Ajaloo suurimad finantspetturid

Mitte kunagi varem pole nii palju musta raha teenitud, väljas petetud või ümberkanditud kui tänapäeval. Aga alati on olnud „geeniusi“, kes on leidnud teid ja vahendeid, et kogu maailma ninapidi vedada ja ise pururikkaks saada. Kes nad olid, kuidas nad tegutsesid ja miks sellised suurpetturid lõpuks alati sisse kukuvad?

Caveat emtor – ostja, pane tähele! Selline deviis kehtis Vana-Roomas ja tähendas seda, et ostja oli ainuisikuliselt vastutav selle eest, kui ostis halvakvaliteedilist kaupa. Nii ajast ja arust kui see ladinakeelne hoiatus ka pole, on ta siiski aktuaalne ka tänapäeval. Sageli võib ajalehtedest või internetist lugeda suurtest ja väikestest finantspetturitest. Need arvukad juhtumid peaksid manitsema kõikvõimalikke investoreid ettevaatlikkusele – ja täiesti õigustatult. Sest õngemineku korral võib kahju ulatuda miljarditesse, põhjuseks ahned ja suurt tulu lootvad inimesed, kes on kergemeelselt usaldanud petturite kätte oma raha – vahel isegi vanaduspäevadeks kõrvalepandud säästud. Aga ega kõnekäänd mööda panegi: kalu püütakse õngega, lolle jutuga!

USA börsimaakler Bernard Madoff (29.04.1938–14.04.2021) on vist küll säravaim ja kurikuulsaim figuur suurte finantspetturite hulgas, kindlasti on ta aga tekitanud suurimat rahalist kahju. Madoff olevat investoritelt oma püramiidskeemi abil välja petnud 56 miljardit dollarit. Endise tehnoloogiabörsi NASDAQ esimeest tunti kuni tema vahistamiseni 2008. aasta lõpus kui filantroopi, kes oma fondidega ei saavutanud mitte ainult suurt edu, vaid annetas heategeval eesmärgil tohutuid summasid. Pool aastat hiljem, 29. juunil 2009 mõistis New Yorgi kohus Madoffi 150 aastaks vangi.
Petturi idee polnud uus: tema püramiidskeem, mille abil ta tuhandeid naiivseid ja rahaahneid investoreid ruineeris, „leiutati” juba 1920. aastal. Itaalia immigrant Carlo Ponzi lüpsis USA investoritelt välja 15 miljonit dollarit, mis tänapäeval vastaks 150 miljonile.
Petuskeem on lihtne: kõigepealt tuleb asutada firma, kust raha kenasti läbi voolab. Seejärel peavad elegantselt ja äärmiselt usaldusväärselt ülesastuvad esindajad leidma rahaahneid kliente, kellele lubatakse kopsakat kapitalitulu ja keda eksitatakse komplitseeritud arvutuste ja tuludega, aktsiate või teiste transaktsioonidega.

Esimesed võidud suurendavad ahnust
On pehmeks räägitud klient kord n-ö rongile hüpanud, rõõmustab ta lubatud rahasaju üle – vähemalt esialgu. Mida ta aga ei tea: „rahaline võit“ tuleb eranditult teiste investorite kapitalist. Kuid nüüd on investor veendunud: süsteem töötab ja ta hakkab seda soovitama oma pereliikmetele, sõpradele ja tuttavatele. Need lähevad samuti õnge ja kukuvad investeerima. Hästi läheb neil, kes kiiresti oma võidud süsteemist välja võtavad. Need aga, kes jätavad veelgi suurema kasumi lootuses raha süsteemi või jätkavad koguni investeerimist, võivad teatud asjaoludel kaotada kõik. Kui investorid 2008. aasta sügisel alanud majanduskriisi ajal tahtsid 7 miljardit dollarit välja võtta, oli Madoff pankrotis. Kui kaks FJB agenti Manhattanil Third Avenue 885 asunud apartemendi ukse taha ilmusid ja palusid selgitust kuulduste kohta, nagu oleks ta investorite raha pettusega kõrvaldanud, vastas ta (nii on kirjas FJB protokollis): „Mingit õigustavat selgitust ei ole. Ma maksin investoritele raha, mida tegelikult ei eksisteerinud.“

Naised nii kergesti petturite õnge ei lähe
Lumepallisüsteemide kõrval on ka teisi finantspettuste skeeme. Näiteks müüakse olematut kinnisvara või asju, mida müüjal üldse ei ole. Väga levinud variant on pettus väärtpaberitega ja rahapesu maksuparadiiside kaudu. Samuti aktsiamullide loomine või manipuleerimine võltsitud andmetega ühe või teise firma eduka tegutsemise kohta.
Kui vanarauakaupmees Poison, kellele pettur Victor Lustig Eiffeli torni müüs, oleks kuulanud oma naist, oleks ta rahalisest kahjust ja häbist pääsenud, sest proua Poissonile tundus Lustigi pakkumine algusest peale kahtlane. See on muide tüüpiline. Naised langevad finantspetturite ohvriks märksa harvemini kui mehed, ka on petturite hulgas naiste osakaal väike. Asi on ilmselt selles, et naine on märksa alahoidlikum ja ettevaatlikum kui mees ja ei ole nii rahaahne. Ka on naine kõikvõimalike lubaduste suhtes umbusklikum ja realistlikum.

Finantspetturid – kriminaalide kuningad
Finantspetturite edu rajaneb eelkõige nende isikuomadustel. Neid võib õigustatult pidada kriminaalide kuningateks. Nad on üliosavad mõjutajad ja pehmeksrääkijad. Nad on intelligentsed, väga salakavalad ja riukalikud, nende käitumismaneerid laitmatud. Psühholoogid nimetavad selliseid tegelasi „valge kraega psühhopaatideks“ New Yorgi psühholoogiaprofessori Michael Stone leiab, et finantspetturi puhul on tegemist vägivallale mittekalduva psühhopaadiga, keda ta peab parandamatuteks: „Kui Madoff saadetaks minu praksisesse, keelduksin teda ravimast. Selline tegelane on sama ravimatu kui maniakaalne vägistaja või kihumõrvar.“

* * *

Paljud psühhopaadid on ühtlasi ka sotsiopaadid – inimesed, kellel puudub igasugune empaatia ja südametunnistus. Mõned psühhopaadid on aga siiralt veendunud, nagu oleks maailm neile midagi võlgu ja seega on okei riiki või varakaid inimesi tüssata.

Üheks selliseks näiteks on saksa pettur Mike Wappler (s 1956), kes istus 18 aastat trellide taga. Ta kirjutab oma autobiograafias: „Tegelikult olen ma süütu. Ma ei võtnud kunagi raha ära vaestelt, väikestelt inimestelt, kel polnud sageli isegi midagi süüa. Ma koorisin rikkaid ja ahneid inimesi.“ Selline käitumine ja suhtumine on omane psühhopaatidele. Kohtupsühholoog J. Reid Meloy, raamatu „The Psychopathie Mind“ autor: „Neil on kalduvus nartsisstlikule käitumisele ning nad on siiralt veendunud, et tegutsevad ja käituvad õiglaselt.“
Finantspetturitele on nende tegutsemise tagajärjed sageli üsna pehmed. Kui vägivallakuritegude eest pole isegi mitte kümne aasta pikkused vanglakaristused kuigi haruldased, siis majanduskuritegude eest määratud karistused on senini olnud paljudes riikides küllaltki leebed. Kuid selles osas on siiski midagi muutumas. Madoffile määratud 150-aastane vanglakaristus on üheks esimeseks signaaliks. Kohtunik Denny Chin: „Ta on äärmiselt saatanlik inimene.“ Madoffi vanim poeg poos ennast oma apartemendis üles kaks aastat pärast isa skandaali avalikukstulemist.

Mida skandaalidest õppida? Ära ahnitse, jää alati realistlikuks!
Juba legendaarne investor, söör John Templeton (1912–2008) hoiatas ohtlike sõnade eest raha laenamisel: „This time it’s different“ („Seekord läheb kõik teisiti“). Sest pole olemas ühtegi betoonkindlat investeerimisstrateegiat, mis garanteeriks ka pika aja jooksul suurt kapitalitulu. Inimene, kellele kõneosav finantspettur või mingi panga kliendihaldur üritab ülikasumlikku investeerimist kaela määrida, peaks muutuma valvsaks ja pakkujale selle imeprojekti kohta mõned küsimused esitama. Näiteks: Kuidas täpsemalt kasum saavutatakse? Kui see nii hea äriidee on, siis miks teised pangad ja varahaldurid seda ei kasuta? Kuidas investeeringud ja tulud maksustatakse? Kes nimelt on kogu ettevõtte taga ja milline on tema taust? Kelle soovitusi tal ette näidata on? Kuidas saab tutvuda firma viimaste aastate bilansi ja audiitorkontrolliga? Milliste pankade kaudu ettevõtte raha liigub? Ja kõige lõpuks, but not least: Kes haldab kogu seda investeerimisfondi?
Kuid seda mõttetera teadsid juba vanad roomlased: „Nil nov isub sole“ (Ei ole midagi uut siin päikese all).

Suure äri edu saladus
Jaapani ärimehe Yoshiaki Tsutsumi (s 1934) nõuanne: „Kui sa tahad head äri teha, pead sa seda tegema nii, et oled vanglasse sattumise piiril. Kuid sa ei tohi kunagi vanglamüüride taha sattuda – see on suure äri kuldne reegel. Kui sa kordki vahele jääd, oled kadunud. Kui sa aga ei riski seadustest üleastumisega, ei tee sa kunagi suurt äri.”

Pettus Lõunamere kompanii aktsiatega

Firma pakub võitluseks türklaste vastu neljakandilisi kahurimürske… Firma impordib suuri isaeesleid Hispaaniast, et parandada Inglise hobueeslite tõugu… Firma valmistab pöögitõrudest võid… Sellised ajuvabad projektid on vaid murdosa arvukatest pakkumistest, mida 1720. aasta kuumal suvel rahaahnetele äritsejatele ette söödeti. Tõllad ummistasid tänavad Change Alley ümber, kus börsimaaklerid oma äri ajasid. Kõik tahtsid osta aktsiaid, ükskõik milliseid. Hinnad kasvasid pidevalt ja kes õigel ajal ostis, võis rikkaks saada.
Selle enneolematu ja hullumeelse buumi algatas Lõunamere kompanii, mis oli asutatud juba kaheksa aastat tagasi. 1719. aastal puhus kompaniile uuesti elu sisse keegi kingsepa poeg John Blount, kellest oli saanud Londonis rikas kaupmees. Kui Blount kuulis valitsuse toetusest Pariisis tegutsevale Mississippi ühingule, otsustas ta Londonis sama operatsiooni korrata, ainult veelgi suuremas ulatuses. Lõunamere kompanii ei tahtnud ei vähemat ega rohkemat kui üle võtta kogu Briti valitsuse riigivõlga, mis oli lõputus sõjas Prantsusmaaga tõusnud 51 miljoni naelsterlingini.
Julge plaan seisnes selles, et panna valitsuse võlausaldajad vahetama riigi väärtpaberid Lõunamere kompanii aktsiate vastu. Blount alustas sellest, et andis pistist kuninga kahele sakslannast armukesele ning teatud ministritele, et oma ettepanekuid parlamendis läbi suruda. Varakantsler lord Aislabie sai 27 000 naelsterlingit.
Blount koos mõne valitud sõbraga hakkas ettevaatlikult levitama kuulujutte hiiglaslikest kulla- ja hõbedaleiukohtadest Lõuna-Ameerikas. Lõunamere aktsiad, mille alghind oli 100 naela, maksid 1. jaanuaril 1720 juba 128 naela, veebruaris 184 ja märtsis 280 naela. 14. aprillil avasid Lõunamere kompanii direktorid avaliku 2 miljoni aktsia eeltellimise, 20 protsenti aktsiate väärtusest tuli maksta sularahas. Suur osa riiklikest väärtpaberitest vahetati aktsiate vastu ning nõudmine oli nii suur, et kahe nädala pärast lasti välja lisapartii, kusjuures ühe aktsia eest pakuti 300 naela. Ostjad kaklesid aktsiate pärast ning varsti tõusis ühe aktsia hind 500 naelani.
Ajaloolane lord Erleigh kirjutab: „Oleks väär pidada idiootideks kõiki neid, kes lasksid ennast tollal ahvatleda muinasjutulistest projektidest. Osa sahkerdajatest olid hullumeelsed ainult piltlikus tähenduses. Kõik ahnitsejad lootsid väärtusetute aktsiatega manipuleerides vaheltkasu saada. Enamalt jaolt ostjate lootused täitusid, sest olukorras, kus kõik üritasid aktsiaid osta, oli eelis neil, kellel oli aktsiaid müüa.”
24. juunil 1720 tõusis aktsiate väärtus 1050 naelani – see oli lagi. Lord Aislabies sai altkäemaksuks 27 000 naela, kuid ta oskas salaja aktsiaid kokku osta ning neid edasi müües teenis tagatipuks 794 481 naela kasumit! Ka teised prominentsed tegelased lõikasid suurt vaheltkasu. Walesi prints, hilisem kuningas George II, teenis näiteks 40 000 naela. Isegi lord Castelmaine uksehoidja oskas teenida 4000 naela. Juulis leidis Blount, et aeg on küps kogu aktsiapakist lahti saada. Seda tuli teha salaja, et hinda viimse hetkeni kõrgel hoida.
Kompanii astus korraga välja oma kolme konkurendi vastu, kes olid nähtavalt valesid nõudmisi kehtivaks pidanud. Kõik kolm konkurenti lendasid vastu taevast ning nende aktsionärid kaotasid mitu miljonit naela. Samal ajal aga lõhkes direktorite suureks imestuseks Lõunamere afäär nagu seebimull. Lõhkes sellepärast, et need inimesed, kes olid kaotanud oma raha teiste kompaniide juures, olid sunnitud Lõunamere kompanii aktsiad maha müüma. Kui hinnad hakkasid kukkuma, püüdsid need, kes olid aktsiaid ostnud kõrge hinnaga, neist kiiresti lahti saada. Tulemuseks oli paanika ning turu üleujutamine väärtusetuks muutunud aktsiatega, mida keegi enam osta ei tahtnud. Portreemaalija sir Godfrey Kneller kaotas kogu oma elu jooksul kogutud varanduse. Haamri alla läksid pangad, lossid ja juveelitöökojad. Pankrotistunud aktsionärid lõikasid endal kõri läbi ning nii palju inimesi läks hulluks, nii et erahooldekodud ei suutnud neid enam mahutada. Pettur-kompanii direktorid ja lord Aislabie heideti Toweri kindlusvanglasse ning hiljem konfiskeeriti kogu nende vara. Ainult kuningas George I kahe armukesega ei võetud midagi ette. See kutsus esile avalikkuse suure pahameele.
„Libud on meid laostanud,” kirjutas üks ajakirjanik, „ja mis veel halvem – kaks inetut rasvahane.” (Kuningas George I hindas kõrgelt küpseid vormikaid daame.)
Majanduslik krahh oli kohutav. Valitsus päästis Lõunamere kompanii riismed, kuid täiendavalt väljalastud väärtpaberid olid kaotanud poole oma väärtusest. Uus peaminister Robert Walpole pidi kõvasti pingutama, et taastada riigi rahanduslik prestiiž ning kulus veel palju aastaid, enne kui inglaste usaldus börsi vastu taastus.

Gregor Macgregor ja väljamõeldud riik Poyais
Gregor Macgregor (1786–1845) oli Lõuna-Ameerika iseseisvussõdades väejuht. Hiljem hakkas ta „Poyaisi vürstina“ reklaamima väljarändajatele moskiitorannikut kui õitsvat Poyaisi riiki. Alates 1822. aasta septembrist purjetasid esimesed laevad emigrantidega Kesk-Ameerikasse, kus neid ootas äärmiselt ebameeldiv üllatus: õitsva riigi asemel leidsid nad ennast kõledas paigas. Paljud uusasukad surid, ellujäänud evakueeriti 1823. aastal ühe päästeekspeditsiooni käigus. Inglise merevägi loobus väljarändajate saatmisest tõotatud maale. Macgregor asus elama Venezuelasse, kus suri täielikus vaesuses.

Adele Spitzederi „teistsugune pank“

Puruvaene näitleja Adele Spitzeder (1832–1895) lubas ühele toapoisile 100 kuldna pealt 10 protsenti intressi ja maksis kahe kuu intressid kohe välja. Toapoiss laskis kõlaka lendu ja 1869. aastal asutas pettur „Dachaueri panga“. Lumepallisüsteem funktsioneeris suurepäraselt ja vaevalt kahe aastaga õnnestus ettevõtlikul Adelel 31 000 inimeselt 8 miljonit kuldnat välja petta. Mõned läksid vabasurma. 1872. aastal Adele vahistati ja mõisteti pettuse eest kolmeks aastaks trellide taha. Pärast vanglast vabanemist elas ta aga üsna muretut elu.

Tuletikukuningas Ivar Kreuger
Rootslane Ivar Kreuger (1880–1932) asutas pärast Esimest maailmasõda firmakonglomeraadi Svenska Tändsticks AB (STAB). 1930. aastatel haldas ta 150 tütarfirmat 260 vabriku ja 750 000 töötajaga. Kreugeri Holding maksis 25 protsenti dividende. Ta võttis tohutuid krediite Ameerikast, Hollandist, Šveitsist, Inglismaalt ja Prantsusmaalt ja laenas raha nõrgematele riikidele, mille eest sai vastutasuks tuletikkude tootmise monopoli. Suurejooneline ettevõte jooksis aga karidele, kui mõned riigid loobusid intresside maksmisest ja peatasid amortisatsioonimaksed. Kreuger jäi laenajatele võlgu, tema tuletikuimpeerium varises kokku ja 1932. aastal laskis ta ennast maha.

USA playboy Bernard Cornfeld
Ameeriklane bernard Cornfeld alustas 1950. aastatel investeerimissertifikaatide müümisega ja asutas Pariisis Investors Overseas Services’i. IOS pakkus alguses finantsteenuseid Euroopas aega teenivatele USA sõduritele, pakkudes neile investeermissertifikaate. Cornfeld nimetas oma lumepallisüsteemi rahvakapitalismiks (People’s Capitalism). 1969. aastal oli IOS-i kapital juba 2,5 miljardit dollarit. Kuid siis puhkes börsikriis ja kliendid hakkasid oma osakuid maha müüma. 1973. aastal varises kogu süsteem kokku. Cornfeld eitas oma süüd ja süüdistas oma mänedžmenti. Kohtuprotsess tema vastu algas 1979. aastal, kestis kolm nädalat ja lõppes aferisti õigeksmõistmisega. Cornfeld elas kuni surmani nagu muinasjutus – vaba ja varaka mehena.

©Peter Hagen