Gerald Bulli superkahur

Ameerika teadlastel ja inseneridel õnnestub tõenäoliselt veel 20. sajandil teostada prantsuse kirjaniku Jules Verne julge ja fantastiline idee – tulistada hiigelkahurist mürsk otse kosmosesse. Oma 1865. aastal ilmunud romaanis „Maalt Kuule” kirjeldas Verne hiigelkahurit, millest tulistatud mürsk lendas Kuule.

1980. aastatel üritati ehitada kahurit, mis oleks olnud suuteline tulistama kasuliku koormaga mürsku kosmosesse.

Albuquerque (New Mexico) relvameistrid asusid kõrgtehnoloogiat evitades teostama auahnet projekti koodnimetusega „Coilgun”. Nende kavandatud superkahur pidi juhatama sisse kosmoseuurimise uue ajastu. Kahuri laborimudeli katsetused olid igal juhul paljutõotavad. 1989. aasta detsembris õnnestus 160 g raskusele metallmürsule anda algkiiruseks 3600 km/h. Vertikaalsuunas sooritatud lasu korral, vähemalt arvutuste põhjal, oleks mürsk tõusnud umbes 40–50 km kõrgusele. Albuquerques projekteeritud kahur erineb tavalisest kahurist sellepoolest, et püssirohulaengu asemel annab mürsule tõuke elektromagnetiline jõud. Mürsu paneb liikuma poolidesse juhitud võimas elektrilaeng, kusjuures tekkiv magnetväli hoiab mürsku kokku puutumast kahuritoru seintega. Arvuti abil reguleeritud elektrilaeng tekitab elektromagnetilise laine, millel mürsk n-ö libiseb läbi toru. Spetsialistid kavatsesid lennutada kosmosesse umbes tonnise „mürsksatelliidi”, mis hiljem autonoomse rakettmootoriga orbiidile juhitakse. Tollal arvati, et sellise projekti teostamiseks kulub vähemalt kümme aastat, kuid see prognoos osutus paraku ennatlikuks.

Selleks, et tulistada mürsk 200 km kõrgusele, mis on teatavasti kosmilise orbiidi alumiseks piiriks, tuleks mürsule anda algkiiruseks 7600 km/h. Pärast lae saavutamist kukuks aga selline mürsk kivina Maale tagasi. Et mürsk muutuks Maa tehiskaaslaseks, on vaja anda talle kiiruseks 28 000 km/h. Esialgu ei mõtelnud superelektromagnetilise kahuri loojad veel sellistele tohututele kiirustele. Spetsialiste oleks rahuldanud ka kiirus 15 000–18 000 km/h. Täiendava kiirenduse annaks rakettmootor, mis lülitatakse sisse, kui mürsk on saavutanud oma lae. Arvestused näitasid, et sellise hiigelkahuri toru pikkus peaks olema 600–700 m. Toru toetuks mäenõlvale. Äärmiselt komplitseeritud elektrikahur oleks tollastel hinnangutel läinud maksma miljardeid dollareid.
Hiigelkahuri loomise idee ei ole köitnud mitte ainult teadlaste, vaid ka sõjardite meeli. Müstilised vahejuhtumid Belgias ja Hollandis tekitasid kahtlust, et Iraagis oli teoksil taolise superkahuri ehitamine sõjaliseks otstarbeks.
1990. aasta märtsis leiti Brüsselis oma korteris maha lastud dr. Gerald Vincent Bulli surnukeha. Hilisemal uurimisel selgus, et tegemist oli tollesama legendaarse kahurikonstruktoriga, kes juba rohkem kui veerand sajandit oli oma superkahurite projektidega sõjalisi ja luureringkondi ärevil hoidnud. Mõrva asjaolude uurimise käigus selgus, et Bull oli Brüsselis juhatanud firmat Space Research Corporation, mille kaudu ta oli Inglismaalt tellinud 52 metalltoru. Viimased olid määratud Iraagile. Inglise salateenistuse tähelepanu äratas asjaolu, et torud tellis Iraagi naftatööstus. Ükski inglise naftatöötlemise spetsialist ei suutnud aga seletada nende torude otstarvet.
Tõepoolest, torud olid parimast terasest ja valmistatud suure täpsusega, mis naftatöötlemisseadmete puhul pole üldse oluline. Torude siseläbimõõt oli umbes üks meeter ja seinte paksus kuni 30 cm. Kahtlust ei äratanud mitte ainult torude mõõtmed. Tellimuse nimekirjas olid ka võimsad hüdraulilised amortisaatorid. Kõik need faktid viisid uurijad mõttele, et tegemist on Bulli uut tüüpi kahuriga, mille prototüübi oli ta konstrueerinud juba 1960. aastatel. Tollal suutis Bull Ameerika ja Kanada valitsust veenda selles, et ta on võimeline looma kahurit, mis purustaks kõik rekordid. Tema uusi superkahureid katsetati Kariibi meres asuval Barbadose saarel ja Arizonas paikneval polügoonil. Bull tahtis eelkõige atmosfääriuurijatele tõestada, et hiigelkahuriga on võimalik tulistada mõõtesond, sealjuures väga väikeste kulutustega, kosmilise orbiidi alumisele piirile. Pealegi lootis Bull, et tema kahuri vastu hakkavad huvi tundma ka sõjaväelased.

Pentagoni ekspertide poolt kahurigeeniuseks ristitud Bull ei olnud mitte ainult maailmamainega spetsialist, vaid ka meister improviseerima. Mees alustas sellest, et muretses endale mõned USA vanade sõjalaevade kahuritorud. Need 18 m pikkused ja 70 t raskused kolossid laskis leidur oma plaanide järgi „kohendada”. Torudest puuriti välja vintsooned. Teatavasti panevad vintsooned mürsu enne selle torust väljumist pöörlema, mis on vajalik stabiilse lennu saavutamiseks. Bullil oli palju parem idee. Tema konstrueeritud mürsk meenutas kujult reaktiivmürsku, oli varustatud stabilisaatoritega ja aerodünaamiliselt hästi välja trimmitud. Umbes 20-sentimeetrise läbimõõduga mürsk ümbritseti tugevast puust segmentidega. Selline „tropp” täitis tihedalt 40-sentimeetrise kaliibriga kahuritoru. Vajaliku tugevuse saavutamiseks oli mürsu alla paigutatud veel metallpõhi. 250-kilogrammise laengu süütamine tekitab tohutu rõhu – umbes 3000 atmosfääri. Niipea kui mürsk oli torust väljunud, eraldusid puust segmendid ja metallpõhi, mürsk aga jätkas lendu mitmekordse helikiirusega.
Muuseas, ka moodsad Saksa Leopard-tüüpi tankidel on sileda õõnega kahuritorud. Pärast lasku puust kestast vabanenud mürsud saavutavad sellise kiiruse, et löövad läbi kuitahes tugevast tankisoomusest. Kahurigeenius Bull eksperimenteeris ka spetsiaalsete lõhkeainetega, mida tavaliselt kasutatakse ainult aatomilaengu sütikutes. Tema visandas ka juhitavad mürsud.
Nutikas leidur keevitas kokku kaks laevakahurit ja selline 36,4 m pikkune monstrum tegi 1966. aasta novembris rekordlasu. USA armee Yuma katsepolügoonil tulistas hiigelkahur vertikaalsuunas 84 kg kaaluva mürsu 180 km kõrgusele. Juhul kui toru oleks olnud 45-kraadise nurga all, oleks mürsk lennanud peaaegu 400 km kaugusele. Mürsu algkiirus oli 7000 km/h!
Edasiste katsetuste käigus lootis Bull varustada mürsu raketimootoriga, mis oleks viinud mürsu mitmesaja kilomeetri kõrgusele. Lennukaugus oleks sel juhul olnud üle tuhande kilomeetri.

Bulli katselaskudel mõõdeti kiirenduseks 10 000 g. Teatavasti märgitakse ülekoormusi vabalangemise kiirenduse kordusena (2 g, 3 g jne.). Sõltuvalt kiirenduse suurusest ja kestusest võivad sellest põhjustatud jõud koormata elusolendeid kaugelt üle nende organismi kandejõu. Katsed loomadega näitasid, et isegi lühiajaline ülekoormus 10 g võib lõppeda surmaga. Eksperdid ei suuda kuidagi endale ette kujutada, kuidas ülitundlikud elektroonilised seadmed tohutule kiirendusele vastu peavad. Kavatsetakse ju kosmosekahuriga lennutada orbiidile satelliite! Mehitamata kosmoserakettide lennufaas kulgeb võrdlemisi aeglaselt ja jääb igal juhul alla 15 g, mehitatud kosmoselaevadel aga isegi alla 10 g. Bulli lõppeesmärgiks oli mürsu lennutamine kosmilisele orbiidile.
Raketitehnika kiire areng tõmbas aga ekstsentrilise leiduri plaanidele kriipsu peale. Bulli finantseerijad kaotasid ühtäkki igasuguse huvi kahurimonstrumite vastu.
Solvunud ja tööta jäänud dr. Gerald Bull lahkus USA-st ja tema nimi kadus ajakirjanduse kõmuveergudelt. Kuid aeg-ajalt ilmus pressis siiski tema kohta teateid ja ikka siis, kui kusagil maailmas võeti kasutusele mõni uut tüüpi kahur. Lõuna-Aafrika Vabariigis konstrueeris Bull 155-mm kahuri; mida spetsialistid peavad üheks parimaks. Mõned aastad hiljem seisis Bull hea selle eest, et aidata kommunistlikku Hiinat kahuriasjanduse moderniseerimisel. Bull müüs Hiinale ka oma litsentse. Järgmiseks sõlmis Bulliga lepingu Austria metallikontsern Voest, kes ostis Bulli kahurilitsentsi nelja miljoni dollari eest. Firma Voest poolt täiustatud kahur salastati ja isegi rahvusvahelisel relvaturul puudusid selle suurtüki kohta igasugused andmed. Kahurieksperte ja salateenistuste šeffe ei üllatanud sugugi, et kuuldused Iraagi superkahurist olid seotud Bulli nimega. Nagu pärast atentaati Brüsselis selgus, olid leiduri kontaktid Iraagiga juba ammu Iisraeli salateenistuse vaateväljas.

Nimelt oli Bull müünud Iisraelile ühe oma kahurilitsentsi. Kui aga avanes võimalus ehitada veelgi täiuslikum kahur, otsustas leidur ilma igasuguse süümepiinata pakkuda oma teeneid Iraagile. Iraagi naaberriikide, eriti Iisraeli, hirm oli põhjendatud: tuli arvestada võimalusega, et superkahur sihitakse nende linnadele. Selline kahur oleks võinud ohutust kaugusest tulistada nii keemiliste kui ka aatomimürskudega. Oli vähe lohutav, ei 52 torust jõudis Iraaki „ainult” 44.
Häiret löödi ka Frankfurdi lennuväljal ja Pireuse sadamas Kreekas. Konfiskeeritud saadetistes arvati ära tundvat Bulli kahuri osasid.
Iraak lükkas kõik süüdistused tagasi, kuid ei suutnud usutavalt seletada, mis otstarbel kasutati juba Iraaki toimetatud 44 terastoru. ÜRO kontrolle maale ei lubatud. Spetsialistid avaldasid siiski lootust, et iraaklastel ei õnnestu monteerida uut tüüpi kaugelaskekahurit. Ekspertide arvates polnud isegi Bulli endistel kaastöötajatel piisavalt kogemusi ega talenti, et niisugust kahurit kokku panna. Seda tõestab ka asjaolu, et 1980. aastate lõpus püüdsid ameerika spetsialistid korrata eksperimenti ühe vana Bulli kahuriga – paraku edutult!
Iraagi naaberriikide hirm superkahuri ees oli siiski liialdatud. Hiigelkahureid on ennegi ehitatud, kuid sõjategevuses on nende mõju olnud tühine. Bulli kahur poleks Iraagile tema sõjalistes konfliktides edu toonud, sest liikumatud hiigelkahurid on kaasaegsetele suure tabamistäpsusega rakettidele ideaalseks märklauaks. Mis puutub aga ideesse elektromagnetilise kahuri abil satelliiti kosmilisele orbiidile lennutada, siis projektiks see ilmselt jääbki.

* * *

1918. aastal tulistasid sakslased oma superkahurist 132 km kauguselt Pariisi. Linna vallutada aga ei õnnestunud. 1942. aastal tulistas 800-mm raudteekahur Dora Sevastoopolit. Monstrum oli paigutatud 80 rattaga alusele kahele kõrvuti asuvale raudteele. Dora saadeti teele Sevastoopoli lähistele 1942. aasta aprillis. Monstrumi kohaletoimetamiseks vajati viit rongi kogupikkusega 1653 meetrit.
Kahuri mürsk kaalus 7,1 t ja selle pikkus oli 6,79 m. Fugassmürsk kaalus 4,8 t ja pikkus 8,26 m. Dora mürsk võis lüüa läbi meetri paksusest soomusest või kolme meetri paksusest raudbetoonist. Mürsu algkiirus oli 820 m/s.
Ühe lasu tegemiseks kulus 19–45 minutit, laskekauguseks oli 28–47 km. Esimese lasu tegi Dora 5. juunil 1942. Kuni 17. juunini tehti veel 47 lasku. 1350-tonnise monstrumi hirmuäratav välimus polnud sugugi kooskõlas tema mõjuga lahingutegevusele. Venelaste andmetel tabasid 48 lasust ainult 10 märki. Lasketäpsusest ei saanud selle kahuri puhul küll rääkida, kõige suurem kõrvalekalle sihtmärgist oli koguni 740 m.
Pärast Sevastoopoli vallutamist tehti veel viis lasku, seejärel Dora demonteeriti. Oli küll plaan kasutada monstrumit sama aasta septembris Leningradi vastu, kuid sellest ideest loobuti.

Peter Hagen