Haaremi saladused – Osmanite impeeriumi naised (12. osa)
(12-08) Üks tähtsaim nendest oli paastuperiood ramadan (2014. aastal algas ramadan 26. juunil). Iga 14-aastaseks saanud muhameedlane oli kohustatud selle karmi nuhtluse läbi tegema ja sultanipalees, nagu ka igas teises türgi kodus, tehti selleks puhastumisrituaaliks põhjalikke ettevalmistusi. Esimene ramadaaniöö veedeti palvetades, päeval aga esitas imaam haaremis jutluse. Igapäevane paast ehk iftar kestis päikesetõusust -loojanguni ja selle lõppu tähistas trummipõrin. Siis kutsus sultan oma külalised koos õhtust sööma. Haareminaised einetasid aga koos suurnike naistega, kuulates laule ja luuletusi. Ramadaani lõppu tähistas Seker Bayram – suhkrupidu. Kolme pidupäeva jooksul külastas sultan haaremit, jagas kingitusi ning keset üleüldist lõbutsemist nautisid kõik maiustusi ja jooke.
Islami usk paneb kõikidele usklikele samasuguse paastumiskohustuse, mis vähemalt korrakski asetab rikkad ja vaesed samale tasemele, ehkki sultanisuguvõsal olid siingi teatud privileegid.
Palees oli tähtsaks sündmuseks ka iga-aastane pühade säilmete austamine. Naised, tagasihoidlikult riides ja näod looriga kaetud, võtsid paviljoni ukse ette rivvi ja käisid aeglaselt reliikviate eest läbi, suudeldes neid. Sultan andis igale naisele rätiku, mille peale oli tikitud koraanivärsse. Tseremoonia järel söödi lõunat. See komme säilitati ka pärast õukonna kolimist Dolmabahce paleesse, kui pikk kinniste tõldade rivi sõidutas haareminaised Bosporuse äärest Istanbuli kesklinna traditsioonilisest tseremooniast osa võtma. Ka prohveti sünnipäeva pühitsesid sultan ja tema naised koos. Loeti seda sündmust meenutavad palveid ja luuletusi. Pärast seda serveeriti tavaliselt kooke ja sorbette.
Tähtis pidupäev oli kurban bayram ehk ohverdamispüha, millel iga perekonnapea pidi ohverdama jäära, tappes ta kindlaksmääratud rituaaliga. Sultan ja jõukad pered kinkisid liha vaestele. Kõik valgusid tänavatele, nautimaks rikkalikke meelelahutusi. Pühitsesid ka haaremi elanikud, vahetades tervitusi ja kinke ning võttes pidulikult vastu küllatuleva sultani.
Üks rituaal, mis naistele eriti meeldis, oli reedene paraad, millega sultan saadeti mošeesse. Enamikel juhtudel pidid naised tähistama tseremoniaalseid sündmusi oma hiilgava haaremi üksinduses või, kui neil vedas, said nad heita pilgu rahvale kitsa koridori võre vahelt, mis kulges Keisrivärava kohal Topkapis. Reedese paraadi puhul aga oli neil aga silmapaistev ametlik positsioon.
Sultani komme minna mošeesse suure hiilgusega ja palvetada avalikult polnud mitte ainult vagaduseakt, vaid ka väga tähtis poliitiline žest. Olles üksi ja rahva seas, tõestas sultan, et on elus, hajutas atentaadi- ja vandenõukahtlused ning kinnitas impeeriumi stabiilsust. Need võtted muutusid üha tähtsamaks, kui Osmanite poliitiline seisund muutus järjest ebakindlamaks.
Kuni 16. sajandini toimusid reedesed palvused Hagia Sophia basiilikas, mis oli muudetud mošeeks. 16. sajandil hakati selle asemel kasutama ilusat Sinist mošeed, mis oli ehitatud hipodroomi kõrvale rivaaliks bütsantsi pühamule. 19. sajandil külastas sultan aga igal nädalal eri mošeed. Lühikesel teekonnal paleest palvetamiskohta võis vaadata kogu impeeriumi eliidi rongkäiku.
Suurvesiir ja teised tähtsamad ministrid, pašad ning kõrgemad ohvitserid paistsid üle rahvahulga hästi silma oma hunnitutel lahinguratsudel. Sultan, keda saatsid mustad orjad, ratsutas võimsal araabia täkul, kelle rakmed olid ehitud juveelidega. Nagu idamaa etikett sellel absoluutse võimu maal nõudis, liikus sultan hästi aeglaselt nagu jumala püha kehastus, majesteetlik ja aukartustäratav, silmis liikumatu pilk, mis jätis mulje, et ta ei näinud midagi.
Naised käisid kohe sultani järel. Esimesena tuli sultani ema, kellele järgnesid abikaasad ja siis soosikud, ning nemadki ei olnud vähem mõjuavaldav vaatepilt kui nende isand. Mošees osalesid nad tseremoonias spetsiaalsel platvormil, mida diskreetselt ümbritsesid peened ekraanid. Kunagi ei olnud nad teiste inimeste seas. Igal reedel, oli ilm ilus või vihmane, kogunes mošee ja selle juurde viiva tee äärde mitte ainult elanikkond, vaid põksuva südamega ka iga Istanbulis viibiv välismaalane, nägemaks sultani ja tema konkubiinide paraadi. Euroopa mehed ja naised püüdsid innukalt haarata iga detaili sellest veidrast tagurpidimaailmast, mis hirmutas, kuid ka võlus neid.
Naiste impeerium
Suur valitseja ja tema naised: isiklik mõju ja poliitiline võim
Erinevalt teistest islamiriikidest, oli Türgi ühiskonnas naistel märkimisväärne seisund. Neil tohtis olla oma vara ja nad võisid vajaduse korral kohtusse pöörduda. Türgi ajaloost võib leida mitmeid kõrgklassi naisi, kes nautisid võimu ja liikumisvabadust.
Sultanad olid kavalad, nutikad, kaugelenägelikud ja peaaegu alati tugevad isiksused. Nad olid sageli arukamad kui nende peremees ja tundsid riigiaparaati hästi. Nende naiste elu oli ohtlik. Karm õpiaeg õpetas nad võitlema ning leppima üksinduse, vaenu ja intriigidega. Julm konkurents rookis välja palju ohvreid ja naine, kes võitjaks tuli, oli hästi valmis kohtama mistahes raskusi elus. Haaremis õppisid naised võimu kasutama, samal ajal kui Topkapis lubas sultan endale mandumist kitsasse ja lodevasse ellu. Selline asjade kulg võimaldas naistel sageli saavutada sellist mõjuvõimu, nagu neile polnud hoopiski ette nähtud.
Naiste ajalugu Osmanite impeeriumi ajal, mis oli nii rikas paeluvate sündmuste poolest, järgis muutusi ja arenguid keerukas ühiskonnas. Naisi oli vähe märgata impeeriumi kangelaslikul ajal, murrangulisel perioodil, kui Altai ratsanikud seadsid ennast sisse Bütsantsi troonil 1453. aastal. Selle aja eurooplannadest ja türklannadest printsessid olid sageli rikkalikud ja haaravad karakterid, aga laval, mis oli juba liiga täis võimsaid isiksusi, jäid nende osaks kõrvalrollid.
Väike-Aasias väljakujunenud Türgi Impeerium oli oma olemuselt sõjaline riik, mis kaldus vallutamisele ja laienemisele. Tolle aja poliitilises olukorras oli kaks tähtsat jõufaktorit: palju iseseisvaid ja mässavaid aristokraatlikke türgi hõime ning manduvad bütsantslased, kelle territooriumi okupeeriti.
Valitsemaks, pidid vanema aja sultanid nendest kahest vaenlasest jagu saama või neid vähemalt ohjes hoidma.
Osmanitürklased olid esmajoones sõjamehed, kuid neil ei puudunud ka pragmaatiline mõtlemine. Oma mõjuvõimu laiendasid nad nii sõjapidamise kui ka diplomaatiaga. Abistatuna islamiseadusest, mis lubas pidada nelja ametlikku naist, kasutasid sultanid abielu poliitiliste eesmärkide saavutamiseks täiel määral ära. Anatoolia aristokraatia kontrollimiseks võtsid nad türgi naisi, kuid samal ajal sõlmisid nad otstarbekusabielusid ka printsessidega Bütsantsist, mis oli vaheldumisi sõber ja vaenlane. Peened kreeka keisrid ületasid oma jälestuse stepimetslaste ees ja andsid oma tütreid sultanitele, arvates ekslikult, et abielusidemed uute peremeestega võivad vältimatut sündmuste käiku peatada.
Esimeseks Türgi printsiks, kes abiellus ristiusku naisega, oli arvatavasti Orhan Gazi (1324–62), kes võttis naiseks Lülüferi ehk Nilüferi, Bursa ja Eskisehiri vahel asuva Yarhisari kristlasest kuberneri tütre. Napid ajalooallikad teatavad meile, et tüdruk oli 17-aastane, kui ta 1298. aastal läks naiseks tulevasele türklaste gazi’le, kes oli siis 11-aastane ja polnud veel sultaniks saanud. Türgi nimi, mille järgi tüdrukut tuntakse, anti talle pärast abiellumist. Nimemuutmise komme kestis impeeriumi lõpuni ja sümboliseeris seda, et õukonnas algas naise jaoks uus elu. Kui Orhan troonile istus ja mõjuvõimu koguma hakkas, tugevdas ta oma positsiooni uue abieluga. Aastal 1346 võttis ta naiseks Theodora, kes oli Bütsantsi kaaskeisri Johannes V Kantakouzenose tütar. Abielu tähistati nii suurejooneliselt, et see märgiti lausa tolle aja kroonikates ära. Esimesest abielust sündisid Süleyman ja kroonprints Murat I, kes omakorda abiellus Helena Kantakouzenosega.
Läbi 14. sajandi dikteerisid printside abielusid riigi huvid. Murat I (1362–89) ja Beyazit I (1389–1403) poliitilised ümberkorraldused tõid aga sajandi jooksul kaasa palju muutusi, mis mõjutasid ka „südameasju”. Sultanid vabastasid ennast võimuka türgi aristokraatia mõju alt ja kehtestasid devsirme nimelise süsteemi – laste sunniviisilise äravõtmise kristlaste seast, mis suuremastaabiliselt rakendatuna kujundas põhjalikult ümber ühiskonna struktuuri, sotsiaalsete klasside moodustumise ning riigi ja aadli olemusegi.
Sultan Beyazit I ei saanud ise oma uuenduste vilja maitsta, vaid sõlmis oma eelkäijate kombel mitu otstarbekusabielu. Vaadates tema valitud abikaasade nimekirja, on kerge näha, mis suunas Türgi riigi poliitika oli liikumas. Beyazit oli võimukas isiksus ja kiire otsustaja, nagu kinnitab ka tema hüüdnimi Yildirim – Välk. Ta võttis naiseks Fülane, bulgaaride kuninga tütre, siis kaks turkmeeni printsessi – Devletsah Germiyanoglu ja Fülane Karamanglu – ning viimaks Olivera, Serbia kuninga tütre, kes tõi õukonda ristiusu mõju. Ka järgmine sultan Murat II (1421–51) abiellus serbia printsessiga. See oli Maria Olivera, poliitilise taibuga naine, kes oli piisavalt kaugelenägelik, veenmaks oma abikaasat ajama rahupoliitikat, kui kristlaste Türgi-vastast ristisõda, milleks andis käsu paavst 1443. aastal, saatis esialgu edu. Kristlased löödi viimaks põgenema 1444. aastal Varna all.
Impeeriumi kujunemise seisukohast määrava tähtsusega aastatel mängisid kristlikud printsessid tähtsat rolli. Keskkond, kuhu nad abiellumise järel sattusid, suhtus uuenduslikkusesse soosivalt. Formaalselt kehtestatud islami usk eksisteeris koos šamanismi müstiliste fantaasiatega ja paljud printsessid jäid kristlasteks, lastes oma lapsedki salaja ristida. Tänu kaasatoodud hiiglaslikule kaaskonnale seadsid nad õukonnas sisse oma kultuuri ja elustiili ajal, kui hõimuühiskond kujunes ümber organiseeritud riigiks.
Vallutanud 1453. aastal Konstantinoopoli, peene bütsantsi kultuuri sümboli, kindlustas sultan Mehmet II Osmanite Impeeriumi struktuuri. See võit oli suure sümboolse tähendusega ja võimaldas sultanil viia lõpule võimu tsentraliseerimise protsessi. Ta jättis aadlikud ilma mõjuvõimust ja konfiskeeris nende maad, tähtsamatesse valitsusametitesse pani aga devsirme-süsteemis üleskasvatatud orjad.
Sellel sultanil oli kümme naist. Gülbahari, „Kevadroosi” päritolu ja sünniaeg ei ole teada, kuid ta võis olla sündinud 1434. aasta paiku. Teada on, et sultani haaremisse saabus ta 1446. aastal. Kaks aastat hiljem sündis troonipärija Beyazit II. Sultana suri aastal 1492. Teine naine oli serblanna, kes arvatakse olevat Ungari valitseja Matthias Corvinuse sugulane.
Edasi tulid kaks turkmeeni printsessi Ida-Anatooliast. Lisaks Bütsantsi ja tema idakolooniate territooriumi vallutamisele võttis Mehmet endale ka hukkunud impeeriumi valitsejasoo viimased naised – Helena, kes oli Demetrios Palaiologose tütar, Anna, kes oli Trebizondi keisri David Komnenose tütar, ja Irene Kantakouzenose.
(01-09) Järgmine naine Fülane oli omakorda Genuast Gattilusi suurnikesuguvõsast. Gattilusid olid Lemnose, Thasose ja teiste Bütsantsi alade feodaalvalitsejad, mis Osmanite võidu järel kiiresti alla käisid.
Autoritaarne Mehmet lõpetas abiellumiskombe. Ta lihtsalt võttis endale naisi. Ühtlasi eraldas ta haaremi sultani residentsist ja võimukeskusest. Liitude, kompromisside ja poliitiliste kokkulepete aeg oli möödas. Altai rüütlid ei lasknud enda üle domineerida, isegi mitte südameasjades, ega ei otsinud endale enam elukaaslasi. Ajalugu sai aga Konstantinoopoli vallutajatest jagu. Naised nägid ära suure vaeva, õppides olema ustavad ja alandlikud orjad, jäädes samal ajal inimesteks, kes olid vabad tegutsema, mõtlema ja armastama.
Osmani Värava kuldajastu
Pärast seda, kui valitsuskeskuseks sai Istanbul, omandas haarem riigiasjade ajamises olulise rolli. Sealt ilmusid välja naised, kes olid kindlameelsed ja väljakujunenud isiksused. Nende teod jäädvustati ajalookroonikates ning naised võtsid ette ja maksid kinni palju avalikke töid.
15. sajandi teisel poolel, millele andis tooni Mehmeti kahe poja vaheline kodusõda, paistsid haareminaistest kõige rohkem silma kaks sultani soosikut: Gülbahar ja Cicek Hatun. Gülbahar, kes oli Beyazit II (1481–1512) ema, oli tark ja kogenud nõuandja. Cicek, kes oli Cemi ema, oli julge ja otsusekindel naine, kes toetas oma poega tema õnnetutes sõjakäikudes.
Need naised olid palju aastaid külg külje kõrval serailis elanud, kuid saatus oli teinud nendest vihavaenlased, kes osalesid võitluses, milles võis võita ainult üks. Triumfi saavutas ettevaatlik Beyazit ja õnn naeratas tema emale Gülbaharile, keda hakati võimsas Osmani pealinnas austama impeeriumi esidaamina. Cicek Hatuni saatus oli sootuks teistsugune: ta veetis oma ülejäänud aastad kibedas pagenduses Kairos ja võis elada oma poja rännakutele Euroopas kaasa üksnes kirjade vahendusel.
16. sajand oli Osmanite riigi kuldajastu, mis algas Selim I valitsemisega (1512–20). Selim oli resoluutne ja eraklik mees, kes hoolis vähe luksusest ja naudingust. Teda hüüti Yavuz – Julm. Ta oli suurepärane väejuht, kes kippus siiski lahendama probleeme liiga karmide meetmetega. Enne Osmani troonile istumist oli Selim elanud kaua aega Trebizondis, Komnenoste iidses pealinnas, kus ta kohtus ja ühines kauni Hafsa Hatuniga, kes oli Krimmi khaani Mengli Giray tütar. Printsess, kelle soontes voolas Tšingis-khaani verd, oli umbes 15-aastane, kui sünnitas 1494. aastal Süleymani. Trebizondis veedetud aastatel paistis ta silma arvukate heategevate ettevõtmiste, sealhulgas haiglate, koolide ja mošeede ehitamise finantseerija ja algatajana.
Seadnud end pealinnas sisse, astus Hafsa Hatun suure innuga poliitilisele areenile. Sultani ema võimukas rollis osales ta aktiivselt Ibrahimi tõusus. See oli kristliku päritoluga ori, kellest sai suurvesiir. Hafsa Hatun oli ka see, kes pani aluse faforiitide süsteemile, mille tõttu edaspidi kujunes välja paleefraktsioonide rivaliteet. See printsess, nii vaikse loomuga, kuid sisimas halastamatu, pani alguse tagaplaanil mõjukate sultanade ajastule. Nende otsused muutusid tähtsaks valitsusasjade ajamisel, nende loodud kildkonnad muutusid poliitilisteks survegruppideks, ning aeglaselt kuid kindlalt hakkasid nad õõnestama maailma kõige absoluutsema suverääni võimu, kuni see purunes tuhandeks killuks.
Süleyman Toreda pikk valitsemisaeg (1520–66) oli sultanivõimu hiilguse kõrghetk. Osmanite Impeerium oli tollal tohutu suur riik. Paljud eri rassist, rahvusest ja usust inimesed elasid rahulikult koos. Hiiglaslikud majanduslikud ressursid võimaldasid hoida alal äärmiselt tõhusat sõjaväestruktuuri ning kunstide helde soosimine lõi viljaka pinnase loomingule ja väärtuslike monumentide ehitamisele.
Süleymanil oli palju silmapaistvaid omadusi, nagu ajaloolased on tunnistanud. Ta säilitas gazi’de sõjakad traditsioonid, olles ühtlasi ka nutikas riigimees ja tark haldaja. Oma poliitikas pööras ta sotsiaalsetele ja isiklikele suhetele ning võimumehhanismidele sama suurt tähelepanu kui haldusreformidele. Tugeva, kuid õiglase monarhina ja kõige armastatuma osmani sultanina kogus ta enda ümber rühma inimesi, kes tema otsuseid suuresti mõjutasid. Nendeks olid tema ema Hafsa, naine Hürrem (Roxelana), tütar Mihrimah, suurvesiir Ibrahim ja veneetslane Alvise Gritti, kes kõik olid talle hinnatud nõuandjateks.
Ehkki Süleymanil oli palju soosikuid, sealhulgas Gülbahar (1499–1581), troonipärija Mustafa ema, sai talle kõige lähedasemaks Roxelana. See kaunis orjatar suutis kindlustada oma liidu noore sultaniga, sünnitades talle kümne aasta jooksul kuus last. Vanim nendest oli Mehmet, liberaalne ja inimsõbralik prints, kes suri noorelt. Ta oli isa soosik ja väga armastatud oma alamate poolt. Leinates poja surma, laskis Süleyman suure hulga orje vabaks. Siis oli Mihrimah, õnnelikuna sündinud naine, keda armastasid piiritult nii ema kui ka isa. Abdullah suri mõni kuu päras sündimist. Tulevane sultan Selim sündis 1524. aastal. Ta oli julm ja vägivaldne, veinikire ori. Beyazit oli rahulik poiss, venna Selimi täielik vastand. Kaasaegsed vaatlejad nägid temas oma poolvenna Mustafa toetajat. Viimane poeg, kes sündis 1531. aastal, oli reibas, elav ja irooniline Cihangir, kes ei olnud kunagi üheski valitsusametis, kuna tal oli füüsiline puue, kuid ta elas väga heas läbisaamises oma isaga.
Kuigi Süleyman oli võimekas riigimees, kaldus ta liiga palju tuginema vähestele soosikutele. Esimene nendest oli Ibrahim Pasha, kes valiti suurvesiiriks 1523. aastal. Ta oli ori, kes püüti Pargast ja kasvatati üles palees. Sultanile oli ta usaldusväärne sõber ja ta oli esimene mees devsirme süsteemist, kes valiti sellisesse kõrgesse ametisse. Roxelana kiitis tema määramise heaks, sest just tänu Ibrahimi nõuandele oli ebasoosingusse langenud senine suurvesiir Piri Mehmet, türgi aristokraat. Kõrge amet andis Ibrahimile võimu, rikkuse ja abielu sultani õe printsess Haticega. Seda tähistati suure hiilgusega ja see oli eksorja elutee haripunkt. Ibrahimi ja Roxelana liit sünnitas paleefraktsiooni, kuhu kuulus ka Alvise Gritti, Veneetsia doodži Andrea Gritti poeg. Ta oli sündinud Istanbulis ja tema ema oli türklanna või kreeklanna. Ibrahim Pasha eestkoste all sai Alvise Gritti Süleymani nõunikuks Euroopa asjades ja Ungari Kuningriigi varahoidjaks. Devsirme fraktsioon kontrollis impeeriumi sõlmpunkte ja 1530. aastaks oli ta saanud märgatava võimu. Ibrahim oli Süleymani alter ego, Gritti kõikide Euroopa alade ülevaataja ning asendamatu vahendaja kristliku ja uskmatu maailma vahel. Roxelana oli aga ennast kindlalt sisse seadnud sultani südames.
Süleyman mõistis selle fraktsiooni ohtlikku potentsiaali. Ehkki oma inimsuhetes haavatav, ei olnud ta poliitikuna sugugi rumal. Aastal 1534 tapeti Alvise Gritti Ungaris. Ametlikult langes ta revolutsiooni ohvriks, kuid tegelikult hülgas Osmani valitsus ta. Kaks aastat hiljem, 1536, kägistati Ibrahim Pasha surnuks, kui ta tuli tagasi edutult sõjakäigult Iraani vastu. Tema vara konfiskeeriti. Nende kahe võimuka mehe allakäigusse andsid panuse mitmed keerulised mõjurid. Üks oli see, et 1534. aastal suri Süleymani ema Hafsa, kes oli olnud suurvesiiri mõjukas soosija ja kelle surm nõrgestas tugevasti tema seisundit. Esidaami rolli päris Roxelana (Hürrem) ja oma fraktsiooni edendamiseks liitus ta Ibrahimi rivaali Iskender Celibiga. Tema manöövrid sultani juures aitasid kindlasti suurvesiiri langusele kaasa.
Roxelana põhimureks oli nüüd saada kontroll troonipärimise üle – uueks sultaniks pidi tingimata saama üks tema poegadest. Mitmesuguste ettevõtmistega õnnestus Roxelanal luua tugev ja kompaktne liit, mille osaks olid Mihrimah ja tema mees Rüstem Pasha. Rüstem, endine serblasest ori, oli usin, tasakaalukas ja auahne mees, kes kaldus ihnsusse. Tänu Mihrimah’ ja Roxelana juures heas kirjas olemisele sai ta Süleymani soosingusse ja astus karjääriredelit mööda kärmesti kõrgemale, saades esmalt pašaks ja siis suurvesiiriks. Pisike punase näoga serblane tõi endaga õukonda kaasa oma mehed ja peagi pidasid nad enda käes paljusid tähtsaid riigiameteid.
Süleymani valitsemisaja viimasel aastakümnel kulmineerus poliitiline võitlus troonipäriluse pärast Anatoolias, mis oli siis Safaviidide rünnaku all. Rüstem Pasha nurjas Amasya kuberneri prints Mustafa püüdlused ja toetas Selimi. Roxelana teatas Süleymanile, et prints osales tema vastases vandenõus. Tulemuseks oli Mustafa hukkamine Konya lähedal Aktepes 5. oktoobril 1533. See oli Süleymani poolt poliitiline viga. Ta oli lasknud kahtlusel ennast mõjutada. Selle toiminguga kõrvaldas ta ainsa printsi, kes olnuks võimeline hiiglaslikku Poolkuuriiki valitsema. Poja hukkamise pärast kritiseerisid Süleymani paljud janitšarid ja Anatoolia vasallid.
Hakkasid tekkima kriisimärgid ja riigi lääneosas Rumeenias puhkes tõsine mäss, mille prints Beyazit 1555. aastal maha surus. Roxelanale oli Mustafa surm aga isiklikuks ja poliitiliseks triumfiks. Ühe liigutusega kõrvaldas ta lavalt oma iidse rivaali printsess Gülbahari ja pani oma poja Selimi troonile. (01-09)
(Järgneb)
