Hurrikaan Katrina, USA, august-september (2005)
New Orleansi linna rajasid prantslased 1718. aastal Mississippi soistele kallastele. Õige pea selgus, et see ei olnud kuigi tark ettevõtmine. Esimesed tammid rajati juba järgmisel aastal. Inimesed on Mississippi iga-aastaste üleujutuste all kannatanud mäletamatutest aegadest saadik ning need kujutavad mõne asjatundja arvates endast suuremat ohtu kui kurikuulus San Andrease murrang Ühendriikide läänerannikul, mis on põhjustanud mitu tugevat maavärinat.
1927. aasta aprillis alanud katastroofilise Mississippi üleujutuse ajal päästeti New Orleans vaid sellega, et linnast allpool lõhati tammi avaja tulvavesi pääses merre lühimat teed pidi, mitte enam jõesängi mööda. Õhkimine toimus vaatamata nende inimeste protestile, kelle kodud veeteele ette jäid. Jõeveest tekkinud lai pruun meri taandus alles juulis. Üle 300 inimese hukkus, osa neist pühkis vesi minema, kui nad püüdsid liivakottidega tammide lekkekohti kinni toppida. Kahju hinnati ühele miljardile dollarile (praegu vastaks see summa 10 miljardile dollarile).
Pärast 1927. aasta üleujutust rajati uus veevoolu kontrolli all hoidev süsteem, mis koosnes suurtest veehoidlatest ja ülevoo lukanalitest. Tollane kaubandusminister Herbert Hoover ütles üleujutuse kohta järgmist: „See on suurim mittesõjaline katastroof meie ajaloos.” Analoogiline hinnang anti ka hilisemale, 1993. aastal seda kanti tabanud tohutule üleujutusele, mille tekitatud kahju hinnati 12 miljardile dollarile. Mitte ükski teine loodusõnnetus Ühendriikide ajaloos ei olnud tabanud nii paljusid inimesi kui 1993. aasta üleujutus. Kuid suurt kahju ei tekita mitte ainult Mississippi üleujutused…
23. augustil 2005 registreerisid meteoroloogid Bahama saarte lähedal tormi, mis esialgu sai ainult numbri: troopiline madalrõhkkond nr 12.
27. augustiks oli torm paisunud 3. kategooria hurrikaaniks ja sai nimeks Katrina. 28. augusti öösel muutus Mehhiko lahe keskele jõudnud Katrina 4. kategooria hurrikaaniks ja tema läbimõõt ulatus 300 kilomeetrini, hõlmates peaaegu kogu lahte. Eksperdid olid aastaid varem hoiatanud, et tammid ja pumbad, mis hoiavad New Orleansi tavaolukorras kuivana, ei pea vastu viienda kategooria hurrikaanile.
5. kategooria on Saffiri-Simpsoni orkaaniskaalal kõige tugevam (tuule kiirus vähemalt 250 km/h). USA maismaale or. jõudnud vaid kolm 5. kategooria orkaani: üks 1935. aastal, orkaan Camille 1969. ja orkaan Andrew 1992. aastal. Camil- le sööstis rannikule Mississippis, tappes 256 inimest. Andrew laastas Miami piirkonda ning see on seni ka kõige suuremat kahju (25 miljardit dollarit) tekitanud orkaan. Viimat: läks otse üle New Orleansi orkaan Betsy 1965. aastal. Selles 3. kategooria orkaanis sai surma kokku 74 inimest Lousianas, Mississippis ja Floridas.
28. augusti hommikul kella üheksaks oli Katrina paisunud 5. kategooria hurrikaaniks ja New Orleansi linnapea andis käsu elanikud evakueerida. New Orleansis ja selle lähiümbruses elab 1,3 miljonit immest, kes kõik olid ohus. Tormi teelt põgenes miljon inimest. Mõni tund enne Katrina kohale jõudmist teatasid New Orleansi võimud, et linna ligi poolest miljonist elanikust on evakueerunud 80 protsenti. Umbes 10 000 inimest – suuremas osas kodutud, vaesed ja väetid – paigutati tormivarju New Orleansi Superdome’i staadionile. Inimesed evakueeriti ka 21 Mehhiko lahes asuvalt naftaplatvormilt.
Hurrikaani tuuled puhusid kiirusega 280 km/h. Oletati, et torm võib meretaset tõsta isegi 8,5 m. Kell 17 teatas Riiklik Orkaanihoiatuskeskus, et Katrina saabumisel võivad olla hukatuslikud tagajärjed ja osa New Orleansi kaitsetamme ei pruugi vastu pidada.
Järgmise päeva hommikul kella 6 paiku jõudis Katrina umbes 100 km kaugusel New Orleansist kagus Lousiana osariigi rannikule. Vahetult rannikule jõudes Katrina siiski pisut nõrgenes ning sööstis maismaale neljanda kategooria hurrikaanina, mille tuulte kiiruseks mõõdeti 225 km/h. Sellegipoolest oli tegemist aastakümnete tugevaima hurrikaaniga selles kandis. Orkaanituulte nõrgenedes tundus, et Katrina on möödunud New Orleansi linnast kardetust väiksemaid purustusi ja ohvreid kaasa tuues, kuid õige varsti sai selgeks, et oht pole möödas.
Peaaegu igast küljest veega piiratud New Orleans on suuremas osas merepinnast madalam, mistõttu oli karta, et tammid ei pea tormilainetele vastu ja pumbasüsteemid ei jõua liigset vett välja pumbata. Mööda kaht kanalit ründasid hurrikaani tekitatud tõusulained linna idaosa. Katastroof sai alguse kohas, kus kaks kanalit ühinevad. Mõne tunni jooksul purunesid New Orleansi linna kaitsetammid viiest kohast. Kella 11 paiku andis 6 m laiune osa 17. tänava kanali tammist, linna peamisest kaitserajatisest, järele. Tohutu veehulk paiskus kogu linna lääneosa peale.
Juba enne hurrikaani kohalejõudmist algasid linnas sissemurdmised mahajäetud kodudesse ja poodidesse.
Korrakaitsjad suutsid olukorda kontrolli all hoida vaid selle hetkeni, mil nemadki vihmavalangute ja tugevneva tuule eest varju olid sunnitud otsima.
Hurrikaan ajas Pontchartraini järvel üles 4 m kõrgused lained. Kopteritelt heideti küll tammi tugevdamiseks alla 1,3-tonniseid liivakotte, aga järve vood pääsesid ikkagi valla ja ujutasid üle suurema osa linnast. New Orleans mattus kohati kuni 6 m sügavuse vee alla. Linn jäi elektri ja joogikõlbliku veeta, toiduvarusid oli napilt. 29. augusti õhtul kella 10 paiku torm rauges, kuid vesi üleujutatud linnas tõusis endiselt. Järgmise päeva hommikuks oli 80 protsenti linnast vee all.
Mitmel pool New Orleansis läks peagi pärast tormi raugemist lahti röövimine. Sisse murti eelkõige poodidesse, kust tassiti välja kõiksugu kraami ja mõnikord lausa päästetöötajate ning isegi korrakaitsjate silme all. Sellises olukorras tuli mitmel linna jäänud poepidajal ise püss haarata ja kas või oma äri ees seistes röövleid tõrjuda.
USA valitsus hakkas rängemini laastatud piirkondadesse Louisianas, Mississippis ja Alabamas saatma beebitoitu, sidevarustust, generaatoreid, vett ja jääd, samuti lähetati sinna arste, õdesid ja ravimeid.
2. septembril süvenes kaos veelgi, seda hoolimata võimude lubadusest saata piirkonda 1400 rahvuskaartlast päevas, et rüüstamisele lõpp teha. Kongress kiitis heaks 10 miljardi dollari eraldamise katastroofipiirkonnale ja president Bush nimetas päästeoperatsiooni suurimaks USA ajaloos.
New Orleansi linnapea Ray Nägin kuulutas välja sõjaseisukorra ning andis politseile korralduse lõpetada ellujäänute otsimine ja päästetööd ning keskenduda ulatusliku vägivalla- ja röövilaine peatamisele. Linnas kostis alatasa tulistamist, mitmel pool olid puhkenud tulekahjud, röövlid murdsid sisse poodidesse, kodudesse, haiglatesse ja büroodesse. Mõned ehk otsisidki vaid süüa-juua, teised aga riisusid kokku kõike, mida väärtuslikuks pidasid.
Katrina oli rängim hurrikaan selles piirkonnas. 1900. aastal hukkus Texases Galvestonis hurrikaani põhjustatud üleujutuse tagajärjel 6000 inimest.
Kindlustuskompaniide hinnangul tuli ainuüksi purunenud autode hüvitamiseks maksta miljard dollarit. Paljude New Orleansi majaomanikega ei sõlmitud aga juba ammu enam mingeid lepinguid, sest kindlustuse risk oli liiga kõrge.
Kuid inimene jääb inimeseks. Kui hädaoht möödas, hakatakse mõtlema sellele, kuidas õnnetusest kasu lõigata.
2006. aasta juunis selgus, et USA valitsuselt peteti Katrina kahjustuste likvideerimise ettekäändel välja 1,4 miljardit dollarit. Seda raha kasutati näiteks ka jalgpallivõistluste piletite, puhkuste ja isegi soovahetusoperatsiooni eest maksmiseks, teatas USA Kongressi uurimiskomisjon. Raha väljapetjate hulgas oli ka üks New Orleansi kalmistut oma koduse aadressina nimetanud vang. Kokku kulus komisjoni hinnangul 16 protsenti kogu Katrina põhjustatud kahju korvamiseks väljamakstud rahast petturitele ja kahtlasi väljamakseid tehti vähemalt 1500 korral.
Hurrikaan tekitas kogu regioonis tohutut kahju: purunes vähemalt 350 000 maja, miljon inimest jäi peavarjuta, hukkus rohkem kui 1000 inimest. 50 000 kodu tuli lammutada, sest nende remont olnuks väga kulukas. Nädal aega oli 1,6 miljonit majapidamist elektrita. Elektrikaablitest, mille kogupikkus oli 13 000 km, vajas remonti 70 protsenti. 1,75 miljonit telefoni langes rivist välja.
Veel on kokku arvatud, et aastatel 1993–2004 on üleujutused ja hurrikaanid tekitanud USA-s kahju ligi 40 miljardit dollarit. Samas on elu näidanud, et ettevõtlikud ameeriklased on võimelised loodusõnnetustest tabatud regioonides kiiresti normaalse elurütmi taastama ja kahjustused likvideerima.
Peter Hagen
