Ungari sarimõrvar Bela Kiss
1916. aasta juunis, kui käis Esimene maailmasõda, tekitas Ungaris palju kõmu kohutav leid Budapesti lähedal asuvas Czinkota külas. Rakóczi tänav 17 asuvas mahajäetud Bela Kissi maja pööningul leidsid illegaalset bensiini otsivad sõdurid metallvaatides seitse naiselaipa…
Bela Kiss, perekonnaisa ja amatöörastronoom, alustas oma sarimõrvari „karjääri” suhteliselt hilja. 1912. aasta veebruaris kolis 40-aastane Kiss koos oma 25-aastase naise Mariega Czinkotasse. Juba mõne nädala pärast tutvus Marie Paul Bikariga, kellest sai tema armuke. Sama aasta detsembris rääkis Kiss naabritele, et Marie ja Bikar olid jalga lasknud ja tema kurvas üksinduses maha jätnud. Kiss võttis endale ühe vanema naise majaabiliseks.
Umbes samal ajal hakkas Kiss metallvaate koguma. Uudishimulikule külapolitsenikule rääkis ta, et hakkab vaatidesse bensiini koguma, sest on karta, et sõja puhkemisel Euroopas hakkab kütust nappima.
Samal ajal hakkasid Budapesti politseiuurijad otsima informatsiooni kahe kadunuks jäänud lesknaise Schmeidaki ja Varga kohta. Mõlemad naised ei olnud juba mitu nädalat oma sõptrade või sugulastega kontakteerunud. Neid oli viimati nähtud Hoffmanni-nimelise mehe seltskonnas, kes elavat Budapestis Margaretheni silla lähedal. Kuid ka see mees oli kadunud nagu vits vette. Ka Czinkota politseinik oli kadunud leskede otsimise käigust informeeritud, kuid ta ei näinud ühtegi põhjust, miks ta oleks pidanud seostama härra Hoffmanni tagasihoidliku Bela Kissiga.
1914. aasta novembris kutsuti Bela Kiss sõjaväkke ega pöördunud lahinguväljalt enam kunagi tagasi. 1916. aasta kevadel said Czinkota ametnikud teate, et Bela Kiss on lahingus langenud. Sama aasta suvel saabusid Czinkotasse sõdurid, et otsida võimalikke illegaalseid bensiinivarusid. Külapolitseinukule meenusid Kissi vaadid ja ta juhatas sõdurid hukkunud Kissi majja. Seitsmest piiritusega täidetud vaadist leiti seitse alasti naiselaipa. Kohtumeedikud tegid kindlaks, et kõik nad olid surnud kägistamise tagajärjel.
Tapetute hulgas oli ka Bela Kissi naine ja tema armuke Paul Bikari. Uurimise käigus selgus, et alates 1912. detsembrist hakkas Kiss avaldama üksildase leskmehe Hoffmanni nime all tutvumiskuulutusi või kuulutusi, kus pakkus oma teeneid astroloogi ja ennustajana. Pahaaimamatud naised meelitas ta oma majja, kus ta nad tappis.
Maja põhjalikumal läbiotsimisel leiti ohvritele kuulunud ehteid ja rõivaid. Uurimise ajal otsiti üles hulk naisi, kes olid omal ajal Kissi kuulutustele vastanud ja nad kuulati üle. Paljud neist tunnistasid, et neil oli Kissiga, keda nad kirjeldasid kui šarmantset meest, armusuhe. Mees oli palunud, et naised tooksid kõik oma asjad Czinkotasse, pealegi olid tal sellised seksuaalsed nõudmised, et juba sel põhjusel pidasid naised vajalikuks suhted lõpetada. Ilmselt just sel põhjusel nad ka eluga pääsesid.
Külapolitseinikule meenus, et Bela Kissil oli rohkem vaate. Kissi maja ümbruse läbitotsimisel leiti veel 17 vaati – igaühes üks laip! (Teistel andmetel olevat viie naise maised jäänused leitud Kissi maja aiast.) Kissi ühtekokku 24 ohvri hulgas oli Paul Bikari ainuke mees.
Politseiuurijad oletasid, et Bela Kiss oli oma naise ja selle armukese armukadedusehoos tapnud, kuid veretööd toime pannes avastas, et see oli väga erutav ning tal tekkis tungiv soov seda elamust uuesti kogeda.
Pärast sõda sõjaväearhiivist leitud andmetel oli Bela Kiss surnud ühes hospidalis lahingus saadud haavadesse, kuid sellega ei olnud lugu veel lõppenud.
1919. aasta kevadel olevat Kissi nähtud Budapestis Margaretheni sillal – härra Hoffmanni sõjaeelsel „jahimaal”. Kui seoses kohutavate leidudega Kissi majas tema haud lahti kaevati, selgus, et naistetapja asemel oli maetud keegi teine. Oma dokumente lahingus langenu omadega vahetades oli mõrvrail ilmselt õnnestunud võimalikud jälitajad oma kannult maha raputada ja teenitud karistusest pääseda. See teadmine ei viinud uurijaid edasi. 1924. aastal rääkis Prantsuse võõrleegionist deserteerunud mees Ungari julgeolekupolitsei amentikele, et nende trupis oli teeninud Hoffmanni-nimeline mees, kes ärples oma osavusega garroti (keskaegne hukkamisriist) kasutamisel ja kelle välimuse kirjeldus klappis täpselt Bela Kissi omaga. Kuid ka see tunnistus ei aidanud mõrvarit tabada. Mõni aeg hiljem informeerisid Prantsuse võimud Ungari politseid, et leegionär Hoffmann oli deserteerunud ja jäljetult kadunud.
1919. aastal väitis New Yorgi politseiuurija Henry Oswald, et ta nägi Bela Kissi väljumas Time Square’ metroojaamast. Oswald, keda tema kolleegid kutsusid mehe ebatavalise nägemismälu tõttu „kaamerasilmaks”, oli veendunud, et tegemist oli Kissiga, kes pidi tollal olema 60-aastane. Kahjuks oli oletatav Bela Kiss kadunud rahva hulka.
1936. aastal levis kuuldus, et Kiss töötavat New Yorgis ühes kuuendal tänaval asuvas majas kojamehena. Kuid ka seekord õnnestus tal pääseda, iseasi muidugi, kas ta oli seal üldse töötanud. Pärast seda polnud temast enam midagi kuulda.
Bela Kissi saatus on tänini teadmata.
©Peter Hagen
