BASE-hüpe ehk vabatahtlik kabelimats
Ikka ja jälle ronivad langevarjusportlased, eelkõige USA-st, Kanadast, Austraaliast ja Saksamaa LV-st, kõrgete kaljude või ehitiste otsa, et sealt langevarjuga alla hüpata ja sageli lõpeb see ka õnnelikult.
Sedalaadi hüpped saavad ühtede poolt karmi kriitika osaliseks, kuna need heitvat varju tõelisele langevarjuspordile. Teised imetlevad neid. Lääne ajakirjanduses käib äge vaidlus selle üle, kas neid nn. BASE-hüppeid soodustada või neid sensatsioonitaotluse pärast mitte tunnustada. Sõna BASE on akronüüm järgmistest sõnadest: B – buildings (ehitised), A – antennas (antennid, teletornid, raadiomastid), S – spans (sillakaared), E – earth (maapind, mõeldud mägesid ja kaljusid). Uue termini väljamõtleja oli ameerika langevarjusportlane Carl Boenish.
Koos mõnede oma sõpradega kasutas ta hüpeteks Californias Yosemite’i rahvuspargis asuvat 800 meetri kõrgust El Capitani kaljut. Kõiki neid hüppeid filmiti ja pildistati. Pärast seda, kui Boenishi kaaslaste mitmed hüpped pidid äärepealt õnnetusega lõppema, keelas rahvuspargi administratsioon need hüpped ära.
Soome langevarjusportlased eesotsas soome langevarjuspordiajakirja peatoimetaja Jorma Österiga avastasid Kesk-Norras umbes 170 kilomeetri kaugusel Trondheimist kirdes asuva Trollveggeni nimelise mäe. 800 meetri kõrgune püstloodis kaljusein on ainulaadne terves Euroopas. Norra televisioon tegi hüpetest Trollveggeni otsast 50-minutilise filmi. Ei ole vaja vist märkidagi, et ka „langevarjusportlaste“ taskud ei jäänud tühjaks. 1981. aasta juulis püüdsid kaks läänesakslast sooritada kaljult formatsioonhüppe.
Tuul kandis aga mõlemad mehed vastu kaljuseina, mille väljaulatuvate nukkide külge nad oma langevarjudega rippuma jäid. 12 tunni pärast õnnestus helikopteri abil üks julgetest koos pahkluu ja roidemurdega päästa. Teine mees mitme luumurru ja selgroovigastusega saadi kalju küljest kätte alles 30 tunni pärast. Norra ajakirjandus avaldas seoses juhtunuga tõsist pahameelt selliste „sportlaste“ kergemeelsuse pärast, kelle päästmisel pidid vabatahtlikud päästemeeskonnad oma elu ohtu seadma. Ühtlasi nõuti päästetöödeks kulutatud poole miljoni Norra krooni tagasimaksmist.
Mitu BASE-hüpet on sooritatud Austrias asuvalt 190 meetri kõrguselt Europabrücke nime all tuntud sillalt. Kord avanes ühel hüppajal langevari juba sillal, aga või see mehe tuju rikkus ja nii ta hüppas kõigest noolimata. Valitses täielik tuulevaikus ja ka nähtavus polnud kõige parem. Kümne sekundi pärast maandus langevarjur ühel jalgpalliväljakul – transformaatoralajaama lähedal. Hüpet filmiti erinevatest kohtadest kolme 16-mm ja kahe 35-mm kaameraga.
Eriti kõmulise hüppe sooritas aga keegi läänesakslane, kes 1984. aastal hüppas Müncheni 192 meetri kõrguse olümpiatorni otsast. Kolm sekundit kestnud vabalennu järel avanes langevari ja mees maandus jalakäijate keskel. 12 kaamerameest televisioonist filmisid ja pildistasid seda julgustükki, mida hiljem ühes show-saates näidati miljonitele televaatajatele, ülistades langevarjurit kui kangelast.
Sensatsioonimaigulisteks langevarjuhüpeteks on kasutatud väga paljusid kõrgehitisi, nende hulgas ka kuulsat Eiffeli torni. Tõsi küll, kaugelt üle kolmesaja inimese on end tornist alla kukutanud ilma langevarjuta … Ka maailma kõrgemat – Toronto televisioonitorni – ei ole „säästetud“. Torni ehitamise ajal hüppas keegi noormees sealt langevarjuga alla. Ilmselt maksti talle korralikult, ega muidu oleks kohal olnud nii TV-, ringhäälingu- kui ka ajalehereporterid.
1980. aastal sooritas 35-aastane ühendriiklane John Carta lennukilt riskantse langevarjuhüppe New Yorgi 110-korruselise pilvelõhkuja vaateplatvormile. Politseinike ja ajakirjanike pärimistele, miks ta võttis ette nii ohtliku triki, vastas Carta, et ta hüpanud üksnes spordihuvist. Ta ei selgitanud, kas see oli tingitud auahnest soovist oma osavust proovida või ihaldas ta ka tuntuks saada. Igatahes ei suutnud langevarjuri jutt korravalvureid veenda ja ta võeti vahi alla.
Carl Boenish, kellest loo alguses juba juttu tegime, oli suurte kogemustega langevarjusportlane ja osav ka ise oma hüppeid filmima. Ärimehena nägi ta aga sedalaadi hüpetes eelkõige suurepärast võimalust nende pealt teenida.
„On inimesi,“ ütles ta kord, „kes soovivad meile õnnetust, selleks et nad ülestõstetud nimetissõrmega võiksid öelda: „Me ütlesime ju seda kohe …““ 1984. aasta septembris ühel järjekordsel hüppel Trollveggeni mäelt Boenish hukkus. Pealtnägijate silmade all avanes Boenischi langevari, aga millal tuul selle koos mehega vastu kaljuseina kandis, ei näinud keegi. Päästemeeskond helikopteril jõudis õnnetuspaigale mõne tunni pärast, kuid oli juba hilja. Boenish hukkus oma 55. BASE-hüppel.
Järgmise rekordi mõte jäägu igaühe enda otsustada. Ameeriklane Bruce McLaughlin sooritas 24 tunni jooksul lennukilt 235 langevarjuhüpet. Viimaste hüpete ajal pidi lennuki teine piloot mehe sõna otseses mõttes alla lükkama, kuna üleväsimuse tõttu jäi MoLaughlin lihtsalt magama. Nagu ta hiljem ütles, ei mäletanud ta viimaseid 20-t hüpet – need olevat toimunud nagu unes.
Langevarjuhüpped suurtest kõrgustest on aga peale rekordi püstitamise soovi teeninud ka praktilisi eesmärke.
16. augustil 1960 tõusis ühendriiklane Joseph W. Kittinger Tularosa linna lähedal New Mexico osariigis stratostaadiga õhku. 31 670 meetri kõrgusel väljus ta gondlist. 4 minutit ja 38 sekundit kestnud vabalangemisel läbis Kittinger 25 kilomeetrit ja 800 meetrit. 5840 meetri kõrgusel maapinnast avanes automaatselt 8,5-meetrise läbimõõduga langevari. Gondlist väljumise momendist kuni maandumiseni kestis hüpe kokku 13 minutit. FAlf (Rahvusvaheline Lennuspordiliit) aga ei kinnitanud seda hüpet maailmarekordina, sest see polnud n-ö puhas lend, kuna Kittinger kasutas vabalangemisel 1,8-meetrise läbimõõduga stabiliseerivat langevarju. Olgu märgitud, et Kittingeri kiirus vabalangemisel oli umbes 200 meetrit sekundis. Külmumise eest kaitsesid teda lisaks spetsiaalsele kombinesoonile elektriliselt köetavad kindad ja sokid. Seljale oli kinnitatud elektrooniline mõõteaparatuur, mis registreeris kõike – alates südamelöökidest kuni temperatuurini kombinesooni erinevates kohtades. Selle eksperimendi eesmärgiks oli stratosfääris lendavate lennukite pilootide ja tulevaste kosmonautide varustuse kontrollimine ning võimalike raskuste väljaselgitamine, mis võiksid tekkida lendurite katapulteerumisel suurtes kõrgustes.
Viis aastat hiljem üritasid ameeriklased rekordit korrata. 22. oktoobril 1965. aastal startis Nick Piantanides stratostaadiga oma esimesele katsele. Lisaks sellele, et hüpe ebaõnnestus, maandus rekordiüritaja ühe linnakese keskuses. Visa jänki ei vandunud alla ja asus kuluka ettevõtmise „Strato Jump“ (stratosfäärihüpe) kallale. 100 meetri kõrgune ja 75-meetrise läbimõõduga polüetüleenballoon pidi arvestuste kohaselt tõusma 37 kilomeetri kõrgusele. Projektil oli kolm ülesannet. Esiteks tõestada, et treenitud langevarjur võib kindlat kehaasendit säilitades läbida vabalangemisel 30 kilomeetrit. Teiseks maailmarekordi püstitamine viithüppes ja kolmandaks kõrgusrekordi püstitamine.
2. veebruaril 1966 tõusis balloon ette nähtud 37 640 meetri kõrgusele. Piantanides dehermetiseeris gondli kabiini ja valmistus hüppeks, kui ütles üles skafandri separaatne hapnikusüsteem. See asjaolu tegi hüppe võimatuks. Piantanides sulges uuesti gondli, olles sunnitud kasutama selle hapnikusüsteemi.
Nüüd ei jäänud tal enam muud üle, kui gondel balloonist eraldada ja avada gondli maandamiseks ette nähtud langevari. Sellega polnud äpardused veel lõppenud. Langevari ei avanenud. Alles pärast 8 kilomeetrist „vabalangemist“ avanes gondli langevari täielikult ja Piantanides maandus nagu öeldakse elu ja tervise juures. Kuigi FAI ei kinnitanud kõrgusrekordit, ei ole inimene stratostaadiga kõrgemale tõusnud. Ametlikult tunnustatud rekordi püstitasid ameeriklased Ross ja Prather, kes 1961. aastal tõusid ballooniga „Strato-Lab-5“ 34 700 meetri kõrgusele.
FAI poolt kinnitatud rekordi langevarjuhüppes suurelt kõrguselt püstitas nõukogude major Jevgeni Andrejev 1. novembril 1962. aastal. Koos oma kaaslase Pjotr Dolgoviga tõusid nad stratostaadiga „Volga“ 25 450 meetri kõrgusele. Esimesena hüppas Andrejev. 4 minuti ja 30 sekundiga läbis ta vabalangemisel 24 500 meetrit. Alles 950 meetri kõrgusel maapinnast avas ta langevarju ja maandus kolme minuti pärast. Tema kaaslane, kes aga tahtis kohe pärast gondlist väljumist oma langevarju avada, hukkus traagiliselt.
Ballooniga ei ole püütud vallutada mitte ainult kõrgusi, vaid ka kaugusi. Kui 1785. aastal vesinikuballooniga ületati La Manche’i väin, tekitas see julgetes meestes vastupandamatut soovi samal moel ka Atlandi ookean ületada. Aastatel 1859–1873 võeti ette arvukaid katseid mittejuhitava lennuaparaadiga, „mis kergem kui õhk“, Ameerikast Euroopasse lennata, kuid paraku äpardusid kõik sedalaadi katsed. Pärast pikemat vaheaega üritasid 1958. aasta detsembris neli inglast ballooniga „The Small World“ Kanaari saartelt Ameerika suunas startida. Tugev tuul surus ballooni merre ja mehed pääsesid ainult tänu ujumiskõlblikule gondlile. Lõpuks 1978. aasta suvel õnnestus kahel inglasel ballooniga „Zanussi“ jõuda 110 kilomeetri kaugusele Prantsuse rannikust, siis lõppes ka nende lend „suplusega“. Kõigest mõni päev hiljem, 17. augustil 1978 maandusid ameeriklased Ben Abruzzo, Maxie Anderson ja Larry Newman oma 37 meetri kõrguse ja 5000 m3 mahuga heeliumiga täidetud ballooniga „Double Eagle“ Pariisi lahedal, olles läbinud 1120 meremiili 137 tunni ja 6 minutiga. Startinud USA idarannikult (Maine’i osariik), ületasid nad 3000–5000 meetri kõrgusel ookeani. Spetsialistid tegid kindlaks, et soodsad ilmastikuolud aitasid edukale lennule palju kaasa. Tuul kandis ballooni edasi kiirusega kuni 70 kilomeetrit tunnis! Peale selle oli balloonil kaks kesta. Õhukiht nende vahel takistas öösel gaasi jahtumist, mis oleks põhjustanud kõrgusekaotust. Paadikujuline uppumatu gondel oli varustatud kõige vajalikuga kuni 30 päevaks. Kaasaegsete seadmete väikesed mõõtmed ja kaal ning uued materjalid kui ka tehnoloogia ballooni ning gondli valmistamisel aitasid muidugi palju kaasa selle ettevõtte õnnestumisele.
Kõige sensatsioonilisemad BASE-hüpped
1912 Austerlane Franz Reichelt hüppab Eiffeli torni otsast surnuks alla endavalmistatud tänapäevase wingsuiti eelkäijaga.
1970 Kölnist pärit Berthold Rubin hüppab langevarjuga alla 190 m kõrguselt Euroopa sillalt Innsbrucki lähedal.
1975 Owen Quinn hüppab alla New Yorgis asuva Maailma kaubanduskeskuse katuselt.
1. detsembril 1999 hüppab Austria BASE-hüppaja Felix Baumgartner (tollal 30) langevarjuga alla Rio de Janeiros asuva Kristuse kuju paremalt käelt.
2004. aasta juulis hüppavad 30 langevarjurit alla Ostankino teletornist Moskvas, püstitades uue simultaanhüppe rekordi kõrgehitiselt tehtud hüppes.
31. jaanuaril 2005 hüppavad 10 langevarjurit üheaegselt alla Tropical Island Resorti 107 m kõrgusel asuvalt kuplilt.
2006. aasta juunis hüppasid austraallased Glenn Singlemann ja Heather Swan alla rohkem kui 6600 m kõrguselt Meru Peaki mäelt Indias. Kaks minutit kestnud lennule eelnes 22 päeva kestnud mäkke tõus.
2007. aastal hüppas belglane Johan Vervoort alla kõigest 22 m kõrgusest tornist. See olevat kõige väiksem kõrgus, kus langevari jõudis veel avaneda.
11. detsembril 2007 hüppas Felix Baumgartner esimese inimesena alla tollal maailma kõrgeimast hoonest Taipei 1001 (kõrgus 508 m, kõrgus katuseni 448 m).
2008. aasta novembris hüppasid prantslased Fred Fugen ja Vincent Reffet alla veel ehitamisel olevast kõrghoonest Burj Khalifa umbes 600 m kõrguselt.
5. jaanuaril 2010, üks päeva pärast maailma kõrgeima hoone ametlikku avamist hüppasid kaks Ühendemiraadi kodanikku alla Burj Khalifa kõrghoonest 672 m kõrgusel asuvalt 160 korruselt.
11. novembril 2017 hukkus Himaalaja mägedes Valeri Rozov, kellele sai saatuslikuks Ama Dablami mäe (6812 meetrit) otsast tehtud hüpe, mida ta väidetavalt ka filmis. Rozov oli üks kuulsamaid BASE-hüppajaid maailmas, olles ajalukku läinud kui kõige kõrgema mäe otsas hulljulge hüppe sooritanud mees. 5. mail 2013 hüppas Rozov alla Mount Everesti vastas asuva Changtse mäelt 7220 m kõrguselt spetsiaalselt hõreda õhu tarvis konstrueeritud wingsuitiga ja lendas rohkem kui 1000 m allpool asuvale liustikule, maandus langevarjuga ja püstitas BASE-hüppe kõrgusrekordi. 2016. aastal tegi ta seda 7700 meetri kõrguselt Himaalajas Cho Oyu mäelt, mis on maailmas kõrguselt kuues. Ekstreemspordimaailma suurima toetaja Red Bulli meeskonda kuulus Rozov alates 2004. aastast.
©Peter Hagen
