Elvis Presley – üksildane memmepoeg

22-aastasena oli kuningas Elvis saavutanud nii suure kuulsuse ja kogunud nii palju mammonat, et ta ei osanud rohkem tahta. Oma müütilises kõrguses troonib ta ka täna, aastaid pärast oma surma. 16. augustil 1977 suri Elvis oma Gracelandi maja teise korruse vannitoas. Elektrisinises pidžaamas langes ta näoli plüüsvaibale oma okse sisse. Surres oli ta inimvare, paistes 115-kilone lihamägi, kelle kehast leiti lahkamisel 14 erinevat meelemürki ja ravimit.

Elvis Aron Presley sündis Tupelp linnas Mississippi osariigis. Sealt mitte kaugel, New Albanys on sündinud kirjanik William Faulkncr. Minnes 10 miili teisele poole, jõuab Ameerika 20. sajandi suurima dramaturgi Tennessee Williamsi kodukohta Columbusesse.
Erinevalt Elvisest on kaks suurt kirjameest päriselt surnud. Keegi pole igatahes väitnud, et oleks kohanud Faulknerit pärast tema matusepäeva. Või et Williams maeti ventileeritavas kirstus, et seal puhkav vahast vale-Tennessee üles ei sulaks. Keegi pole üritanud ajalehtedele müüa fotot, kus Faulkner piilub sisse oma majamuuseumi aknast. Samuti ei väida keegi, et Williams on FBI salaagent ja sellepärast avalikkusest tagasi tõmbunud. Sest kirjanikud surevad ja maetakse maamulda. Nende tekstid jäävad elama, aga nad ise ei tõuse surnuist. Elvis elab ometi.

Elvis Presley
Elvis Aron Presley, mees, kellele oli määratud anda hääl oma sugupõlve muusikale, polnud aga oma sünnihetkel isegi mitte ainulaadne – ta oli üks kahest. Hetk varem ilmavalgele tulnud vend Jesse Garon Presley suri sündides.
Kõik algas kitarrist, mille vanemad ostsid, kui Elvis oli 11-aastane.ja seda sellepärast, et neil ei olnud raha jalgratta jaoks.
Ja siis läks lahti. Jumaldades tollast Ameerika tähte James Deani, hakkas Elvis mässama, temast sai hipi, ta kandis musta teksaülikonda ja põskhabet ning maalis nägu punase värviga.
Samal ajal oli ta kogu elu äärmiselt usklik inimene ja käis regulaarselt kirikus. Lõpetanud kooli, töötas ta veoautojuhina. Siis langeski tema osaks esimene tagasihoidlik õnnekilluke – 4 dollari eest õnnestus teha plaat, mille ta kinkis oma emale. Plaati juhtus kuulama ärimees Sarn Phillips, kes oli sageli rääkinud: „Kui ma leiaksin neegri hääle ja tundega valge noormehe, teeksin ma miljard dollarit.”
Nii algasid Elvise esinemised, tulvil seksi ja elujõudu. Tema õrn pilk, keerlevad puusad ja loomalik kirg hullutasid kõigis vanuses naisi, see oli massiline seksuaalne hullus. Juba 1955. aastal ostis Elvis oma esimese roosa „Cadillaci” ja kinkis selle emale. Presley esinemise skandaalne maneer vihastas algul kogu maailma, teda nimetati avalikult „ohuks tütarlastele” ja koguni sõimati. 1955. aastal sundis Miami politsei teda esinema, tegemata kehaliigutus!
1956. aastal teenis ta oma esimese miljoni, 1957. aastal ostis 23-toalise villa Memphises ja 30-aastaselt loeti teda kõige kõrgepalgalisemaks lauljaks muusikabisnise ajaloos – oma elu jooksul teenis ta üle miljardi.
Aastail 1961-1967 ta ei esinenud: olles läbi teinud sõjaväeteenistuse, keskendus ta kahtlase väärtusega meelelahutusfilmide tootmisele Hollywoodis. Pärast läks ta taas lavale.
Presleyt ei saa kadestada: raha ja kuulsus muutsid tema elu täielikuks piinaks. Päeval ei võinud ta tänavale minna, ta tunti ära ja hakati suurte karjadena jälitama, elada tuli öösiti, ümbritsetuna rohkearvulistest turvameestest. Armees oli ta hakanud tarvitama narkootikume (teda kutsuti koguni „liikuvaks uimastipoeks”), iseloom oli tal äge ja kapriisne, mõnikord tulistas ta püstolist televiisorite pihta.
Räägitakse, et Presley ainus tõeline armastus oli Priscilla Bole, Ameerika ohvitseri 14-aastane tütar, keda ta kohtas SLV-s aega teenides. Tema fotot oma emale näidates ütles Elvis: „Oma elus olen ma maganud vähemalt tuhande naisega, siin on lõpuks see, keda vajan!”
Suur armastus ei seganud lauljal teha aegajalt reide Hollywoodi ja murda seal südameid, kusjuures ta ei hoolinud mitte ainult näitlejannadest, vaid ka tavalistest naistest, kes on samuti õrnad, näiteks ühe kino kassaneiuga kestis tema romaan 14 aastat. Neiu kirjutas hiljem, et see olnud komfortne seks. Mis siis ikka, annaks Jumal igaühele sellist!
1967. aastal, kui Priscilla sai 21-aastaseks, nad abiellusid ja neil sündis tütar. Ent kooselu oli rõõmutu, Elvis kadus mõnikord kodust mitmeks nädalaks, tema liiderlikkus oli laialt tuntud. Priscillat ärritasid turvamehed, isegi oma kodus ei saanud ta rahu. Elanud oma mehega 5 aastat, lahkus Priscilla tema juures karateõpetaja Mike Stone’i juurde. 1973. aastal ta lahutas Presleyst, saades temalt kaks miljonit. Tubli naine! Selliseid mehi on vaja koorida, niikuinii prassivad kõik maha!
1972. aastal hakkas Elvis kokku elama pikakasvulise ja elegantse Linda Thomsoniga – Tennessee osariigi missiga, kes oli peategi tõeline neitsi ja rockikuningale truu. Elvise romaanid ei lõppenud, kord kutsus ta Lindat „armastama kolmekesi”, kuid naine ei nõustunud.
Viimase eluaasta veetis paksuke Elvis koos Ginger Oldeniga Memphisest, kellele ta kinkis tavakohaselt „Cadillaci” ja 85 000 dollarit maksva sõrmuse.
Niisiis oli Elvisel vähemalt tuhat daami enne Priscillat, arvutu hulk kuulsuse tipus, kui ta  oli noor ja terve, mõnikord kaks-kolm naist päevas, aga elulõpu poole muutus menüü tagasihoidlikumaks: narkootikumid hakkasid tunda andma. Ühe turvamehe sõnul ei meeldinud Elvisele suured rinnad, seevastu hindas ta saledaid jalgu ja ahvatlevaid tuharaid. Teda võlusid miniatuursed daamid, kellest hoovab naiselikkust. Teda häiris, kui daam oli abielus või tal olid lapsed. Oma magamistoas oli tal suur peegelja peegellagi, talle meeldis võtta oma voodistseene lindile. Kuningas suri vannitoas südamerabandusse 42-aastaselt. USA ja kogu maailm nutsid sügavas leinas, puhkes massiline hüsteeria, muruplatsid Presley maja juures olid täis austajaid, kes olid murest aru kaotanud, mõned tüdrukud väitsid, et olevat pärast surma olnud suguühtes tema viirastusega…

Surma-aastapäeva pidustused
Igal aastal 15. augustil rändavad tuhanded inimesed Gracelandi, plantaatorimõisa, kus Elvis elas 22. eluaastast surmani. On kuninga surmapäeva eelõhtu, küünaldemeri täidab liiklusele suletud Elvis Presley Boulevardi. Kui avatakse nootidega kaunistatud sepisväravad, tohivad esimestena püha haua äärde astuda eri maade fännklubide esindajad. Seejärel moodustavad nad, tõrvikud käes, spaleeri hauani viival teel.
Nüüd on Elvis meiega, usud temasse või mitte. Kogu öö vältav harras palverännak võib alata. Enne veel peab mälestuskõne Ameerika fännklubi president. Kõne lõpeb ühel häälel lausutud pühaliku vandega: We will always love you, ’til the end of the days. We will never part from you and your lo ving ways.
Isegi Elvise-kultuse pühapaiga maitsetus ja kitšilikus ümbruses, kus suured valged kaisukarud on vaheldumisi kollaste plastroosidega, tõmbub kaitsetu süda kaastundest kokku. Seda võib rõhutada rinda kinnitatud punase plastmass-südamega: The King isAlive in my Heart.
16. augustile eelneb Death Week – surmanädal. 1977 kannatas Elvis sel ajal nii hingeliselt kui ka kehaliselt. Mõtles palju surmast, rääkis sageli, et ema Gladys Presley oli surnud samuti 42-sena.
Ema valitses Elvise meeli sel nädalal erutavamalt kui iial varem. Ta nägi unes ka surnud venda Jesse Garoni. Lähedased olid Elvise Juuda kombel üle kavaldanud: paar nädalat varem oli trükist ilmunud endiste ihukaitsjate raamat, tulvil šokeerivaid tõsiasju. Elvisele tundus, et pärast 23 kuninga-aastat on ka publik temale selga pööramas.
Vaevalt, et Gracelandis lausutaks täna pühi toorusi ja süüdataks miljoneid küünlaid, kui kuningas oleks surnud väärikalt. Ent tema langes halvakspanu ja pilkamise ohvriks, pälvis autu surma ning tõusis seetõttu surnuist. Vääritu surm tegi Elvisest märtri, odava jumala massidele.
Tõstes Gracelandi pudipadi-poest ostetud Elvise napsiklaasi, jääb veel lisada: jooge, see on minu veri…

Meeletu sööst sügavikku
Jaanuaris 1973 jälgisid miljardid inimesed satelliidikontserti „Aloha from Hawaii”. See pidanuks olema Elvise estraadikarjääri kõrgeim tipp, ent täht oli puine, elutu ja masendatud. Ta oli hiljuti lahutanud Priscillast. Algas meelelahutustööstuse ajaloo kõige järsem allamägi, meeletu sööst sügavikku.
Suvi 1976 oli Ühendriikidele suur pidupäev – pühitseti riigi 200. aastapäeva. Paljud pidasid Elvist pühakuks, kuni… nägid teda esinemas. Elvis mõmises ja tuikus, ta nägu oli paistes, ta unustas laulusõnad ära, ta oli liiga paks, et ulatuda suudlema ihalevaid naisi.
Ent ta murdis imetlejate südamed taas, hoopis uuel viisil. Are you ajan? küsiti ja küsitakse sestpeale. Küsimuses sisaldub uut tüüpi ameerikalik väljakutse: kas olete võidelnud Elvise armees? Need, kes suudavad heaks kiita kogu 23-aastase presliaadi, Sun Recordsi plaadifirma ukselt Gracelandi vannitoani, on ustavaimad sõdurid.
Mis siis, kui Elvis oleks tookord elama jäänud? Ta oleks täna kindlasti tobe: ikka veel süsimustaks värvitud juustega ja oma valgesse atlassülikonda pressituna andmas haletsusväärseid lahkumiskontserte Las Vegases.
Et mõista, miks Elvis „elab”, ei pea olema isegi Elvise armee sõdur. Videolt võib vaadata, kuidas ta laulab oma laule: „This Tiine”, „You (God) Gave Me a Mountain”… Nagu laotaks me ette oma hinge sügavaimad kannatused. Rüütatuna kuldaja kalliskividesse, ei osanud ta ometi varjata oma sisimat mina ega valusaimaid haavu, nõrkust ja armetust. Publik nägi saladusi, mida Elvis enda eest varjata püüdis.

Kuninga teaduskonverents
Elvis pole sugugi ainus laulja, keda ei unustata. Ent ta on ainus, kellele pühendatakse igal aastal nädalane teaduskonverents.
1996. aasta suvel oli Mississippi osariigi ülikooli teaduskonverentsi teemaks „Elvis ja püha lõuna”. Seostes Elvisega käsitleti inimõigusliikumist ja Martin Luhter Kingi, lõuna gospelitraditsiooni, naisküsimust lõuna kirjandusloos, kaksikute teemat, Elvise imitaatorite ja graffitikraapijate hingeilma… Rääkimata Elvise mõjust Jaapani ja teiste Aasia maade kultuuridele. Elvise valgusel võib vaadelda mistahes teemat.
Konverentsi korraldajad püüdsid võidelda Elvise klantspildi vastu, mida Ameerikas publikule pakutakse. Neil on kaks mõjukat vastast: ülikooli juhtkond, kes peab Elvist liiga kergekaaluliseks, käsitlemaks teda akadeemiliste seinte vahel, ning EPE (Elvis Presley Enterprises), kes valvab kiivalt kujutluspildi üle, mida kadunukesest luuakse. 1997. aasta suvel oli konverentsi teemaks Elvise filmid.
Juba eluajal pakkusid Elvise karisma ja muusika ainulaadset ekstaatilist usku. See tegi terveks need, kes lummusesse uskusid. Alates esimesest esinemisest Memphises Overton Parkis (suvi 1954) viimaseni Indianapolise Market Square Arena’1 (26.06.1977) oli Elvis enese teadmata imearsti rollis.
Las Vegase aegset Elvist mäletab Ameerika publik kõige paremini. Tema pompoosset praalimist, mis ühtäkki muutus tõeliseks, ja laulu jõudu, mis sai publiku tundma, et Elvise võime armastust jagada oli taevalik.
Õlul viisteist kilo kaaluv keep, seljal kalliskividest Ameerika kotka, tõusva päikese või maiade kalendri kujutis, puusal lai vöö. Põhjuseta pole presloloogid tsiteerinud Vana Testamendi Exodusest kirjeldust ülempreester Aaroni riietusest.

Maja, kust Elvis on lahkunud
Paul Simon laulis kaheksa aastat pärast Elvise surma: „Ma lähen Gracelandi, miks, ma ei tea. Miski minus ihkab näha Gracelandi.”
Sama on tundnud paljud. Pärast seda, kui Priscilla Presley 1982. aastal avas rahapuudusel maja kaks alumist korrust publikule, on Gracelandi teinud palverännu 750 000 fänni ja uudishimulikku aastas.
1939. aastal ehitatud ilusa härrastemaja sisustus vastab 1960–70-ndate ettekujutusele luksusest. Tähelepanuväärne on Elvise täielik puudumine neist tubadest. Vaevaliselt meenub, et just selle valge klaveri taga laulis kuningas oma viimsel õhtul viimse laulu. Oli see nüüd „His Hand in Mine” või „He Touched Me”?
Graceland on püha naljanumber. Üks maja, kust Elvis on lahkunud.
Ent see maja on ka sümbol. Gracelandi kolimise ajal, paar aastat pärast oma esimest plaati, oli Elvis saavutanud juba kõik. Edu pööras ta elu pahupidi. Ta ei pidanud enam võitlema. See pärssis tahtejõudu ning energiat. Erakordne anne, üks Elvise õnnetustest, põhjustas tema muusikalise kokkuvarisemise. Elvis suutis olla kõik kõigile, oli aga liiaks innukas seda tõestama, kaotades nõnda võime oma annet säästa ja arendada. Elvis suutis väänduda millisesse muusikastiili tahes, end sellega sidumata – nii hääbus tema muusikast see kuulus dramaatiline noot.

Vapustav come-back
Kui karjäär takerdus ja eraelu murenes, sulgus Elvis endasse. Siit sai alguse suurushullustus, millest hiljem kujunes tema loomuse kandvamaid omadusi. Mis vaheldudes masendushoogudega, toitis tapvat enesehävitusmehhanismi.
Alates 1958. aastast – pärast Gladys Presley surma – asus Elvise karjääri valvama „kolonel” Torn Parker. Samal ajal algasid Elvise meeletud söömisperioodid ja amfetamiini kasutamine.
Parkerile meeldis müüa vaid teatud talle meelepäraseid trikke tegevat „ahvi”.1968 sõlmiti siiski leping NBC telekompaniiga, kavas oli ennenägematu jõulu-show, kus Elvis esineks stuudios väiksema seltskonna ees. Produtsent Steve Parker suutis üle aastate esimest korda murda Torn Parkeri mõjuvõimu. Tema arvates oli Elvise määratu anne täielikult raisku lastud minna.
Come-back show videot vaadates on kerge saada Elvise-sõduriks. Kuningas mustas nahkülikonnas, kenamana ja saledamana (eelnes spetsiaalne ravi- ja saleduskuur Havail) kui iial varem, esitamas oma elu parimat muusikat.
„Kui iganes on muusika voolanud verd, siis praegu,” kirjutas rock-esseist Greil Marcus.
Viimase lauluna esitas Elvis uue loo „If l Can Dream”. Neli korda. Seistes, põrandal istudes, põrandal lamades ja lõpuks üksi pimeda stuudio põrandal looteasendis. „Ta laulis Jessc’ile,” ütles Steve Binder. „See oli uskumatu.”
Midagi selle tele,.show kirglikkusest on säilinud ka veel Elvise esimesel come-back albumil „From Elvis in Memphis”. Seejärel ent Elvis vaid püherdas kuulsuses, kujutledes end kuningaks, kes ta alati oli väidetud olevat.

Elu surnud venna varjuga
1936. aastal pildistas kuulus majanduskriisiaegne fotograaf Walker Evans ka Tupelos. Võinuks minna ka nõnda, et tollal aastasest Elvis Aronist oleks jäänud vaid tundmatu lapsenägu kuulsa fotograafi pildiseerias.
Mississippi olija on Ühendriikide vaesuselt kolmas osariik. Laste suremus on seal suurim, kirjaoskamatuid kõige rohkem. Suurimaks müügiartikliks on praegu – nagu alati varemgi – puuvill.
Tupelo on osa nn. 1930-ndate piibliketi piirkonnast. Nelipühiusulises Lõunas pole taevas mitte mõiste, vaid eesmärk.
Tulevane kuningas sündis vaese valge põhjakihi hulgast. Presleyd kuulusid omakandi viletsamate hulka. Nagu emapoolne suguvõsa Smithidki. Kui suri Gladys Presley ema, tuli naabritelt laenata lina, et vanaproua väärikalt kaetuna maamulda panna.
Vaesus oli Elvis Presley sünni-eesõigus, tema pärand ja tema tulevik. Mis oleks saanud muuta viie sugupõlve pikkust traditsiooni?
Vanem vennake Jesse Garon küll suri sündides, ent ka kaduvikus sai temast42 aastaks Elvist edasi kandev jõud. Jõud, mis mõjutas kuninga mõtteid, tegusid, käitumist ja inimsuhteid.
Nick Cave tegi Elvise ja Jesse sündimisest laulu. Laul „Tupelo” (albumil „The First Born Is Dead”, 1985).
„Tupelos on äike, tänavatel tulvavad jõed ja must vihm peksab aknaisse. Vesi on valgunud plekk-katusega laudonni, mille betoonpõrandal lamab kangestunult noor ema, kõrval pudel ja kast ja heintest tehtud kätki.
Laupäev toob, mis pühapäev viib – esmasündinu sureb ja maetakse kingakarbis, mis seotud kokku punase paelaga. Kuningas kõnnib Tupelos, Tupelo, oo Tupelo! Ja kuningas viib oma taaga Tupelost.”
Iga inimene peab suutma elada oma varjuga. Varakult üksi jäänud kaksiku vari on teistest rängem. Kaksikute-uurijad väidavad, et ellujäänud kaksikus vallandub teatud käitumismall, lõppematu valu ja igatsus, eluaegne piin, väga isiklik ja hääletu taak.

Vastuoluline piiride ületaja
Elvis oli piiride ületaja, vastuoluline mees nii rassi-, klassi-, usu-, soo- kui ka seksiküsimustes. Radikaalne nähtus 1950-ndate Ameerikas: valge mees, kes esitas oma muusikat nagu must. Elvis murdis välja vaesusest, ent ei tundnud end küllusemaailmas iialgi kodus. Seksuaalselt oli ta kõikeneelavast emasuhtest tingituna vigane, kes oli võimetu pikaajaliseks ja seksuaalselt tasakaalustatud nais-suhteks. Aga temast sai ülemaailmne seksisümbol.
Sageli korratakse John Lennoni ütlust „Enne Elvist polnud midagi.” Ent jäetakse ära Lennoni lause teine poo): „Mitte midagi Lõuna valgele naisele.” Elvis sündis kultuuri, kus naine oli kasin, puhas, kiretu ja kõlbeline. Elvise ilmumisele reageerisid need sootuna kujutletud valged teismelised tüdrukud raevukalt. Kirik ja ühiskond mõistsid Elvise – nelipühiühiskonna kasvandiku -räpaseks ja lihahimuliseks. Patusüüdistustest oli Elvis oma karjääri algusaastail siiralt vapustatud. Jumalateenistus tähendas Elvisele gospelit ja laulu, rock’n’roll aga segu gospelist, ja kantrist. Ta oli ka androgüün, kes elas leplikult koos naiseliku poolega endas. Lapsepõlve ja noorukiea tuttavad meenutavad: ta oli ilus, lihtsalt ilus.
Viimastel aastatel elas ta ainult uimastite varal, sellele lisandus tüsedus. Ta kihutas ringi mootorrattaga, skandaalitses politseiga, mõtles endale välja vormiriietuse.
Naised meeldisid Elvisele ja ta nautis nende seltskonda, oli ühtaegu mehelik ja naiselikult õrn. Elvise arvukad armukesed (neid oli kuningal üle viiekümne) on teda kirjeldanud, kui meest, kes armus iga kord nagu esimest ja viimast korda. Andis end jäägitult tundele, nagu oma muusikaski.

Oma ema poeg ja mees
Kümnest fännist üheksa mõtlevad, et Elvis elab vaimus. Iga kümnes usub, et Elvis ei olegi surnud, väidab Elvise-kultust uurinud briti kirjanik Ted Harrison.
Osa fänne hindab ainult Sun Recordsi lindistusi, tunnistab aega vaid juulist1954 juulini 1955, aega „Thafs All Righti” ja „Trying to Get to You” vahel. Ülejäänud nutavad õnnest ka nähes Elvis On Tour videot 1970-ndate algusest. Ent kõiki huvitab küsimus: kuidas noor, uje, viisakas, sihiteadlik ja energiline Elvis sai muutuda viimaste päevade Elviseks. Tundub, et John Lennon teadis vastust sellelegi küsimusele. „Elvis suri, kui läks armeesse,” on ta öelnud. Tegelikult suri Elvis siiski juba natuke varem, koos oma ema Gladys Presleyga.
Kui Elvis sündis ja Jesse suri, sai ellujäänud pojast ema ainus rõõm. Vernon Presley oli isana null, tühine mehike, kes elas kodus ainult ajuti. 12-aastaseks saamiseni magas Elvis emaga ühes voodis. Gladys oli kirglik, armastav, suure omandikirega ema. Tema ja Elvise ühtepõimumine oli sügav, rikkumatu ja teisi välistav – hingeline intsest, millest Elvis ei toibunudki. Kolmainsuse tegi neist kahest Jesse Garon – kolmas, kes mõtetes ja juttudes oli alati kohal.

Elu ja karjäär
8. jaan. 1935 sündis koos sumult sündinud kaksikvenna Jesselga vaese poole-teramehe Vemon Presley ja tema naise Gladyse perekonda Tupelos Mississippis.
1948 kolis perekond Memphisesse Tennessees.
1954 lindistas Suni stuudios Memphises erasalvestusena laulu „My Happiness”.
1954 salvestas Sun Recordsi jaoks esimese singli „Thafs All Right Marna”.
1955 Paar hitisalvestust ja tema ulatuslik turnee seksuaalselt üleskütva lavashowga tegid „Elvis the Pelvis’e” tuntuks.
1955 Elvis müüdi pretsedenditu 35 000 USD eest RCA Recordsile.
1956 „Heartbreak Hotel” tõusis USA popmuusika, kantri ning rythm & blues’ edetabelite tippu. Rahvustelevisioon lisas tema kuulsusele sära, tehes temast vastuvaidlematult rock ‘n’rolli kuninga.
1956 oli oma esimese filmi „Love Me Tender” staar.
1957 ostis Memphises Gracelandi häärberi.
1958-60 kutsuti ajateenistusse USA armeesse ning teenis aega Friedbergis, Lääne-Saksamaal.
1959 kohtus peol 14-aastase Priscilla Beaulieu’ga, oma tulevase naisega.
1960 tegi algust terve rea edukate muusikafilmidega, album „Gl Blues” jäi USA edetabelitesse 111 nädalaks.
1967 abiellus Priscilla Beaulieu’ga.
1968 sündis tütar Lisa Marie.
1968 võitis oma esimese Grammy auhinna „How Great Thou Art” eest.
1968 „Elvise” TV esitus pälvis marulise kriitikamenu ning tegi ta laas kuningaks.
1969 Las Vegase comebacki-kontserdid tähistasid tema esimesi avalikke esinemisi pärast 1961. aastat.
1973 lahutas Priscillast.
16. aug. 1977 leiti 42 aasta vanuselt Gracelandist surnuna narkootikumi üledoosist põhjustatud südameatakki.

* * *

Tugev side emaga avaldab negatiivset mõju mehe kujunemisele ja mõjub pärssivalt tema loomulikule soovile suhelda vastassooga. Elvis Presley (1935–77) side emaga peaks olema üsna ilmekas näide. Oma esimese kauamängiva heliplaadi pühendas Elvis emale, esimese plaadi honorari eest ostis aga talle roosa Cadillaci. Pole midagi imestada, et emasse ülemäära kiindunud Elvise abielu karile jooksis. Ka elas ta oma ema surma (1958) väga raskelt üle. Elvis Presley kasuema Dee Presley väidab oma sensatsioonimaigulises raamatus „Elvise intiimelu ja surm”, et Elvis magas oma emaga. Sealjuures toetus Dee Presley teenijanna Alberta tunnistusele: „Elvis oli oma ema armuke. Ta tahtis oma poja jaoks sale ja ilus olla, näitas end pojale igal võimalusel alasti.” Majateenijanna sõnu kinnitas ka Elvise isapoolne vanaema: „Elvis ja Gladys magasid koos – piibelikkus tähenduses.” Elvise isa Vernon ei lasknud kolm aastat pärast poja sündi ema enam oma voodisse. Elvis magas oma ema juures. Gladys põhjendas seda Albertale nii: „Muidu käib ta unes ringi.”

Peter Hagen