Evita Perón – hoor või pühak?

„Don’t cry for me, Argentina…“ laulab 1996. aastal valminud filmis „Evita“popstaar Madonna. See on Evita Peroni, Argentina kunagise diktaatori Juan Peróni abikaasa Evita saatuselaul, liigutavalt ilus. Ja pärast seda filmi on 1952. aastal surnud Evita populaarsus jälle tõusnud.

Evita dikteerib moodi ja parfüüme, Evita vaatab vastu raamatukaantelt ja postritelt. Madonna võttis rolli eest vastu Kuldse Gloobuse. Aga kõige kindlamini elab Evita argentiinlaste südameis, niisama elavana nagu üle kuuekümne aasta tagasi.
 María Eva Duarte de Perón (ka Eva Ibarguren) sündis 7. mail 1919 Argentinas Los Toldoses 300 kilomeetri kaugusel Buenos Airesest. Ta oli oma ema Juana Ibargueni (1894–1971) viiest vallaslapsest noorim. Tema isa Juan Duarte (s 1872), haljale oksale jõudnud sulase järeltulija, saabus Los Toldosesse 1908. aastal. Ta ostis maatüki, ehitas koloniaalstiilis maja, tõi kohale naise ja kolm tütart, palkas teenijad. Viimaste seas ka Juanita Ibargureni, kes oli turumüüjanna ja kohaliku karjuse juhuslikust suhtest sündinud laps.

Juanita oli noor ja ilus, sestap polnud midagi imestamisväärset selles, et ta varsti Los Toldose ainsa rikka mehe voodisse sattus. 1910. aastal sündis nende esimene tütar Blanca, pärast mida jäi Juanita peaaegu üheksaks aastaks don Juani ebaseaduslikuks naiseks, sünnitades ajapikku veel neli last.
Kui Juan Duarte 1924. aastal autoavariis hukkus, tegi tema seaduslik naine Juanitaga otsekohe lõpparve ja käskis tal linnast kaduda. Juanita siirdus Juanini, kus esines Duarte lesena ja asutas oma kasinate säästudega suursuguste preilide pansioni. Selle peamiseks kaunistuseks said tema teismelised tütred Blanca, Alice ja Herminda, kellele heitsid silma kõik kohalikud peigmehed. Varsti läksid tüdrukud mehele jõukatele härradele „seltskonnast“.
Evale tundus selline perspektiiv ebahuvitav. Hädaga pooleks algkooli lõpetanud, kuulutas ta, et kavatseb sõita Buenos Airesesse ja saada näitlejaks. Ta oli kohalikus raadios esinenud luuletuste lugemisega ja oma südikusega ära võlunud kuulsa laulja Austin Magalize, kes oli 1935. aastal Juninis kontsertreisil. Eval õnnestus tema jumestustuppa tungida, pärast mida Magaliz ta Buenos Airesesse kaasa võttis, lubades mõnesse teatrisse sokutada. Eva kinnitas, et Magaliz oli tema esimene armastus, ent ajaloolane Nigel Contorn kinnitab, et enne „baritoni“ oli Eva jõudnud ära võrgutada juba mitu külalisnäitlejat, nende seas ka tangotantsija Jose Armani, kes sokutaski ta teatrisse „Comedia“.
1935. aasta märtsis toimus Eva teatridebüüt etenduses „Perezite maja perenaine“, milles ta oli laval umbes kolm minutit, palgaga, mille eest ei saanud tassi kohvigi. Et mitte nälga surra, poseeris Eva meesteajakirjadele. Hiljem, saanud riigi presidendi naiseks, ostis ta välja ja hävitas kõik arhiivifotod. Aga nagu kurjad keeled räägivad, teenis ta lisa ka prostitutsiooniga. „Ühel märtsiõhtul kohtasin teda kohvikus,“ meenutas aastaid hiljem näitleja Mario Puglieze, Magalize sõber. „Ringid silme all, jalasääred kriimudes, niisugune kõrend, et hale vaadata. Oma viieteistkümne eluaasta jooksul oli ta juba tutvust teinud elu kõige mustemate külgedega. Kui hüvasti jätsime, puhkes ta nutma. Selle visa, kõikides elusituatsioonides vastu pidanud tüdruku pisarad liigutasid mind sedavõrd, et võtsin ta kaasa. Veel samal õhtul helistasin Edmund Guinburgile, „Critica“ korrespondendile ja palusin jumala nimel aidata tal Evale tööd leida.“

Nii sattus Eva Rafael Firtuzo teatri „Liceo“ truppi. Firtuzole Eva meeldis. Ta võttis provintsitari oma hoole alla, lubades teha temast mitte ainult näitleja, vaid ka kaunitari, kellega pole piinlik kõrgemasse seltskonda ilmuda. Ja Eva hakkas enese kallal tööle – võttis näitlejameisterlikkuse tunde, harjutas žeste ja miimikat, õppis kosmeetika abil oma väärtusi rõhutama ja puudusi varjama.
„Kui ma Evaga tutvusin,“ jutustas üks tema sõbranna, „olid ta silmad kurvad, ta vaatas nii, nagu jätaks hüvasti – ei saanud arugi, mis värvi nad on. Nina suur, jämedavõitu, hambad kergelt esiletükkivad. Rind küll lame, aga figuur üldiselt mitte halb. Ta polnud nende naiste killast, kellele mehed tänaval järele vaatavad. Nüüd, kui mõtlen sellele, kui kõrgele ta lendas, küsin eneselt: kust õppis see habras, armetu tüdruk võimuga nii vabalt ümber käima, puudutamaks kõige hellemat inimeste südametes?“
„Polnud kuidagi võimalik õpetada teda elegantselt istet võtma, lauanõudega õigesti ümber käima, kinnise suuga toitu mäluma,“ jutustas näitleja Robert Sapache. „Aga kui ma teda aasta kahe pärast taas nägin… Kuidas nüüd öeldagi – kaunitar!“
„Kaunitar“ tajus enesel meeste tähelepanu ja sai võimaluse valida. 1938. aasta sügisel vahetas teatrilavastaja välja staaride ajakirja „Sintonia“ mõjukas kirjastaja Emilio Corstulovitš. Tema üüris Evale korteri mainekas rajoonis ja aitas tal tööle saada raadiosse.
1939. aasta suvel jättis Eva kirjastaja maha ja läks produtsent Santiago Arriete juurde, kelle sidemete läbi sai teisejärgulise rolli filmis „Vaprate taak“. Selle filmi võtetel tutvus ta juuksur Julio Alcasariga, kellest sai tema elu suurim armastus. Kui Eva võimule tõusis, sai Juliost tema sekretär ja kõige usaldusväärsem isik, kes on jätnud hindamatuid mälestusi.

„Kui me tutvusime,“ meenutas ta, „oli Eva umbes 23-aastane. Haiglaselt kahvatu, äratas ta mitte kirge, vaid kaastunnet. Veel olid tal õudsed tumedad juuksed, mis ta rohmakaid näojooni vaid rõhutasid. Ma hakkasin neid juukseid järjekindlalt heledamaks pleegitama. Tegin ta soengu iga korraga lihtsamaks. Võttis üsna palju vaeva keelitada ta üle minema rullidele. Kui ta lõpuks nõustus, sai temast absoluutselt teine Eva. Armetust ümberaelejast lõin ma jumalanna, aga siis ei saanud ta sellest veel arugi.“
Muidugi leidus teisigi mehi, kes pretendeerisid „Evita looja“ tiitlile, nagu näiteks kolonel Anibal Imbert, Argentina raadiominister, kellest sai Eva sponsor 1942. aastal ja Evast faktiliselt „Argentina hääl“. Loomulikult luges end täieõiguslikuks „Evita müüdi loojaks“ kolonel Juan Domingo Perón, kellega Eva tutvus 1944. aastal.
Selleks ajaks oli 48-aastane Perón juba küllalt populaarne. Elitaarse sõjakooli lõpetanu, Mussolini ja Hitleri isiklik sõber (Perón oli aastatel 1936-40 Itaalias ja Saksamaal sõjaväeatašeeks) veendunud fašist, oli ta Argentina „kolonelide looži“ tõeline hing. Nõnda nimetati keskastme ohvitsere, kes organiseerisid vandenõu „kindralite looži“ vastu. Pärast 1943. aastal toimunud riigipööret määrati Perón sõjaministriks ja asepresidendiks.

Loomulikult oli Perón valitsusest esimene, kes siirdus San Juani linna varemetele Andide jalamil, mille oli maapinnalt pühkinud tugev maavärin 15. jaanuaril 1944. Päev hiljem jõudis sinna ka Eva, kelle tollane armuke Anibal Imbert oli vastutav korjanduste kampaania organiseerimise eest kannatanutele. San Juanis kutsus minister Imbert Peróni avama katastroofi toetuseks korraldatavat festivali. Täpselt kell kümme õhtul kohtusid Evita ja Perón parterilooži esimeses reas. Ja siis ütles Eva Perónile sõnad, mida enese kinnitust mööda valmistus ütlema juba ammu. Ta oli „rahva-koloneliga“ juba mitu korda möödaminnes kokku puutunud, aga saatus ei jätnud neid iialgi kahekesi.
„Kolonel,“ lausus Eva, puudutades ta mundri varrukat.
„Mida sa soovid, tütarlaps?“ kostis mees, pead pööramata.
„Aitäh, et te olemas olete.“

Argentina arhiivides on 16 filmilinti selle festivali algusest. Ja igal neist on näha, kuidas Eva sõnad märki tabasid – kolonel võpatas ootamatusest ega saanud minuti jooksul silmi tundmatult ära. Veel ühel lindil näidatakse festivali lõppu: Eva võtab kolonelil käe alt kinni ja nad lahkuvad saalist koos.
Muide, esialgu polnud suhted Evaga „rahva kolonelile“ ei enamat kui järjekordne armuafäär. Siiski tegi Perón Evale ettepaneku koostööd teha. Ta aitas Eval saada poliitilise raadiosaate „Tulevikule vastu“ juhiks, mis reklaamis Peróni tegevust. Kindral üüris talle uue korteri Buenos Airese südames ja hoolitses selle eest, et Evale antaks roll stuudio Pampa Films filmis „Tsirkusekavalkaad“.
Perón ilmus stuudiosse paar-kolm korda nädalas,“ meenutas Julio Alcasar. „Jõi direktori ja näitlejatega matet ja lukustas end siis koos Evaga teatri tualetti. Tollal värises Eva hirmust Perónile meelehärmi valmistada. Ükskord palus ta mul enesele õpetada, kuidas söögilauas käituda, sest aeg-ajalt põikas Perón koos tähtsate isikutega tema juurde sisse lõunat sööma. Õpetasin siis talle: kahvel, nuga ja lusikas võta kätte varrest. Kui pokaali tõstad, suru väike sõrm maha, aga kõige paremini õpetas teda tema instinkt. Veel oli tal probleeme raskete sõnadega, mida ta kasutas, taipamata nende tähendust. Kuulsin kord näiteks, et ta ütles „lähen dentoloogi juurde“, dentisti asemel…“
Pärast filmivõtete lõppu oli Eva raske valiku ees. Kindral nõudis, et ta elaks nagu tavaline liignaine, valmis armukest vastu võtma millal tahes. Ent Eva tahtis jätkata näitleja karjääri, pealegi ei uskunud ta suhte tõsidusse. Peróni tasemel poliitik võis ta iga hetk maha jätta hirmust määrida oma mainet sidemetega sellise naisega nagu tema.
Tegelikult mõtles juba Peróngi suhte katkestamisest. On säilinud Eva huvitav iseloomustus Peróni päevikust: „Majateenija kuningannaliku upsakusega. Agressiivne, naiselikkust mitte kübetki. Pealaest jalatallani kõlinaid täis riputatud – preemiad talutud alanduste eest. Pika vihaga. Südametunnistuseta. Läbinisti häbitu.“

Ent kõik muutus 1945. aastal. Pärast Teise maailmasõja lõppu lagunes ka Argentinas fašistlike kolonelide režiim. Perón arreteeriti ja teda ootas mahalaskmine. Aga Eva päästis ta, esinedes raadios üleskutsega Peróni kaitseks. Ja tänavale valgus tohutu hulk hullunud argentiinlasi, valmis oma „rahvalikku koloneli“ kaitsma. Selle tulemusena olid võimud sunnitud Peróni vabaks laskma, ja sama päeva õhtul ilmus ta presidendipalee rõdule… koos Evaga. See oli ajalooline hetk. Kindral tänas argentiinlasi. Siis pöördus rahva poole Evita – ta jutustas oma armastusest selle suure mehe vastu.
Loomulikult ei toetanud teda paljud. Järgmisel päeval, kui ta limusiinis presidendipalee juurde sõitis, peatas teda kamp üliõpilasi „Punasest Rindest“. Hüüetega „Surm müüdavale lipakale!“ peksid nad autoaknad puruks, tirisid Eva asfaldile ja peksid kaigastega läbi. Juhuslikult mööduvad sõdurid päästsid ta. Murtud käte ja jalgadega Evita toimetati haiglasse, kust Perón viis ta oma sõbra villasse San-Nicolases. Seal veetis Eva uuesti kõndima õppides mitu kuud.
Niipea kui Eva paranes, kuulutas Perón kohe argentiinlastele oma abielust naisega, kellele võlgneb oma elu. 1945. aasta detsembris, kui Perón kandideeris riigi presidendi ametikohale, sõlmiti nende abielu La Plata vanas kirikus. Pärast abiellumist muutis Eva oma nime ja selleks sai Maria Eva Duarte de Perón. Nimi Evita aga on deminutiiv nimest „Eva“, mida ta ise eelistas levitada.
Kuigi Evita ei olnud eriti haritud, omas ta silmapaistvat poliitilist taipu. Seitsme aasta jooksul, mis Evita Peróni kõrval veetis, oli tema peamiseks eesmärgiks saavutada kõrgema seltskonna tunnustus, austus ja armastus. Evita põlgas banaalseid tööstusmagnaate ja miljonäridest lehmakaupmehi, püüdles tõeliste aristokraatide seltskonda. Aristokraatlikest suguvõsadest põlvnenud rikkad aga jäidki Evita peale nina krimpsutama tema lühikese elu lõpuni. Elegantsetesse klubidesse, eelkõige koorekihi Jockey Club’i polnud tal õigust sisse pääseda.

Seda kõike silmas pidades klammerdus Evita Perón seda enam rahva külge. Ta kinnitas, et tema tõelised sõbrad on lihtsad inimesed, need, kel pole särkigi seljas. Ja rahvas armastas Evitat.
„Lugupeetava leedi uus roll,“ meenutas Julio Alcasar, „ajas Evita alguses segadusse. Alles eile oli ta raadioseriaalide näitlejanna, kes oma armukestelt raha mangus. Üleöö sai temast „Primera Dama“, vabariigi kõige kuulsama kindrali naine. Igal inimesel võtaks selline muutus pea ringi käima, ammuks ajal, mil Argentinas peeti naist ainult oma mehe tähelepandamatuks varjuks. Kuid mitte Evital. Tunnetades, et tal on võim inimeste saatuste üle, muutus tema olek suursuguseks ja majesteetlikuks. Mäletan, kuidas ta 4. juunil 1946, presidendi ametisse õnnistamise päeval, piduliku Te Deumi helide kõlades peaaegu teadvuse kaotas. Mulle jäid mällu ta hirmust kokkusurutud huuled, umbusaldav pilk, mille ta tundmatutest nägudest õuduses üle käia lasi. Ent õige varsti harjus ta oma uue rolliga. Siitpeale ei suutnud enam keegi tema pilku välja kannatada.“
1947. aastal suundus Evita Euroopa turneele nn „Vikerkaareturneele“. Teda tervitati rõõmuga Hispaanias, kus Evitat võõrustas diktaator kindral Francisco Franco. Evita tegi Roomas audientsi ka paavst Pius XII-le ja reisis edasi Pariisi, kuid jättis ära kavandatud visiidi Inglismaale, sest talle ei antud luba ööbida Buckinghami palees.
1949. aastal rajas Evita Perónista naistepartei, massiorganisatsiooni, millel oli tuhandeid kohalikke kontoreid. Evita sai maailmas kõige enam fotografeeritud naiseks. Kaunis, alati moodsalt riides ja näivalt väsimatu töös Argentina vaeste heaks, sai temast ikoon, kui ta oma mehe Juan Peróni kõrval Argentinat valitses – kuigi küll mitteametlikult.
Kord külastas Evita leeprahaigete kolooniat. Nakkusohtu eirates suudles üks haigetest teda seal otse huultele. Üks haigla töötajatest püüdis õnnetut takistada, kuna Evita karjatas: „Ära tee seda mitte iialgi enam! See on asi, mille eest minul karistust kanda tuleb!“ Öeldust võib järeldada, nagu seda nii mõnedki kaasaegsed arvasid, et oma sügavas südamesopis pidi Evita Perón endalegi tunnistama, et tema enesearmastus ja egoism jäid alati suuremaks kui ligimesearmastus.
Evita vastased pidasid teda koguni endistele natsidele kaasatundjaks. Tõsi, tema mees Juan Perón aitas Barcelonas asunud Argentina saatkonna kaudu põgeneda Lõuna-Ameerikasse paljudel kuulsatel natsidest sõjakurjategijatel, kelle hulgas olid dr Josef Mengele, Adolf Eichmann, Klaus Barbie ja veel palju teisi. Kuigi Evita võis sellest kõigest teadlik olla oli ta fašismiideoloogia mõistmiseks liiga lihtsakoeline.

Muutused Eva iseloomus tulenesid kurvast diagnoosist, mille panid arstid pärast seda, kui ta tudengitelt peksa sai – Evita kaotas võime lapsi saada. Perón kaotas igasuguse huvi Eva kui naise vastu, ja viimane taipas, et suudab teda kinni hoida ainult kui liitlane. Ta lõi kohe terve spioonide võrgu ministritest ja sõjaväelastest, kes teda kõigega kursis hoidsid. Üks tollastest ajakirjanikest kirjutas: „Kõik, mis Perónis puudus või mida ta omas ainult algelises vormis, mida ei jätkunud selleks, et saada maa oma võimu alla ülevalt alla, tegi ära Evita, või sundis Peróni tegema. Praktiliselt oli Perón naine, Evita mees.“
Perón tunnustas igati Evita tulekut poliitikasse, mõistes, et revolutsioon vajab oma sümbolit, ikooni. Selleks otsustas tema karm sõjaline režiim teha Evita, mängides osavasti Lõuna-Ameerikas valitsevale traditsioonilisele ema- kui riigihoidja kultusele. Vaatamata sellele, et Evital enesel ei saanud lapsi olla, sai ta korraga 7800 vaestest perekondadest pärit lapse emaks. Kogu Buenos Aires oli täis kleebitud plakateid tekstiga „Eva Perón – isamaa ema!“ Eva jagas tasuta kortereid kõige vaesematele, teda hakati kutsuma „vaeste madonnaks“.
Kogu rahvale sai teatavaks Evita vastuvõturuumi aadress, jutulesoovijate järjekord hõlmas paar kvartalit. Eva sõitis pidevalt ringi, jagades raha rongiõnnetustes kannatanutele, avades vaestele koole ja haiglaid. Eva kui mitteformaalse riigijuhina reputatsioon levis ka väljaspool Argentinat – teda kutsuti ametlikele visiitidele. 1951. aasta mais saatis Jossif Stalin talle tõeliselt keiserliku kingituse – ehtsa hermeliinist peleriini.
„Sealjuures pidas Eva end alati ülal väga tagasihoidlikult, rõhutades igati, et töötab Peróni juhendamisel ja lihtrahva hüvanguks.“ meenutab Julio Alcasar. Kõikides oma etteastetes rõhutas Eva: „Ma armastan kindral Peróni ja tema üritust. Tema armastuse nimel olen ma valmis kõigeks – nii piinadeks kui surmaks!“

Evita eluajal pidasid paljud teda lupardiks, kõlvatuks naiseks, kes end võimu ja jõukuse tippu magas. Tema kohta väidetakse, et ta tegi halastamatult kahjutuks enese ja presidendi poliitilised vastased, upitas oma harimatud ja küündimatud sugulased kõrgetesse riigiametitesse; et ainuüksi väärisehteid oli ta ostnud 120 miljoni dollari eest. Kõmukroonikates irvitati omal ajal, et vaeste kvartalites abipakke jagamas käib presidendiproua Diori kostüümis, blondeeritud juuksed kunstipärasesse soengusse seatud…
Töötute, nälgijate, haigete ja kodutute meelest polnud Evita Perón isegi veel piisavalt uhkelt üles ehitud – neile oli ta kehastunud unistus: üks nende seast, talumehe tütar, kes mitte üksi Buenos Aireseni, vaid presidendipaleeni välja jõudis. Elegantne iludus, kes vaeste ja põlatute unistuse teoks tegi.
Naaberriigi Uruguay avalikkus soovitas Perónil kleit selga tõmmata, süüdistades Evitat haiglases julmuses ja rikkusekires. Liikus kuuldusi, nagu säilitanuks Evita eriseifides hukatud poliitiliste vastaste suguorganeid formaliinis. „Mõned neist süüdistustest olid põhjendatud,“ märkis hiljem Julio Alcasar „Purke genitaalidega ma ei näinud, aga tema kasukad ei mahtunud garderoobidesse ära. Paraku ei kahandanud selliste süüdistuste reaalsus mitte põrmugi seda pimedat armastust, mida tundis tema vastu rahvas.“
1951. aasta valimiste eel seati üles kaks kandidaati – Perón presidendiks ja Evita asepresidendiks. Perón ei toetanud Eva kandidatuuri, ja siis tuli Eva mõttele, et tema kandidaadiks esitamine peab toimuma avalikul üldrahvalikul koosolekul. „Elu seiskus kogu riigis,“ meenutab üks saadikutest. „Pilgeni täis rongid tõid inimesi pealinna provintsidest sentavotagi taskus. Neile võimaldati kõik tasuta, ka kabareed ja hotellid. Vabaõhukinodes vändati propagandistlikke filme Eva asutatud vanadekodudest ja lastelinnakutest. Tuhanded fännid tunglasid Tööföderatsiooni hoone trepil, et vaid suudelda tema kabineti ukse käepidet…“
Julio Alcasar sai tahtmatuks tunnistajaks Eva ja Peróni vestlusele neil päevil.
„Õige pea kuulutatakse välja sinu kandidatuur,“ ütles Eva magamistuppa tormanud Perón. „Sa pead tagasi astuma!“

„Ei tule mõttessegi!“ vastas Evita. „Mind ei sunni need litapojad, kes sind ära veensid, mind ei sunni ei preestrid, ei rikkad ega su pasapükstest soldatinärud! Sina ei tahtnud minu kandidatuuri esitada, eks ole? Nüüd võid vaid keelde hammustada – mind esitasid mu vaesed. Ma ei lase end porri tallata!“
„Ei soovita sul vastu panna. Mida varem tagasi astud, seda parem.“
„Tahaksin teada, miks. Selgita, ja ma rahunen maha.“
„Sa tead sama hästi kui mina, milles asi.“
Hetkeks võttis maad vaikus, siis oli taas kuulda kindrali vaikset häält: „Sul on vähk. Sa sured vähki, ja sinna pole midagi parata.“
Ma ei unusta kunagi plahvatuslikke õudusenuukseid, mis tulena põletasid. Evita hakkas karjuma: „Pask! Pask! Sa oled litapoeg! Mina sidusin end kõige sellega, kuna sina seda tahtsid. Võtsid mu tantsima, eks? Nüüd ma tantsingi!“
Ametliku versiooni kohaselt varjas armastav mees Evita eest õiget diagnoosi kuni tema surmani. Kui uskuda Evita lähimat abilist, siis Perón kuulutas talle surmaotsuse, et peatada ta tõus kõrgeima võimu juurde. Ta mõistis väga hästi, et kui Evast saab asepresident, ei jää tema presidendiks kuigi kauaks.
Evita kandidatuur võeti maha. Pärast Peróni inauguratsiooni 1952. aasta juunis anti tema naisele „rahva vaimse juhi“ sümboolne tiitel.
Presidendist abikaasa Juani südames, kes oli tüüpiline Lõuna-Ameerika macho, ei leidnud Evita tõelist armastust. Mees sundis ta lihtsalt mikrofoni taha, lasi Evital kõnesid pidada, kasutades ära tema populaarsuse rahvamasside hulgas. Evita karisma oli Peróni diktatuuri üks kindlamaid tugisambaid.
Argentina rahva ees on Evita Perónil siiski suuri teeneid. Tema lõi riigis ratsionaalse sotsiaalkindlustuse süsteemi, tänu tema aktiivsele tegevusele said Argentina naised 1947. aastal valimisõiguse, tema saavutas ka palgatõusu töölistele. Evita eestvedamisel ehitati riigile üle tuhande kooli ja tosin haiglat ainuüksi pealinnas Buenos Aireses. Tänini on säilinud haiglavoodid, mis kannavad Evita Peróni initsiaale. Iga nädala kolmel päeval võttis ta vastu kodutuid ja abivajajaid, andis neile raha, aitas kortereid hankida ja neid esmavajalikugavarustada. Tuleb tunnistada, et naistele valmisõiguse andmine aitas olulisel määral kaasa Juan Peróni teisele ametiajaks valimisele.
1952. aasta juunis teadis Evita haigusest juba kogu riik, kuigi ametliku versiooni kohaselt ei põdenud ta emakakaelavähki, vaid leukeemiat.
Evita haigusest sai Perónistliku režiimi kõige ulatuslikum propagandakampaania. Iga päev anti raadioreportaaže tema tervislikust seisundist, terves riigis peeti tuhandeid missasid „vaeste madonna“ tervise eest. Kui presidendipalee vastas ilmus seinale silt „Elagu vähk!“, algas riigis klaperjaht aristokraatidele ja opositsionääridele, kes Perónistide arvates oma nõiarituaalidega Evita surma lähendasid. Kogu riigis püstitati altareid, mille ees inimesed said „äranõidumist“ peletada. „Kardeti apokalüpsist – ilma Lootuse valitsejannata pole lootust, ilma Rahvuse vaimse juhita tuleb lõpp,“ märkis üks USA ajakirjanik. „Evita oli väga mõjuvõimas naine eluajal, ja sai veelgi mõjuvõimsamaks, olles suremas.“

Kui ravimatult haige Evita esines valitsushoone Casa Rosada rõdul viimast korda rahvale kõnega, kutsus ta liigutatult Plaza de Mayo väljakule kogunenud sadu tuhandeid inimesi üles oma cabecitas negras’d (mustpeakesi) armastatuddescamisados’te (särgitute) juhile kuni lõpuni järgnema. Ta suutis veel vaevu püsti seista ja pärast oma väga emotsionaalse kõne lõppu langes abikaasale kaela ja nuttis lohutamatult. Seda stseeni mängis Madonna liigutavalt Andrew Lloyd Webberi muusikali (1976) põhjal tehtud filmis „Evita“, esitades laulu „Don’t cry for me Argentina“.
Umbes pool aastat enne Evita surma, kutsuti Saksamaalt kohale tolle aja üks parimaid emakakaelavähi spetsialiste, koloskoopia (emakakaela optilise vaatluse riist, mis suurendab nähtavust 15–30 korda ja on peamine abivahend emakakaela vähieelsete seisundite ja algava vähi avastamiseks) leiutaja ja kasutuselevõtja Hans Hinselmann. 24. juulil 1952 saabusid Buenos Airesesse veel kaks saksa arsti, südame- ja veresoonkonnaspetsialist Paul Uhlenbruck Kölnist ja maksaspetsialist Heinrich Kalk Kasselist. Kuid Evitat päästa polnud enam võimalik, kaks päeva hiljem ta suri. Muide, emakaelavähki haigestunud Evita elu oleks saanud päästa, kui tema ihuarst poleks nii küündimatu olnud. Selle asemel, et uurida kõhuvalu põhjust, ravis arst ainult haiguse sümptoome, määrates Evitale morfiumi ja teisi valuvaigisteid. Nii jäi tegelik haigus pikka aega avastamata. Kui lõpuks pandi õige diagnoos ja Evitat opereeriti, oli lootusetult hilja, sest siirded olid levinud juba kogu kehas.
Kuigi Evita oli palunud end testamendis matta perekonna hauakambrisse, ilma et kellegi käed ta keha oleksid puudutanud, ei kavatsenudki Perón naise viimast tahet järgida. Isegi surnud Evita pidi tema partei üritust teenima.
Peróni korraldusel toimetati Evita põrm dr Pedro Ara laboratooriumi, kus see balsameeriti. See läks üsna kergesti tänu sellele, et Evita enne surma nagu ära kuivas. Aga Ara tegi tõeliselt imet – aastase töö tulemusel saavutas ta tänu kaasaegsetele kemikaalidele selle, et Evita nägi välja veelgi elavam kui elusana. Nahk säilitas värskuse, naeratavad huuled puna – tundus, nagu oleks ta lihtsalt magama jäänud. Peróni korraldusel pandi Eva balsameeritud keha hüvastijätuks välja kaheteistkümneks päevaks. Ametiühingute konföderatsiooni maja hiigelsuurde saali, kus käis iga päev sadu tuhandeid inimesi. Endise raekoja tornikella osutid olid pandud ajale 20.25, mil „rahva vaimne juht Evita Perón suundus surematusse,“ nagu öeldi raadios edastatud teates. Igasse külla, igale väljakule rajati Evita pühamud.

Ei möödunud päevagi, mil keegi ei püüdnud eneselt tema lähedal elu võtta, lastes käiku noa või mürgikapsli. Lõpuks muutus lein massihüsteeriaks – riigi mitmest piirkonnast tuli teateid, et Evitat nähti taevas. Kogu maa kirjutas talle kirju. Liikus kuuldusi, et paljud said „Evita vastuse“ – lõhnastatud ümbriku tekstiga „ma suudlen sind ülalt taevast“.
Samal ajal andis Perón korralduse mausoleumi ehitamiseks, kus Evita puhkaks prožektorite valguses kristallist sarkofaagis.
Ent kõik see ei aidanud tal säilitada oma populaarsust. Ilma Evitata oli ta mitte keegi – armee keeldus talle allumast, algasid streigid ja protestiaktsioonid. 19. septembril 1955 toimus Argentinas riigipööre ja Perón põgenes riigist. Võimule tulnud sõjaväelased, häälestatud Peróni vastu, tagusid kildudeks Evita kujud, põletasid linnaväljakul ta arhiivid, korraldasid tema garderoobist häbi-näituse. Aga see ei aidanud.
Kui sõjaväelased otsustasid põletada Evita muumia, ilmnes, et see on kadunud. Eriuurimine tuvastas, et enne põgenemist oli Perón Evita salaja maha matnud. Kummaline oli see, et tuvastati neli matusekomandot, maetavad olid aga vahanukud. Isegi dr Ara ei teadnud, kuhu surnukeha sai. Ühesõnaga – Evita kadus jäljetult.
1960-ndatel hakkas Argentina taas huvi tundma oma „alalhoidja“ vastu, Levisid kuuldused, et Evita mingil imekombel varsti surnuist üles tõuseb, võtab võimu oma kätte ja maksab kätte väliskapitali raisakullidele. Paljudes kirikutes süüdati küünlad „püha“ Evita mälestuseks.

Kuna kindral Perón jätkas jonnakat vaikimist, avaldas press aina vasturääkivamaid versioone Evita surnukeha saatusest. Räägiti selle ärapõletamisest ja tuha puistamisest La Plata jõkke, selle matmisest Martin-Garcia saarele, tema äraviimisest Tšiilisse. Suur osa Perónistidest oli seda meelt, et Evita teatud tunnil nende juurde tagasi tuleb.
Juan Perón oli alguse eksiilis Paraguais, Venezuelas ja Dominikaani Vabariigis. 1958. aastal sai ta varjupaiga Hispaanias, kus ta 1961. aastal abiellus Maria Estella Martineziga, laostunud pankuri kabareetantsijannast tütrega.
1973. aastal kutsusid sisepoliitlisest saginast väsinud argentiinlased 78-aastase Juan Peróni taas presidendiks. Ta tuli koos oma kolmanda naisega „Eva nr. 2-ga“, Maria Estella Martineziga (s 1931), laostunud pankuri kabareetantsijannast tütrega, kes pidi rahva teadvuses asendama nende kunagist „alalhoidjat“. Kuigi Mariast (kes sai Perónilt n-ö uue eesnime Isabel) sai asepresident, ei võtnud rahvas teda omaks. Perónilt nõuti infot, kus asub tõelise Evita põrm. Selgus, et seda ei teadnud ka kindral.
Lugu oli järgmine. 1955. aastal, kui Perón Paraguaisse põgenes, varastasid armee luurajad sarkofaagi ja peitsid kinoteatrisse „Rialto“, kuhu see jäi kaheks aastaks. Lapsed olid kirstu lahti teinud ja arvanud, et selles on tavaline mannekeen.
Siis viidi muumia sõjaväelattu. Neli aastat hiljem peitis selle oma koju eriteenistuse major Arandio. Kui tema naine huvi tundis, mis kastis on, tühjendas major naise kehasse terve laengu. Arandio läks tribunali alla, Evita põrm toimetati aga Itaaliasse, kus ta Maria Malgistrise nime all Milano kalmistule maeti. 1971. aastal viidi Evita põrm Hispaanias eksiilis viibiva Juan Peróni korraldusel salaja Madridi.

Pärast Peróni surma 1. juulil 1974 sai Maria presidendiks. Nii vastutusrikka ameti jaoks polnud tal ei teadmisi ega eeldusi. Ta oli lihtsalt peronistide marjonetiks. 23. märtsil 1976. aastal kukutasid sõjaväelased Isabel Peróni ja panid ta pikaks ajaks koduaresti. Igasugust opositsiooni allasuruv ja vähemalt 30 000 inimelu nõudnud sõjaväeline diktatuur kestis Argentinas 1983. aastani.
1974. aastal, pärast Juan Peróni surma, laskis Isabel Perón toimetada Evita põrmu Argentinasse, kus see 22. oktoobril 1976 maeti Buenos Aireses Cementerio de la Recoletta kalmistule Duartese perekonna matmispaika. Kirst asub 10 meetri sügavusel, katteks massiivsed terasplaadid.
Ent parimaks kaitsjaks kirstu uuesti varastamise eest on saanud aeg. Palju aastaid on möödunud, ja hauakambri umbselt lukus ukse juurde tagasihoidliku kirjaga „Perekond Duarte“ on lillede toomine ja küünalde süütamine peaaegu lakanud.
Paistab, et enam ei oota keegi Evita tagasitulekut. Ka jumalad surevad…

©Peter Hagen