Armastuse püsimus
Aga kas needsinased kohtumõistjad ka teavad, mis tähendab armastada? Ohoo! Armastaja amet on minna, tulla, kuulatada, valvata, vaikida, kõnelda, ennast ära peita, ennast suureks teha, ennast pisikeseks teha, ennast mitte millekski teha; lõbus olla, lugupilli mängida, kannatada, kuradil endal sarvist kinni hakata, liivateri kuhjas lugeda, lillekesi lume alt välja tuua, Kuule issameiet lugeda, teise pere kassi või koera silitada, majasõpru tervitada, tädikese jooksva või kõhutõve ees lipitseda ja temale parajal ajal kiita: „Küll teil on hea jume, teie matate veel terve inimesesoo maha.“ Siis peab tema juba lõhnast ära tundma, mis kõikidele isa-emadele meele järgi on, ei tohi tema ühelegi varba peale astuda ega klaase lõhkuda, peab ritsikatele rauad alla panema, telliskivid puhtaks pesema, tühja loba ajama, jäätükki peos hoidma, igasugu tühja-tähja imeks panema ja takka kiitma, et küll see on hea või et prouakene, nõnda näete teie tõesti kena välja. Ja kõike seda peab tema tuhande viisi peal laulma.
Ja siis jälle peab tema ennast üles lööma ja ära tärgeldama nõnda kui üks härrasmees, olema libeda ja targa keelega, naeruga kõik vingerpussid ära kannatama, mis kurat temale mängib, kõik oma vihatujud maha matma, ennast ikka vaos hoidma, alati Jumala sõrme ja kuradi sabaotsa silmas pidama, kingitusi tegema küll pruudiemale, küll nõole, küll ümmardajale, ühesõnaga alati hea näo pähe tegema, ilma milleta naispool käest ära lipsab ja sinu sinnapaika jätab ühtegi kristlikku selgitust selle asja kohta andmata.
Kõige otsa võib Jumal, kui temal parajasti hea tuju on, ka kõige leplikuma plika luua, ja kõnelgu tema kavaler kui raamatust, karaku kui üks kirp, tiirutagu kui täring, mängigu kannelt nii kui kuningas Taavet ise, tehku tema tuhat põrgupiina läbi ja ehitagu tema sellesinase ülemal nimetatud naispoole tarvis korindi piilarite otsa kas või kuradi sambad, siis on ikkagi veel tarvis, et üks iseäraline asi, mis salajas saab peetud, temale kõige pealt meele järele oleks, ja tihti peale ei tea isegi, mis nimelt, aga seda on tarvis teada. Plika pageb tema juurest otsekui ühest punasest pidalitõbisest. Ja temal on tuline õigus. Mitte ühelgi ep ole siit krossigi tagasi nõuda. Selle peale lähevad mõned mehed pahuraks, vihaseks ja lollimaks, kui arvatagi võite. Ja tõesti, mõnedki on endale selle seelikukeerutuse pärast otsa peale teinud. Selles tükis seisab inimene elajatest eraldi, sest et ükski loom ep ole veel õnnetuma armastuse pärast aru kaotanud, mis küllalt selgesti näitab, et elajatel teps mitte hinge ei ole. Nõndaks on siis armukese amet ühtaegu mustakunstniku, palgasoldati, soolapuhuja, komejandimängija, vürsti, lollpea, kuninga, logardi, munga, ninapidiveetu, pillerkaaritaja, valetaja, hoopleja, pealekaebaja, kõlupea, tuuletallaja, tühja töö tegija, kitsipunga, elupõletaja amet, üks amet, millest Jeesus eemale hoidis ja mida tema eeskuju järgi kõik targa mõistusega inimesed põlgavad, amet, milles üks tubli mees võib kõigepealt ilma jääda oma ajast, elust, verest, ilusatest sõnadest, pealt selle veel omast südamest, hingest ja ajudest, mille peale kõik naised iseäranis maiad on, sest et nõnda pea kui nemad oma keelt peksma hakkavad, siis ütlevad nemad isekeskis, et kui nad ep ole saanud meest tervenisti, siis polevat nemad mitte kui midagi saanud. Pidage meeles, et nende seas nõnda hulle ahve on, kes ka siis kulmu kortsutavad, kui mees tema jaoks juba sada imet on teinud, et teada saada, kas tema seda sajandat ja esimest kah veel teha saab, sest et kõiges asjas nemad aina rohkem tahavad, mis nendel loomulikust valitsuse himust ja türannia vaimust tuleb.
Honore de Balzac, Valitud teosed XIV köide (1962). Antsakad lood
