Husaariballaad

Porutšik Rževski on A. Gladkovi näidendi „Kunagi ammu“ (1940) peategelane. Teos käsitleb 1812. aasta Isamaasõda. 1962. aastal lõi režissöör Eldar Rjazanov teose motiividel Eestiski linastunud muusikalise filmi „Husaariballaad“ Juri Jakovleviga peaosas. Aja jooksul sai porutšik Rževskist anekdoodikangelane – kiimaline naisteniiduk, labasevõitu, häbematu ja parandamatu ropendaja. Alljärgnevalt parim valik anekdoote legendaarsest porutšikust.
Tunnuspildil: Kaader filmist „Husaariballaad” (1962). Paremal Juri Jakovlev (1928–2013) porutšik Rževski osas.

* * *

Porutšik Rževski teadis väga hästi, et tütarlapsega tutvumiseks tuleb tema juurde minna, alustada sundimatut vestlust ja sobival momendil ennast tutvustada.
Ühel jalutuskäigul kohtab ta Peterburi Suveaias võluvat tütarlast, kes seal koos oma koerakesega jalutab. Porutšik läheneb tütarlapsele, tervitab viisakalt ja annab siis koerale võimsa jalahoobi. Too lendab kiunudes tükk maad eemale.
„Madalalt lendab,” nendib porutšik koerale järele vaadates. „Järelikult hakkab varsti sadama. Muuseas, lubage ennast tutvustada: porutšik Rževski!”
* * *
Kolm ohvitseri istuvad ümber laua ja mängivad kaarte. Kõrvaltoast kargab välja majaperemehe poeg, jookseb ringi ümber laua ja lõugab: „Issil on kaks ässa!”
Polnud midagi teha, tuli kaardid uuesti jagada. Nagu nad said kaardid taas kätte võtta, oli jõmpsikas platsis ja üürgas: „Kaptenil on kolm kuningat!”
Mängijad panid kaardid kokku ja jagasid uuesti. Poiss tuleb taas piiluma ja teeb jälle suu lahti: „Aga porutšikul on…”
„Pea nüüd,” tõuseb porutšik Rževski laua tagant, võtab põngerjal käest kinni ja viib ta lastetuppa. Kümmekonna minuti möödudes tuleb porutšik tagasi ning mängitakse edasi. Möödub kümme minutit, kakskümmend, pool tundi, kuid poiss enam nähtavale ei ilmu.
„Ega te teda ometi löönud?” küsib majaperemees porutšikult.
„Mida te ometi mõtlete, ma olen ikkagi ohvitser!”
„Aga mida te siis temaga tegite, et ta enam meid segama pole tulnud?”
„Ma õpetasin teda pihku lööma.”
* * *
Porutšik Rževski sõidab koos Nataša Rostovaga kalessis. Äkki laseb hobune hea käraka peeru. Nataša kohmetub, aga porutšik puhkeb valju häälega naerma.
„Härra Rževski, mida te naerate?” küsib Nataša pahaselt.
„Pardon, Nataša, ma mõtlesin, et see oli hobune.”
* * *
Rževski hakkab ennast armukese buduaaris lahti riietama. Viskab husaarikuue seljast, tirib saapad jalast. Daam hakkab nina kirtsutama.
„Fui, porutšik! Kas te kunagi sokke ka vahetate?” küsib ta.
„Väga harva, ja kui, siis ainult viina vastu.”
* * *
Porutšik Rževski kurdab kornet Obolenskile, et tal ei vea naistega.
„Kuidas sa neile lähened?” uurib kornet.
„Noh, räägin paari sõnaga endast, siis ajan veel pisut tühja juttu ja nagu näen sobivat kohta, nii teen kohe ettepaneku istuda ning hiljem pikali visata. Siis aga võtan naise juba jõuga.”
„Oh sind tola!” vangutab kornet pead. „Naist tuleb vallutada järk-järgult. Kui oled daamiga tutvunud, siis tuleb esmalt rääkida luulest, tähtedest, kuust, puudest ja rohust ning alles pärast seda teha ettepanek pikali heita.”
Rževski otsustab head nõu kuulda võtta. Juba järgmisel õhtul tutvub ta ühe noore aadlineiuga ning kutsub ta jalutama. Mööda pargialleed kõndides näitab Rževski sõrmega tähtede poole ja küsib: „Mis need seal on?”
„Tähed, mu härra.”
„Õige. Aga mis suur kera see seal on?”
„See on ju Kuu.”
„Ka õige. Aga mis need on?” küsib Rževski puude poole näidates.
„Puud.”
„Aga mis kasvab puude all?”
„Rohi, mu härra, rohi!”
„Selge, heida siis rohule pikali, hakkame keppima!”
* * *
Porutšik Rzevski on koos Tataša Rostovaga ballil, täis nagu tinavile, lällab ja ropendab. Nataša otsustab tema südametunnistusele rõhuda ja küsib: „Härra porutšik, kas teil peale joomise ja laaberdamise tõesti mingeid muid vaimseid huvisid ei ole?”
„Kuidas ei ole, alles üleeile käisime hobuseid nikkumas,” möriseb too vastu.
Kui Nataša on minestusest toibunud, ruttab ta kidralile kaebama:  „Härra kindral, minu arvates on too porutšik Rzevski üks moraalselt allakäinud tüüp!”
„Absoluutselt õige, preili Rostova,” vastab kindral. „Üleeile, kui käisime hobuseid nikkumas, lõi ta mul tabureti alt ära.”
* * *
Porutšik Rževski sõidab reisikalessis ja kuuleb, kuidas tema kõrval keegi daam räägib teisele: „Mu kallis, pidage alati meeles, et te kunagi ei paneks mune hõbeda peale, sest see läheb siis mustaks.”
„Kuni elad, seni õpid,” ümiseb porutšik omaette ja tõstab oma hõbedase portsigari püksitaskust pintsakutaskusse.
* * *
Ühel ballil küsib Rževski temaga tantsivalt daamilt: „Madam, kas te anduksite mehele, keda te ei armasta, kümne tuhande rubla eest?”
„Loomulikult!”
„Aga ühe rubla eest?”
„Kelleks te mind õige peate?”
„Vabandage, kuid ma lihtsalt tahtsin teada teie miinimumtariifi.”
* * *
Porutšik Rževski võttis oma polgukaaslased kaasa paremas seltskonnas peetavale küünlavalgusõhtule ja hoiatas neid enne, et nad daamide juuresolekul ei ropendaks.
„Mul ei jätku küünlajalgu,” kurdab nende juurde saali astunud peoperenaine. „Ei tea kohe, kuhu ma peaksin selle üheteistkümnenda küünla panema.”
Porutšik kargab välkkiirelt diivanilt püsti ja röögatab: „Kõigil vait olla!”
* * *
„Armuline preili, kas te võiksite mulle öelda, miks teil kindas lõhik on?” uurib porutšik Rževski tütarlapselt, kellega ta on ballil tuttavaks saanud.
„See on selleks, et mul poleks vaja kinnast käest võtta, kui mõni minu austajatest soovib mu kätt suudelda.”
„Selge,” ütleb porutšik. „Nüüd ma mõistan, miks mu sinelisse lõhik on tehtud.”
* * *
Kord õhtul kohtab porutšik Rževski koloneli.
„Ma näen, porutšik, et te külastate väga sageli õhtuti restorani. Minul küll niisuguseks pidevaks lõbutsemiseks raha ei jätku.”
„Aga mida teie, kolonel, oma palgaga peale hakkate, kui olete selle kätte saanud?”
„Mina annan selle naise kätte ja kui palju ta mulle sealt annab, niipalju mul siis on.”
„Te ei oska siis lihtsalt naistega ringi käia. Tuleb minna temakese juurde, võtta tal ümbert kinni, suudelda kaelale ja veidi siit-sealt paitada, ja küll siis ka rahakest pudeneb.”
Lähebki kolonel koju ja teeb, nagu porutšik õpetas. Läheneb naisele kikivarvul selja tagant, suudleb kaela, paitab.
„Noh, porutšik, kas jälle raha otsas?” küsib seepeale naine.
* * *
2. variant
Porutšik Rževski tantsib peol Nataša Rostovaga.
„Kuulge, porutšik, teie juures haiseb miski. Teil on vist mustad sokid jalas. Vast läheksite ja võtaksite need ära?”
„Hea küll,” ütleb porutšik ja lahkub tantsusaalist. Tuleb veidi aja pärast tagasi ja hakkab taas Natašaga tantsima.
„Porutšik, miski jälle haiseb! Kas te siis ei võtnud sokke ära?”
„Võtsin ju!” hüüatab Rževski solvunult ja tirib sokid põuetaskust lagedale.
* * *
Porutšik Rževski on ülekuulamisel.
„Te kiitlete alati, et tulistate kõigil duellidel ainult õhku!” karjub tema peale kindral, ja hiljuti lasite kapten Štšerbatovile otse tema õnnetusse silma! Kas see on teie arvates aus, või mis?!”
„Järelikult lasin mööda, teie ekstsellents!” vastab Rževski.
* * *
Porutšik Rževski ja Pierre Bezuhhov räägivad naistest.
„Kui ma tahan väga armatseda, aga minu ümber on vaid inetud naised, siis joon pudeli viina ära ja kõik naised muutuvad kaunitarideks. Aga mida teie sellisel juhul teete, Pierre?”
„Mina? Võtan lihtsalt prillid eest.”
* * *
Daam Rževskile:„Porutšik, ma ei kahtle teie potentsis absoluutselt, seepärast palun mängige järgmine partii piljardit kiiga!”
* * *
„Porutšik, kas te olete kunagi armastanud?” küsib Nataša Rostova.
„Keppinud ikka olen.”
„Vuih, porutšik, ma räägin kõrgematest tunnetest.”
„Aga muidugi, olen ka rõdul keppinud.”
„Porutšik, ma räägin puhtast armastusest!”
„Mina ka! Pärast sauna on eriti mõnus keppida.”
„Lõpetage! Ma räägin armastusest kogu eluks!”
„Taevas tule appi! Süüfilis mul veel puudus!”
* * *
Ühel ballil tantsib porutšik Rževski kellegi prantslannaga. Äkki katkestab daam tantsu ja ütleb: „Monsieur, teil on vorstikaupluse uks lahti!”
Rževski heidab pilgu allapoole: jutt jumala õige, kõik nööbid on lahti. Porutšik vabandab ja eemaldub. Ta korrastab end ühes tühjas salongis ja vannub endamisi: „Kae, kus kuradi eit! Küll ikka soolas – vorstikauplus. No leidis aga võrdluse. Teen talle tagasi.”
Ta astub prantslanna juurde ja küsib nagu muuseas: „Vabandage, ega te selle poe omanikku ei juhtunud nägema?”
„Ei, omanikku ma ei näinud, aga üks väsinud väikest kasvu laotööline lamas kottide otsas.”
* * *
Porutšik Rževski läheb ballile. Teeb ühe daami ees sügava kummarduse ja palub tantsule.
„Ma lapsega ei tantsi,” vastab daam põlglikult.
„Vabandage, ma ei teadnud, et te rase olete.”
„Siga!” nähvab daam.
„Meeldiv tutvuda, Rževski.”
* * *
Vürst Golitšõn ja porutšik Rževski panevad restoranis tina. Mõlemad on juba paraja auru all, kui porutšik küsib: „Kuule, vürst, kas sa oled kunagi koi mune nuusutanud?”
„Koi mune? Muidugi olen!”
„Kuidas sa küll suutsid oma nina tema jalge vahele toppida?” imestab porutšik.
* * *
„Härra Rževski, mis on teie kõige pöörasem unistus?” pärib vürst Golitsõn.
„Mul pole iialgi olnud pärusmõisa…”
„Mida te sellega peale hakkaksite?”
„Oi, millise mõnuga ma selle maha jooksin!”
* * *
Kornet Obolenski ja porutšik Rževski räägivad teatrist.
„Kas te teate, mis on draama?” küsib kornet.
„See on niisugune olukord, kus on, millega teha, on koht, kus teha, aga pole, kellega teha.”
„Aga tragöödia?”
„Kui on, kus teha, on, kellega teha, aga pole, millega teha.”
„Aga komöödia?”
„Kui on, millega teha, on, kellega teha, kuid pole kohta, kus teha.”
* * *
Vürst Golitsõni lossis on ball täies hoos, kui siseneb purupurjus porutšik Rževski, kes veab enda järel peldikupotti. Ta sikutab selle keset saali, laseb püksid maha ja istub potile.
„Ma arvan, et daamid ei pahanda, kui ma ühe paberossi ära suitsetan,” ütleb ta jahmunud seltskonna poole pöördudes.
* * *
Porutšik Rževski juurde tuleb keegi noor husaar alandliku palvega: „Mul on täna esimene kohtumine väga veetleva neiuga, kas te saaksite mulle valgeid sokke laenata?”
„Võta pealegi, näe, seal nurgas nad seisavad.”
* * *
Rževski on kutsutud ohvitseride aukohtu ette, sest üks suursugune daam olevat tema süü tõttu porutšiku maja ees tõllast välja kukkunud ja viga saanud.
„Ma ei teinud midagi erilist,” õigustab ennast Rževski. „Ma lihtsalt seisin oma maja lävel tavalises koduses riietuses: ninal näpitsprillid ja jalas toatuhvlid.”
* * *
Porutšik Rževski jutustab oma väeosa polkovnikule kalambuuri: „Merel sõuab klipper, mille pardal kipper, aga kipperil on tripper.”
Mõni aeg hiljem meenub polkovnikule kuuldud kalambuur ja ta räägib seda teistele husaaridele edasi: „Porutšik Rževski rääkis mulle väga naljaka kalambuuri: jões ujub mingi pargas, mis on paksult rahvast täis ja neil kõigil on süüfilis!”
* * *
„Porutšik, kas te teate, kuidas kahureid tehakse? Kas see on väga keeruline?” küsib veetlev tantsupartner Rževskilt.
„See on väga lihtne, võetakse vastava läbimõõduga ümmargune auk ja valatakse sellele pronks ümber.”
* * *
Nataša pärib emalt, kuidas ta peaks Rževskiga käituma, et porutšik ei saaks aru, et Nataša pole enam neitsi.
„Sa karju kõvasti, ehk petad ära,” soovitab ema.
Nataša tegigi nii. Kui Rževski talle peale tuli, pistis ta karjuma: „Oi, valus, oi, mul on valus!”
„Aja ometi jalad laiali!” palub husaar.
„Ei saa, valus on!”
„Aja jalad laiali!” käratab Rževski vihaselt. „Sa litsud mu munad laiaks!”
* * *
Imeilus hommik. Lilleaas. Päike tõuseb. Linnud laulavad. Valge telk, kust tuleb välja lumivalges aluspesus porutšik Rževski. Ta vaatab ümberringi, sirutab käed välja ja õhkab: „Issand, kuidas ma küll varem elasin, et niisugust ilu tähele ei pannud!”
„Matt… matt… matt…” vastab kaja harjunult.
* * *
Porutšiku juurde tuleb noor piimahabe kornet ja kurdab: „Teil on naiste juures sihuke menu… Aga mulle ei pööra nad üldse tähelepanu… Kuidas te seda teete, porutšik?”
„Väga lihtne, kornet. Lähed daami juurde ja küsid: „Madam, kas keppi saab!”
„Aga porutšik, nii võib ju vastu vahtimist saada!”
„Võib küll! Aga võib ka keppi saada!”
* * *
Porutšik Rževski kutsub noorukese kadeti kalale.
„Ma tuleksin, kuid ma ei oska kala püüda.”
„Aga mis seal osata? Muudkui kalla ja joo!”
* * *
Porutšik Rževski jalutab Nataša Rostovaga Peterburi Suveaias.
„Porutšik, kas te tahaksite olla luik?” küsib Nataša unelevalt.
„Palja persega külmas vees – no ei, tänan!”
* * *
„Porutšik, mida te endale lubate?” ütleb Nataša Rostova etteheitvalt Rzevskile, kes tahtis teda juba esimesel kohtamisel keppima hakata. „Iga naine tuleb esmalt vallutada!”
„Hur-rr-raa!” röögatas porutšik ja tormas mahalastud pükstega ja õieli riistaga Nataša poole.
* * *
Porutšik Rževski küsib võluvalt näitsikult: „Kas te olete järgmise tantsu juba ära lubanud?”
„Oh ei!”
„Kas te võiksite siis tantsu ajal mu õlleklaasi hoida?”
* * *
Blond iludus peatab kalessi ja küsib: „Kas te viite mind Pavlovskisse?”
Porutšik Rževski: „Jah, istuge peale. Rasedaid võtan ma alati kaasa.”
Blondiin ütleb punastades: „Kuid ma pole ju rase.”
„Kuid me ei ole ka veel Pavlovskis.”
* * *
Porutšik Rževski kutsub tantsima ühe aadlineiu, kellel on seljas peaaegu läbipaistev kleit, pealegi veel hästi sügava dekolteega. Kui ta on neiu pärast tantsu kohale saatnud, küsib ta sõber kornet: „Kas sa tundsid seda tüdrukut?”
„Seni mitte, aga nüüd enamaltjaolt!”
* * *
„Juba nädal aega kannan ma kaasas taskurätikut, kuhu on sõlm sisse tehtud, ega suuda meenutada, mida see pidi tähendama,” kurdab porutšik Rževski sõbrale.
„Võib-olla peab see sulle seda meenutama, et on aeg taskurätik puhtaks pesta?” arvab kornet Obolenski.
* * *
Porutšik Rževski kohtab Suveaias ahvatlevat aadlidaami ja ütleb: „Vaata ette, ma pole jutumees. Kas tahad keppi või mitte?”
„Hästi,” sosistab kaunitar, „sa rääkisid mu pehmeks.”
* * *
Ball. Kornet küsitleb Porutšik Rževskit: „Öelge porutšik, kas see daam suhu võtab?”
„Võtab.”
„Aga näed, see daam seal.”
„Võtab ka.”
„Aga see daam seal.”
„Üks hetk, kornet, kohe ta pöördub… võtab ikka!”
„Öelge Porutšik, kuidas te seda kindlaks teete?”
„Suu on… miks siis mitte võtta?”
* * *
„Porutšik, miks daamid kunagi ei solvu teie roppuste peale?” küsib Nataša Rostova.
„Aga minu teod ja sõnad klapivad alati!”
* * *
„Rževski, kui te kusete, kas te enda ümber ka vaatate?” küsib kornet.
„Ainult kauneid naisi.”
* * *
Kornet Obolenski tuleb ballil porutšik Rževski juurde ja küsib: „Kuidas Teil õnnestub nii kergelt daamidele läheneda?”
„Noh, keppimine lähendab meid ju oluliselt,” vastab porutšik.
* * *
Porutšik Rževski oli just polku saabunud kui polkovnik ta endaga ballile kaasa võtab.
„Tutvustan sind kuberneriprouale, kutsu ta tantsule ja ütle talle mõned komplimendid.”
Porutšik tantsibki kuberneriprouaga ja ütleb: „Olen teist vaimustuses, madam, te higistate palju vähem kui ükski teine paks naine teie vanuses!”
* * *
Porutšik Rževski saadab kindraliprouat jalutuskäigul. Kindraliproua kummardub lilli korjates, tagant ligineb porutšik, tõstab proua seelikusaba üles ja…
„Oh, kes see on?”
„Porutšik Rževski, madam!”
„Jätkake palun… POLKOVNIK!”
* * *
Porutšik Rževski tantsib ballil Nataša Rostovaga. Mõne aja pärast ta vabandab ning väljub. Kui ta tagasi tuleb, on ta püksid eest läbimärjad.
„Kas väljas on sadama hakanud?” küsib Nataša murelikult.
„Ei saja, kuid väga tugev tuul on tõusnud,” kirub Rževski.
* * *
„Porutšik, eile öösel magasime ühes voodis, kuid täna ei suvatse te mulle isegi mitte tere öelda!” ütleb solvunud Nataša.
„Madam, ega siis voodi pole koht, kus tutvusi sõlmitakse.”
* * *
Nataša Rostova: „Porutšik Rševski, nüüdsest palun suhtuge teistesse inimestesse nii, kuidas te tahaksite et nemad teisse suhtuksid…”
„Kas ma pean nüüdsest kõigil meestel munni imema hakkama?”
* * *
„Härrased,” teatab kornet Obolenski, „porutšik Rževski on vahetevahel täiesti võimatu. Te kujutage vaid ette: meie panime trahteris pidu, tõstsime prostituudi piljardilauale ja hakkasime talle kurki sisse ajama. Ja siis saabus porutšik Rževski ja keeras kõik persse!”
„Pani hoorale taha või?”
„Ei, sõi kurgi ära!”
* * *
Porutšik Rževski tantsib ballil Nataša Rostovaga ja pistab äkki käe tollele seeliku alla. Too ohkab sumedalt ja küsib: „Mida te tunnete, porutšik?”*
„M-m-m, kas te olete hobust peo pealt söötnud?”
* * *
Porutšik Rževski kepib Nataša Rostovat ning tema tentsik Semjon hoiab küünalt. Rževski: „Nataša, kas teil on hea?”
„Ei.”
„Semjon, valgusta vaat siit.”
Semjon valgustab ja Rževski kepib edasi.
„Nataša, aga kas nüüd on hea?”
„Ei.”
„Noh, Semjon, valgusta vaat siit.”
Semjon täidab käsu. Rževski üritab püüdlikult Natašat rahuldada.
„Nataša, aga kas nüüd on parem?”
„Ei, mitte väga!”
„No siis Semjon, tule kepi sina, näitan ise valgust.”
„Nonii, Natašenka, kas nüüd on hea?”
„Aahh, hea on, väga hea!” ohkab Nataša mõnuledes.
Rževski ütleb Semjonile: „Näed, sa igavene tolvan, kuidas küünalt tuleb hoida!”
* * *
Porutšik seab end õhtusele ballile. Tentsik märkab, et Rževski määrib oma türa vaseliiniga ja küsib: „Miks te seda teete, härra ohvitser?”
„Ah, niisama, igaks juhuks,” vastab porutšik ja hakkab oma tuharavahet vaseliinitama.
„Aga milleks veel see?” küsib tentsik.
„Juhuseid on ju erinevaid…”
* * *
Nataša küsib porutšik Rževskilt: „Mu härra, te olete tuntud oma ropu suu ja kiimalise käitumise poolest, kas teile ei meeldiks kordki teha midagi puhast ja hingelist?”
„Näiteks peale sauna keppida kirikutornis!” ühmab porutšik, „huvitav, väga huvitav…”
* * *
Porutšik Rževski kutsub Nataša Rostova endale külla. Kui nad uksest sisse astuvad ja Nataša on mõne hetke korteris ringi vaadanud, lööb ta kahte kätt kokku ja ahhetab: „Porutšik, küll teil on alles räpased kardinad! Ega te neid ometi käterätikuna kasuta?”
„Mis te nüüd, Nataša! Siis ma ei saaks ju nendesse enam nina nuusata!”
* * *
Husaaripolgu ülem tantsib Nataša Rostavaga ballil.
„Kas porutšik Rževski teenib teie polgus?” uurib Nataša.
„Minu polgus,” kinnitab polkovnik.
„Jube inimene see Rževski.”
„Lubage mul teie arvamusega mitte nõustada, sest minu arvates on porutšik võrratu naljahammas. Hiljuti keppisin kasarmu taga kitse ega pannud tähele, et porutšik tasakesi ligi hiilis. Kui ta siis järsku hundi moodi ulguma hakkas, oli kitsel selline minek, et mulle jäid ainult sarved pihku…”
* * *
Maani täis porutšik Rževski vaarub ballile, läheb Bezuhhovi juurde ja käsutab: „Pierre, hakake kohe pihku lööma – see on käsk!”
„Porutšik, te olete hulluks läinud, ümberringi on daamid!”
„Tee, mis ma ütlesin,” kordab Rževski.
„No kuulge, porutšik, ma tõepoolest ei suuda ja praegu ei taha ka.”
Porutšik haarab püstoli ja lööb jalaga vastu põrandat. Pierre ehmub ja asub korraldust täitma.
Sel hetkel lööb tuuleiil akna lahti ja värske õhu voog kainestab veidi porutšikut. Ta vaatab Pierre tegevust ja ütleb: „No Pierre, kuidas te ometi võite, ümberringi daamid… Jätke kohe järele!”
„No ei, porutšik… Enam ei saa… ehk lubate lõpetada…”
* * *
Ühel seltskondlikul koosviibimisel pidid kõik külalised rääkima loo etteantud teemal. Porutšik Rževskil tuli rääkida lindudest.
„Mis seal siis on, võib ju ka lindudest rääkida,” alustab porutšik. „Võtame näiteks jõehobu. Sel raipel on ilmatuma vägev perse ja kujutage endale ette, et sellelt te ei leia mitte ainumastki sulge!”
* * *
Husaari päevikust:
„Lahinguülesande täitmise esimene päev. Sõitsime N. külla ja saime majutuse. Jõime ära kogu kaasas olnud šampanja ning tõmbasime läbi kõik ettesattunud eided.
Teine päev. Külas leiduvad lehmad läbi kepitud ning kogu puskar ära joodud.
Kolmas päev. Kõik vedelikud, mis vähegi tuld võtsid, said ära joodud ning kõik, mis vähegi elumärke avaldas – läbi tõmmatud.
Neljas päev. Saabus porutšik Rževski! Siis alles algasid tõelised perverssused!”
* * *
Õukonnaballi ajal läheneb Rževski Natašale selja tagant ja ütleb: „Nataša, ma räägin teile sellise anekdoodi, et teil tissid küljest kukuvad.”
Nataša pöördub porutšiku poole ja too teeb suured silmad: „Mis ma näen! Kas keegi on seda anekdooti teile juba rääkinud!”
* * *
„Paistab, porutšik, et te suhtute minusse nagu prostituuti!“
„Mitte mingil juhul! Kas ma olen kunagi rääkinud maksmisest?“
* * *
Rževski käis Londonis ja pummeldas seal nädal aega jutti. Pärast tagasitulekut küsiti temalt: „Öelge, porutšik, kas Londonis ka juuakse?“
„Oo jaa, Londonis juuakse päris kõvasti!“
„Ja kellega teie seal jõite?“
„Üksinda.“
* * *
Nataša Rostova ütleb meela häälega porutšik Rževskile: „Porutšik, ega te ei soovi mind koju saata?“
„Ei, Nataša, tõesti ei! Ma saatsin teid täna juba kaks korda garderoobis ja ühe korra köögis. Vabandage, olen väsinud.“
* * *
„Те solvasite mind!“ karjub kornet Obolenski porutšik Rževskile. „Ma kutsun teid duellile! Homme kell neli hommikul! Teie valite relvad!“
„Ei mingeid relvi!“ vastab Rževski. „Ma laskun kohe teie ette põlvili ja palun alandlikult andeks.“
„Hea küll, ma andestan teile, te põlastusväärne argpüks!“
„Parem olen põlastusväärne argpüks, kui tõusen üles kell neli hommikul!“
* * *
Polkovnik pöördub porutšik Rževski poole: „Rževski! Te haavasite rängalt mu au, kuulutades avalikult, et suudate krahvinnat ühe öö jooksul rohkem kordi rahuldada kui mina!“
„Täiesti õige!“ vastab Rževski.
„No mis siis ikka, porutšik! Kas selgitame tõe välja mõõkade või püstolite abil?“
„Krahvinna abil ikka, polkovnik!“
* * *
„Aga miks ka mitte?“ mõtles porutšik Rževski hobusetalli sisenedes.
„Ja keegi nagu ei näinud ka!“ mõtles porutšik Rževski hobusetallist väljudes.
* * *
„Madam, lubage teid keppida!“
„Kas selle sõna heas mõttes?“
„Kas sellel sõnal on siis ka halb mõte?!“
* * *
Rževskilt küsitakse: „Porutšik, miks te raha peale mängite?“
„Raha peale saab mängida kolmel juhul. Esiteks – kui on oskused ja kui on raha. Teiseks – kui raha ei ole, kuid on oskused. Kolmandaks – kui pole oskusi, kuid on raha.“
* * *
Sügavalt armunud Nataša pärib raugel häälel nägusalt husaarilt: „Härra porutšik, öelge, kas te olete kunagi sügavalt armastanud?“
„Et kui naine paneb keppimisel oma jalad mu õlgadele? Kuidas muidu, olen ikka!“
* * *
Porutšik Rževski saabub Nataša Rostovale külla ja teatab uhkelt: „Nataša! Ma leiutasin uue seksipoosi ja nimetasin selle koprapoosiks. Lähme trepile, ma näitan.“
Porutšik ja Nataša astuvad trepile ja Rževski käsutab naise neljakäpakile.
„Porutšik, see on ju kõige tavalisem koeraasend!“ imestab Nataša.
„Hoopiski mitte, Nataša! Teie peate seejuures närima käsipuud!“
* * *
„Porutšik, kuidas te suhtute pederastidesse?“
„Jah, ikka suhtun…“
* * *
Ärritunud Pierre Bezuhhov tuleb porutšik Rževski juurde, viskab talle kinda näkku ja ütleb: „Porutšik Rževski, te olete lurjus! Ma nõuan rahuldust!“
„Lähme pealegi!“ on porutšik nõus.
* * *
„Porutšik! Kas see vastab tõele, et te magate minu naisega?“
„Mis siis sellest? Ise magate temaga iga päev!“
* * *
„Porutšik! Kust te seda teate, et justiitsminister on onanist?“
„Polkovnik, sellest pole raske aru saada. Ta räägib liiga palju enesevalitsemisest.“
* * *
Nataša on porutšiku rügemendis külas.
„Porutšik, ma tahan seda hobust,“ näitab ta ühele ilusamatest ratsahobustest.
„Pole naiste asi hobuseid keppida,“ vastab Rževski.
* * *
Kunagi käis porutšik Rževski isa Nikodimi juures pihil. Veel kaks päeva hiljem papp ropendas, sõimas omaette ja naeris habemesse.
* * *
Porutšik Rževski saabus Nataša Rostova juurde – üllatus-üllatus – kainena.
„See on minu kingitus sulle jõuludeks,“ selgitas porutšik.
„Ka mul on sulle kingitus: selgus, et ma pole rase!“
Mõlemad jäid kingitustega väga rahule.
* * *
„Kui palju teil eluaastaid on, proua?“
„Kolmkümmend, ainult kolmkümmend!“
„Kahjuks märad ei ela nii vanaks!“ vastas porutšik husaaride üldise naeru saatel.
* * *
Kornet ütleb Nataša Rostovale: „Nataša, ma kutsun teid olengule!“
„Ega see valus ei ole?“
„Mis seal valusat – istume, tantsime, joome šampanjat, vestleme. Aga miks te nii küsisite?“
„Üleeile kutsus porutšik Rževski mind ohvitseride klubisse olengule ja seal oleks mul suu peaaegu lõhki rebitud.“
* * *
Kornet Obolenski röögib Rževskile: „Porutšik! Te olete alatu inimene ja argpüks! Ma kutsun teid duellile!“
„Ma ei tule!“ vastab Rževski.
„Miks?“
„Sest ma olen ju alatu argpüks!“
* * *
Porutšik Rževski saadeti karistuseks teenima kaugesse Kesk-Aasia garnisoni.
Olles mõnevõrra kohanenud sealsete oludega, küsib ta kohalikelt ohvitseridelt: „Härrased! Aga kuidas on siin lood daamidega?“
Rževskile näidatakse kaamelit. Porutšik hakkab kurvalt pükse alla laskma.
„Porutšik, mida te teete? Jätke järele! Kaameliga me sõidame naiste juurde!“
* * *
Ball vürstinna juures.
Ohvitserid ja daamid joovad külalistetoas teed. Sisse astub porutšik Rževski, täis kui siga, ning suunab joa otse lauajala vastu. Daamid langevad minestusse, ohvitserid haaravad kabuurist püstoleid.
„Tõepoolest, härrased!“ hurjutab porutšik, endal püksiauku kinni nööpides. „Kas siis kusagil mujal pole kohta teed juua?“
* * *
Porutšik Rževski astub ballil Nataša Rostova juurde ja ütleb: „Nataša! Mul on teile kolm ettepanekut!“
„Tagumikku ma ei lase panna,“ vastab Nataša kategooriliselt.
„Noh, siis on kaks.“
* * *
Šura Azarova räägib ballil oma sõbrannadele: „Ma olen juba viis aastat abielus porutšik Rževskiga!“
„Suurepärane! Aga miks ta kogu aeg vaikib? Kas ta on tumm?“
„Ei. Ma lihtsalt keelasin tal ebatsensuurselt väljenduda!“
* * *
Porutšik Rževski tantsib Nataša Rostovaga valssi.
Ühel pöördel kerkib Nataša üles ja dekolteest hüppab välja tiss.
„Ohhoo!“ hüüatab Rževski.
„Porutšik, kui vastik te olete!“ ärritub Nataša. „Viisaka inimesena peate te tegema näo, et ei pannud midagi tähele.“
Porutšik pöördub naise poole ja surub Nataša tissi dekolteesse tagasi: „Milllised tähelepandamatud rinnad teil on!“
* * *
Sõbrad imestasid väga, kui said teada, et porutšik Rževski kurameerib vürstinnaga, kes pole ei ilus ega noor.
„See on tõsi,“ vastas Rževski, „kuid kui te vaid teaksite, kui tänulik ta on!“
* * *
„Rževski, te saite kindralilt just äsja kõrvakiilu, miks te teda duellile ei kutsunud?“
„Subordinatsioon,“ vastas porutšik ja virutas junkrule vastu kõrvu.
* * *
Porutšik Rževski meenutab oma sõitu Londonisse: „Käisin ka madame Tussaud’ muuseumis. Ütlesin talle: „Meil, madam, on midagi ka ühist. Me mõlemad jahime tuntud naisi, kuid erinevuseks on see, et teie teete neist koopiaid, aga mina püüan seda just vältida.“
* * *
Kord viis porutšik Rževski Nataša Rostova talli.
„Teha minetti tallis? Aga ma häbenen hobuseid!“ teatas Nataša.
Rževski oli veidi pahane: „Mis loll jutt see on! Kui ma olin noorem, siis nägid need hobused selliseid asju, et oi-oi-oi!“
* * *
Noor, 14-aastane Nataša Rostova oli esimest korda armunud. Saanud kohmetusest jagu, astus ta arglikult porutšik Rževski juurde: „Porutšik, ma kohe ei tea, millest alustada…“
„Alustage minetist!“ soovitas Rževski, pükse alla lastes.
* * *
„Hoia ennast noores eas!“ soovitas Nataša Rostovale tema ema.
„Aga millal algab noorusiga?“ tahtis Nataša teada.
„Kuueteistkümneselt.“
„See tähendab, et ma võin veel kaks aastat seksida, ilma et ma oma aust ilma jääksin,“ sosistas Nataša porutšik Rževskile.
* * *
Kuna porutšik Rževski polnud eriti usin saunaskäija, siis nii mõnigi kord oli mõni daam seda talle vihjamisi mõista andnud.
Kord rääkis üks järjekordne voodikaaslane porutšikule: „Muide, tõelised prantslased käivad kõigepealt vannis, siis tegelevad armastamisega, seejärel lähevad uuesti vanni, siis…“
„Aga millal nad kepivad?“ katkestas teda nõutu Rževski.
* * *
Vahetult enne pulmi küsis Nataša Rostova porutšik Rževskilt: „Porutšik, jutustage mulle oma esimesest armastusest!“
„Noh, olin siis 12-aastane. Kujutage ette, armusin nagu poisike! Ta naeris pikka aega, kui ma talle armastust avaldasin!“
„Kas te sel hetkel mõtlesite ka seksile?“
„Otse loomulikult, kohe pärast seda ma ju armastust avaldasingi.“
„Ja mida teie armastatu vastas?“
„Ta ütles, et mul on veel vara armastust avaldada!“
* * *
Ballil küsis üks daam Rževskilt: „Porutšik, kas te olete kunagi tõeliselt armastanud?“
„Tõeliselt? See tähendab et, millisesse kohta siis, proua?“
* * *
Kord, istudes Nataša Rostova juures verandal, nägi porutšik Rževski langevat tähte.
Pikemalt mõtlemata esitas ta oma soovi, kuid ilmaasjata: Nataša menstruatsioon ei lõppenud ei sel ega ka järgmisel päeval.
* * *
Porutšik Rževski, olles ise maani purjus, tungis kord sisse oma otsese ülemuse majja ja vedas tolle naise voodisse.
„Madam, ma kavatsen teid keppida!“ teatas Rževski.
„See pole võimalik, porutšik! Ma pean tunni aja pärast olema kuberneri vastuvõtul!“
„Aga mina pean veerand tunni pärast olema kodus ja täiesti kaine. Arvake ära, kes meist rohkem riskib?“
* * *
„Rääkige, porutšik, kas te suudaksite oma häda õiendada keset tänavat?“ uurib ballil üks daam porutšik Rževskilt.
„Kahtlemata! Kuid sellises olukorras peab säilitama väärikust! Eile olin veidi švipsis ja tekkis vajadus otse tänaval kusta. Selle tegevuse juures hoidsid kaks daami mind kätest ja kolmas hoidis teate-ise-mida. Uskuge mind, proua, isegi hobused seisatasid! Ütlen ilma võltsi tagasihoidlikkuseta, et koguni politseinik andis mulle au. Ju ta sai kohe aru, et ma olen laitmatu reputatsiooniga õilis inimene!“
* * *
Teel magamistuppa muutub porutšik Rževski silmnähtavalt murelikuks: „Mademoiselle, te olete nõnda noor. Arvatavasti on midagi vaja teha, et voodilinu mitte ära määrida?“
„Te peate jalad puhtaks pesema,“ vastab noor daam.
* * *
„Porutšik,“ uurib Nataša Rostova ballil tantsu ajal Rževskilt, „kas husaar suudab hüpata täistraavil hobuse selga?“
„Aga muidugi, see on meile, husaaridele, nagu lumme kusta!“ Nataša kaotab selliste sõnade peale teadvuse.
„Oh, palun vabandust, nagu vette kusta, tahtsin ma öelda,“ parandab Rževski ennast.
* * *
Rževski ärkas ja tõmbas magamistoa akna eest kardinad kõrvale.
Akna taga oli imekaunis päev.
„No persse!“ õhkas Rževski vaimustunult.
„Sinna ka veel?“ kostus voodist Nataša Rostova väsinud hääl.
* * *
Nataša tõreleb Rževskiga: „Porutšik, kaabakas, te lubasite abielluda!“
„Mina pean alati oma sõnast kinni. Kutsun teid homme pulma!“

NB! Loe ka:
Seitseteist kevadist hetke