Haaremi saladused (9. osa)

Naiste kohvimaja       

(9-08) Türklannad veetsid lõpmata palju aega saunades: pestes, massaaži saades ja liigseid karvu eemaldata lastes. Alam- klassi naised käisid avalikes saunades, rikkad naised ja sultani naised said seda mugavust nautida kodus. Sultani serailis oli mitu sauna, milles olid kõik mugavused palee luksuslikkusele kohaselt. Türgi hamamide struktuur pärines Bütsantsist. Ehkki nad olid aga rooma saunadest väiksemad, oli paigutus paindlikum ning sisustus luksuslikum ja mugavam. Mõõdukas temperatuur võimaldas saunalistel jääda sauna umbes kaheks tunniks ning naised tellisid puuvilju ja jooke, mida nad juttu ajades tarbisid.
Nendes armsates kiviehitistes, mida valgustasid väikesed avad katuses, andusid naised oma kehade kaunistamisele. Nad jätsid riided suurde riietusruumi camekan’i, mis vastas rooma apoditerium’ile, siis aga lesisid tepidarium’is, harjudes soojema temperatuuriga. Sealt läksid nad edasi sicaklik’i ehk calidarium’i, hiiglaslikku saali, mis oli kaunistatud Marmara marmoriga või Isniki kividega, seinte ääres purskkaevud. Keskel oli soojendatav platvorm masseerimiseks. Saunas oli pidevalt voolav külm ja soe vesi, sest türklased ei kasutanud vanne, mille seisev vesi võis peita džinne, islamimaailmas hästi tuntud õelaid vaime.
Naised istusid seinte ääres madalatel marmorpinkidel, kus orjad neid seebitasid ja pesid. Saunateenijad tellak’id olid osavad juuste kammimises ja punumises, samuti naha hõõrumises kareda kindaga. Juustest kogu mustuse kõrvaldamiseks kasutasid nad lõhnastatud seepi kil’i – teatavat savi, mida sõtkuti koos roosiõielehtedega. Keha hõõruti ka nelgi ja ingveriga – need oli kosmeetikavahendid, millel odaliskide arvates ei olnud võrdset nende võrgutavuse suurendamisel. Alasti ja lõdvestunult luksuslikus ümbruses laisklevad türgi printsessid ei olnud kammitsetud kristliku maailma puritaanlikkusest. Nad andusid oma kehade täielikult nautimisele, ilma häbita ega vajaduseta varjata ei oma sarmi ega puudusi, ja käitusid oma euroopa sookaaslastele tundmatu spontaansusega.
Leedi Wortley Montagu, kes ei suutnud sellist erutavat elamust kogemata jätta, kirjutas oma visiiti hamamisse Adrianoopolis kerge irooniaga: „Ma usun, et kokku oli seal kakssada naist, kuid polnud ühtegi sellist põlglikku naeratust ja kriitilist sosinat, mis kunagi ei puudu meie kogunemistelt, kui ilmub kohale keegi, kes ei ole riides täpselt moenõuete kohaselt… Esimesed diivanid olid kaetud patjade ja rikkalike vaipadega, mille peal istusid daamid. Teistel diivanitel nende taga istusid orjad. Naiste seisusi ei eristanud kuidagimoodi nende riietus – kõik olid loomulikus olekus või inglise keeles öeldes ihualasti, varjamata ilu ega inetust… Nende hulgas oli palju selliseid, kes olid täiuslike proportsioonidega nagu mistahes Guido või Tiziani sulega jäädvustatud jumalanna, ja enamike nahk oli säravvalge, ainukeseks kaunistuseks ilusad juuksed, mis olid jaotatud paljudesse kiharatesse, mis rippusid üle õlgade, kinnitatud pärlite või paeltega, täiuslikult esindades graatsiate kehakuju.”
Inglannast külaline, kes kandis ratsutajakostüümi, veendi „avama oma särki”, ning kui ta paljastas oma tiheda korseti, pidasid türklannad seda voorusevööks, mida tema mees sundis teda kandma ja millesse ta oli lukustatud, ning tundsid talle kaasa.

Naised värvisid oma juukseid ja küüsi hennaga, samuti toonisid käelabasid randmeteni ja jalalabade osa, mis jäi jalatsite sisse. Islamiseadus nõudis kõikide ihukarvade eemaldamist isegi kõige intiimsematest kehapiirkondadest. Selle delikaatse protseduuri jaoks kasutati keha peal väga peent ot’iks nimetatavat savi, kui keha oli saunast märg. Seda ei võinud jätta ihu peale liiga kauaks, sest ta oli abrasiivne. Koraan nõudis, et igaüks viiks selle ülesande enda peal läbi ise, kuid osmani naised kasutasid selle rituaalse protseduuri läbiviimiseks orje.
Haareminaised olid kindlad, et teavad ilu saladusi, ning kasutasid mitmesuguseid kreeme ja imelisi võideid, sealhulgas palsamit Mekast, mille võtsid 18. sajandil innukalt kasutusele ka eurooplannad. Daamid Londonis ja Pariisis panid liikuma kõik rattad ning palusid sõpru ja kaupmehi rännata Idamaale ja tuua kasvõi tillukegi topsike hinnalist kreemi, mis pehmendas ja noorendas nahka. Türklannad kasutasid meiki väga osavalt, valgendades oma nägusid ja kaelu mandlitest ja jasmiinist tehtud pastaga, toonides silmalauge, pikendades kulme hiina tindiga ja joonistades põskedele ilutäppe.
Pärast sauna kuivatasid naised end pehmete rätikutega ning panid jalga kõrged puust ja pärlmutrist kingad, et hoida jalad kuivad ja vältimaks märjal marmorpõrandal libastumist. Siis läksid nad riietusruumi – hiiglaslikku saali, mis oli sisuliselt kohvik. Siin, patjadel ja diivanitel istudes nautisid nad jooke ja sorbette, näksisid puuvilju ja maiustusi ning eelkõige peksid keelt – sultani uuest soosikust, või mingist harvast uudisest, mille juudist kauplejanna oli toonud oma kaupu müües, või sellest, mis võiks toimuda põnevas maailmas väljaspool Topkapid, või mõne tähtsa eunuhhi salapahest või konkubiinidest. Lesbilisus oli ohjeldamatu. Jäämata rahule harvast naudingust, mida nad said sultanilt ja väga selgesti teadlikud oma kehadest, oli haareminaistel leegitsevaid seksuaalsuhteid üksteisega ja isegi kirglikke armusuhteid – euroopa meeste jälestuseks, kes seostasid seda „ja paljusid teisi kõlvatuid tegevusi” saunaskäimise kombega.

Türgi eluviisi luksuslik iseloom

Kõikide idamaa luksustega sisustatud korteris võtab poolläbipaistvas riietuses sultana oma armukese vastu paljutõotava naeratusega. Eurooplastel, kes Idamaale rändasid, oli selline fantaasia ja salamisi unistasid nad armuafääridest. Türgi naisi arvati olevat himurad ja andumisvalmis. Kauniteks ja metsikuteks, kõikidest teistest maailma naistest vabamaks peetuna inspireerisid nad taolisi päevaunelmaid. Rasside segunemine oli Türgis sünnitanud suure ilu varieeruvuse: oli pikakasvulisi lopsakaid matroone suurte tumedate silmade ja täidlaste huultega; lühikesi matsakaid tüdrukuid ümarate nägude, ninade, suude ja kätega, näol armsa alistumise ilme; ning julgeid ja ennasttäis naisi, kelles oli õeluse säde.

Kas kapriisi ajel või mässužestina ilmutasid türklannad vahel soodumust flirtimisele ja võisid seikleja lähenemiskatsetele vastata naeratava pilguga, või meelega pillata lilleõie või taskurätiku, mille kosilane või kavaler sai üles korjata. Osmani naised olid elurõõmsad ja armastasid väljas käia. De Amicise sõnul meeldis talle mängida sellist mängu, et otsis välja mingi naise ja jälgis teda kaugelt, „et vaadata, kuidas ta suutis pelgast tänaval kõndimisest saada kätte iga rõõmuraasukese.”
Jälgitav naine võis minna külla sõbrannale, kes elas Istanbuli teises otsas, või basaarile sisseoste tegema. Või siis võttis daam paadi, et sõita euroopa kaupmehe poodi Peras ja naasta siis Kuldsarvele, peatudes Eyüpis, et kiiruga palvetada mošees või süüa üks jäätis, istudes hauamonumendil surnute seltsis, nagu on kombeks Idamaades, kus ei tehta suurt vahet elavatel ja surnutel. Meelitatuna pealinna tuhandest ja ühest lõbust, olid türklannad igaveses liikumises nagu vurrkannid.
Loor tegi nad täiesti vabaks, ning kõikide nende käikude keskel oli kõige armukadedamalgi abikaasal raske välja selgitada, millega naine tegeleb. Armuseiklusi otsivad naised leidsid, et sellekski on riietus väga sobiv, ja neil polnud raske palgata kuriteokaaslaseks juudi kaupmeest, kes võimaldas neil kasutada oma poe tagaruumi kohtamiseks. Vahel maksti taolise kartmatu käitumise eest kallist hinda. Mõnel jahedal hommikul võidi Pera kõrvaltänavalt leida jämedakoelisse ferace’sse mähitud alasti ja ikka veel soe kaunis naisekeha. Kui see juhtus, algatas riigivõim kiire juurdluse, kuid harva suudeti ohvri isik tuvastada. Kättemaks jäeti sugulaste hooleks, kui nad ei olnud valmis asja rahaga lahendama.

Türklannad mitte ainult ei võlunud mehi oma iluga, vaid ka nõidusid neid, väites, et suudavad valitseda teiste südameid ja meeli võlukunstiga. Nad kasutasid armujooke ja neil oli vahendeid iga võimaliku probleemi vastu. Taolised uskumused olid iga ühiskonnakihi naiste seas levinud. Isegi sultani haaremis jutustati hämmastavaid lugusid armastajate äranõidumisest, kes pandi õhku haihtuma. Armastatud kõneaineks olid horoskoobid, kabalistika ja nekromantia. Paljud printsessid, näiteks 19. sajandi valide Pertevniyel, harrastasid tuleviku ennustamise kunsti. Müstika abil otsisid naised pääseteed oma üksluisest igapäevaelust, lootes kasutada võlukunsti, hukutamaks oma vaenlasi ja edendamaks nende õnne, keda armastasid.
Armastus oli Õnnemajas keeruline, isegi kui seda ei olnud esile kutsunud võlukunst, ega olnud kunagi privaatne. Bütsantsi tseremooniate keerulisus leidis tee isegi Altai printside magamistubadesse, ja Kesk-Aasia steppide jõhkrat seksimist asendas pehme Levandi intriig. Bosporuse isandad ei vallutanud enam, vaid andsid käske, isegi armuasjades. Kui sultan soovis naisega magada, esitas ta oma soovi haaremi ülevaatajale. Kui ta polnud kindel, keda valida, kõnnitati tüdrukud viisakalt isanda eest läbi, kes vaatas nad kiirustamata üle. Soosiku ette pillatud taskurätik signaliseeris selle öö soovi. Siis algasid serailis ettevalmistused. Väljavalitud tüdruk viidi hamam’i ning anti selle ülevaataja ja tema abiliste asjatundlikesse kätesse. Tüdruk masseeriti, pesti ja lõhnastati, pärast mida ta kaunistati peene ihupesuga, riietati ilusasse rüüsse ja ehiti kalliskividega. Must eunuhh saatis ta sultani isiklike ruumide juurde. Naiste ruumides käis valitseja harva. Öö läbi pidasid eunuhhid sultani magamistoa juures valvet. Võbelevate tõrvikute valgus võimaldas tüdrukul heita pilgu isandale, kes oli juba voodis. Sõnad olid liigsed ja valitses täielik vaikus, mida idamaalased eelistasid kõrgeimalegi austusavaldusele ja mis oli palju parem kui sõnad, mis olid sageli kohatud. (9-08)

(Järgneb)