohtlema austusega, ja neil on väga pikaaegne traditsioon, et kassid elavad koos munkadega. Nii on see tänase päevani.

Kuidas kass teise kassiga kokku sobib?

Paljud inimesed jagavad oma kodu kahe või enama kassiga oivalises harmoonias. Mõne kassi vahel on tugev sõprus ning nad on üksteise seltskonnaga rahul. Nad võivad koos kerra tõmbuda ja süüa õnnelikult samadest toidunõudest. Paljud kassid võitlevad aga tegelikult ühiseluviisi vastu. Selgub, et kassidele omakorda ei meeldi teised kassid nii palju nagu kassiarmastajatele ja paljudel juhtudel eelistavad nad kohta iseendale hoida. Vaatamata sellele, et kassid on loomu poolest üksindust armastavad olendid, võivad nad moodustada tugevaid rühmi (sellist käitumist on sageli täheldatud metsikute kasside populatsioonide puhul), kuid mitme kassiga kodudes võivad moodustuda omavahel võistlevad rühmad ning võimutasakaal kampade või individuaalsete kasside vahel võib aja jooksul nihkuda.
Et kassid ei kähise üksteise peale ega kakle kogu aja, ei tähenda veel seda, et nad on parimad sõbrad. Kassid hoiavad oma tunded endale. Mõned kassid vastavad vaenulikkusele kindla koha okupee­rimisega, teised võivad olla hirmuvalitsejad ja blokeerida juurdepääsu võtmealadele, näiteks trepile või söögikohale. Kindlustades igale kassile ohutu ala, võib pingete lõdvendamiseks kuluda pikk aeg, ent lõpuks, kui üks kassidest ei saa kuidagimoodigi rühmas hakkama, võib ta hääletada käppadega ja välja kolida.

Veel põnevat (lemmik)loomadest

Koer ravib stressi, kass vererõhku
Loomateraapia, tõbede ennetamine ja ravi loomadega suhtlemise abil, on viimastel aastatel üha enam poolehoidjaid leidnud. Kõik teavad, et hommikused jalutuskäigud oma neljajalgse sõbraga pole veel kellelegi kahju toonud. Kuid kas teadsid, et koer on ka suurepärane logopeed? Et kassiomanikud põevad vähem südamehaigusi? Meid suudavad ravida ka linnud ja hobused. Rääkimata delfiinidest.

Koer õpetab lapse rääkima
Koer kodus on suurepärane ravim stresside vastu, mis võivad tekitada tüüpilisi „linnahaigusi” nagu krooniline väsimus, veresoonkonna funktsionaalne ebapüsivus jms. Kuid koerad on teadlaste meelest võimelised enamakski.
Selgub, et koer tuleb suurepäraselt toime ka logopeedi ülesannetega. Peredes, kus on koerad, täheldatakse laste kõne arenguhäireid 2,5 korda harvemini võrreldes peredega, kus koera pole. Tegemist on siin laste psühholoogia mõningaste iseärasustega.
Häireid kõne arengus esineb endassesulgunud lastel, kellel puudub enesekindlus. Suheldes koeraga ei tunne nad hirmu nii nagu täiskasvanute ees. Nad mõistavad, et koera jaoks pole sõnad kõige tähtsamad. Pealegi tõstab looma eest hoolitsemine enesehinnangut. Koos sellega kinnistub ka võime õigesti rääkida.

Pargis võtab vastu suleline hingearst
Nendele, kellel esineb närvisüsteemi haigusi, soovitavad asjatundjad hakata tegelema lindudega. Meil on linnuvaatlus kui ravi esialgu üpris uudne, mujal Euroopas on aga loodud lausa klubisid, mis ühendavad selle köitva ala huvilisi.
Ostate binokli ning lähete loodusesse. Kui sellist võimalust pole, sobib lähim park. Valite vaatlusobjekti (igavust ei tule tunda — isegi suurlinnades elab oma paarsada liiki sulelisi) ning vaatlete.
Uurite teda üksikasjalikult: millega tegeleb, kuidas välja näeb, üht-teist võib ka üles kirjutada. Ning teile avaneb terve maailm! Pool tundi sellist suhteliselt ebatavalist puhkust ning juba kuu või paari pärast on tunda tulemusi.
Linnuvaatlus on suurepärane ja kõikidele kättesaadav vahend stressi vastu.
Ja kui teil veel õnnestub kaasa haarata oma kodakondseid, lahenevad nii mõnedki kodused probleemid iseenesest. Ammused „vaatlejad” on tähele pannud, et selline ühine puhkus võimaldab üksteist paremini tundma õppida.

Hobused ravivad paljusid haigusi
Vanasti pandi poisid sadulasse kohe, kui nad said kolmeseks. Ja õigesti tehti. Pikaajalised vaatlused on kinnitanud, et tegelemine hobuspordiga on parim võte tugiliikumisaparaadi haiguste ennetamiseks. Ning tõepoolest, isegi mitte kõige kaasaegsem trenažöör ei suuda kindlustada küllaldast ja õiget koormust peaaegu kõikidele lihasgruppidele. Ning kõigele sellele lisandub veel emotsionaalne kontakt ühe targima olendiga.
Haiguste nimekiri, mille puhul soovitatakse raviratsutamist, on väga pikk: liigne kehakaal, osteokondroos, ainevahetushäired, migreenid, unetus, veenide ja liigeste haigused…
Kuid erinevalt suhtlemisest kasside ja koertega, kes on kasuks kõikidele, välja arvatud allergikud, on ratsasõidul rida vastunäidustusi. Sellepärast tuleb kindlasti nõu pidada asjatundjaga.

Delfiinid vähendavad komplekse
Tänapäeval on populaarsust kogumas delfiiniteraapia. Paljudes delfinaariumides pakutakse juba selliseid teenuseid, näiteks ujumine koos delfiinidega. Väljaõpetatud loomade ravivõimeid kasutatakse näiteks autismi ja nõrgamõistuslikkuse puhul. Delfiinid käivitavad mehhanisme, mis võimaldavad peaajukoore aktiviseerumist.
Analüüsinud haigete laste aju röntgeniülesvõtteid enne ja pärast teraapiat, kinnitavad psühholoogid ja lastearstid, et selle efekt võrdub kolme-nelja kuu pikkuse tõsise neuroloogilise raviga kliinikus.
Delfiinid on kasulikud ka täiskasvanutele: nad ravivad tõepoolest hingehaavu, aitavad ületada raskeid stresse, väljuda depressioonist ning jagu saada kompleksidest inimestega suhtlemisel.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Saage tuttavaks – dr Kiisu!
Truu koer ootas raudteejaamas üheksa aastat oma surnud peremeest
Elusad seismograafid