„Inglise kasvatus”
Flagellantide kodumaa on kahtlemata Inglismaa, kus karistamisel vitsa või piitsaga on pikaajalised traditsioonid. Briti saartel on arvukad põlvkonnad kasvanud üles vitsahirmus. Vits või piits oli tähtsamaid abinõusid kasvatamisel ja distsipliini tagamisel nii kodus kui ka koolis. Seetõttu on vitsutamist ja piitsutamist peetud lausa inglaslikuks omaduseks. Irvhambad väidavad, et peksmise vajadus võis olla tingitud ka Inglismaa jahedast kliimast, sest nüpeldamise ajal said sooja mõlemad asjaosalised…
Inglise poisteinternaatides, kus puudus igasugune lävimisvõimalus tüdrukutega, valitses homoerootiline atmosfäär, mida täiendavalt „soojendas” vitsakaristus. Väga paljud poisid kogesid oma elu esimest seksuaalset erutust vihisevate vitsahoopide all.
Tüüpiline inglise karistus on ka nn. spanking (to spank – tagumikku nüpeldama). Selle karistusviisi ristiisaks peetakse Inglise koloneli Spankerit, kes 19. sajandil andis välja sadistliku sisuga raamatu, mis kirjeldas erutavaid „rõõme”, mida pakub ilusa noore naise pepu kepiga nüpeldamine. Kolonel Spank leidis, et eriti erootiline on verinoore, süütu ja ilusa tüdruku piitsutamine paljale tagumikule. Kuigi Spankersi raamat sai ametlikult terava kriitika osaliseks, andis raamat paljudele inimestele impulsi täiesti uuelaadseteks seksuaalseteks toiminguteks.
Teine kuulus samateemaline romaan, „Miss Bellasis’t karistatakse vitstega, kuna ta varastas”, mida müüdi vähemalt 100 000 eksemplari. Euroopa nooblites bordellides hakati ilmselt nende väljaannete innustaval mõjul pakkuma klientidele kõikvõimalikke sadomasohhistlikke teenuseid. Lõbumajades sisustati luksuslikud piinakambrid, kus valunaudingu harrastajad võisid raha eest lasta ennast kinni siduda, venitada, piitsutada jne. Juhtus politsei ühe sellise piinakambri sulgema, avati juba mõne päeva pärast uus kamber mõnes teises linnaosas. Kõige kuulsam taoline lõbumaja asus Londonis Charlotte Street 28. Maja perenaiseks oli keegi missis Theresa Berkley, kelle spetsialiteediks oli pakkuda oma klientidele alandusi, vitsa ja piitsa ning intiimteenuseid. Nutikas naine leiutas 1828. aastal peksupingi, mida hakati kutsuma selle kasutuselevõtja nime järgi „Berkley-Horse”. Piitsutamismasinaga teenis Mrs. Berkley terve varanduse. Üks tema kaasaegne teadis öelda: „Tal oli kurtisaani jaoks tähtsaim omadus – himurus. Kui naine ei ole läbi ja läbi meelas, saab tal varsti oma ametist isu täis.”
Kes on flagellant ja miks on nüpeldamine mõnele inimesele nii erutav?
Flagellant saavutab seksuaalse rahulduse löökide saamise või enesepiitsutamisega. Piitsutamine kui seksuaalse erutuse ja rahulduse saamise viis on sama vana kui maailm. Enesepiitsutamist tunti juba piibli aegadel. Seda kummalisem on see, et piitsutamist kasutati karistusvahendina keskaegsetes kloostrites ja flagellantismi seostati ikka ja jälle religiooni, kasvatuse ja korraga.
Flagellantism teenib suguelus nii eneserahulduslikku kui stimuleerivat eesmärki kahe ja rohkema partneri vahel. Flagellantism oli ja on levinud mitte ainult erinevate rahvaste hulgas, enesepiitsutamine on tihedalt seotud sadismi ja masohhismiga.
Asi on selles, et nüpeldamise ajal suureneb nii pekstava kui peksja adrenaliini sisaldus veres, mille tagajärjel inimene erutub. See erutus on väga sarnane seksuaalsele erutusele. Valu- ja naudingutunne ühinevad ja kui meie mõistus seksuaalse erutuse korral niikuinii kaasa ei räägi, ei ole kumbagi erutust enam võimalik eristada.
See seletab ka ära, miks paljud inimesed – nii mehed, kui ka naised – poksi- või maadlusmatši vaadates lausa ekstaasi lähevad. Sellist erutusfaasi võiks nimetada flagellantistlik-vuajeristlikuks erutuseks. Olgu märgitud, et flagellantism esineb sageli spontaanselt. Kere peale saanu ei teadvusta endale, et ta elas läbi seksuaalse erutuse. Ta tunneb ennast küll kriibituna, kuid mitte karistatuna. Ei tohi unustada, et vitsutamise ajal koguneb veri lööke saadavasse kehaossa (üldreeglina tagumikku või reitesse), stimuleerides automaatselt genitaalse piirkonna erutust.
Peksja aga imestab mõttes selle üle, miks ta pärast karistamist nii raskelt hingab — andis ta ju lööke kõigest vitsa või rihmaga. Nagu juba öeldud, sarnaneb ka peksja erutus seksuaalsele erutusele. Oli aegu, mil flagellantism muutus massiliseks. 1349. aastal möllas Saksamaal katk. Ungarist saabunud mustlasnaised rebisid endalt riided seljast ja piitsutasid üksteist vastastikku. Suur katkulaine oli inimesed nii ära hirmutanud, et abi otsiti igast vahendist. Massihüsteeria levis. Tuhanded inimesed ühinesid enesepiitsutajate rongkäikudesse.
„Terved flagellantide hordid rändasid risti ja põiki läbi Euroopa. Mehed, naised ja lapsed nüpeldasid üksteist jumala suurimaks auks ja kiituseks,” tähendas keegi kroonik oma ürikus.
©Peter Hagen
