Haaremi saladused – Osmanite impeeriumi naised (2. osa)

Eluruumide sektsioon oli jagatud idamaisel viisil. Tema nelja hoovi eraldasid kindlalt müürid. Esimene hoov, hiiglaslik sillutamata lahtine ala, oli paleesse saabujate hobuste jaoks. Viiskümmend kapıcı‘d ehk valvurit, kes olid relvastatud arkebuuside, noolte ja lühikeste kõverate mõõkadega, kontrollisid sissepääsu ja hoidsid külastajatel silma peal. Hoovi paremas ääres asus pikk hoonete rida. Need moodustasid haigemaja, mis allus valgete eunuhhide pealikule. Haiged, kelle eest hoolitsesid kaks üldarsti ja kaks kirurgi, olid paigutatud eri palatitesse vastavalt haiguse laadile. Sultangi käis sageli haiglat vaatamas. Siin oli alati hulgaliselt rahvast, kuna paljud, kes ei olnud tegelikult haiged, olid lasknud ennast mingil ettekäändel haiglasse panna. Nagu kirjutab Tavernier aastal 1682, oli põhjus selles, et haiglas oli kerge veini kätte saada. Kaunis imelik eeskiri lubas neil, kel oli õnnestunud keelatud jooki haiglasse sisse toimetada, mitte ainult pääseda karistusest, vaid lausa juua veini sultani enda silme all, trotsides nii Koraanis sätestatud alkoholikeeldu. Nii mõnigi seraili teener oli osaline haigla ümbruses toimuvas veinikaubanduses. Esimesest hoovist vasakul oli aga relvaladu. Türklased hoidsid oma relvi endises kristlikus jumaliku rahu pühamus – iidses bütsantsi Püha Irene kirikus, mille oli lasknud ehitada Constantinus või tema poeg Constantius Clorus kohale, kus varem oli asunud Aphrodite tempel. Samas hoovis elasid ka acemi oğlan‘id – kristliku päritoluga noored paažid, kes olid vägivaldselt toodud impeeriumi ääremaadelt ja kelle ülesandeks olid kõige väljapaistmatumad kohustused. Ülejäänud kaks ehitist – veski ja pagaritöökoda – tootsid eri liiki jahu ja leiba, mis jaotati tähtsuse järgi. Vastasküljel oli rahapaja koos ahjudega, mis toodi sinna üle endisest asukohast Kolmandal künkal mingil ajal enne 1695. aastat. Rahapajas asus ka kullassepatöökoda, kus meisterdati toretsevaid kaunistusi sultani eluruumide jaoks ja kujundati rikkalikke ehteid haareminaistele. Kaugeimas nurgas oli akvedukt, mis varustas kogu Topkapı paleed.
Esimest hoovi nimetati ka Janitšaride hooviks, sest kõikide muude funktsioonide kõrval kasutati teda ka selle hirmuäratava väe kogunemiskohana, mille oli 14. sajandi alguses asutanud sultan Orhan ja mis oli sellest ajast saadik saanud sultani paremaks käeks. Janitšarid olid kristliku elanikkonna hulgast värvatud noormehed. Kuna need sõdurid olid kistud eemale perekondadest, juuritud välja oma kultuurist ja teinud läbi karmi koolituse, olid nad sultani ustavaimate hulgas. See devşirme nime kandev süsteem, eurooplaste poolt kardetud ja neetud, oli Osmanite võimu loomise oluline faktor. Janitšarid kogunesid hoovis kasvava plaatanipuu all. Nende ohvitseride nimed olid seotud kokakunstiga ja nende sümboliks oli pada (kazan), mille nad pöörasid mässu märgiks kummuli.
Teist hoovi eraldas esimesest majesteetlik müüriderõngas, mida katkestas Bab-üs Selam Kapısı – Tervituste värav, mida nimetatakse ka Keskväravaks. Tema rajamise aeg ei ole teada, kuid ta kuulub kahtlemata ehitiste varasema tuumiku hulka ning tema laskepilud ja külgtornid annavad talle keskaegse väljanägemise. Viiskümmend rivis valvurit hoolitsesid selle eest, et siin valitseks täielik vaikus – kõrgeima austuse vorm Idas. Tähtsaimadki aukandjad pidid siin hobuse seljast maha tulema ja teed jalgsi jätkama. Ratsa võis siseneda üksnes sultan.

Diivanihoov, nagu teda nimetati, oli rahulik koht. Seal olid ilusad suured purskkaevud, rajad, mida ääristasid kõrged küpressipuud ja muruplatsid, millel sõid rohtu gasellid. Aia elegantsus ei kahandanud tema salapärast atmosfääri ja hoonete ilu ei hajutanud õudust, mida külvasid vangikongid, milles kidunesid sultani soosingu kaotanud. Ka suurem ooteruum paremal käel kahe ukseava vahel, mis oli reserveeritud välismaa saadikutele, oli hirmuäratav koht. Sageli jäeti külalised ootama tundideks või päevadeks, et rõhutada sultani võimu.
Diivanihoovi ääres asusid ka valitsuse, riigifunktsionääride ja hellebardistide eluruumid, samuti köögid. Vasakul asuva Meyyit Kapısı – Surnutevärava – kaudu kanti välja palees surnute kehad. Beşir Ağa, 18. sajandi keskpaiga musta peaeunuhhi mošee oli esiküljega avatud hoovi poole nagu ka hellebardistide ulualused. Viimased olid osa seraili välispersonalist. Nad olid puulõhkujateks ja haaremi elanike isiklikeks ihukaitsjateks. Kaugemal tagapool oli sultani isiklik tall tema 20 või 30 lemmikhobusega. Tallide kohal hoiti hobusevarustust: sadulaid, valjaid, range. See rikkalik kollektsioon, mis oli kaunilt ehitud mitmesuguste juveelidega, oli Lääne külaliste imetlusobjekt. Kogu aeg lukus hoitav uks, mida pidevalt valvasid mustad eunuhhid, viis keelatud alale – naiste eluruumidesse.
Selle kõrval, hiiglasliku portikuse all oli Kubbealtı ehk Nõukogukamber, milles käis koos ministrite nõukogu. See ruum oli üksnes keskmise suurusega, kuid pillavalt kaunistatud idamaise kulla- ja juveeliohtrusega, mis lõi rikkaliku värviefekti. Siin võeti vastu kõrgeimad valitsusotsused ja nõukogu võis jälgida sultan, kes oli peidus võrega akna taga, mis oli sümboolselt paigutatud suurvesiiri pea kohale. Ka halli kõrval asuva Diivanitorni dekoratsioon oli hiilgav. Mõlemad hooned said kannatada 1574. aasta tulekahjus ja natukese aja pärast läbiviidud restaureerimine ei suutnud taastada toredust, mis oli sultan Süleymani valitsusaja tunnusjoon. Diivani kõrval oli kantselei ehk Deftarhane, kus koostati sultani käskkirjade eelnõud, suurvesiiri erakabinet ja Sisevarakamber ehk Hazine.
Hoovi vasak tiib moodustas endassesulgunud maailma, mis koosnes üleni köökidest ja majapidamispersonali ulualustest. Pärast 1574. aasta tulekahju laskis Sinan, suur janitšararhitekt, ala uuesti üles ehitada samale kohale, kus olid algsed Mehmet II Vallutaja püstitatud hooned. Seal oli kaks mošeed, saunad, laod, bürood, koosolekusaalid ning kokkade, kondiitrite ja muu köögipersonali kasutuses olevad ruumid, kelle elustiil erines palju teiste palee teenrite omast.
Köökide arvu vähendati 17. sajandi lõpus kümnelt seitsmele. Esimest kasutas ainult sultan. Teine oli tema ema, naiste, õdede ja laste jaoks. Kolmas oli mustale peaeunuhhile, naiste juhatajale, ja teistele mustadele eunuhhidele. Neljas oli seraili suurmeistrile ja teistele ametnikele. Viies oli peavarahoidja ja tema ametnike jaoks. Kuues oli peapeekrihoidja ja tema teenrite jaoks, ja nii edasi. Personali hulka vähendati aja möödudes, kuid impeeriumi kuldajal töötas köökides kolm tuhat inimest, kes valmistasid regulaarselt üle kuue tuhande eine päevas, kasutades hiigelkoguseid looma-, lamba- ja kanaliha, tuvisid, riisi ja võid.
Bab-üs-Saadet Kapısı – Õnnevärav – viis Kolmandasse hoovi. Siit lõppes palee avalik osa. Ainsaks erandiks oli Arz Odası – Troonisaal, väike peenutsev marmor- ja kuldornamentidega paviljon, kus võeti vastu välisriikide saadikuid. Bütsantsi tseremoonia kohaselt hoidsid diplomaadil käte alt kinni kaks teenrit, kes viisid ta sultani rüüd suudlema. Türklaste valitseja istus hunnitul troonil püha ja kaugena, käed peidus kaftani varrukates, pilk metsik ja tõsine. Ta ei lausunud sõnagi ja heakskiitev noogutus oli suure armulikkuse märk. Bab-üs-Saadetis ei olnud valvureid, ainult eunuhhid alandlikes poosides. Seda ust, mille võlv ja marmorkaared pärinevad tõenäoliselt 16. sajandist, nimetati ka Valgete eunuhhide ukseks. Kõik sisenejad suudlesid läve, sest idamaades oli ukseaval müstiline tähendus. Ka Osmanite Impeerium ise nimetas ennast Kõrgeks Väravaks.
See residentsi osa oli eranditult sultani, tema naiste ja teenrite päralt. Sissepääsust paremal olid valgete eunuhhide eluruumid ning vasakul valge peaeunuhhi kapı ağası eluruum, kelle ülesanded olid ülitähtsad ja kes nautis riigipea usaldust. Hoovis asus mitu paviljoni, mis olid ehitatud eri aegadel. Nende hulgas olid seraili pearaamatukogud, näiteks Ahmet III raamatukogu, milles hoiti hindamatuid käsikirju nagu väärtuslikke töid Bütsantsi ajaloost, ja uus raamatukogu, mille nimi oli Yeni Kütüphane. Suuremat osa hoovist täitis paleekool, milles olid klassiruumid, ühisruumid, magamistoad, saunad jne.

Andekana paistvad noored said siin põhjaliku hariduse, õppides sügavuti usundit, kirjandust, islami keeli nagu araabia ja pärsia, astronoomiat ja teadusi. Noored, kes olid devşirme süsteemi kaudu vägisi kooli toodud, õppisid koos printsidega ja jagasid nendega kõiki koolitunde ja vaba aja tegevusi kuni impeeriumi lagunemiseni.
(11-07) Neid kutsuti iç oğlan, sisemajapidamise poisid, ning nad moodustasid eliitgrupi, kes hiljem võeti kõrgetesse ametitesse ja impeeriumi mainekamatele võimupositsioonidele.
Veel üks hoone oli varakamber, mille kõrval oli apteek ehk Kiler Koğuşu, kus hoiti hoolega kõikvõimalikke ravimeid ja vürtse, paljude teiste hulgas siirupit, jahvatatud ninasarvikusarve, melassi ja ruuti (vastumürke).
Erilises paviljonis Hırkai Şerif Odasıs hoiti „pühimaid asju” – islami usu reliikviaid. Sultan, „jumala vari maa peal”, oli ka kaliif ja seega sunniitide juht. Selle ametiga olid seotud teatavad kohustused ja monarhi privileegiks oli hoida oma palees tähtsaimaid prohvetiga seotud esemeid – tükki tema hambast, karva tema habemest, tema parema jala jälge marmoris, ja mantlit, mille sultan Selim I oli toonud 1517. aastal pärast Egiptuse vallutamist Kairost.
Edasi hakkas palee üha rohkem isikliku eluruumi moodi välja nägema. Elu sultani haaremis, luksuslikus ja ruumikas keskkonnas, oli varjatud uudishimulike silmade eest. Tühja ruumi oli rohkem kui täidetut ja eksootilistest aedadest ümbritsetud värvilisest marmorist paviljonide peegeldused lahustusid vees. Jerevani paviljon ehk Rivan Köşkü, mida kutsuti ka Turbanitoaks ehk Sarık Odasıks, pakkus sultanile ja tema kaaslastele võrratuid vaateid Marmara mere ja Bosporuse väina muutlikele vetele ja tegevusele nendes. Hoone rajas sultan Murat IV 1635. aastal pärast pikka sõjakäiku kaugesse Jerevani linna, kus ta olevat näinud nii armsat paviljoni, et tahtis, et samasugune ehitataks tema palee aeda. Hoone rivaalitses oma naabri Bagdadi paviljoni, Bagdad Köşküga, mis oli ehitatud teise sõjalise võidu mälestuseks. Neid kahte hoonet, mida sultan kasutas lugemis- või suitsetamisruumidena, meelelahutamise ja puhkamise kohtadena, eraldas hiilgav selgest marmorist terrass Sultan İbrahim Kameriyesi, mille mõju võimendas suur tiik havuz võluva suure veeaia keskel. Siin veetsid sultan ja tema lemmiknaised päeviti palju aega supeldes ja vees mängides.
Terrassi servas oli väike pronksist ehiskatusega ja merevaatega rõdu, mida nimetati İftariye. Siin oli koht, kus sultan İbrahim laskis endale ramadaanipaastu ajal õhtusööki serveerida. Siitsamast jagas ta ka rituaalseid almuseid toretsevate pidustuste ajal, mis kaasnesid tema poja ümberlõikamisega. Sünnet Odası, mida kasutati üksnes printside ümberlõikamisega seotud tseremooniate ja rituaalide jaoks, asus sealsamas kõrval.
Laugetel nõlvadel terrassi all kerkisid apelsinisalude rohelise ja kuldse seest esile Mustafa Paşa rokokoopaviljon Sofa Köşkü ja Hekimbaşı Odası. Viimase torn pärines lausa Vallutaja ajast ja sarnanes rohkem vanglaga kui peaõpetaja töökohaga. Natuke edasi on Mecidye Köşkü – Abdülmecit I paviljon, üks viimaseid paleesse ehitatud hooneid. Paviljoni projekteeris 19. sajandi keskel prantsuse arhitekt ja see näitab, kui suurt mõju viimasele sultanile avaldas prantsuse kultuur.
Traditsioonilised türgi kodud olid jagatud kaheks. Selamlık – väline ala, peaaegu eestuba avalike asjade ajamiseks – oli koht, kus majaperemees võttis vastu külalisi ja sõpru. Haremlik – kodu süda, mis oli ainult naiste jaoks, oli müstiline pelgupaik, kuhu ei lubatud ühtegi võõrast ning kus elati rõõmu ja intiimsuse elu. See jaotus oli olemas ka Osmani sultanite Õnnemajaks kutsutud kodus, kus toretsevaid kuninglikke eluruume ühendas naiste omadega vestibüülide ja käikude keeruline labürint.
Need isiklikud ruumid olid ehitatud eri aegadel Mehmet II-le järgnenud eri sultanite maitse ja vajaduste järgi. Ruumid olid omavahel seotud: Südamega Toast – Ocaklı Odast – mis oli ehitatud 1665. aastal pärast tulekahju, pääses rikkalikult kaunistatud Purskkaevutuppa – Cesmeli Sofasse. Sellele omakorda järgnes Sultanisaal – Hünkar Sofa, mida kaunistasid sinised tellised ning mis oli sisustatud hiina portselanvaaside, veneetsia peeglite ja ampiirstiilis mööbliga, milles oli meelega segatud prantsuse ja idamaa stiil. Selles ruumis lahutas sultan meelt oma lemmikutega haaremist, kuulates muusikat või nautides laulu, tantsu ja vestlust. Naised istusid eraldi, peidus toa kõrgendatud sektsioonis sammaste vahel. Muusikud, kes tulid väljastpoolt seraili, mängisid galeriis, sultan aga istus paremat kätt asuval baldahhiiniga troonil.

Vasakul viis koridor, mille nimi oli Hamam Yolu, kuninglikku vannituppa Hünkar Hamamısse, paremal asusid aga sultan Abdülhamit I magamistuba, mis oli kaunistatud ebatavaliselt ekstsentrilises rokokoostiilis, ning tagasihoidlikum Selim III tuba, mis oli möbleeritud türgi stiilis madalate diivanitega ja mida valgustas rida aknaid vaatega aiale. Sellest toast viis käik Osman III paviljoni, mis oli ehitatud palee välismüürile ning millest avanes avar vaade Kuldsarve lahele ja Bosporuse väinale. Paviljonil olid itaaliapärased välissambad ja osmani stiilis katus. Sees jagunes ta kolmeks toaks ning oli rikkalikult kaunistatud kahhelkivide ja freskodega, mis kujutasid itaalia panoraame. Mööbel oli aga prantsuse stiilis.
Sultanisaali taga oli suurejooneline Murat III salong, mille seinad kaetud elegantsete paneelidega ning mis oli kaunistatud lilleseadetega ja simssidega. Kolmeastmelisest purskkaevust voolava pideva veejoa solin paitas sultani kõrvu ja summutas väljast kostvaid helisid. See tuba viis väikesesse, kuid võluvalt möbleeritud sultan Ahmet I raamatukokku. Järgmine tuba oli sultan Ahmet III söögituba, väikseim serailis, seinad üleni kaetud puupaneelidega, mida kaunistasid puuviljad ja lilled. Keset tuba seisis suurel inkrusteeritud kandikul klaaskauss, milles olid puuviljad ja söögiriistad.
Kuid keisripalees, rõõmu ja naudingu kohas, oli ka sektsioon nimega Kafes ehk Puur, mis kehastab julmust ja armetust, mida põhjustas Kõrge Värava pahelisus tema langusaastatel. Pikk koridor, mida nimetati „džinnide nõupidamiskohaks”, viis masendavasse paika, mida ümbritsesid kinni müüritud uksed ja aknad ning mille täielikult sulgesid väga kõrged müürid. Siin elasid sultani nooremad vennad – türgi printsid, kellele ei saanud osaks õnne troon pärida. Vennatapmise seadus, mis eksisteeris nii palju sajandeid, lubas valitseval riigipeal oma vennad surmata. Hoidmaks ära jumala karistust kuriteo eest, pidi tapmine toimuma verevalamiseta, seega kägistamise või lämmatamise teel. Viimaks leiti aga, et surmaotsus on liiga karm, ja muudeti see eluaegseks vangistuseks Kafeses. Selle tagajärjel majutas see Õnnemaja kaugem nurgake printse, keda täielikus isolatsioonis kasvatasid kurttummad ja naised, kes olid sundkorras steriliseeritud. Siin elasid vangid hirmsaid aastaid, langedes sageli hullumeelsusse. Harvemini leidsid nad lohutust usus ainsasse tõelisse jumalasse, kes kindlasti annab kunagi rahu ja vabanemise.
Suur palee peegeldas hiiglaslikku ja mitmekesist impeeriumi, Osmani sultanite võimuala, mis sajandite jooksul hoidis ristiusku vaos tänu arukale segule hirmutamisest, diplomaatiast, juhtimistarkusest ja sõjalisest jõust. Kui 19. sajandi keskel jäeti Topkapı maha, et kolida uude Versailles’ eeskujul ehitatud Dolmabahçe paleesse, olid Altai ratsanikud jõudnud oma pika rännaku lõpp-punkti ja taevas ei olnud enam armuline „kuningate kuningale, maailma monarhide kroonide jagajale, jumala varjule maa peal”.
Kõik Idamaadesse rännanud eurooplased olid võlutud sealt eest leitud meelusest. Türklaste veider seksuaalkäitumine ning võimalus pidada nelja naist ja arvukaid orje iga kapriisi rahuldamiseks puhus mõistagi fantaasiaid lõkkele. Türgi naisi nähti alatasa lamasklevas asendis diivanitel tubades, mis olid luksuslikult sisustatud idamaise hiilgusega, või mähituna lehvivatesse looridesse, mis katsid neid pealaest jalatallani, kui nad läksid välja tänavale. Neid peeti himuruse ja ebaaususe kehastusteks. Eurooplasi haaras oma lummusse see näota, salapärane, põgus maailm, leidlik peitusemäng, mis võimaldas neil kujutleda naist ükskõik, millisena nad soovisid, luues omaenda pildi temast.

Haarem – keelatud linn

Kõige kirglikum koht impeeriumis oli sultani serail. Arvukate haaremite seas – need olid olemas kõikidel tähtsatel meestel – oli suure valitseja oma konkurentsitu suuruse ja kvaliteedi poolest. Enne Konstantinoopoli vallutamist asusid naiste eluruumid Edirnes (vana nimega Adrianoopol, Hadrianopolis), kenas Traakia tasandiku linnas, milles ehitas Rooma keiser Hadrianus 125. a. maj. Siin, väikesel saarel Maritsa jões oli Mehmet II palee, mida ümbritsesid võrratute maastikega aiad, viljapuud ja meeldivad varjulised kohad.
Kui sultan oma õukonna ja naistega İstanbuli kolis, majutati naised osasse serailist, mis ehitati Kolmandale künkale Theodosiuse foorumi kõrvale, ning kui umbes kümme aastat hiljem tegi Mehmet Vallutaja Topkapıst oma ametliku residentsi, jäid naised elama vanasse seraili. See otsus peegeldas sultani tugevat soovi rõhutada piiri avaliku ja eraelu vahel õukonnas. Vana paleed Foorumi lähedal ümbritsesid kõrged müürid. Tema arvukad hooned majutasid suurt hulka inimesi ning ta oli varustatud purskkaevude, veehoidlate, saunade ja luksuslike aedadega, kõik daamide heaolu jaoks. Seal oli ka Mabeyin, privaatne ruum, mida sultan aeg-ajalt kasutas, kui ta soovis olla koos mõne oma soosikuga. Neid detaile kinnitasid paljud kaasaaegsed rändurid, kes ka rõhutasid fakti, et türgi mehed ei elanud koos oma naistega, vaatamata sellele, et nad omasid palju tüdrukuid igas vanuses ja seisundis, orjataridest printsessideni, kristlasi, eurooplasi, renegaate ja moslemeid.
16. sajandil, kui valitses Süleyman, keda eurooplased tunnevad „Toredana” ja keda türklased kutsuvad „Seadusandjaks”, jõudis Osmanite Impeerium oma sõjalise ja poliitilise võimu kõrgpunkti ning muutis elujõulisemaks oma ühiskonna seadused, kombed ja avaliku elu. Süleyman, kes ei soovimata lasta teistel ennast käsutada ja oli valitsemisasjades resoluutselt tõsine, näitas soovi loobuda avaliku ja eraelu lahutamise poliitikast, millele oli pannud aluse tema eelkäija Mehmet II. (11-07 L)

©Peter Hagen (Järgneb)