Ernest Hemingway – elu nagu seiklus

Ernest Hemingway ja Mary Welsh elasid koos 15 aastat. See oli kirjaniku neljast abielust kõige pikem ja õnnelikum. „Ilma temata,“ kirjutas Hemingway, „olnuks mu elu tühi nagu pudel, millest on välja pigistatud viimnegi tilk.“

Pärast nende esimest kohtumist teatas Hemingway: „Mary, ma ei tunne teid üldse, aga tahan teiega abielluda. Te olete nii ilus – nagu lant! Tahan teiega abielluda otsekohe. Küllap tahate teiegi ükskord mulle naiseks tulla. Jätke lihtsalt meelde, et mina abiellun teiega. Täna, või homme, või kuu aja pärast või aasta pärast…“ Nad tutvusid Londonis 1944. aasta mais. See juhtus restoranis, kus Mary Welsh koos kirjanik Irwing Shaw’ga lõunat sõi (hiljem kujutas Shaw teda oma romaanis „Noored lõvid“ Louise’ nime all). Hemingway seisatas nende laua juures ja palus end „sellele võluvale blondiinile“ tutvustada.
„Võluv blondiin“ oli ameeriklanna, puuraiduri tütar, ajakirjaniku haridusega. Hemingwayga tutvumise hetkel oli ta 36-aastane ja abielus. Londonis töötas Mary ajalehes „The London Daily Express“ – valgustas sündmusi rindel, avalikustas pressikonverentsidel peaminister Winston Churchilli aruandeid.

Terve järgmise aasta kirjutas Hemingway talle kirju, mõnikord kaks tükki päevas: „Mu arm, see on pelgalt sedel, selgitamaks, kuidas ma sind armastan… Olen omadega põhjalikult sees, nii et hoia end siis minu või meie jaoks, ja me hakkame kogu jõust võitlema kõige selle nimel, millest rääkisime, ja üksinduse, valskuse, surma, ebaõigluse, surrogaatide, igasuguste hirmude ja muude vääritute asjade vastu; võitlema sinu, kaunikese eest, kes sa istud nii graatsiliselt voodil mu kõrval – ilusam käilakujust kõige ilusamas ja kõrgemas laevas, mis eales purjed heisanud või tuules kreeni kaldunud; headuse, truuduse ja meie armastuse eest.
Mary, kullake, armasta mind kõvasti-kõvasti ja alati, ja hoolitse mu eest, jõmpsikas, nagu hoolitsevad kõik väiksed oma vanemate sõprade eest…“
Selleks ajaks olid suhted Hemingway ja tema kolmanda naise Martha Gellhorni vahel juba lõplikult lagunemas. Sõja alguses viibis Martha rinnetel – ta oli sõjakorrespondent nagu ka Mary Welsh, ja paistis silma erakordse vaprusega. Hemingway kahetses, et oli õpetanud ta hästi kirjutama ja tulistama. Ise jäi ta paika Kuubale, mida pidas „oma baasiks“, ja sellesse (oma elu viiendasse) sõtta ei kippunud. Tõsi küll – ta taglastas oma jahi „Pilar“ kuulipilduja ja kaitseseadmetega. Selleks tuli president Rooseveltilt eriluba saada. Jahiga käis Hemingway koos oma meeskonnaga jahtimas saksa allveelaevu, mis aeg-ajalt Kuuba rannavetesse ilmusid. Kuna aga „Pilari“ trümm oli mürsukastide kõrval tuubil ka vägijookidest, kujunes rannavete kaitsmine allveelaevade eest pigem kalapüüdmiseks ja napsitamiseks. Ja ikkagi rääkis Martha 1944. aastal ta nõusse hakkama ajakirja „Collier“ sõjakorrespondendiks.
Varsti pärast Mary Welshiga tutvumist sattus Hemingway autokatastroofi. Roolis polnud mitte tema ise, aga juht oli niisama purjus kui reisija – mõlemad said tõsiselt viga. Martha ei kiirustanud vigastatud mehe juurde, aga kui siiski Londonini jõudis, leidis Ernesti eest sidemete, lillede, pudelite ja… Mary seltsis. Mürgine Martha kommenteeris mehe „lahinguhaavu“, ja see sai lõpliku lahkumineku ajendiks. Nad lahutasid 1945. aasta detsembris. Hemingway, olles lahutusdokumentide kättesaamise hetkel Kuubal, andis korralduse teatada Maryle, et on vaba, oma sõbrannale… Marlen Dietrichile. Dietrich tõmbas selga meesteülikonna, ilmus kirjaniku armastatu ette ja mängis Hemingway nimel talle ette kirgliku armustseeni.
Mary sai lahutuse suurte raskustega. Sellepärast hakkas Hemingway Mary endist meest nõnda vihkama, et paigutas kord Pariisi luksushotellis Ritz tema pildi WC-potti ja tulistas seda revolvrist. Ning vigastas sellega veetorustikku sedavõrd, et hotelli mitu korrust üle ujutas.

Nad abiellusid märtsis 1946. Pärast pulma-õhtueinet läks noorpaar riidu. Mary meenutas, et hommikuks kaineks saanud Hemingway pani lustlikult ette: „Kuule, ärme enam kunagi abiellu, eks, kiisupojuke?“ Mary vastas: „Igatahes mitte teineteisega.“ Hemingway lisas: „Enam mitte kellegagi. Ma armastan sind endiselt.“ Ja nad leppisid ära.
Pärast pulmi sõitsid Mary ja Ernest sõprade kutsel Sun Valleysse jahile. Peatusid teel olles võõrastemajas ja öösel hakkas Maryl paha. Ernest viis ta kohalikku haiglasse, kus arst tuvastas diagnoosi: emakaväline rasedus, munajuha lõhkemine. Tuli teha viivitamatu operatsioon, aga kirurg ei jõudnud nii kiiresti kohale. Mary kaotas palju verd, ja hirmunud arst ütles Hemingwayle: „Olge mehine – see on saatus…“ – „Lollus!“ vastas Hemingway. „Saatust on võimalik vägistada, nagu naist, ja ta allub sulle!“ Ernest otsustas ise Maryle vereülekande teha, meenutades oma teenimist Punases Ristis Esimese maailmasõja ajal. Nõnda hoidis ta elu temas alles, korrates kui loitsu: „Eks, ärme enam kunagi abiellu…“ Kuni saabus kirurg. Nagu Mary hiljem kirjutas, aitas see imettegev fraas neil palju kordi päästa oma elu ja armastuse.
Kuubal asusid nad elama Finca Vigia nimelisse mõisa See oli esimene kord, mil Hemingway tõi noore naise majja, milles oli eelmisega elanud. Seni oli ta iga uue naisega alustanud elu puhtalt lehelt ja uues asupaigas. Aga Marthale, erinevalt Hemingwayst, polnud Finca Vigia kunagi koduks saanud – Martha polnud üldse kodukeskne.
Vaatamata kolmeteistkümnele teenijale (neist neli aednikku) oli villa jubedas seisukorras. Piisab märkimisest, et basseinis polnud vett iialgi vahetatud – lihtsalt lisati kloori. Mary tegi korda aia selle kuulsate mangopuudega (hiljem kiitles Hemingway sageli „18 sorti mangodega hommikusöögiks“), rajas juurviljaaia, remontis kõik lagunenud katused ja torud, koolitas välja teenijad. Aga mis peamine – tegi kõik selleks, et tema Ernest saaks rahulikult töötada. Ta ehitas mehele maja kõrvale stuudio – neljakorruselise lamekatusega torni, millelt paistis meri ja kaluriküla Kochimar, seesama, milles juhtus romaani „Vanamees ja meri“ aluseks saanud lugu.
Hemingway töötas iga päev hommikul kella viiest päeval kella kaheni, luges tingimata ära, mitu sõna sai kirjutatud. Muide, talle maksti honorari üks dollar iga sõna eest! Tavaliselt kirjutas 700–800 sõna päevas, aga tõusis laua tagant alles siis, kui juba teadis, millest kirjutab homme. Kogu selle aja jändas Mary tema armastatud koerte ja kassidega, mida oli mitte vähem kui 15, ja jumaldatud võitluskukkedega. Lõbustas pidevalt „Farmis“ külas viibivaid sõpru, kirjaniku poegi ja isegi tema endiseid armastatuid. Peale Martha jäid kõik kirjaniku eksnaised ja sõbrannad temaga suurepärastesse suhetesse ja sõbrustasid isegi omavahel.
Scott Fitzgerald rääkis, et Hemingwayl on iga oma naise jaoks üks romaan. Tema esimene armastus, kellest ta kirjutas romaanis „Hüvasti, relvad!“, oli medõde Agnes von Kurowsky. „Pidu sinus eneses“ on pühendatud Hadley Richardsonile, kellega ta tutvus Pariisis 1927. aastal ja kellega neil sündis poeg Jack. Hadley oli Hemingwayst 8 aastat vanem, aga mehe kinnihoidmiseks tal elutarkust ei jätkunud. 1927. aastal abiellus Hemingway Pauline Pfeifferiga, kellest kirjutas raamatus „Kilimandžaro lumi“. Pauline sünnitas talle veel kaks poega, Patricku ja Gregory, ent oli liiga „egoistlik“ – ei õppinud taluma mehe sagedasi „komandeeringuid“. 1940. aastal abiellus Hemingway Martha Hellhorniga, samuti suure egoistiga, nagu ta kinnitas. Tema osaks sai romaan „Kellele lüüakse hingekella“.

Mary polnud egoist. Tema ei võõrustanud „Farmis“ alandlikult mitte vaid mehe endisi naisi. 1950. aastal tuli tal lahkesti vastu võtta Ernesti uus jumaldatu, 19-aastane kunstnik Adriana Ivancich. Mary teadis, et mees on hull selle Itaalia noore aristokraadi järele – Hemingway jutustas Maryle kõik, sõnu valimata, pelgamata end avada. Ta ei kartnud kunagi Maryt kaotada, samastades selle oma meheõigusega.
Itaallanna majutati torni, Hemingway kabineti kõrvale. Noil päevil olid „Farmis“ külas tema sõbrad Cary Cooper, Marlen Dietrich ja Ingmar Bergman. Koos moodustasid nad Valge Torni Ühingu, mille liikmeteks arvati ka kõik kirjaniku armastatud kassid, kes elasid torni esimesel korrusel. Ühingu sihiks oli uurida kõiki Havanna baare. Õhtu jooksul võis Hemingway ära juua 12 portsjonit Hemingway Special’i, suhkruta daykiri ja kahekordse annuse rummi segu, peale selle täita termose „teemoonaks“. Pärast „uurimisretke“ peksis ta kodus nõusid puruks ja sõimas abikaasat selliste sõnadega, mis pani külalised sügavalt punastama. Hemingway ja Adriana armastus sai aluseks romaanile „Üle jõe ja puude varju“, aga raamatu pühendas ta Maryle. Cary Cooper märkis hiljem, et pole kunagi kohanud sellist andumust: „Mary armastab teda nagu laps oma isa, püüdes talle mitte millegagi meelehärmi teha.“

Ta õppis taluma veel palju solvavamaidki asju. Ükskord oli Kuubal külas Mary onutütar. Nad leppisid Hemingwayga kokku lõunatada tema „Pilari“ pardal. Mary ootas koos onutütrega kaks tundi, kuni ta lõpuks saabus, kaunikesti purjus ja noore prostituudi saatel, keda Hemingway kutsus Ksenofoobiaks. Ja ei mõelnudki vabandada, vaid kuulutas, et oli looma moodi väsinud „tööst galeeridel“ (uue romaani kallal) ja et Ksenofoobia ergastas teda.
Kunagi andis kirjanik Ezra Pound Hemingway esimesele naisele nõu, mida vankumatult järgis tema neljas naine: „Enamik naistest püüab oma mehi ümber teha. Ernie puhul oleks see kohutav viga.“
Ükskord ei kannatanud Mary siiski välja… Nad olid Hispaanias – ajakiri „Life“ tellis Hemingwaylt artikli härjavõitlusest. Tuues ettekäändeks, et tal on vaja Kuubal korda teha maja ja äsja omandatud jahimajake Ketchumis, jättis Mary Hemingway Pamplonasse omapead. Mõlemad majad ausalt korda seadnud, kirjutas Mary mehele kirja: nimetas ta käitumist „arulagedaks“, tema norimisi „solvavaiks ja alusetuiks“, teatades, et üürib enesele New Yorgis korteri ja lihtsalt puhkab.
Hemingway vastas telegrammiga: „Aitäh kirja ja tehtud töö eest. Kahjuks ei saa ma sinu järeldustega nõustuda. Austan su seisukohti, aga pole kategooriliselt nõus. Vabanda, et põhjustasin sulle nii palju ebameeldivusi. Armastan endiselt.“ Ja Mary jäi.
Sellise „päikselise ellusuhtumise“ eest, nagu Hemingway ütles, nimetas ta Maryt „minu tasku-Rubensiks“, lisades: „Kui ta kõhnemaks jääb, määran ta tasku-Tintorettoks“. Ja kordas nagu mana: „Armastan endiselt“.
Neid sõnu kordas ta aina, kui põetas Maryt pärast kaht üksteisele järgnenud lennukatastroofi Aafrikas. 1954. aastal läksid nad kaema Ida-Aafrika jugasid. Cessna piloot lendas ümber linnuparve, aga puudutas telegraafiliini, ja lennuk kukkus alla. Hemingway pääses kriimustustega, Maryl oli mitu ribimurret. Nad evakueeriti esialgu paadiga üle Victoria järve, siis lennukil. Ugandale lähenedes kukkus lennuk alla ja süttis. Mary sai tulehaavu, ta vasak käsi oli purustatud. Hemingway haavad olid palju tõsisemad, aga see selgus hiljem. Ta ise arvas, et sai ainult natuke põletada ja valvas unetuna Mary voodi ees, teel Aafrikast Veneetsiasse. Pärast seda masseeris ta seitse aastat, iga päev, õhtul ja hommikul, Mary liikumatut kätt. Mary ei uskunud, et see aitab, aga Hemingway ei jätnud vahele mitte ainsatki seanssi. Kaheteistkümne aasta pärast käsi tõepoolest „elustus“.

Oktoobris 1954 määrati Hemingwayle jutustuse „Vanamees ja meri“ eest (mis trükiti esmakordselt ära ajakirjas „Life“) Nobeli kirjanduspreemia. Teadet preemia saamisest tervitas kirjanik sõnadega: „Preemia on prostituut, mis võib sind nakatada halva haigusega, kuulsus – surma õde.“ Ja rõõmustas, et tal on arvestatav põhjus Stockholmi mitte lennata – pärast lennukatastroofe avastati tal pealuu-, maksa-, parema neeru ja sapikahjustused. Tõsi küll, neid kõiki pidas ta ise kriimustusteks, kuna tal oli ka tõsisemaid vigastusi. Ta pelgas publiku ees esinemist. Varem suhtus Mary ta hirmudesse kui veidrustesse – näiteks pelgas Hemingway telefoni teel rääkimist, nüüd hakkas kartma, et enam ei oska ta midagi kirjutada. Ja see hirm kurnas neid mõlemaid, sest selles oli Mary võimetu teda aitama. „Kirjaniku elu kulgeb üksilduses. Sest ta loob üksinda, ja kui ta on hea kirjanik, siis on tema pärisosa näha päevast päeva eespool igavikku või sellesinatse puudumist,“ seisis kirjas tema Nobeli-sõnavõtus. Selle luges ette John Cabbot, Ameerika suursaadik Rootsis.
Hemingway hakkas kirjutama mälestusi oma elu kõige õnnelikumatest aastatest (veedetud Pariisis), aga ei lõpetanud seda raamatut. „See on vapustav raamat. Ma tean, kuidas kõik peaks olema, aga mul ei tule midagi välja,“ kurtis ta Maryle.
„Mis toimub sinu arvates inimesega, kui ta mõistab, et ei kirjuta enam iialgi oma järgmist raamatut?“ küsis ta kord. „Pole tähtis, kui kaua sa ei kirjuta – päeva, aasta, kümme aastat, kui hingepõhjas tead, et ükskord suudad sa seda teha. Aga kui sul seda teadmist pole, muutub määramatus väljakannatamatuks nagu lõputu ootamine.“
Hemingway püüdis joomisega summutada oma hirmu, tänu millele ei suutnud enam normaalselt magada. Nendest joomahoogudest räägiti legende. Ükskord süütas ta põlema palmid maja kõrval, aga kui saabusid tuletõrjujad, jootis purju terve komando ja korraldas tuletõrjeautode võiduajamise ümber maja. Mary kannatas nurisemata välja tema etteasted, Hemingway lapsed süüdistasid Maryt tahtejõuetuses. „Te ei saanud millestki aru,“ ütles Mary ükskord. „Mina olen tema naine, mitte politseinik.“ „Ma armastasin teda ja tema tegusid, hiiglasuuri, tahumatuid nagu metsikuid graniidimürakaid,“ kirjutas ta oma mälestustes.
„Arvan, et halvim, mis ma elus korda saatsin,“ kirjutas Hemingway oma päevikus, „oli võitlemine oma armastusega. Naised lihtsalt armastasid mind, aga mina võitlesin nende armastuse eest. Sellepärast kaotasin kõik oma armastatud naised – nad ei kannatanud välja minu võitlust nende armastuse eest. Ainult mu viimane armastus oli ilma võitluseta.“

„Ärme enam kunagi abiellu, eks, kiisupoeg?“ kordas ta Maryle aina sagedamini. Hemingway nimetas teda kiisupojakeseks, Mary teda tallekeseks. No mis talleke oli Hemingway?! Aga sageli, kui ta tahtis Maryle meeltmööda olla, laulis ta inglise lastelaulu „Oli Maryl talleke…“ Nende viimasel ööl, vastu 2. juulit 1961, mille Mary ja Ernest veetsid oma Idaho osariigi jahimajakeses Ketchumis, meenutas Mary hoopis teist – itaalia laulu. Ta laulis seda voodit tehes: „Kõik kutsuvad mind blondiinikeseks, aga ma pole üldse blondiin…“ „Sellepärast, et patsid on mul ööst mustemad…“ kostis vastu Hemingway kabinetist. Mary hüüatas: „Head ööd, mu talleke, häid unenägusid!“ „Head ööd, mu kiisupojake!“ vastas Hemingway.
Hommikul vara, püüdes mitte kedagi üles äratada, laskus ta tasa trepist alla, võttis oma armastatud kaheraudse Bossi, laadis, toetas kaba põrandale, lauba raudadele, ja vajutas päästikule.
Viimasel eluaastal püüdis ta korduvalt enesele lõppu teha. Ükskord tabas Mary mehe laetud püssiga. Üritas ta tähelepanu sellelt kõrvale juhtida, viskas nalja, et vast poleks paha kõigepealt lahkumiskiri kirjutada. Saabunud arst, Hemingway sõber, võttis talt relva ära ja keelitas haiglasse minema. Kui nad olid autosse istunud, teatas Hemingway äkki, et unustas midagi maha ja läks majja, kus püüdis taas end maha lasta. Siis tahtis ta alla viskuda lennukist, millega teda Rochesterisse Mayo kliinikusse viidi. Aga ei õnnestunud – uks ei tulnud lahti.
Pärast Mary ja Ernesti ärasõitmist Ketchumisse (Kuuba revolutsiooni pärast) otsustasid kirjaniku lapsed, et isal areneb paranoia: ta kinnitas, et teda jälgivad FBI agendid. Nagu hiljem selgus, oli FBI tõepoolest Hemingwayd jälginud, kuna ta sõbrustas kuubalastega. Ta saadi nõusse kliinikusse minema. Mary üüris selle kõrval asuvas hotellis toa ja veetis kõik päevad mehe juures. Ta oli ainus inimene, kellega Hemingway suutis rääkida, kartmata, et teda hulluks peetakse. Millest nad rääkisid, on teadmata. Mary mainis vaid, et Hemingway naeris südamest, kuuldes, et ta on haiglas kirjas nimega Lord (jumal).
Kirjanikku raviti elektrišokiga. See kutsus esile osalise mälu- ja nägemise kaotuse, ent veelgi sügavama depressiooni. Kui tal paluti kirjutada paar lihtsat lauset Kennedy kohta kirjutatud raamatu jaoks, puhkes ta pärast mitmetunniseid asjatuid katseid oma arsti juuresolekul nutma: suur kirjanik ei suutnud maha saada isegi kõige primitiivsema fraasiga… Mary mõistis, mida see tema jaoks tähendas. Kirjaniku vanem poeg Jack Hemingway süüdistas isegi pärast 1966. aastat, mil tunnistati ametlikult, et kirjanik lõpetas elu enesetapuga (selle ajani varjati surma põhjust) Maryt selles, et too aitas Ernestil elust lahkuda: kuigi lukustas toa, kus asus püss, jättis võtme esikulauale – loomulikult meelega…
Mis siin ikka – kui Mary milleski süüdi oligi, siis ainult selles, et lubas talle „hoolitseda nii, nagu hoolitsevad oma vanemate sõprade eest kõik jõnglased“. Ja ta täitis oma lubaduse.
Mary elas oma mehest kauem tervelt veerand sajandit. 1976. aastal avaldas ta autobiograafia „Kuidas see oli“. Selle kohta ütles tema parim sõbranna, et kui selles poleks olnud juttu Hemingwayst, poleks see väljaandmist väärinud – Mary Welshi selles peaaegu pole. Elu lõpul jõi ta palju: rahu ei andnud mõtted sellest, miks ta selle neetud võtme lauale jättis. Aga ta ei suutnud seda peita – see olnuks alandav. Ernestile. Esmajoones mõtles Mary ikka temale…

©Peter Hagen