Nürnbergi mürgitaja Anna Zwanziger
7. augustil 1760 jõuka kõrtsmiku tütrena sündinud Anna Margaretha Schönleben tuli ilmale õnnetu tähe all. Kõhn ja ülimalt ebameeldiva välimusega Anna, keda tema kaasaegsed võrdlesid kärnkonnaga, pandi 19-aastaselt paari notar Zwanzigeriga. Paraku ei osutunud mees mitte rüütliks valgel hobusel, vaid türanlikuks joodikuks, kes laristas naise kaasavara maha ja suri 1796. aastal liigse napsitamise tõttu.
47-aastaselt leseks jäänud Anna jäi kahte last kasvatama. Ta üritas küll maiustuste ja mänguasjade müügiga oma majandusseisu parandada, kuid see äri polnud edukas. Lõpuks leidis naine, et ei jää muud üle kui hakata ennast toateenijaks pakkuma. Nii rändas ta mööda Saksamaad ja Austriat. Kord pääses ta napilt arreteerimisest, kui oli oma tööandja tagant briljantsõrmuse varastanud.
1806. aastal hakkas Anna abieluplaane sepitsema, puudus ainult sobiv peigmees. Ta lootis saada teenijatööd jõuka üksiku härra juures, et siis hoolsa tööga peremehe süda võita. Sama aasta märtsis saigi Anna Bayreuthi lähedal Pegnitzis elava kohtuniku Wolfgang Glaseri juures majapidajanna koha. Selles majas pani ta toime oma esimese mõrva. Anna arvas, et Glaser on lesk, kuid mees elas tegelikult oma naisest lahus ning lootis temaga ära leppida. Anna hakkas vahendajaks ja kirjutas naisele tema mehe nimel, paludes tal tungivalt koju tagasi tulla. Vaevalt oli proua Glaser koju jõudnud, kui ta raskesti haigestus: tal olid maovalud ja ta oksendas sageli. 26. augustil 1808, kolm päeva pärast haigestumist, proua Glaser suri. Anna lootis asuda kadunud perenaise kohale. Paraku ei soovinud Glaser inetu teenijannaga üldse mitte abielluda.
Pettunud ja ka töölt lahti lastud Anna sai kõigest kuu aega hiljem uue koha Sanspareilis elava 38-aastase vanapoisist kohtuniku Grohmanni juures. Kui mees teatas, et ta tahab abielluda ühe noore ja kena naisega, haaras Annat raev. 8. mail 1809 mürgitas ta oma tööandja suure koguse arseeniga. Hoogu sattunud Anna söötis hüvastijätuks mürki sisse ka kahele teenrile, kuid mõlemad mehed jäid ellu.
Seejärel leidis Anna ulualuse kohtunik Gebhardi juures. Kohtuniku naine oli äsja lapse ilmale toonud ja lamas ikka veel nurgavoodis. Vaevalt oli Anna jõudnud köögis esimesed road valmistada, kui proua Gebhard kaebas maovalusid ja toitude mõru maitset. Naine ütles mehele, et keegi tahab teda mürgitada. Paraku ei võtnud mees naise kahtlusi tõsiselt ja oli ülimalt üllatunud, kui abikaasa 20. mail 1809 suri. Anna andis mürki ka kahele Gebhardi teenijale, kuid mõlemad jäid ellu. Anna vallandati pärast seda, kui ta oli toiduvalmistamisel „lisanditega eksinud” ja oleks äärepealt terve õhtusöögiseltskonna teise ilma saatnud. Oma viimasel tööpäeval selles majas vürtsitas ta lõunasöögi arseeniga, kuid umbusklikuks muutunud teener hoiatas Gebhardi, soovitades tal lasta lõunasööki uurida. Gebhard talitas tema nõuande järgi. Laborianalüüs näitas, et toit sisaldas surmava koguse arseeni.
Sellegipoolest ei läinud Gebhard skandaali kartes politseisse avaldust tegema. Ta lootis, et kui ta pärast tööd koju jõuab, siis Annat tema majas enam ei ole ja edaspidi saab temaga probleeme olema juba teistel. Kuid Annast ei olnud võimalik niisama lihtsalt lahti saada. Enne majast lahkumist andis ta Gebhardi lapsele mürgitatud piimas leotatud keeksi. Laps suri. Lõpuks ometi tuli Gebhardile mõistus pähe ja ta kutsus politsei.
Uurijad tegid kindlaks, et Anna oli oma majas viibimise viimastel tundidel „väga tubli olnud”: kõikidesse soola-, suhkru- ja kohvipurkidesse oli rikkalikult arseeni segatud. Gebhardi naise ja lapse ning härra Grohmanni surnukehad kaevati hauast välja ja nende kehadest leiti arseeni jälgi.
Selleks ajaks oli Anna jõudnud Nürnbergi, uskudes, et kohtunik Gebhard annab talle veel ühe võimaluse. Anna saatis Gebhardile mitu kirja, milles anus ja ähvardas teda. Need kirjad aitasidki maniakki tabada. 18. oktoobril 1809 võeti Anna Nürnbergis vahi alla. Tema taskust leiti pakike arseeni. Sellegipoolest eitas ta kangekaelselt oma kuritegusid.
Kohtuprotsess kestis üle aasta, sest Baieri seaduste järgi ei saanud inimest mõrvas süüdi mõista, kui ta ise ennast süüdi ei tunnistanud. Ühel kohtuistungil 1810. aasta aprillis Anna ootamatult murdus ja tunnistas nuuksudes: „Jah, ma tapsin nad kõik. Ja ma oleksin veel tapnud, kui mul oleks selleks võimalust olnud.” Samas aga eitas ta, et tal oli algusest peale kavatsus neid inimesi tappa. Ta olevat tahtnud neid vaid „haigeks teha”.
1811. aasta juulis mõisteti Anna Zwanziger surma ja sama aasta 17. septembril lõi timukas tal kirvega pea maha. Enne hukkamist ütles Anna valvuritele: „Võib-olla on ühiskonnale parem, et ma suren, sest ma ei suudaks loobuda inimeste mürgitamisest.”
©Peter Hagen
