Sarimõrvar Adolfo de Jesús Constanzo
Adolfo de Jesús Constanzo tegeles voodoo’ga, et saada võimu teiste inimeste üle. Ta pühendus vägagi ebatavalisele religioonile, mis võimaldas tal rahuldada oma sadistlikku verejanu, inimesi regulaarselt piinates ja ohverdades.
Adolfo Constanzo sündis 1. novembril 1962. aastal Miamis Kuuba emigrandi pojana. Ta oli veel väike, kui tema lesestunud ema Puerto Ricosse elama asus ja teist korda abiellus. Puerto Ricos Adolfo ristiti ja hiljem teenis ta kirikus abilisena. Jäi mulje, et ta mõistis katoliiklikku õpetust ja oli selle omaks võtnud. Adolfo oli 10-aastane, kui tema perekond asus elama Miamisse. Aasta hiljem suri tema kasuisa, olles jõudnud Adolfo ja tema ema materiaalselt kindlustada.
Aja jooksul hakkasid naabrid Little Havanas märkama leskproua Aurora Constanzo ja tema poja juures kummalisi asju. Mõned väitsid, et see naine on nõid. Need, kes teda pahandavad, leiavad järgmisel hommikul oma maja värava eest peata kitse või kana. Aurora oli oma poja, kui too oli 9-aastane, pühendanud santería religiooni saladustesse ja võtnud temaga ette isegi reisi Haitile, kus ta tutvustas talle voodoo’d.
Kuid müstiline ja saladuslik maailm oli märksa avaram ja väike Adolfo mõistis, et palju asju on veel avastamata. 1976. aastal puutus poiss esimest korda kokku Kongos alguse saanud palo mayombe kultusega. Tema okultistlik „ristiisa” oli kohalike narkokaupmeestega äri ajades rikkaks saanud ja sisendas Adolfolegi kasuistlikku elufilosoofiat: „Lase uskmatutel ennast ise narkootikumidega tappa. Meie lõikame nende rumaluse pealt ainult kasu.”
Adolfo hakkas palo mayombe kultust tõsiselt uurima. Tegu on õela ja vägivaldse musta maagia sektiga, mille liikmed usuvad, et surnute hinged elavad eelpõrgus ja neid saab enda heaks tööle panna, kui jumalatele regulaarselt värsket verd anda. Selleks tuleb mõistagi tuua inimohvreid. Ilmtingimata peab pühas verepajas (nganga) olema vägivaldset surma surnud inimese pealuu. Mida hirmsam ja piinarikkam surm, seda suurem on preestri lausutud loitsu jõud.
Constanzo ema meenutas hiljem, et umbes sel ajal hakkas tema poeg tundma huvi üleloomulike jõudude vastu ja tulevikku ennustama. Nii olevat ta ennustanud atentaati president Ronald Reaganile 1981. aastal. Omaenda tuleviku äraaimamisega aga oli Adolfol raskusi. Nii ei näinud ta ette, et teda kahel korral varguse eest vahi alla võetakse. Umbes samal ajal hakkasid tema juures avalduma biseksuaalsed kalduvused, varsti eelistaski ta meesarmukesi.
1983. aastal sõitis 21-aastane nägus Constanzo modellina Mehhiko pealinna Méxicosse leiba teenima. Vabal ajal hakkas ta tarokaartidega tulevikku ennustama. Enne Miamisse tagasipöördumist õnnestus noorsandil enda ümber mõned jüngrid koondada, kelle hulgas olid ka Martin Quintana, homost „meedium” Jorge Montes ja Omar Orea, kes oli alates 15. eluaastast okultismist väga sisse võetud. Constanzo suutis mõlemad mehed end armastama panna, võttes üht kui meest ja teist kui naist ning tehes mõlemad oma tujudest sõltuvaks.
1984. aastal asus Constanzo lõplikult Méxicosse elama, hakates otsima „uut horisonti”, nagu ta ema ütles. Mees jagas oma korterit Quintana ja Oreaga, praktiseerides kummalist kolmiksuhet ja kogudes uusi poolehoidjaid. Tema kuulsus maagina oli nimelt terves linnas levima hakanud.
Nüüd hakkas ta tegutsema palo mayombe preestrina. Mitte ainult narkokartellide ebausklikud ristiisad, vaid ka filmitähed, politseiametnikud ja poliitikud pöördusid tema poole, kui arvasid end maagilist kaitset vajavat. Hiljem leiti Constanzo märkmed, millest selgus, et tal oli 31 püsiklienti, kellest nii mõnigi maksis üheainsa tseremoonia eest umbes 4500 dollarit. Ka leiti nimestik ohvriloomade hindadega. Nii maksis kukk 6, kits 30, Argentina boa 450, täiskasvanud sebra 1100 ja Aafrika lõvipoeg 3100 dollarit. Constanzo oskas rikastele narkoärikatele kärbseid pähe ajada, aidates neil oma ennustuste abil kohtumisi ja saadetiste edasitoimetamist planeerida. Raha eest pakkus ta ka maagiat, mis pidi diilerid ja palgamõrvarid politseile nähtamatuks muutma ning kaitsma vaenlase kuulide eest. Muidugi oli see kõik mõttetus, kuid enamik narkodiilereid olid endised harimatud Mehhiko talupojad, kellel oli kogemusi brujeria’ga (nõidumine) ja kes võtsid seetõttu Constanzo juttu puhta kullana. Nagu Constanzo päevaraamatust selgub, maksis üks México lihtsameelne narkodiiler talle maagiateenuste eest kolme aasta jooksul 40 000 dollarit!
Sellised soolased tariifid eeldasid, et klientidele korraldatakse muljetavaldav show. Constanzo taipas kiiresti, kui rumalad olid need Uzi automaatidega relvastatud kõrilõikajad, kes kihutasid ringi soomuslimusiinidega. Mõjuv hookuspookus tähendas ka asjakohast atribuutikat. Alates 1985. aastast hakkas Constanzo koos oma kolme jüngriga ühes México surnuaias oma maagilise paja jaoks inimeste luid välja kaevama.
Constanzo karjääri juures oli kõige kummalisem see, et tal õnnestus oma kampa meelitada korrakaitseorganite kõrgeid ametnikke. Tema sekti kuulus vähemalt neli tähtsat politseiametnikku. Üks nendest, Salvador García, tegeles narkoärikate jälitamisega. Teine, Florentino Ventura, astus politseist tagasi ja hakkas juhtima Interpoli Mehhiko bürood. Aga kõik Constanzo jüngrid, olgu siis vormis või tsiviilriietuses, jumaldasid teda kui elavat ühenduslüli spiritistliku maailmaga.
Kuna klientuur aina paisus, oli Constanzol vaja pidevalt oma pada täita uue vere ja uute kolpadega. Ühel heal päeval hakkas Constanzo oma nganga’d täitma just selleks tapetud inimeste peadega. Nende täpne arv pole teada, kuid 23 rituaalmõrva on hästi dokumenteeritud. Alates 1987. aastast leiti ümbruskonna jõgedest ja järvedest üks peata keha teise järel. Kõiki neid veretöid seostati hiljem Constanzo sekti tegevusega.
1986. aastal viis Florentino Ventura aferist Constanzo kokku perekond Calzadaga, kes tollal Mehhikos uimastiäris juhtivat rolli etendas. Constanzol õnnestus need karmid tegelased oma sarmi ja hookuspookustega enda poole võita, kusjuures ta oskas alati selliste kontaktide pealt kasu lõigata. 1987. aasta varakevadel ostis ta Méxicos endale 60 000 dollari eest korteri ja mitu luksuslimusiini, nende hulgas 80 000 dollarit maksnud Mercedese. Ajal, kui ta oma maagilisi võimeid Calzadade või teiste hüvanguks ei pruukinud, tegeles ta muude pettustega. Kord esines ta narkoäri vastu võitleva ametnikuna ja konfiskeeris Guadalajaras ühelt kokaiinidiilerilt kogu tema kauba. Kasutades sidemeid politseiga, õnnestus tal kõrvaletoimetatud kraam maha müüa ja teenida selle pealt 100 000 dollarit.
Pärast aasta kestnud koostööd narkoärikatega hakkas Constanzo uskuma, et tema ja perekond Calzada edu on seletatav ainult tema üleloomulike võimetega. 1987. aasta aprillis nõudis ta täit sõnaõigust sündikaadis, kuid tema ettepanek lükati järsult tagasi. Jäi mulje, et ta ei võta seda südamesse, kuid tema haavatud eneseuhkus nõudis julma kättemaksu.
30. aprillil 1987 kadusid Guillermo Calzada ja veel kuus inimest tema lähikonnast müstilistel asjaoludel. 1. mail kuulutati nad kadunuks. Calzada büroo läbiotsimisel leidis politsei poolpõlenud küünlaid ja teisi esemeid, mis andsid tunnistust sellest, et seal oli läbi viidud mingisugune religioosne tseremoonia. Kuus päeva hiljem leiti maffiabossi, tema naise, ema, abilise, sekretäri, teenijatüdruku ja ihukaitsja surnukehad Zumpango jõest. Kõiki seitset oli enne tapmist kohutavalt piinatud. Maha olid lõigatud sõrmed ja varbad, meestel ka suguelundid. Kahel laibal puudusid ajud. Pead olid samuti kadunud. Nagu hiljem selgus – Constanzo võlupatta.
Constanzo tavaline rituaal oli selline: kõigepealt peksti ohver kõvasti läbi ja toimetati siis kuuri, kus oli püha pada. Seal lõikas Constanzo piinatavalt ära nina, kõrvad, sõrmed, varbad ja suguelundid ning nülgis ta osaliselt. Seejärel käskis ta teistel väljuda, ise aga vägistas ohvri. Alles siis pääses õnnetu hing piinadest ja surmati.
Tseremoonia õnnestumiseks oli väga tähtis, et ohverdatav tunneks võimalikult palju valu ja sureks valjusti karjudes. Et kehast lahkuvat hinge oleks võimalikult kerge alistada, pidi see olema segaduses ja hirmul.
1987. aasta juulis viis Salvador Garcia Constanzo kokku narkoäriga tegeleva perekonnaga, keda juhtisid vennad Elio ja Ovidio Hernandez. Sama kuu lõpus tutvus jõhkard Matamoroses 23-aastase mehhiklanna Sara Aldretega, kellel oli USA-s elamise luba. Aldrete õppis Texases Brownsville’is kolledžis. Adolfo ajas neiu pea oma sarmi ja galantsusega segamini ning oli väga üllatunud, kui sai teada, et tüdruku sünnipäev oli sama, mis tema emal: 6. september. Sara mehkeldas tollal Brownsville’ist pärit narkoärika Gilberto Sosaga, kuid jõudis peagi Constanzo voodisse. Constanzo tegi Sara ja Sosa suhtele kiire lõpu, helistades viimasele ja teatades Sara truudusetusest.
Kuna Saral polnud enam kelleltki tuge otsida, sukeldus ta ülepeakaela Constanzo maailma ning hakkas õige varsti sektis mängima juhtivat rolli, saades tiitliks madrina – ülemnõid. Aldrete värbas uusi liikmeid ning torkas tapa- ja piinamisorgiatel eriti silma. Hiljem tunnistas ta, et oli isiklikult mitu inimest tapnud, nende hulgas ka oma endise kallima politseinik Gilberto Sosa, kes tegutses narkoärikana. Sara rääkis, kuidas ta oli Sosale silmuse kaela pannud, mehe üles tõmmanud ja ta siis aegamööda keevasse vette lasknud, samal ajal kui ohver püüdis kõigest jõust nööri lõdvemaks saada, et mitte lämbuda. Sara ise lõikas valust karjuval mehel kääridega rinnanibu ära. Hiljem keedeti mehe aju tema enda veres ja söödi koos ära.
1988. aasta alguses kolis Constanzo koos Sara Aldrete ja teiste kaaslastega Matamorosest 32 kilomeetri kaugusel kõrbes asuvasse kõrvalisse Santa Elena rantšosse, kus tema jõuk piinas ja tappis ajavahemikul 1988. aasta maikuust kuni 1989. aasta märtsini vähemalt 13 inimest. Arvestades Constanzo homoseksuaalseid kalduvusi, polnud sugugi üllatav, et kõik ohvrid olid meessoost. Enamik tapetuid olid rivaalitsevad uimastikaubitsejad, kuid mõned olid ka juhuslikult valitud täiesti kõrvalised isikud. Üks ohvritest oli politseiagent, kes oli jõuku sisse tunginud ja paljastatud. Constanzo lubas oma jüngritele, et muudab nad politsei kuulide vastu haavamatuteks. Selleks tapsid nad kümne kuu jooksul rohkem kui tosin inimest.
28. mail 1988 tapeti rantšos püstolilaskudega narkoärikas Hector de la Fuerte ja farmer Moises Castillo. Kuid see ohverdamine valmistas Constanzole pettumuse. Ta sõitis tagasi Méxicosse ja käskis oma meestel tappa ja tükeldada transvestiit Ramon Esquevil ning ohvri kehaosad ühel tänavanurgal avalikult maha laadida.
Fortuna ei olnud Constanzole veel selga pööranud. Kui politsei korraldas 1988. aasta juunis Houstonis ühes narkopesas ulatusliku haarangu ning avastas paigast hulga okultistlikku inventari ja suurima kokaiinikoguse, mis eales selle linna ajaloo jooksul leitud, pääses mees napilt minema.
12. augustil röövisid rivaalitsevad narkoärikad Ovidio Hernandezi ja tema 2-aastase poja. Nende perekond pöördus abi saamiseks Constanzo poole. Tol ööl toodi rantšos veel üks inimohver ja pantvangid vabastati 13. augustil, kusjuures Adolfo jälgis kiivalt, et edukas vabastamine kirjutataks ainult tema arvele. Tema täht säras endiselt ja ta ei pööranud mingit tähelepanu sellele, et tema jünger Florentino Ventura pani 17. septembril toime enesetapu, viies surma kaasa ka oma naise ja ühe sõbra.
1988. aasta novembris ohverdas Constanzo jünger Jorge Gomezi, sest too oli kokaiini nuusutanud ja rikkunud el padrinos’t – narkoärikate vannet. Kuu aega hiljem pühitseti Ovidio Hernandez sekti liikmeks, mis tugevdas Constanzo sidemeid Ovidio perekonnaga.
Inimeste ohverdamisel oli ka praktiline eesmärk. Sel viisil õnnestus vabaneda konkureerivatest narkoärikatest. Näiteks piinati 14. veebruaril 1989 Santa Elena rantšos surnuks uimastiärikas Ezequiel Luna. Ohverdati ka kaks diilerit, Ruben Garza ja Ernesto Diaz, kes olid kutsumata sattunud verisele tseremooniale. Sageli nõudis Adolfo ohvreid ilma igasuguse eesmärgi ja põhjuseta. Kui ta 25. veebruaril kutsus sekti liikmeid üles värsket liha muretsema, ohverdas Ovidio Hernandez suure rõõmuga omaenda 14-aastase onupoja Jose García.
Viimaks tõi nii ebatavaline kurjus Constanzole hukatuse. 13. märtsil 1989 ohverdati väiksema kaliibriga Mehhiko narkodiiler. Teda piinati igal mõeldaval viisil, aga kange väikest kasvu mees ei karjunud, isegi mitte siis, kui tema ülakehalt nahk maha nüliti. Vaatamata kõikidele piinadele, isegi kastreerimisele, suri ta vaikides. Constanzo kuulutas tseremoonia nurjunuks ja saatis mehed uut, vähem vaprat ohvrit tooma.
Seda oli kerge leida. 14. märtsil 1989 läks grupp semestri lõppu tähistavaid USA tudengeid üle Mehhiko piiri, et nautida odavat alkoholi, vastutulelikke naisi ja lõpuks marihuaanat või kokaiini. Kui üks pidutseja grupist eraldus, tõsteti ta veoauto kasti ja viidi Santa Elena rantšosse.
Selle 21-aastase Texase ülikooli meditsiinitudengi nimi oli Mark Kilroy. Võib arvata, et ta karjus piisavalt kõvasti, enne kui tema ajud patta lasti, sest Constanzo kuulutas tseremoonia igati edukaks.
Seekord aga olid usuhullud võtnud liiga suure suutäie. Mark Kilroy vanemad olid sihikindlad inimesed, kes ei olnud nõus enne rahule jääma, kui nende poeg on leitud. Texase osariigi võimude survel hakkas Mehhiko politsei selle kuriteoga äärmise põhjalikkusega tegelema. Olgu märgitud, et juhtumit hakati uurima mõlemal pool riigipiiri ja edu saavutati kiiresti.
1. aprillil ohverdati rantšos endisest politseinikust gangster Victor Sauceda. Spiritistlik sõnum, mille Constanzo sai, oli tema sekti jaoks vägagi optimistlik. Nädal hiljem toimetasid nad üle piiri pool tonni marihuaanat. Siis hakkas maagia pikkamööda oma võlujõudu kaotama.
9. aprillil 1989 pani Mehhiko politsei Matamorosi lähedale teetõkke. Sekti liige Serafin Hernandez, kes oli Brownsville’is Constanzoga kohtunud, sõitis seda teed mööda tagasi rantšosse. Kuna Constanzo oli talle kinnitanud, et ta on nähtamatu, sõitis ta tõkkest lihtsalt läbi, pööramata tähelepanu teda kummide vingudes jälitama asunud autodele. Mees oli väga üllatunud, kui politseinikud teda Matamorosini jälitasid. Vähe sellest, ta tegi isegi politseinikele ettepaneku teda tulistada, sest uskus tõemeeli, et kuulid põrkuvad temalt tagasi.
Politseinikud võtsid Serafini ja sekti liikme David Martinezi vahi alla. Koos sõideti Santa Elena rantšosse, kust juba esimesel läbiotsimisel leiti marihuaanat ja tulirelvi. Jüngrid Elio Hernandez ja Sergio Martinez tabati, kui nad pahaaimamatult rantšosse saabusid. Kõik neli meest kuulati veel samal õhtul üle. Tunde kestnud ülekuulamisel rääkisid mehed perversse uhkusega mustast maagiast, inimeste ohverdamisest ja narkoärist. Ka jutustasid nad, mis Kilroyga juhtunud oli.
Juba järgmisel hommikul pöördusid politseinikud tagasi ja otsisid rantšo põhjalikult läbi. Haisvast kuurist leiti palo mayombe altar – verepada, täis kuivanud verd, ämblikke ja skorpione. Veel olid pajas surnud must kass, kilpkonna kilp, luud, hirve sisikond ja inimese aju.
Kinnivõetud sekti liikmed juhatasid politseinikud Constanzo ohvrite matmispaiga juurde. 16. aprilliks leiti sealt 15 tükeldatud ohvri jäänused, nende hulgas Mark Kilroy omad. Tema matmispaika tähistas pikk maast väljaulatuv traadijupp. Uurimisel selgus, et peenike, kuid tugev traat oli torgatud läbi ohvri terve seljaaju. Pärast surnukeha piisavat lagunemist kavatses Constanzo Kilroy selgroo välja võtta ja oma verises pajas olevale segule lisada. Ohvrite hulgas olid ka kaks narkopolitseinikku: Joaquin Manzo ja Miguel Garcia. Nad olid maha maetud koos kolme mehega, kelle isikuid ei õnnestunudki tuvastada.
Sekti ülempreestrit hakkas otsima umbes 300 politseinikku.
17. aprillil korraldas politsei läbiotsimise México lähedal Atizapanis asuvas luksusvillas, kust leiti suur hulk homodele mõeldud pornomaterjali ja rituaalsete toimingute jaoks sisustatud salakamber. Kohutavad leiud Santa Elena rantšos lõid laineid kogu maailmas. Paljudest kohtadest hakkas saabuma teateid, et siin või seal on Constanzot nähtud. Tegelikult oli ta jõudnud tagasi Méxicosse ja varjas ennast koos Sara Aldrete ja kolme jüngriga ühes väikeses korteris. 2. mail viskas Sara aknast tänavale märkmikulehele kirjutatud kirja, lootes sel viisil oma nahka päästa. Kiri kõlas nii:
„Palun kutsuge politsei ja rääkige neile, et selles majas on need, keda nad otsivad. Öelge neile, et siin hoitakse üht naist pantvangina. Ma palun sellepärast, et ma tahan eelkõige rääkida, või nad tapavad mu.”
Kirja leidis üks juhuslik mööduja, kes luges selle läbi ja pidas seda lihtsalt halvaks naljaks. 6. mail kutsusid aga naabrid politsei, sest neid häiris Constanzo korterist kostev lärm ja ropp sõim. Mõned väitsid isegi, et olid laske kuulnud.
Kui Constanzo politseinikke nägi, arvas ta, et tema laul on lauldud. Ta avas Uzi automaadist tule, juhatades sisse kolmveerand tundi kestnud tulevahetuse. Ime läbi sai ainult üks politseinik haavata. Viimaks piirasid raskelt relvastatud erisalklased jõugu elukoha kiiresti ümber. Samal ajal kui Constanzo kambamehed tulevahetust pidasid, toppis ta ise ühe rahapataka teise järel koldesse või rebis tükkideks ja viskas aknast välja.
Constanzo ei tahtnud ennast mingi hinna eest elusana kätte anda. Kui laskemoon oli peaaegu otsas, ronis ta koos oma voodipartneri ja ihukaitsja Martin Rodriguezega kappi ning käskis jõuku kuulunud professionaalsel mõrvaril Alvaro de Leo Valdezel nad maha lasta. Kui Valdez teda kohkunult jõllitama jäi, virutas Constanzo talle vastu vahtimist ja käratas: „Tee, mis ma käsin, või ma teen sul põrgus elu põrguks! Ja ära pabista, ma tulen tagasi!”
Need jäid tema viimasteks sõnadeks. Valdez vajutas automaadi päästikule ning Constanzo ja tema kallim surid teineteist viimast korda emmates. Ülejäänud – nende hulgas Sara Aldrete ja Valdez – saadi elusalt kätte. Tänu nende üksikasjalikele ülestunnistustele sai politsei viia lõpule uurimise 15 lahendamata kriminaalasjas, mis puudutasid Santa Elena rantšost leitud poiste ja meeste tapmisi.
Sara Maria Aldrete mõisteti Constanzo tapmise süüdistuses õigeks, kuid ta sai kuus aastat vabadusekaotust kuritegelikku ühendusse kuulumise eest. Constanzo ustav teener Alvaro de Leo Valdez mõisteti tapmise eest 30 aastaks vangi. Sekti neljale liikmele mõisteti igaühele 67 aastat vabadusekaotust. Ka Sara Aldrete ei pääsenud kuue aastaga. 1994. aasta mais toimunud uuel kohtuprotsessil mõisteti ülempreestrinna 13 inimese tapmises osalemise eest 62 aastaks trellide taha. Neljale sekti liikmele, nende hulgas Elio ja Serafin Hernandezile, mõisteti igaühele 67 aastat vanglakaristust.
Jälk palo mayombe kultus aga ei surnud koos oma juhiga. Voodoo’d praktiseeritakse Mehhikos ja Florida immigrantide hulgas ikka veel. Sanitaarameti töötajad aga on Miami jõe ümber nimetanud Kanade jõeks, sest nad tõmbasid sellest ainuüksi ühe kolmepäevase reidi käigus välja ohvritalitustel tapetud 200 peata kana.
©Peter Hagen
Tunnuspildil: Constanzo ja tema kallim surid teineteist viimast korda emmates.
