Haaremi saladused – Osmanite impeeriumi naised (11. osa)

(11-08) Selles veeribas tunglesid alati paadid, kuid nad hajusid silmapilk või kiirustasid maale tõmbuma, kui sultani brigantiin lähenes.
Mõnikord lubas sultan korraldada suvepaleest ekskursiooni sisemaale. Üks tema lemmiksihtkohti põhjas oli Belgradi mets – org, mida mööda olid laiali pillatud kioskid, varju andsid granaatõunapuud, pajud, plaatanid ja mandlipuud ning õhku täitis meloodiline linnulaul. Õhk oli paks rooside, liiliate ja nartsisside lõhnast. Selle ala, mis oli juba Bütsantsi aegadest populaarne olnud, oli välja arendanud Süleyman Suur, kes laskis vana Petra linna kohale küla ehitada ja asustas selle serbia vangidega äsjavallutatud Belgradist, mille järgi uus asundus oma nime saigi. Kohast sai lemmikkuurort Istanbuli rikastele kodanikele, kes veetsid seal oma suved pöökide, tammede, mändide, jalakate ja paplite vahel Traakia ainsas metsas.

Selliseid looduskauneid kohti külastasid naiste grupid, keda saatsid orjad. Kui kohale saabus serailinaisi, lahkusid kõik teised, sest ühelgi ebadiskreetsel pilgul ei olnud lubatud langeda ühegi haaremitüdruku peale, kellel kaaslastega vallatlemise õhinas võis kogemata loor õlgadelt langeda, jättes näo katmata. Eunuhhid hoidsid seda Eedenit kogu aeg hoolsa valve all, samal ajal kui suur valitseja vaatas pealt, lõbustatuna oma konkubiinide lustlikkusest.
Armastatud meelelahutuseks oli sisseostude tegemine. Impeeriumi kuldajal, kui reeglid olid ranged, ei lubatud naistel väljas käia, vaid kauplejad käisid lossis. Need olid usaldusväärsed kaubitsejad, kes ajasid asju eranditult mustade eunuhhide pealikuga ja jätsid oma kaubad tema kätte. Äri ajasid ka juuditarid, kes olid saanud eriloa siseneda oma kaupade müümiseks haaremisse. Selline kaubandus oli väga tulus, sest sultanad ei pidanud kulutuste pärast muretsema ja neil polnud võimalust veenduda ostetava kauba kvaliteedis. Kui haaremi reeglid lõdvenesid, hakkasid sultanad käima väljas Istanbuli elegantsetes poodides, ostmaks kõikvõimalikke nipsasju.
Rikas ja rikkalik Istanbul pakkus tuhandet ahvatlust. Sellel ida- ja läänemaailma ristteel võis leida juveele Türgist ja Euroopast, hinnalisi kangaid Veneetsiast ja Bursast, Murano peegleid, kalliskividega ülelöödud kelli, elegantseid kübaraid ja väga nõutud prantsuse lõhnaõlisid. Mähituna oma värvilistesse ferace’desse, imetlesid naised, heitsid kõrvale ja viimaks valisid välja laialdases valikus kaupu. Neid teenindasid lipitsevad kaupmehed, kes osutasid neile iga võimalikku viisakust, samal ajal kui ukse juures ootas sultani sümboolikaga tõld, mida valvasid raevukalt põrnitsevad eunuhhid. Naised võisid ühe õhtupoolikuga kulutada terve varanduse, kuid see oli Idamaades tavaline. Türgis tohtisid kõrgest soost naised nautida elu lakkamatute väljasõitude, saunaskäikude, meelelahutuste ja uue moega. Mehi, kes nõudsid natukenegi kokkuhoidu, peeti hulludeks. Veelgi rohkem võisid endale lubada serailinaised, kes kuulusid „sultanite sultanile, jumala varjule maa peal”.

Tseremooniad õukonnas

Õukonnas leidis aset suur hulk sellele väärilisi ametlikke üritusi, mis viidi läbi Aasias nii tavaliste keeruliste tseremooniareeglite kohaselt. Sultani laste sündi, noorte printside ümberlõikamist, sõjalisi võite ja usupühi peeti hoolikalt meeles ja pühitseti.
Lapse ilmaletulek oli väga tähtis sündmus. Ema aitas sünnituse juures ämmaemand, kellele olid abiks kogenud vanemad naised. Kergendamaks naisel sünnitusvalu talumist, kutsuti kokku naismuusikud. Kui laps oli sündinud, tehti läbi pikk rida formaalsusi. Mustade eunuhhide pealik teatas uudisest sultanile ja õukonnale. Kahur Topkapi värava juures tulistas seitse aupauku, kui vastsündinu oli poiss, ja kolm korda, kui ta oli tüdruk. Teadet kuulutati 24 tunni jooksul viis korda ning iga palee osakond tähistas sündmust, ohverdades viis jäära, kui sündinud oli poiss, ja kolm, kui tüdruk. Istanbuli ja kogu impeeriumi elanikkonda informeeriti juhtunust tänavakarjujate kaudu ja sultani ediktiga. Elanikkond osales pidulikus sündmuses, kogunedes mošeedesse ja lõbutsedes tänavatel.

Mõni päev pärast sünnitamist anti noore ema valdusse vägevalt sisustatud paviljon. Voodi peal oli punane satiinkate, mis oli kaunistatud vääriskivide – rubiinide, smaragdide ja pärlitega. Siin võtsid ema ja vastsündinu vastu neid, kes tulid austust avaldama. See kestis kuus päeva. Haaremi tseremooniaperenaine, saray usta, teatas õnnelikust sündmusest teistele sultanadele ja kõrgete aukandjate naistele. Paleesse kutsutud naised kogunesid suurvesiiri naise residentsi ja viidi koos tõllas haaremisse. Saabudes noore ema ruumi, õnnitlesid nad teda, suudeldes tema teki serva, ja istusid diivanitele. Veidi hiljem sisenesid sultanad koos teiste õukonnadaamidega ja esitasid omalt poolt kombekohased õnnitlused. Siis, nagu etikett nõudis, istusid nad aukohale kõrgendatud platvormile, mis asus voodi ees, et mitte seguneda teiste naistega. Selle tseremoonia jooksul hoidsid kaks noort tüdrukut voodieesriideid lahti. Voodi jalutsis istusid ämmaemand ja amm. Viimane hoidis last süles. Kummalegi sai osaks suur austus – neile anti lapse sündimisel kingitusi ning tihti säilitasid nad sõprussidemed printside ja printsessidega elu lõpuni.
Lapse sündimise puhul oli Topkapi tuledesäras. Haaremis laulsid orjad ilusaid laule, tantsisid ja improviseerisid pantomiime. Seraili täitis üleüldise rõõmustamise õhkkond, ehkki seda ei jaganud täielikult kõik naised, sest iga uue lapse sündimine nihutas paigast haaremi hapra tasakaalu ning tõi kaasa vältimatut kadedust ja viha. Kuuendal päeval viidi häll paleesse, saatjateks ministritest ja paleeametnikest aukartustäratav kaaskond. Hinnaline mööbliese, üle löödud kalliskividega ja kaunistatud sulgedega, kui laps oli poiss, anti mustade eunuhhide pealikule, kes kandis selle haaremisse. Ta andis hälli tseremooniaperenaisele, kes hoolitses selle transportimise eest noore ema ruumi.
Hälli saabudes tõusid kõik naised püsti ja ema poetas esimesena väikesesse voodisse peotäie kuldmünte. Kõik naised tegid selle žesti järele, soovimaks beebile õnne. Palvete ja edusoovide saatel asetas ämmaemand lapse õrnalt hälli, kiigutas seda kolm korda ja võttis siis lapse uuesti sülle. Naiskülalised aga katsid lapsevoodi rikkalikult kaunistatud materjalidega. Tseremoonia järel serveerisid orjatarid puuvilju, sorbette ja magusaid kooke. Järgmisel päeval lahkusid külalised serailist, olles andnud üle oma kingid emale, lapsele ja tseremooniaperenaisele, kes oli hoolitsenud nende eest nende haaremisviibimise ajal. Kui sünnipidustused olid läbi, tühjendati paviljon ning ema ja laps kolisid välja. Mõlemad asusid nüüd teekonnale, mis hea õnne korral võis viia nad Osmanite Impeeriumi kõrgeimasse tippu.

* * *

Teiseks tähtsaks sündmuseks oli sultani poegade ümberlõikamine. Pidustused võisid kesta kolm-nelikümmend päeva ja siingi allusid tähtsusetumadki detailid rangele reeglistikule. Et kohal viibisid nii Aasia kui ka Euroopa diplomaadid, oli see sündmus Türgi riigi võimu ja rikkuse demonstratsiooniks. Selle pealtnägijatest võis oodata, et nad levitavad kaugele sõnumit suure valitseja õukonna imedest.
Pidustuste kohaks valiti tavaliselt väljak hipodroomi ees, sest sellele mahtus tohutu hulk inimesi. Hiiglaslikule platsile püstitati köögid ja paviljonid, majutamaks välisdelegatsioone, kellele olid ööl ja päeval tagatud kõik mugavused. Spetsiaalne platvorm oli reserveeritud sultanile ja kõrgematele isikutele, teine, kinnine ja võretatud akendega, oli reserveeritud suure valitseja naistele ja orjataridele. Hiirvaikselt seisev rahvas ootas monarhi saabumist, kes tuli nagu jumal, istudes majesteetlikult araabia hobusel, kes oli mukitud hinnaliste kalliskividega.
Veneetsia oraator Pietro Zen, kes viibis Süleymani poegade ümberlõikamise pidustustel 1530. aasta juunis, jutustas kõikvõimalikest sündmustest, mis üksteisele järgnesid. Nende hulgas oli mitmesuguste sõjaväelaste ja elukutsete esindajate rongkäike, oskuse ja jõu demonstratsioone, turniire ning eksootiliste loomade esitlusi. Kõige tähelepanuväärsemad türgi meelelahutuste seas olid alati ilutulestikud, milles türklased olid suured meistrid. Nendel konstrueeriti kõikvõimalikke struktuure, sealhulgas torne, linnu, losse ja loomi. Sellel korral oli tuledest moodustatud hiiglaslik madu. Ilutulestik algas öösel ja efekt oli erakordne. Alles pärast mitmepäevast pidutsemist ilmusid pühalikult kohale sultani pojad Mustafa, Mohammed ja Selim. Nad tulid vanast serailist, kus nad oma emade ja teiste naistega olid elanud, ning sisenesid hipodroomile ratsa, saatjateks eunuhhid ja õukondlaste korteež. Esimene kandis karmiinpunasest, teine punasest satiinist ja kolmas kuldsest brokaadist riideid. Igaüks kandis mõõka. Nende nahk oli nii valge ja välimus nii ilus, et isegi Pietro Zenile, kellele ei olnud omane eriline luulelisus, paistsid nad „taevast allatulnud inglitena”.
Ümberlõikamine kestis mõne minuti ja selle viis läbi spetsialiseerunud habemeajaja, kasutades hästi teritatud habemenuga. Haav suleti väga primitiivsete vahenditega. Bassano kirjutas, et kasutati valuvaigistavat pulbrit, kuid tõenäoliselt oli see kõigest puutuhk. Tavaks oli, et nende pidustuste ajal lasksid paljud muudki inimesed oma pojad ümber lõigata. Sultani köök hoolitses selle eest, et mitte ainult aukülalistele, vaid kogu rahvale anti rikkalikult süüa. Tänu sellele said vaesemadki inimesed oma poegade ümberlõikamist korralikult tähistada ja tunda ennast lahutamatu osana riigist, mis ei tunnistanud ega soodustanud individualismi.
Nende sündmuste puhul saatsid kõrgemad aukandjad sultanile kingitusi, sealhulgas nahil’e – puude, loomade, imekaunite lillede jms. esemete kujuga kaunistusi, mida valmistasid vahast spetsiaalsed käsitöölised ning mida sageli ilustasid hõbeniidid ja kalliskivid. Nii nagu Euroopas kaunistasid laudu suhkrukujud, dekoreerisid Türgis nahil’id banketilaudu, väga suuri aga kanti rongkäikudes.
Sultani naised osalesid avalikes pidustustes võrega suletud platvormilt. Isegi sellisel viisil eraldatuna said nad jälgida kõiki selle tähtsa ürituse faase, vaadata uhkuse ja meeleärevusega oma poegade pühalikku sisenemist, piiluda paviljoni, millesse olid majutatud välismaa printsid, ning nautida etendust akrobaatide ja ilutulestikega.
Sõjalisi võite pühitseti Osmanite Impeeriumis samasuguse pühalikkusega. Sõjakäigu lõppu tähistati inimeste üldise juubeldamisega ja kuulutati suurustlevalt sõbralikele riikidele, mis osalesid suure valitseja triumfis, saates kingitusi ja delegatsioone.
Aega mõõdeti Aasias teisiti kui Euroopas. Türgi kalendris, mis järgis iidset pärsia kalendrit, algas uus aasta 21. märtsil. See päev kandis nime Nevruz – kevade algus – ja oli suur püha. Uusaastapäeval vahetati kingitusi ning sultangi saatis hinnalisi kinke oma soosikutele ja veetis päeva oma naistega palee aias. Ülejäänud islamiaasta jooksul oli veel palju tähtpäevi, mil korraldati usuriitusi ja seltskonnaüritusi. (11-08)