Haaremi saladused – Osmanite impeeriumi naised (3. osa)

(12-07) Olles ühtaegu haavatav kirgedes ja ründamatu valitsemisasjades, võttis sultan Süleyman sõbraks İbrahimi-nimelise orja, kes oli olnud kristlane ja kellest sai mõjuvõimas suurvesiir. Siis kiindus sultan pigem veetlevasse kui ilusasse vene neidu, kelle nimi oli Hürrem ehk Roxelana. Kaasaegne kirjanik Luigi Bassano kommenteeris sultani suurt armastust selle tüdruku vastu, mis hämmastas väga tema alamaid. Nii tugev oli see kiindumus, et pealinnas arvati, et tüdruk on nõid ja riigipea ära nõidunud.

Uued kombed tõid muudatusi õukonna ellu ja 1541. aastal lubas Süleyman naistel Topkapısse kolida. Seda ettevõtmist kiirendas tulekahju vanas serailis, mida sellest ajast peale kasutati surnud sultani ja varasemate valitsejate naiste majutamiseks. Alguses hakkas uues palees elama üksnes Roxelana koos sajakonna naise ja teenijaga, kuid vähehaaval koliti uude seraili ka ülejäänud haarem – umbes kolmsada naist. Sajandi teisel poolel, Selim II ja veneetsia sultaninna Cecilia Baffo-Venieri valitsemisajal muutus see korraldus püsivaks. Sellest ajast 19. sajandi keskpaigani sultani haaremit enam ei kolitud. Tänu „Tuhande ja ühe öö” muinasjuttudele, kus pajatatakse saladustest, julmustest ja tülidest, muutus Topkapı müütilise naudingukoha kehastuseks, millest paljud unistasid ja mida mõned kirjeldasid, kuid mida keegi tegelikult ei tundnud.

Süleymani valitsemisajast peale arendati naiste eluruume pidevalt. Nagu ülejäänud palees ja võib-olla rohkemgi, muutusid need ruumid iga kord kui troonile asus uus valitseja. Surnud sultani naised koristati ära ja saadeti kurvale teekonnale Pisaratepaleesse – vanasse seraili. Siis sisustati ruumid uuesti ja toodi sisse uus mööbel – kašmiirdiivanid, pärsia vaibad, pärlmutriga kaetud lauad, Marmara marmorist purskkaevud, hiina portselan, veneetsia peeglid ja prantsuse tugitoolid, luues aina muutuva intiimsuse ja salapära õhkkonna, mis peegeldas uue isanda maitseid ja kapriise.
Muutusi ei tinginud mitte ainult asjade loomulik käik, vaid ka tulekahjud, mis laastasid paleed sajandite jooksul. Linnas, mis oli peaaegu täielikult ehitatud puidust ja kus tuli korrapäraselt neelas alla terveid linnaosi, aktsepteeriti taolisi katastroofe nagu peaaegu loomulikke juhtumeid. Suurehitised olid taolistest katastroofidest vähem ohustatud, kuid ikkagi tuiskas 1574. aasta kevadel üle sultanipalee hävitav kahjutuli. Tuli pääses lahti köökides ja saades toidurasvadest jõudu juurde, levis kiiresti, jõudes peagi haaremini. Kogu ala taastas esialgsele kujule arhitekt Sinan. Aastal 1665 algas kahtlane tulekahju naiste eluruumides ja kahju oli veel suurem, sest lisaks puitstruktuuridele hävisid terved hooned.
Topkapı avalik ala oli keelatud linnast eraldatud müüriga. Selles oli kaks peaust. Esimene oli Araba Kapısı ehk Tõllavärav, mis viis Teise hoovi, kus kaetud tõllad ootasid naisi, et viia nad välja harvadele väljasõitudele või sõidutada nad osmani sultanite lemmiksuvituskohta Edirnesse. Sissepääsu kõrval oli eesruum, mida nimetati Dolaplı Kubbe. See oli tõsine ja kaunistamata koht kasina valgustusega, kus kaks musta eunuhhi pidasid ööl ja päeval valvet. Nad kuulusid suurde kastraatide gruppi, kes hoolitsesid naiste eest. Suuremalt jaolt olid need „soota koletised”, nagu Théophile Gautier neid kirjeldas, pärit Aafrika provintsidest ja kandsid elegantseid nimesid, mis olid kontrastis nende eemaletõukava välimusega. Eesruumist pääses vestibüüli, mida kaunistas 17. sajandi keraamika Kütahyast. Paremal viis väike tuba trepiga kuulsa ekraani juurde, mille tagant sultan ja hilisematel aegadel võimukad naised vaatasid salaja pealt ministrite nõukogu koosolekuid.
Sisehoovis olid strateegiliselt paigutatud mustade eunuhhide magamisruumid – Harema Ağalar Dairesi, kolm korrust kitsaid magamistube väikese mošeega. Nende kõrval oli printside kool, kus sultani poegi hariti kuni 11-aastaseks saamiseni. Edasi tuli korter magamistoa, kabineti ja abiruumidega, kus elas kızlara ağası, mustade eunuhhide pealik, sultani haaremi tähtsaim ametimees ja valide sultan‘i (sultani ema) parem käsi. Kahe muu tähtsa ja privilegeeritud naise – haaremi peavarahoidja, hazinedar‘i, ja tseremooniaperenaise musahiban‘i eluruumid olid hoovi vastasservas.
Hoovi lõppu Nöbetyeri oli paigutatud teine valvuritegrupp, mis koosnes mustadest eunuhhidest. Nad valvasid haaremi teist sissepääsu Kuşhane Kapısıd, mille kaudu pääses Kolmandasse hoovi. Kaks valvurite gruppi olid paigutatud nii, et nad said hoolikalt jälgida välismaailma ja sisepalee piire, mille taga asusid naiste eluruumid.
Sultani haarem oli institutsioon, milles kehtisid ranged reeglid. Igal haaremi liikmel oli kindel koht vastavalt vanusele ja seisusele. Ehkki arvesse võeti jõukust, arukust, võimekust ja muidugi ilu, nagu üldse kogu osmani ühiskonnas, oli hierarhiate eiramine, samuti ülbus, sõnakuulmatus või ebaviisakus ränk eksimus, mille eest karistati karmilt.
Seraili haldas sultani ema, valide sultan, kes elas oma tähtsusele vastavates eluruumides. Tähtsuselt järgmised naised olid kadın‘id, kes olid sünnitanud sultanile lapsi, ja sultani soosikud – ikbal‘id. Naised, kes olid liiga inetud või kellel muul põhjusel ei olnud lootust armastusele – vähemasti mehe poolt – püüdsid jõuda edasi teenindajatena, võttes endale üha spetsialiseeritumaid ja tähtsamaid ülesandeid.
Sotsiaalse hierarhia jalamil olid uustulnukad – tüdrukud, kes olid ostetud arvukatelt orjaturgudelt üle impeeriumi või sagedamini röövitud teeröövlite ja piraatide poolt ning jõudnud suure valitseja paleesse pärast uskumatuid seiklusi. Impeeriumi esidaami karjäär algas ikka sellelt madalaimalt tasemelt ning sünnipära, rahvuse ja usundi järgi mingit vahet ei tehtud. Need uustulnukad ehk cariye‘d elasid Cariyeler Dairesis, mis asus Nöbetyeri ehk valvuriteruumide lähedal. Hoone oli piisavalt suur, majutamaks märkimisväärset hulka inimesi. Tema esimesel korrusel oli väike köök, Cariyeler Mutfaklar, valgest marmorist saunad – Cariyeler Hamamı, tualettruumid ja hiiglaslik pesumaja – Harem Çamaşırlık. Teisel korrusel olid magamistoad, pikad ühisruumid, millesse mahtus kuni sada tüdrukut, kõik range valve all isegi öösel – igat kümmet tüdrukut valvas üks vanem naine. Seinte äärde olid paigutatud diivanid, nii et keskele jäi läbikäigutee. Need hiigelmagalad olid korraldatud nii, et neid sai kergesti valvata ning öösel valgustasid neid lambid „hoidmaks eemal kurja ja muudel põhjustel”, nagu Ottavio Bon väljendus.
Hoovi teises servas olid printside kasvataja, uustulnukate juhataja ja ülempesunaise eluruumid. Parim tuba oli kasvataja oma – peente pannoodega, hiiglasliku riidekapiga pooleks jagatud ja seinakappidega möbleeritud. Sellel oli ruumikas rõdu, millelt kasvataja ja tema hoolealused võisid ilusat ilma nautida. Rõdult oli oivaline vaade, sest ta oli aedade kohal ning kaugemal paistsid Bosporus ja Marmara meri. Trepp selle toa kõrval viis alla aeda.
Teine sissekäik viis haaremihaiglasse Cariyeler Hastanesisse. Sellesse pääses pika kivitrepi kaudu, mida liigendasid väikesed mademed, millelt pääses kummalgi pool asuvatesse tubadesse. Hoone keskel oli õu, mida ümbritses kahekordne portikus kaheksa sambaga. Õue oli istutatud puid ja seal oli suvel jahe.

Kohtumine Salonikis

Olin veendunud, et olen ihuüksi. Seda suurem oli minu üllatus, kui märkasin inimpead enda kõrval jämedate raudvarbade taga, ja kahte rohelist silma, mis mind pingsalt jälgisid. Kulmud olid tumedad, kergelt kortsus ja peaaegu koos. Silmad väljendasid segu energiast ja nutikusest. Seda võinuks pidada lapse pilguks, nii täis oli ta värskust ja noorust. Tüdruk, kellele silmad kuulusid, tõusis üles ja näitas mulle oma figuuri pihani, mis oli kääritud pikkade ja jäikade voltidega türgi rõivasse. Riie oli rohelisest siidist, hõbekaunistustega. Valge loor mäs sis sisse tüdruku pea, jättes nähtavale ainult lauba ja need hiiglaslikud silmad. Pupillid olid tõesti rohelised, merirohelised nagu idamaa poeetide lauludes. See neiu oli Aziyadé. Aziyadé vaatas mind ainiti. Ta oleks peitnud enda türklase eest, kuid giaur ei ole mees. Äärmisel juhul on ta uudishimuobjekt, mida võib oma soovi järgi uurida. Ta paistis üllatunud, et üks nendest välismaalastest, kes olid hakanud tema maad ähvardama hirmsates raudmasinates, osutus nooreks meheks, kelle vaatamine ei tekitanud temas ei vastikust ega hirmu. (Loti, Aziyadé, 1871)

Süleyman Tore, „jumala vari maa peal”

„Tema Kõrgus, valitseja, nimega Süleyman on pikka kasvu, kõhn, kullinina ja pika kaelaga. Tema nahavärv on kahvatu, ta on terve ja tugeva käega.” Süleymani, Selim I ja Hafsa Hatuni poega, kes sündis Trebizondis 6. novembril 1494, kirjeldavad kaasaegsed leebe ja melanhoolse mehena. Ta kasvas üles selles viimases Komnenoste tugipunktis ja pühendus kogu hingest õppimisele ja spordile. Ta õppis araabia ja pärsia keelt, aritmeetikat ja muusikat, sai asjatundjaks koraani alal ja kullassepakunstis. Kui ta 1520. aastal troonile astus, pidasid türgi ülikud printsi keskpäraseks ja mitte kuigi tugevaks isiksuseks, sest ta oli kaua elanud võimukeskusest kaugel. Päris ruttu selgus nende arvamuste ekslikkus. Kahe aasta pärast võis veneetsia oraator Marco Minio kirjutada, et „ta ei ole mees, kes laseb enda üle valitseda, nagu on väidetud”.
Süleyman alustas oma valitsemisaega liberaalsete meetmetega, tühistades türanlikke seadusi, mille oli kehtestanud tema isa. Ta taasavas kaubanduse Idaga ja maksis hüvitust kaupmeestele, kelle kaubad olid konfiskeeritud. Ta ei suurendanud tavapärast andamit janitšaridele, nagu oli troonile tõustes kombeks. Need algatused näitasid algusest peale, et riiki hakatakse valitsema jõu ja õigusega – karmilt, kuid mitte meelevaldselt.
Süleyman käsitas võimu mitme koostisosa sünteesina. Alates võimuletõusust jagas ta valitsusohje väikese seltskonna meestega, keda ta usaldas. Tema poliitilised otsused olid järjekindlad, ta ilmutas rasketel aegadel kindlameelsust ja, motiveerituna tugevast õiglustundest, suutis ta luua erisugustest rahvastest koosnevas impeeriumis tasakaalu.
Arvestamaks hiiglasliku impeeriumi vajadusi, viis Süleyman sisse olulisi muudatusi seadusandlusse ning seostas ilmalikud seadused islami omadega. Olles sõjaväljal tegudeinimene, ehkki mitte sõjard, korraldas ta mitu suurt sõjakäiku ning vallutas oma vägede eesotsas Rhodose, Iraagi, Belgradi, Transilvaania ja Ungari. Alles Viini vallutamine ebaõnnestus. Süleyman suri 10. septembril 1566 kaugel armastatud İstanbulist ungari pustas, püüdes vallutada Szigetvári. Süleyman võlus oma kaasaegseid ning Lääne vaatlejad tunnustasid tema inimlikke ja poliitilisi väärtusi. Kunstide armastaja ja soosijana viis ta poolkuuimpeeriumi suurimate sõjaliste võitudeni ja suurima hiilguseni.

Sultani haarem

Keskpäevane vaikus valitses selle salapärase palee üle, mis peidab oma aknavõrede taga nii palju igavust ja igatsust. Ma ei suutnud hoiduda mõtlemast kõikidele nendele inimsilma jaoks kadunud iluaaretele, lugematutele imelistele isenditele Kreekast, Tšerkessiast, Gruusiast, Indiast ja Aafrikast, kes kadusid ühegi ülestähenduseta marmoris või lõuendil, saavutamata surematust kunstis ja säilimata tulevaste sajandite imetlejate armastavatele pilkudele. Mõtlesin Veenustele, kellele ei olnud kunagi määratud saada Praxitelest, Violantidele, kes olid jäetud ilma Titianist, La Fornarinadele, keda Raphael kunagi ei näe. (Théophile Gautier, Konstantinoopol, 1853). (12-07L)

(01-08) Õhkkond oli romantiline ja peibutav, ehkki see oli haigete koht. Tänapäeval on kõik eri suuruses ruumid laitmatult korda tehtud. Siin olid kõik vajalikud abiruumid: hiiglaslik saun imelise marmorpurskkaevuga, toad kahel korrusel köögipersonali jaoks, ja köök ise oli väga kõrge tuba esimesel korrusel, kus sai teha süüa vähemalt 50 inimesele. Kohe kõrval olid tualetid ja samal hooviküljel olid mitmesugused muud ruumid, mis olid arvatavasti planeeritud elutubadeks, mitte haiglapalatiteks. Ei ole aga päris selge, mis nende funktsioon tegelikult oli. Nimelt näib ebaloogiline, et haigla oli suurem kui uustulnukate eluruum, kelle jaoks ta mõeldud oli. Selline hiiglaslik ja hästi planeeritud kompleks jätab mulje, nagu oleks ruumid seal olnud pidevalt kasutuses, haiglale on aga iseloomulik, et asukate arv varieerub pidevalt.
Kui senise kirjelduse põhjal jääb Õnnemajast mulje kui omamoodi internaadist, milles elasid eunuhhid ja neitsid, siis seal oli ka intiimsem ja salajasem ala, kus elu kulges meelamas rütmis. See oli reserveeritud sultani kallimatele ja ta oli valitseja eluruumi Mabeyiniga ühenduses pika koridori kaudu, mida kaunistas peen keraamika ja mida nimetati Altınyol – Kuldtee. Lähedust „maailma absoluutseimale monarhile” kajastas ruumiline lähedus. Seepärast elasidki sultanile kõige lähemal naised, kellele sai osaks kõige rohkem armastust, heldust ja austust. Need olid valitseva sultani ema, neli abikaasat ja lemmiknaised. Viimased, kel oli õnnestunud madalaimalt astmelt peaaegu haaremihierarhia tippu ronida, okupeerisid arvatavasti osa valvurite toa kõrval asuvast kõrgest kolmekorruselisest hoonest. Need sultanile kõige lähedasemad naised elasid uustulnukatest eraldi.
Kompleksi keskel elas sultani ema, „Kalifaadi pärl”, keda austati ja armastati üle impeeriumi. Valide sultan‘i eluruumid koosnesid neljast toast, mille aknad avanesid neljakandilise hoovi poole. Paremal oli elegantselt kaunistatud ja möbleeritud ooteruum ehk sofa. Sealt viis käik kahte järgmisse tuppa. Esimene oli söögituba ehk Yemek Odası, mida kaunistasid imelised kahhelkivid, ilus marmorpurskkaev ja hiiglaslikud kapid, mille uksed olid kaetud pärlmutriga. Magamistuba oli sama elegantne. Selles oli madal diivan, mida türgi kombele vastavalt sai kasutada päeval istumiseks ja öösel magamiseks. Keraamilised kahhelkivid seintel sisaldasid kujutisi vaasidest, millest kasvasid välja puud, taustal õrn rohekassinine. Mere värv seintel oli otsekui peegeldus merest sultaniema eluruumide terrassi taga, kust sai vaadata Bosporuse väina kuldse baldahhiini varjust.
Korter oli paigutatud nii, et sealt sai kontrolli all hoida kogu haaremit. See oligi valide sultan‘i töö – tal oli haaremis sama ametikoht, mis sultanil Topkapıs. Talle allus oma miniatuurne valitsus, milles olid ministrid, ametnikud ja teenijad – kõik naised või eunuhhid. Sultan võis siseneda haaremisse varakambri ukse kaudu ja minna sealt oma nelja tähtsaima naise eluruumidesse.
Sultani esimese naise – başkadın‘i – tubade suurus vastas tema kõrgele seisusele. See tiitel anti ainult naisele, kes sünnitas esimese poisslapse, tulevase Osmani trooni pärija. Tal olid suursugused ja peened toad, oma õukond ja piisav sissetulek, mis võimaldas tal muretult kinkida ja kulutada. Kõik seraili liikmed tunnustasid formaalselt tema rolli riigi esidaamina ning olid kohustatud näitama üles vastavat austust ja kuulekust.
Ülejäänud kolme abikaasa eluruumidesse pääses esimese naise omade kaudu. Neilgi olid erilised privileegid: oma korter, õukond ja teenijad, rikkalikult elegantsed rõivad ja ehted ning nad said sissetulekut, mis oli teise, kolmanda või neljanda naise tiitli vääriline.
Õnnemajas elasid ka sultani pärijad. Nende järele vaatasid terved ja asjatundlikud kasvatajad. Sama ema poegi kasvatati koos, eri emade omi aga eraldi, arvestades rivaliteeti, mis valitses troonipärijate seas. Viiendast eluaastast oli poegadel õpetaja, hoca, kes tuli iga päev haaremisse andma neile esimesi õppetunde. Õpetajat jälgisid hoolega mustad eunuhhid ja tal ei olnud võimalust naisi näha. Pärast ümberlõikamist 11-aastasena eraldati printsid emadest ja neile anti eluruumid väljaspool seraili õpetajatega koos. Veel hiljem jätkus noorukite haridustee pealinnast eemal. Neile anti ametlikud ametikohad impeeriumi provintsides, kus igaüks seadis end sisse oma ema ja õukonnaga.
Sultani tütarde elu oli sootuks teistsugune. Nemad ei osalenud võimuvõitluses ja armukadeduses, mis oli poegade igapäevaelu lahutamatu osa. Printsessid võisid elada hirmude ja kahtluseta ning neid armastati tingimusteta. Osmani riigi ajaloos on palju näiteid konfliktidest sultani ja tema poegade vahel. Pahatihti lõppesid need tapmisega, mille provotseeris pisimgi mässu- või reetmiskahtlus. Seevastu oma tütardesse suhtus sultan tavaliselt täieliku ja siira kiindumusega, mida ei varjutanud kaalutlev umbusk. Paljudel printsessidel oli tohutu võim, suur liikumisvabadus ja pururikkus.
Ka riigipea tädid ja õed olid privilegeeritud ladviku liikmed. Neid teenisid orjad, nad olid pillavalt riides ja nad elasid serailis, kuni läksid mehele. Osmani tava kohaselt pidid nad abielluma maa kõrgeimate ametnikega ja selleks pidi sultan varustama nad kaasavaraga, mis lubas neil säilitada isegi paleest väljaspool oma kuninglikule seisusele vastava elustiili.
Nagu nimigi ütleb, oli haarem puutumatu koht, „suletud ja reserveeritud”. Naiste eluruumid – ja see kehtib tagasihoidlikemagi moslemi majapidamise kohta – oli salajane paik, mida ükski kutsumata pilk ei võinud rüvetada. Leedi Wortley Montagu kirjutab hämmastusega, et isegi majaperemees suhtus haaremisse pieteeditundega, ja nähes juhuslikult ukse ees tundmatuid naisejalatseid, läks ta otsekohe ära. Türgi komme nõudis austuse näitamist selle püha koha vastu ja tahumatumadki mehed hoolitsesid selle eest, et mitte pühamut rüvetada.

Sultaninna Hürrem: raudne käsi sametkindas

Süleyman Toreda naine Hürrem etendas väga tähtsat rolli ja osmani maailma kommenteerijad ei ole teda kahe silma vahele jätnud, ehkki hinnanguid on talle antud erisuguseid. Tema päritolu ei ole selge ja noore tüdrukuna oli tema saatus paljuski sarnane teiste idamaa tüdrukute omaga. Ta sündis Ruteenias (praeguse Ukraina lääneosas) 1500. ja 1506. aasta vahel ning tema nimi võis olla Aleksandra Lisowska. Ta rööviti oma kodust tatarlaste röövretke ajal ning sattus Krimmi kuberneri paleesse, kus ta sai hea hariduse ja viidi hiljem pealinna. Ei ole täpselt teada, kas ta alustas oma karjääri sultaninna Hafsa kaaskonnas või oli ta orjatar İbrahim Paşa haaremis, kuid on teada, et üks neist kahest andis ta Süleymanile.
Esimesed aastad haaremis olid slaavi tüdrukule raskeks õpiajaks. Olles järjekorras neljas, pidi Hürrem alluma sultani ema ja teiste naiste tahtele. Eriti sunniti teda austama kõrki albaanlannat Gülbahari, kes oli 1515. aastal andnud sultanile oodatava troonipärija prints Mustafa. Võimukate rivaalide meelehärmiks hakkas noor tüdruk haaremis tooni andma, peamiselt tänu oma mängulisele iseloomule, mis ajendas Süleymani andma talle nime Hürrem – Õnnelik, ehkki eurooplased kutsusid teda tema vene päritolu tõttu Roxelana, Roxane või Rosselane. Neiu saavutas peagi oma valitseja soosingu. Ta oli sundimatu, kui see paistis sobiv, ning pealtnäha hea iseloomuga, kuid tegelikult tugev ja paindumatu. Ta suutis näha sügavale inimese südamesse ning oli õnnistatud arukuse ja auahnusega. Veneetsia saadik Bernardo Navagero meenutab huvitavat vahejuhtumit seoses tema soosingusse tõusmisega. Kui Gülbahar, kellel oli lootust saada järgmiseks valide sultan‘iks, sai teada Hürremi heast läbisaamisest sultaniga, läks ta talle kallale. Mõni päev hiljem saatis sultan vene tüdruku järele, kuid see keeldus minemast, öeldes, et tema välimus pahandaks sultanit. Hämmeldunud sultan laskis ta uuesti kutsuda, ja tüdruk rääkis, mis oli juhtunud. Gülbahari küsitleti. Ta tunnistas, et oli olnud tüli, ja esitas oma põhjendused. Sultan oli naise kõrkusest pahandatud ja distantseerus temast. Kui mõjukas rivaal oli sultani südamest kõrvaldatud, oli Hürremi tee palju kergem. Aastal 1530 hülgas sultan iidse tava, abielludes formaalselt Hürremiga ja lakates astumast seksuaalvahekorda teiste naistega. Kümme aastat hiljem naeratas õnn Hürremile taas: vanas serailis toimunud tulekahju tõttu koliti ta Topkapi paleesse.
Hürrem oli julm ja kasutas oma võimu täie otsustavusega. İstanbulis on tema nimi jäädvustatud ilusates saunades, mille ta laskis ehitada Hagia Sophia basiilika vastu. Ta suri 1558. aastal ja maeti Konstantinoopoli Kolmandale künkale väikesesse mausoleumi Süleymani kaunis mošees, ümbritsetuna roosidest.

(01-08L)

(Järgneb)

©Peter Hagen