Haaremi saladused – Osmanite impeeriumi naised (13. osa)
Naiste sultanaat
(2-09) 16. sajandi lõpul ilmusid lavale uued tegelased. Pärast Süleymani valitsemisaega eemaldus sultan üha enam riigiasjade korraldamisest ning valitsuse juhtimine läks naiste ja paleeorjade kätte. Selim II (1566–74) näitas troonileasumise järel ennast mehena, kellel oli vähe voorusi. Ta oli himur ning armastas söömise ja joomisega nii palju liialdada, et teda hüüti Sarhos – Lakekrants. Suurvesiiri Sokullu Mehmet Pasha tubli töö kompenseeris kurba tõsiasja, et uuel sultanil ei olnud midagi isa annetest, ning tagas, et uue sultani ebakompetentsus ei mõjutanud kohe riigi saatust.
Tegelikult oligi Sokullu see, kes riiki valitses, tõestades ennast kompetentse ja kindlakäelise riigimehena. Selimile järgnes Murat III (1574–95), kes sai valitsemisega üsna hästi hakkama, kuid kelle iha naiste järele takistas teda täielikult riigile pühendumast.
Tekkinud uues olukorras kerkis esile Cecilia Baffo-Venieri ehk Nur Banu, Selim II naine ja Murati ema, vaieldamatu poliitilise taibuga naine. Just see valide algatas selle, mida hakati nimetama „naiste sultanaadiks”.
Valguse Daam, nagu teda palees kutsuti, andis oma pojale head poliitilist nõu ja osutus lojaalseks liitlaseks suurvesiir Sokullule. Ta kiitis heaks valitsuse, mis suutis tasakaalu hoida, ja oli suurepärane saadik, osav hoidma rahu vaenlastega ning uuendama sõprussidemeid Veneetsia (1575), Iraani (1574) ja Habsburgidega (1577).
Esimene langusemärk ilmnes 1579. aastal, kui vesiir mõrvati. Selle järel suurenes rahulolematus ja kasvas korruptsioon kõikidel halduse ja sõjaväe tasanditel. Järgmine samm languseteel oli Nur Banu surm, mille põhjusena kahtlustatakse mürgitamist. Sultana oli juhtinud riiki kompetentselt, pragmaatiliselt ja diskreetselt ning oli näidanud, et on vääriline pärija veneetslastele, kelle seast ta olevat pärit olnud.
Nur Banu koha võttis 1583. aastal Safiye, „Puhas”. Sündmused ei kinnitanud selle kauni sultana nime, keda armastas Murat ja kes oli Mehmet III (1595–1603) ema. Tema tormiline valitsemine Kõrges Väravas algas veresaunaga. Mehmet käskis tappa 19 venda ja 20 õde. See oli tema peaaegu ainuke poliitiline tegu, sest kõiki riigiasju kontrollis tegelikult Safiye. 18 aasta jooksul vahetus 11 suurvesiiri. Anatoolias puhkes palju mässe poliitika järjepidevuse ja tugeva keskvõimu puudumise tõttu. Segadust suurendas mitu olulist lüüasaamist tol ajal ettevõetud sõjakäikudes.
Pealtnäha ei olnudki olukord väga hull, sest võimas riik paistis ikka veel kontrollivat hiiglaslikke maa-alasid ja suurt rikkust. Õukonnas sepistati õrnu värsse, islami usu kombeid järgiti ja traditsioone hoiti alal. Ahmet I (1603–17) laskis Istanbuli ehitada hiilgava Sinise mošee, mis varjutas oma rivaali, Bütsantsi basiilika Hagia Sophia sära. Ahmeti valitsemisaja suhtelisele rahulikkusele järgnes aga mitu viletsamat sultanit, kelle võimuperioodid jäid lühikesteks. Aastatel 1617–51 oli valitsemine suurema osa ajast Ahmedi naise sultana Kösem Mahpeykeri, auahne ja tujuka naise käes. Tema nõusolekul tõusid troonile Mustafa I, keda peagi süüdistati hullumeelsuses, ning Osman II, kes kõrvaldati ja mõrvati 1622. aastal. Osmani mõrval tema enda janitšaride käe läbi olid tõsised tagajärjed, sest see purustas usu, et sultani isik on püha ja puutumatu – see oli üks põhiprintsiipe, millele riik oli rajatud.
Kösem Mahpeyker valitses seraili toetusega. Tema võimubaasiks olid haareminaised ja mustade eunuhhide ülem. Ta harrastas onupojapoliitikat ning lähtus põhimõttest „jaga ja valitse”. Selle tõenduseks on suurvesiiride kiire vaheldumine, keda aastatel 1623–32 oli kaheksa. Nendest kolm mõrvati ja asendati uutega, keda peeti hetkel poliitiliselt sobivateks. Kui troonile asus Murat IV (1623–40), paistis, et sultanivõim võib taastuda. Murat oli noor mees, kuid võtnud kindlalt nõuks olukorra oma kontrolli alla saada. Ta korraldas ümber rahanduse ja halduse ning taastas mingil määral riigi rahvusvahelise maine. Ta oli märkimisväärselt tundeline vaimsete huvidega inimene ning moraali ja usuvooruse kaitsja.
Ehkki Kösem oli võimult kõrvaldatud, ei olnud ta valmis lüüasaamist tunnistama. Pärast Murati lühikest valitsemist taastas ta enda võimu, pannes troonile Ibrahimi. See sultan, kes kannatas hullumeelsushoogude all, oli täiesti võimetu valitsema. Nii taastus nukuvalitsustesüsteem, fraktsioonide võitlus õukonnas, ministrite kiire vaheldumine ja tohutute ressursside raiskamine.
Aastal 1648 sekkusid teist korda sündmustesse janitšarid ja tapsid Ibrahimi. Õukonnas puhkes võitlus Kösemi fraktsiooni ja pärija Mehmet IV fraktsiooni vahel. Viimast toetas tema ema Hatice Turhan. Lõpus sai Kösem lüüa ja kägistati 1651. aastal surnuks.
Kösem Mahpeykeri surmaga jõudis lõpule kaunis sünge periood Osmanite Impeeriumi ajaloos. Ka järgnevatel sajanditel nägi Türgi riik nii valgust kui ka pimedust, nii allakäiku kui ka reformipüüdlusi. Otsides põhjuseid, mis Poolkuuriigi hukatuse põhjustasid, on paljudel kiusatus omistada see naiste ja haaremi ülemäärasele võimule. Tegelikult toimus allakäik selle tõttu, et riik jättis rea võimalusi ära kasutamata. Erinevalt eurooplastest, ei õnnestunud türklastel kunagi saavutada 16. sajandi renessansi kultuurilist ja tehnoloogilist õitsengut. Nad ei kasutanud ära teaduslikku progressi ja tööstusrevolutsiooni, vaid jäid oma ellusuhtumiselt minevikkuvaatavaks ja konservatiivseks. Naiste sultanaat oli pigem tagajärg kui põhjus. See poliitilise degenereerumise ajastu tõstis rambivalgusse mitte ainult valide’d, vaid ka terve hulga soosikuid, abilisi ja eunuhhe, kes olid elanud oma elu valus, üksinduses ja tähelepanupuuduses ning keda ühendas alaväärsustunne. Mõõdutundetu võimukasutusega püüdsid naised kompenseerida tuska, mida nad olid tundnud, ja kõrget hinda, mida olid pidanud maksma, saavutamaks juhtivat rolli Osmanite õukonna ebastabiilsel poliitilisel areenil.
„Maailm on usklike vangla ja uskmatute paradiis”
Kui Mehmet IV 1648. aastal Kõrge Värava troonile istus, oli ta kuueaastane. Seepärast domineeris 17. sajandi teisel poolel poliitilisel areenil tark Hatice Turhan, noore valitseja ema, koos võimuka Köprülü suguvõsaga. Hatice oli sündinud Ukrainas ja tatarlaste poolt vangi võetud. Ta oli pikk ja elegantne siniste silmadega naine, kiire tegutseja, kuid hästi tasakaalukas oma hinnangutes. Regendina osales ta aktiivselt poliitikas. Suurvesiiri ametikoht oli Köprülü suguvõsa käes, kes olid pärit Albaaniast. Mehmet Köprülü ja tema poeg Fazil Ahmet tõid tagasi stabiilse valitsuse oma kindlakäelise ja jõulise poliitikaga, mille eesmärgiks oli parandada rahandust ning taastada kord ja Türgi riigi rahvusvaheline maine.
Nad hakkasid puhastama valitsust kuritarvitustest, millega olid tekitatud nii palju kahju, ning kärpisid valide ja haaremi võimu. Hatice Turhan osales nendes reformides aktiivselt ja kiitis nad täielikult heaks, tõmbudes järk-järgult riigiasjadest vabatahtlikult tagasi. Nagu teisedki printsessid, algatas ja finantseeris ta heategevaid ettevõtmisi. Ehkki vaimsed ja kunstilised saavutused olid sel ajal kahvatumas, rajati ikka veel uusi avalikke hooneid. Hatice Turhan laskis ehitada Yeni Cami ehk Uue mošee Eminönüs. Ehkki see ei olnud väga innovatiivne, oli ta elegantne, sultanlike mošeede stiilis, millest ta on viimane näide.
Karavanserai ja turgude rajamine annab tunnistust elavast kaubandusest, mis tollal tõepoolest õitses. Aastal 1660 avati egiptuse basaar, mis oli mõeldud ainult vürtside, ravimite, taimede ja ravimtaimede müümiseks. Valgustusaeg tõi Türki uue mõttelaadi, mis tervitas mitte ainult ümberkorraldusi ja muutusi, vaid ka uutmoodi suhtumist Lääne teadusse, tehnoloogiasse ja kommetesse. Kogu Türgi Impeerium oli täis euroopa artiste, kunstnikke, teadlasi, diplomaate ja vaatlejaid, kes tahtsid õppida tundma ikka veel müstilist osmani maailma. Esimest korda hakkasid türklased nendega lähemalt suhtlema, hüljates oma senise põlgava ülimuslikkuse hoiaku. Lõpuks ometi lubasid nad endale teatavat uudishimu Lääne suhtes. Kui seda uuenemisiha oleksid jaganud kõik võimulolijad, võinuks Osmanite Impeerium teha äkilise hüppe edasi ja saada tänapäevaseks riigiks. Tegelikus elus osutusid vanameelsed elemendid aga järeleandmatuteks ja tugevateks ning 18. sajandil käis reformaatorite ja reaktsionääride vahel halastamatu võitlus. Sultanikoda oli üldiselt reformijate poolel ja Ahmet III (1702–30), kultuurne melanhoolne mees, kes armastas lilli, linde ja naisi, jagas seda uut huvi Lääne kultuuri vastu. (2-09)
(03-09) Osmani õukond, uhkeldav ja kergemeelne, andus lillede, eriti tulpide viljelemisele, mida kasvatati sultanlikes salaaedades, kus aretati imetoredaid uusi sorte. See kirg oli nii tugev, et see periood saigi nimeks „tulpide aeg”. Samal ajal tekkis idee saata Prantsusmaale Türgi delegatsioon. See uudne idee sai teoks Mehmet Efendi Yirmisekizi reisiga aastatel 1720–21.
Traditsiooneaustava, kuid uudishimuliku Osmani aadliku avastatu tõi muudatusi ka kuulsaimasse kõikidest haaremitest. Tulbiajastu naised, kes niigi juba armastasid lilli, modernsust ja kõiki uusi asju, lasksid end kaasa haarata Euroopast tulevast võrgutavast uuendustuulest. Üle Istanbuli levis „prantsuse mood”, omamoodi läänemaailma türgilembelisuse peegelpilt. Mehmet Efendi Yirmisekiz tõi Euroopast kaasa visiooni uuest maailmast, mis oli tohutult erinev Osmanite Impeeriumist. Selles polnud suurvesiire ega haaremeid ning see muutus käegakatsutavaks sadade piltide kaudu lossidest, villadest ja prantsuse aedadest, mis olid juba Istanbulis moes. Temale kuulus visioon, mis materialiseerus teatribinoklites ja mikroskoopides; sellistes joovastavates rõõmudes nagu tuhat pudelit šampanjat ja 900 burgundia veini, mis diplomaat kaasa tõi. On mõistetav, et muljete tulvast haaratuna hüüdis saadik Marly lossi aias seistes: „Maailm on usklike vangla ja uskmatute paradiis!”
Sultan ja tema naised jäljendasid Prantsuse õukonna moodi ning väike Kagithane suvepalee Istanbuli äärelinnas muutus Fontainebleau Versailles’ versiooniks. Nobedus, millega ta prantsuse residentsiks muudeti, oli uskumatu, ja siin said serailinaised nautida täiesti uusi elamusi. Selle aja tähtsad valide’d – Mehpare Emetüllah Rabia Gülnus (u. 1647–1715), Ahmet III ema; Saliha Sebkati (u. 1680–1739), Mahmut I ema; Sehsüvar (u. 1682–1756), Osman III ema; Mihrisah (1745–1805), Selim III ema; ja sultanlikud printsessid – kõik palkasid eurooplastest arhitekte püstitama purskkaeve ja hooneid rokokoostiilis, ühendades idamaiseid jooni euroopa dekoratiivsete motiividega.
Kõrgklassi naised hakkasid kõhklevalt avama oma haaremite uksi Istanbulis elavatele eurooplannadele. Selle ajani oli vastastikune pelgus nad eraldi hoidnud.
Vanemad ja konservatiivsemad türklannad olid keeldunud kohtumast euroopa naistega, kes elasid peamiselt euroopa kvartalites Galatas ja Peras. Viimased olid omakorda suuremalt jaolt saadikute ja rikaste kaupmeeste naised ning olid näidanud vähe huvi türgi kultuuri ja kommete vastu. Kui sellesse võõristusemüüri tekkis pragu, avastas kumbki grupp ühiseid probleeme ja tundeid ning kahe maailma vaheline kuristik ei tundunud enam ületamatuna.
Leedi Mary Wortley Montagu elas Istanbulis Ahmet III valitsemisajal. Kuna talle oli vastumeelt raisata oma aega tavapäraste tühisuste peale Pera seltskonnaelus, oli ta üks esimesi eurooplannasid, kes seadis sisse kontaktid türklannadega. Tema kirjeldused esitavad realistliku ja tõepärase mulje nende elust ning asetavad türgi naised uude valgusse. Haaremist olid kirjutanud paljud mehed, kuid nemad tegid seda paratamatult kuulduste põhjal ja enamasti ilustasid oma lugusid lääne lugejate jaoks. Leedi Montagu paljastas aga täiesti ootamatuid asju nagu naiste spontaansus haaremis kontrastina nende formaalsele ja vaoshoitud käitumisele avalikkuse ees, kus iga tunne, isegi rõõm pidi olema mõõdukas. Haaremis andsid türklannad vaba voli oma unelmatele, kirgedele ja mõtetele, kummutades tavapärase karmi kriitika islami ühiskonna aadressil. Neil oli teatav majanduslik vabadus tänu kaasavarale koos abikaasade varaga, millele nad võisid lahutuse korral tugineda. Nad ei olnud erakud, sest peresidemed olid väga tugevad, ega olnud kammitsetud usukeeldudest, mis keelasid lahkamise ja teaduskatsed. Ehkki nappide teadmistega, olid nad võimelised mõtlema ning vastutasid laste sünnitamise ja kasvatamise eest. Nad tundsid vaktsiine ja kasutasid ennetusmeetmeid rõugete vastu, mis olid Euroopas tollal ikka veel tundmatud.
Türgi naised ei muretsenud ainult selle pärast, kuidas ilusaks jääda; mõned neist olid kirjanikud ja 18. sajandi poetessid nagu Zübeyde Fitnan Hanim jätsid kirjandusele oma jälje. Isegi üliformaalses sultani haaremis muutsid sugupoolte vahelised suhted tänapäevasemaks. Soosikud ei pidanud enam vargsi mööda isanda voodit üles pugema ja neid ei valitud tema meelelahutuseks taskurätiku viskamise teel. Idamaa naiste elus olid teatavad probleemid ja vastuolud, kuid seestpoolt vaadatuna oli haarem elav organism, kus pulbitses elu, täis ideid ja vitaalsust.
Suure muinasjutu lõpp
Noor sultana Naksidil, Mehmet II (1808–39) ema, olevat kuulunud ülikuperesse Martinique’i saarelt. Tema nimi oli Aimée Dubuc de Rivery ja ta oli Napoleon Bonaparte’i esimese naise, keisrinna Josephine’i nõbu. Naksidil rööviti mereretke ajal ja müüdi Alžiiri beile, kes kinkis ta sultan Abdülhamit I-le (1774–89). Ilus ja suurte siniste silmadega Naksidil oli reserveeritud, arukas ja hästikasvatatud ning võitis peagi sultani südame. (03-09)
Hull sultan: Ibrahim I
Sultan Ibrahim I-l (valitses 1640–48), kes läks ajalukku „Hullu” nime all, oli ainult kaks kirge: karusnahad ja naised. Tema valitsemise õnnetutel aastatel olid Topkapi paviljonid täis hinnalisi karusnahku, mida osteti hinnast hoolimata või mida kinkisid ministrid ja võimukandjad, kes soovisid oma karjääre edendada.
Kui Ibrahim ei olnud hõivatud oma hiilgava kollektsiooni imetlemisega, pühendus ta haaremirõõmudele. Selle inimliku nõrkuse poolest poleks ta erinenud paljudest oma eelkäijatest, kui ta oleks piirdunud naistele tavakohaselt kallite kinkide tegemisega. Paraku kannatas Ibrahim tõsise vaimuhaiguse all ja andis oma soosikutele riigi raha, mida maksid talle provintsikubernerid.
Olles absoluutse monarhi seisuses, kelle soov oli seaduseks, oli Ibrahim tegelikult sama palju ori kui ükskõik milline teine Osmanite Impeeriumi alam. Tegelik võim oli kahe rivaalitseva fraktsiooni käes. Ibrahimi valitsemise esimestel aastatel juhtis riiki tark suurvesiir Kemankes, Kara Mustafa Pasha, kes viis läbi sisepoliitilised reformid ja hoidis sõbralikke suhteid teiste riikidega. Kui ta 1664. aastal kõrvaldati, läksid võimuohjad sultani õpetaja Cinci Hoca ja sultani ema Kösem Mahpeykeri kätte.
Uus valitsus alustas sõjakäiku Kreeta vastu, taastamaks riigi rahandust, kuid võitlus Veneetsiaga – mis ei toonud oodatud kiiret võitu – neelas palju riigi raha. Puhkes rahulolematus ning janitšarid, kes said tasu vähe või üldse mitte, hakkasid mässama ja endale üha rohkem vabadust võtma. Provintsides muutusid avaliku vara haldajad feodaalisandateks. Riigiametid, mida varem oli antud saavutuste alusel ja hoitud keskvalitsuse range kontrolli all, müüdi nüüd sellele, kes pakkus rohkem. Korvamaks suuri annetusi, mida uued ametnikud olid andnud oma kohtade saamiseks, püüdsid nad oma kohtadest maksimaalset kasu saada ning röövisid alluvaid ja elanikkonda.
Võimu degenereerumine soodustas korruptsiooni kõikjal üle impeeriumi. Õigusemõistmine muutus ebakindlaks, tänuvõlgluse ja „käsi peseb kätt” süsteem levis üha. Igal ametnikul tuli toetada arvutuid sõltlasi. „Tasakaaluring”, mis oli säilitanud tasakaalu eri rahvaste ja klasside vahel, moslemite ja uskmatute vahel, sultani ja alamate vahel, ning mis 15–16. sajandil oli toonud Kõrgesse Väravasse tohutul hulgal eurooplasi, hakkas kokku varisema. Ibrahim, kellele kaootiline olukord kuigivõrd korda ei läinud, elas ainult naudingute nimel ega saanud Osmanite dünastia needuseks oleva hulluse tõttu üldse aru, mis toimub. Viimaks, ühel palaval päeval 1648. aasta augustis marssisid janitšarid ähvardavalt Topkapi ees, nõudes suurvesiiri tagandamist. Sultan keeldus ja janitšarid otsustasid ta kõrvaldada. Tema ema Kösem püüdis tagajärjetult poja elu päästa. Kokkuleppimise ja läbirääkimise aeg oli aga mööda saanud ning Ibrahim kägistati islami tarkade otsuse kohaselt surnuks.
Kösem Mahpeyker: hoolimatu sultana
Kui nimi võib väljendada saatust, siis Kösem Mahpeykeri oma oli täiuslik näide. Mahpeyker tähendab „kuukujuline”, Kösem aga julget ja hoolimatut inimest. Vähesed portreed, mis sellest naisest on, kujutavad teda saleda ja pikana, euroopalike näojoonte ja kahvatu jumega, võimuka ülimuslikkuse ja põlguse ilmega, mida oli eriti märgata, kui teda portreteeriti õrnade kurtisaanide keskel oma rongkäigus.
Arvatakse, et Kösem, kes sündis 1589. aastal, oli kreeka õigeusu preestri tütar ja tema esimene nimi oli Anastasia. Saadud kingiks Bosnia kubernerilt, omandas ta noore printsi Ahmet I soosingu enne kui see sultaniks sai. Saanud kindlalt võimule, esmalt Ahmet I naisena ning siis Mustafa I, Murat IV ja Ibrahim I emana, ning viimaks Mehmet IV vanaemana, suutis Kösem 45 aasta jooksul kasvatada valide sultan’i võimu kõikide aegade suurimaks, tänu läbimõeldud manöövrite strateegiale.
Asjaolud aitasid Kösemil oma ambitsioone teostada. Tema strateegia oli lihtne ja tõhus. Esmalt võitis ta enda poole haareminaised ja eunuhhid, mässides nad teenete võrku, millest nad võisid vabaneda ainult elu hinnaga. Ta oli osav vastasrinnaga läbi rääkima ja oskas ka ajutiselt taganeda, kui olud nõudsid. Sel viisil hoidis Mahpeykes Osmani poliitika labürintlikus maailmas võimu palju aastaid, ja sai lüüa alles pärast pikka kibedat võitlust, mille algatas Mehmet IV ema. Tema elu, milles ta ei olnud teinud järeleandmisi, sai kurva lõpu vägivaldse surmaga 1651. aastal.
Kösem ilmutas üllatavat kaastunnet naise kohta, kes oli harjunud raha eest kuulekust ostma. Igal aastal käis ta vanglates ja aitas neid, kes olid mõistetud süüdi kergemate kuritegude eest. Ta abistas vaeseid ja andis kaasavara vaestest peredest pärit tütardele. Ta kulutas suure osa oma kaasavarast kasulikult nii pealinnas kui ka provintsides, toetades Niiluse kanalisatsiooni Kairos, rajades puhkemaju palveränduritele Mekas ja Mediinas ning karavanserai Konyas. Sultana maeti oma mehe Ahmet I kõrvale Sinise mošee aias.
Valgustusaja sultaninna Mihrisah
Reformide laine, mis pühkis üle Türgi Impeeriumi 18. sajandil, tõi sultani õukonda palju muutusi. Ta reformis sultani ja tema naiste suhted ning kujundas ümber sultaniema rolli. Printsess Mihrisah, sultan Selim III (1789–1807) ema, oli reformide toetaja.
Ta sündis umbes 1745. aastal. Sünnikoht ei ole täpselt teada. Läinud noore tüdrukuna Mustafa III haaremisse, sai ta ruttu sultani soosikuks. Tulevane sultan Selim sündis nende ühendusest 1761. aastal. Mihrisah oli siiralt usklik naine ja järgis islami kõige fundamentaalsemaid põhimõtteid. See vaoshoitud ja rahuarmastav naine andis oma pojale eelarvamustevaba mõttelaadi ning armastuse kunsti ja teaduse vastu, samuti huvi enda ümber oleva maailma ning selle hingeliste ja müstiliste aspektide uurimise vastu. Sellises liberaalses kliimas üleskasvatatuna sai Selimi III-st valgustatud valitseja, teerajaja 19. sajandi reformaatoritele. Ta tõukas impeeriumi tema arengus uue faasi poole. Muuhulgas kaasajastas ta sõjaväe, asutades sõjaväekooli ja luues uue, euroopa ohvitseride poolt treenitud jalaväe.
Mihrisah toetas poja reforme, eriti sõjakoolide ja diplomaatilise korpuse asutamist. Selimi valitsemisajal leidis aset tõeliselt revolutsiooniline muudatus: tühistati islamiseadus, mis keelas usklikel elada uskmatute maal. Tänu sellele sai võimalikuks saata püsivaid saadikuid sellistesse tähtsamatesse Euroopa pealinnadesse nagu London, Viin ja Pariis. Eksperimendi edu ei olnud väga suur, sest saadikud ei olnud saanud küllaldast väljaõpet ega osanud võõrkeeli. Siiski panid nad aluse Türgi diplomaatiale.
Poliitikas osales sultana Mihrisah vähe. Harvadel juhtudel, kui ta sultani juurde läks, tegi ta seda teene või armulikkuse palumiseks. Usklikuna kaldus ta müstitsismi ning nii tema kui ka tema poeg olid sufi müstikute mevlana sekti (niinimetatud tantsivate dervišite) liikmed. Valinud vaikse elu, valis Mihrisah koduks Eyüpi kvartali, künkal, millelt avanes vaade Kuldsarve lahele. See oli lopsaka rohelusega kant, mida täitis vaikus ja rahu, ning mida muhameedlased pidasid kõige pühamaks paigaks Istanbulis, kuna seal asus Eyüp Ensari, Muhamedi lipukandja mausoleum.
Sellest spirituaalsest kohast juhatas Mihrisah ulatuslikku usuühingute asutamise programmi. Tal oli hiiglaslik raamatukogu, milles oli hinnalisi valgustatud käsikirju ja haruldasi raamatuid.
Mihrisah suri 16. oktoobril 1805 ega näinud oma poja kurba lõppu, kes oli sunnitud janitšaride mässu järel troonist loobuma.
(Järgneb)
