Hakklihamasin Volga jõel – kuidas lõbureis muutus õudusreisiks (1983)

Suvel 1983 oli rohkem kui kolmsada inimest laevareisil mööda maalilist Volga jõge. Keegi ei suutnud kujutledagi, et peagi langeb suurem osa neist ohvriks ühele suurimatest katastroofidest N. Liidu tsiviillaevanduse ajaloos…

Nõelasilmast tulnud laev
Uhiuus neljatekiline diiselelektrilaev „Aleksandr Suvorov“ oli ehitatud Slovakkias. Kaunis interjöör säras puhtusest. Lisaks kahele restoranile olid puhkajate käsutuses tantsusaal, raamatukogu, kino ja isegi solaarium. Mitte laevasõit, vaid lausa unelm!
Pole ime, et reis kaunitarlaeval Doni-äärsest Rostovist Moskvasse oli välja müüdud. Pardal viibis 330 reisijat, 55 meeskonnaliiget ja 35 teenindajat. Paraku oli kruiis meeldiv ja muretu ainult umbes pool teekonnast, Uljanovskini, kuhu laev jõudis 5. juuli õhtul.

Seletamatu viga

Kell 21.40 sõitis laev täiskäigul Uljanovskis Volga jõe silla alt läbi, kuid millegipärast mitte kolmandast sildeavast, nagu ette nähtud, vaid kuuendast. See oli aga liiga madal!
Kokkupõrge sillaga pühkis laeva ülemise osa lihtsalt minema. Just seal viibis paraku suurem osa reisijatest – kinos näidati detektiivfilmi „„Püha Luuka“ tagasitulek“, tantsuplatsil kõlas muusika, paljud puhkajad olid aga väljas ja nautisid vaadet õhtusele linnale. Jõudmata taibata, et midagi väga halba on juhtumas, silmitsesid reisijad lähenevat silda, mida mööda just sel hetkel juhtus sõitma kaubarong. Järgmisel hetkel tundsid nad kohutavat lööki.
„Hoop, lühiühenduste sähvatused – ja kõik lendas reisijatele vastu,“ meenutas üks pealtnägijatest. Ühe hukkunud naise abikaasa jutustas, et kohe pärast kokkupõrget tormas ta üles ning nägi, kuidas trapiastmeid mööda voolas veri ja kõikjal lebasid moonutatud surnukehad.
Tragöödia tegi veel raskemaks see, et hoobi tagajärjel sõitsid mitu kaubavagunit rööbastelt välja. Nendelt paiskus laevale vilja ja palke. Vaid imekombel ei kukkunud alla tsistern diislikütusega. Kui see oleks plahvatama juhtunud, oleks vaevalt keegi eluga pääsenud.

Õuduses linn suleti
Juba mõnekümne minuti pärast saabusid esimesed kiirabiautod, tuletõrje ja teised päästeteenistused. Kogu pika öö kestel toodi segipööratud reisilaevalt maale eluga pääsenud reisijaid, samuti surnukehi. Haiglad ja surnukuurid olid ületäitunud. Arstid ei jõudnud kõikide vigastatutega tegelda. Hiljem tuvastas Vene NFSV prokuratuur, et hukkus 170 reisijat ja 6 meeskonnaliiget, mitmesuguseid vigastusi sai 49 inimest.
Uurimine oli kiire ja salajane. Kõik materjalid katastroofi kohta salastati, ajalehed mainisid vaid põgusalt, et toimus avarii ja avaldasid „hukkunute peredele sügavat kaastunnet“.
Objektiivne pilt juhtunust oli kättesaadav vaid spetsiaalsele valitsuskomisjonile.
Uljanovski-suguses suures linnas kuulujuttude levimist tõkestada muidugi ei suudetud. Nende hulgas oli ülimalt fantastilisi. Ühed rääkisid, et kogu meeskond jõi end kellegi sünnipäeval pildituks, teised et laev plahvatas, kuna sellel oli terroristide pandud pomm. Peab tunnistama, et vähemalt Eestis olid kuulujuttude levitajad hästi informeeritud. Teati rääkida, et hukkus umbes 170 inimest (tegelikult 176).

Kes oli süüdi?

Juurdlusel tuvastati, et kokkupõrkehetkel juhtisid laeva esimene tüürimees Mitenkov ja tüürimees Uvarov. Mitu reisijat, kes komandosillast mööda kõndisid, tunnistasid, et Mitenkov luges raamatut. Seda ei oleks ta tohtinud teha, sest Uvarov oli algaja, kellel puudus piisav kogemus laeva juhtimiseks keerulistes olukordades. Mitenkov ja Uvarov kuulutatigi avarii põhisüüdlasteks. Enda kaitseks nad midagi öelda ei saanud, sest hukkusid katastroofis.
Laeva kapten Vladimir Kleimjonov komandosillal ei viibinud. Süüks arvata talle seda ei saa, sest ta puhkas teenistusgraafiku kohaselt enne öist vahti. Nõukogude Liidus ei võinud aga sellist asja olla, et toimub katastroof, kuid keegi ei vastuta. Sellepärast esitati kaptenile süüdistus kriminaalkoodeksi paragrahvi „transpordivahendi liiklus- ja kasutusohutuse nõuete rikkumine“ järgi, samuti leiti ta olevat süüdi „kõrvalehoidmises inimeste päästmisest pärast avariid“. Nimelt tuvastas meditsiiniekspertiis (ja sama ütlesid tunnistajad), et kaptenil, kes paiskus avarii tagajärjel vette, kuid suutis kaldale ujuda, ei olnud mingeid raskeid traumasid ja ta olnuks seega võimeline päästetegevust korraldama. Kleimjonov mõisteti kümneks aastaks vangi, millest ta istus ära kuus aastat ja vabastati ennetähtaegselt halva tervise tõttu. Peagi pärast vabanemist suri ta infarkti.

Mälestus
Alles 25 aastat hiljem paigaldati Uljanovskis õnnetuskoha lähedale mälestusmärk selle kohutava tragöödia ohvritele: sõrestikutükk samalt sillalt ja õigeusu rist.

NB! Loe ka:
Nõukogude reisilaeva „Admiral Nahhimov“ hukkumine (1986)
Loots uputab Nõukogude reisilaeva „Mihhail Lermontov” (1986)
Vene jõelaeva „Bulgaria“ hukk (2011)

©Peter Hagen