Châlons’i Libahunt

Châlons’i Libahunt on suure hulga sarimõrvarite seas täiesti ainulaadne tegija. Talle esitati 1598. aastal süüdistus rohketes tapmistes, mis olid nii jälgid, et kõik asjassepuutuvad dokumendid hävitati pärast kohtupidamist. Isegi maniaki õige nimi on vajunud aegade hämarusse – kohtudokumentides nimetati teda ainult „deemonrätsepaks”.
Keskaegsel Prantsusmaal käis ohjeldamatu nõiajaht, mille kõige kurioossem vorm oli nn libahuntide jälitamine. 100 aasta jooksul anti üles vähemalt 30 000 arvatavat libahunti. Osa juhtumeid on seletatavad marutõvega, mis muutis inimesed agressiivseteks hulludeks. Teistel juhtudel võis olla tegemist nn soendtõve ehk libahunthullusega. See on vaimuhaigus, mille korral haige peab ennast hundiks. Too tõbi on ainuke võimalus seletada üldlevinud usku libahuntidesse, mida arvatakse olevat tekkinud 1000 aastat eKr. 400 aasta tagusel Prantsusmaal arvasid kiriku- ja riigitegelased tõsimeeli, et inimese muutumine hundiks on võimalik. „Deemonrätsep” Châlons’ist tiriti kohtupinki 14. detsembril 1598, libahundipaanika kulminatsiooniajal.
Pariisi kohtule räägiti, et rätsep meelitas oma ärisse terve rea pahaaimamatuid ohvreid – mida nooremad need olid, seda parem. Seal pani ta nende kallal toime veriseid perverssusi, enne kui lõikas neil kõrid läbi ja puhastas siis laibad nagu elukutseline lihunik. Siis sõi ta tapetud ära.
Elaja jäledusttekitavad tungid ajasid ta ka linna ümbruse metsadesse, kus ta „võttis hundi kuju” ja jahtis süütuid jalutajaid. Tema ohvrite koguarv ei ole teada, aga see ulatub kümnetesse. Mõrtsuka maja läbiotsimisel leiti keldrist tünnide kaupa lahustisse uputatud luid.
Châlons’i Libahundi põletamine toimus järgmisel päeval pärast kohut. Seda kogunes vaatama suur rahvahulk. Erinevalt paljudest teistest libahuntidest, kes hakkasid oma patte kahetsema sedamaid, kui esimesed tulekeeled nende jalgu limpsasid, ei ilmutanud „deemonrätsep” vähimaidki märke kahetsusest. Teda kuuldi ropendamas ja jumalat teotamas kuni viimse hingetõmbeni.

©Peter Hagen