Boy George – tütarlapsest meheks

Arrogants on vahva asi. Igaühel, kes on ilus, on õigus ennast arrogantselt üleval pidada, sest enamik meist on tõesti inetud.

Boy George

Popstaar Boy George, kellest seekord juttu tuleb, on olnud iidoliks miljonitele teismelistele ja tõeliseks luupainajaks nende vanematele. Lodeva ja äärmiselt naiseliku poplauljana astus Boy George 1980. aastal esimest korda üles. Ta riietus eriskummalistesse rõivastesse, minkis ja puuderdas end nagu edev plika. „Androgüünsuse prominentseim esindaja,” iseloomustas poplauljat plaadifirma Virgin 1990. aastatel. Pärast oma homoseksuaalset coming outi sai temast saanud popmuusika suurkuju, keda kas lausa jumaldati, vihati või maapõhja sarjati. Kahtlemata oli Boy George popmuusika maailmas tähelepanuväärne nähtus.
George Alan O’Dowd sündis 14. juunil 1961 Londonis. Lapsepõlves oli tal väga raske oma viie õe-venna kõrval tähelepanu keskpunkti sattuda. Tema isa oli väga äkilise loomuga. „Selle olen ma oma papsilt pärinud. Isa võis raevununa kogu toa segamini lüüa ja pärast seda rahumeeli küsida: „Kas ma tohin sulle teed pakkuda?” meenutas Boy oma lapsepõlve.

Mõiste popp oli Boyle alati midagi enamat kui muusika. Popp oli võimalus väljaspool kooli või siis tööpuudust ignoreerides leida tee karjääri tegemiseks. Popp oli šanss säilitada kirge ja lustimisrõõmu ka täiskasvanu asises maailmas. Popp oli võimalus määratleda oma seksuaalset identiteeti.
12-aastane George O’Dowd, nagu teda tollal veel kutsuti, nägi kord vanemate elutoas telekast David Bowie esinemist. „Peded,” hüüatas vanaema, kui mehed teleekraanil suudlesid. „Milline rõõm,” mõtles aga lapselaps endamisi.
Boy tahtis juba lapsena tüdruk olla. Ema tagant pani ta pihta tolle parfüüme ja aluspesu. Kui ta aga ühel päeval märkas peeglisse vaadates näol esimesi habemeudemeid, sulgus ta päevadeks oma tuppa ja valas seal kuumi pisaraid. 14-aastaselt sai temast tüüpiline 1970. aastate lõngus: ta kandis viikideta pükse ja õlgadeni ulatuvaid juukseid. Pärast koolivaheaega kooli naastes šokeeris ta oma pentsiku välimusega õpetajaid sel määral, et tal paluti koolist lahkuda.

Tõeliselt hästi tundis ta end pärast seda ainult Londoni homobaarides. Kuid isegi sealses tolerantses atmosfääris jättis ta oma ekstravagantse välimusega niivõrd kentsaka mulje, et paljunäinud homodki suhtusid temasse kui napakasse. Boy veetis oma päevi sellega, et tassis kaupa supermarketite lettidele ja akte ühest büroost teise. Tema tõeline elu algas öösiti, mil ta kolas ringi mööda diskoteeke ja tantsusaale, astudes üles kas nunna, geiša või maavälise olendina. Temasuguste lõnguste suurimaks unistuseks oli tollal näha oma fotot mõne bulvariajakirja klatširubriigis. „Kui õhtuti tundsin endale suunatud fotoobjektiivi,” meenutas Boy, „oli mul järgmisel päeval üles tõustes põhjust uut kostüümi välja nuputada.”
Veel enne, kui Boy oma esimese laulu kirjutas, sai tema lavaks tänav ja tantsupõrand.
„Me kõik tahtsime staarid olla,” meenutas Boy George, „ja me pidime lausa otsad andma, kui keegi teine ette jõudis.”

Oma esimesed muusikaalased kogemused sai Boy 1980. aastal. Malcolm McLaren kutsus ta oma showprojekti „BowWowWow”. Hiigelsuure viltkübaraga feminiinne nooruk pidi riietuma McLareni ideekavandite järgi. Boy krimpsutas nina. Oma kunstnikunimega Leitnant Lush oli ta veel kuidagi rahul, aga bänd, milles tal tuli viiendat viiulit mängida, teda ei rahuldanud. Varsti astus ta pundist välja. Üks heliplaadifirma pakkus talle soololepingut, kuid ka sellest ei tulnud midagi välja ja nii otsustas ta oma bändi luua. Selle esialgseks nimeks sai „Sex Gang Children”. Boy partneriteks olid Jon Moss, Mickey Craig ja John Suede. Peagi lahkus bändist Suede ning tema asemele tuli kitarrist Roy Hay ja bändi uueks nimeks sai Culture Club. 1981. aasta oktoobris astus bänd esimest korda publiku ees üles. Kuid juba teine esinemine Põhja-Inglismaal kujunes täielikuks fiaskoks. Boy: „Inimesed karjusid „Peded lavalt minema!”„ Tema aga karjus rahvale vastu: „Nimetage mind nagu tahate. Mul on nüüd teie raha ja ma ostan selle eest endale hunniku kulmuvärvi.” Kuid kõigest paar nädalat hiljem toimus läbimurre. Laulust „Do You Really Want To Hurt Me” sai 1982. aastal superhitt ning ansamblist Culture Club aastakümne üks edukamaid bände. htäkki muutsid paljud vanaemad, kooliplikad ja koduperenaised meelt ning vaimustusid sellest naiselikust lauljast, kes armastas väita: „Seks? Ma joon parem tassikese teed.” Isegi selline mees nagu Robert Mitchum ütles: „Noh, hästi, ta on homo, kuid selline, kelle ma adopteeriksin.”
Kui läheduses juhtus olema paar fotograafi, läks George alati daamide tualetti, sest ta teadis, et selline temp garanteerib tema sattumise kõmulehe „Sun” esiküljele. Boy: „Ma tahtsin tegelikult oma kõpskingade ja raseeritud rinnaga tagaplaanile jääda, kuid mingil hetkel sai minust vanaemade lemmik.”
Oli bändi muusikaga kuidas oli, kuid üldise huvi keskpunkti sattus eelkõige hapra ja mingitud Boy seksuaalsus. Paljusid huvitas, kuidas reageerivad sellele tema mänedžerid? Kuigi Boyle üritati sokutada „käimiseks” atraktiivseid tüdrukuid, ei tulnud sellest ettevõtmisest midagi välja. Hiljem teadsid mitmed Boy „pruudid” rääkida, et staar on valevorst, kes pole vahekorraks üldse võimeline. Lõpuks leiti võluvormel — biseksualist! Juba 1978. aastal kohtas Boy blondi noormeest nimega Peter Robinson, kes minkis end nagu Marilyn Monroe ja astus Hollywoodi legendaarse staari eesnime all üles. Marilynist ja Boyst sai kuudeks lahutamatu paar. Kuna Marilyn avalikult tunnistas, et ta on homo, hakati ka Boyd libahundiks käimises kahtlustama. Kuid Boyl oli oma bändis igav ning vahetevahel lendas ta Concorde’iga New Yorki meelt lahutama. Seal üüris ta koos oma sõbra Marilyniga apartemendi, mis tema sõnade järgi nägi välja nagu pärast Charles Mansoni mõrvu – ainult veri puudus. Tänaval peatas ta ühe vana naise, torkas talle oma American-Express-kaardi nina alla ning kuulutas: „Te ei usu, et ma olen Boy George, aga siin, sellel kaardil seisab Boy George.”

1983. aastal veetsid mõlemad pikema puhkuse Egiptuses. Marilyn: „Mis siis sellest on, kui kaks sõpra koos puhkust veedavad? Meil kummalgi pole praegu ühtegi armuseiklust ning meie endi vahel pole midagi.” Hiljem ta korrigeeris oma ütlust: „Mis siis sellest on, kui kaks sõpra teineteisele meeldivad ja koos magavad?”
Boy, kes kartis paaniliselt, et tema homoseksuaalsus jõuab pressi, oli oma sõbra peale pahane: „Nüüd ratsutab Marilyn minu turjal kuulsusele, kuid ma pole mingi ratsahobune.”
Boy armus hoopiski oma kauaaegsesse sõpra, Culture Club trummarisse Jon Mossi. Mõlemad veetsid iga vaba hetke koos. 1985. aastal tunnistas Boy: „Jaa, me lähme koos voodisse.” Boy ja Joni vahekord tekitas ansamblis paksu armukadedust. Teised ansambliliikmed Roy ja Mickey ei suutnud taluda, et Moss võib šefile oma tahtmist peale suruda. Kuid Jon Moss ei hinnanud oma sõpra mitte ainult eraelus, vaid ka kunstnikuna: „Boyl on üheainsa päeva jooksul rohkem konstruktiivseid ideesid kui enamikul popstaaridel kogu nende karjääri jooksul.” Bänd mõnules tulusa kuulsuse aupaistel, kuid kulisside taga lendasid suled. Hotellitubades või isegi tualettruumides tülitseti nii, et lõhuti isegi peegleid. Culture Club läks laiali. Esialgu jäi mulje, et see on Boy George’i karjääri lõpp.
Sellega, et Boy Georges esines publiku ees tunnistusega ning teatas, et ta on tõepoolest homo, saagis ta oksa, millel istus. Tulemuseks oli hiiliv ebaedu. Boy hakkas salaja jooma, hiljem aga narkootikume tarvitama.
1985. aastaks oli temast saanud krooniline narkomaan. Ta sõi liiga vähe ning kaotas kiiresti kaalus. Boy sõber ja armuke, ameerika muusik Michael Rudetski (26) suri Boy magamistoas heroiini ülemäärase annuse tagajärjel. Michaeli vanemad esitasid Boy vastu miljonilise hagi, kuna nad tegid teda kaasvastutavaks oma poja surmas. „Meil on tõendeid: kirjad, helilindid,” väitsid vanemad. Juba enne seda skandaali oli Boyle määratud rahatrahv heroiini omamise eest.
20. detsembril 1986 võeti Boy järjekordselt vahi alla, kui ta koos kahe sõbraga ühelt Camdenis (Londoni linnaosa) toimunud labrakalt lahkus. Kautsjoni vastu lasti ta siiski vabaks. Kaks päeva hiljem suri Marc Golding (20) narkootikumi üledoseerimise tagajärjel. Ka tema kuulus Boy lähimate sõprade hulka.

Inglismaal panid bulvarilehed välja 50 000-naelase auhinna sellele, kes toob reporteritele tõendi, et Inglismaa armastatuim popstaar on heroiininarkomaan. Lugu lõppes sellega, et kõmupress sai selle tõendi tasuta. Kuna perekond oli veendunud, et see on viimane väljapääs, helistas Boy George’i vend David ajalehe „Sun” toimetusse. Järgmisel päeval ilutses ajalehes hiigelsuur pealkiri: „Junkie George has eight weeks to live.”
1986. aasta jõulude ajal istus Boy värisedes oma kodus, Viktoria-aegses villas. Kardinad olid ette tõmmatud, sest väljas luuras terve kari fotograafe. Kui ema koju tuli ja seda tsirkust nägi, ütles ta neile: „Praegu on jõulud, minge koju.”
„Lollus,” ülbitses keegi fotograaf. „Me lähme alles siis, kui Boy on surnud.”
Kuid seda rõõmu ei tahtnud Boy George ajakirjanikest raisakullidele pakkuda ning ta otsustas võidelda oma uimastisõltuvuse vastu, nii raske ja valulik kui see ka polnud. Juba 1986. aasta suvel oli ta läinud vabatahtlikult võõrutusravile. Ta suutis ennast kokku võtta ja iseennast võita. Boy sai oma probleemidega hakkama ning üritas uuesti lauljana läbi lüüa.

Kui ta lõpuks juba ilma narkootikumita läbi sai, ei muutunud ta selliseks patukahetsejaks nagu paljud temasugused, kes kõikvõimalikel show’del kirjeldasid ennasthaletsevalt oma kannatusi narkomaanina. „Heroiin,” ütles Boy, „oli või-bolla minu kõige halvem uimasti, aga ma märkasin seda alles siis, kui mu varud otsakorral olid.”
Boyst sai ansambli Everything I Own solist. Tema laulust „Keep Me In Mind” sai järjekordne hit ning album „Sold” suure menu osaliseks. Ta ei muutnud mitte ainult oma häält, vaid ka välimust. Nüüd oli ta juba mehena äratuntav. Endisest imalmagusast patsidega tütarlapsest on peaaegu mees saanud. Kuid endiselt on Boy ropu suu ja terava ütlemisega. „Mulle meeldib Michael Jackson, isegi siis, kui ta oma nahka valgendab ja laamasid kepib… Prince näeb välja nagu kääbus, kes on visatud häbemekarvadega täidetud ämbrisse… Seksida George Michaeliga? Sama hästi võiks armatseda mõne koopaoravaga.” Kord juhtus niisugune lugu. George Michael hakkas plusspunktide kogumise eesmärgil ühe naisterahvaga käima. Sellest käimisest kuulnud Boy George ei jätnud salvamata: „Kujutada, et George Michaelil on selle naisega vahekord, on sama tõenäoline, et ma uksega seksin!”
„Põhimõtete juures on parim see,” avameelitses Boy, „et nad ei kesta igavesti. Veel mõni aasta tagasi mõtlesin, et ei osta enam kunagi kingi, mis maksavad üle 500 dollari. Aga kui ma nägin Melbourne’is 7-sentimeetrise kontsaga kingi, mõtlesin, et kas ma pean siis ilma nendeta koju lendama.” Seejärel ta mõtles pisut ja muigas. „Aga õigupoolest olen ma üks võrdlemisi läbinikutud poiss.”

MAAJA