Brokebacki mägi (1. osa)

(2018. aastal võeti kahe kauboi traagiline armastuslugu „Brokback Mountain” (2005) USA Rahvusliku Filmi registrisse.)

Ennis del Mar ärkab enne kella viit, tuul raputab vagunelamut, vilistab läbi alumiiniumist ukse ja puhub aknaraamide vahelt sisse. Naela otsa riputatud särgid õõtsuvad pisut tuuletõmbuses. Ta tõuseb üles, sügab halle kõhu- ja kubemekarvu, liipab gaasikeetja juurde, puistab viimase allesjäänud kohvipuru emailpotti, mille ümber lahvatab helesinine leek. Ta keerab veekraani lahti ja kuseb valamusse, tõmbab särgi selga ja teksased jalga ning surub jalad lääpatallatud saabastesse. Tuul tormab üle vagunelamu kumera katuse ja tema ulgumisele vaatamata on kuulda peene kruusa ning liiva kriipimist. Hobuvankriga oleks praegu küll raske sõita. Keskpäevaks peab ta siit kaduma. Rantšo on jälle müügis, viimased hobused on juba ära viidud ja eelmisel päeval said kõik töölised oma palga kätte. „Anna see kinnisvarahaidele, mina lasen jalga,” lausus omanik, kui Ennis talle võtme ulatas. Ennis peab ehk mõneks ajaks oma abielus tütre juurde kolima, kuni ta jälle tööd leiab, ja ometi valdab teda õnnetunne, kuna ta oli unes näinud Jack Twisti.
Kohv hakkab mulinal keema, Ennis tõstab selle tulelt kõrvale, enne kui see üle keema hakkab, valab kohvi pesemata tassi ja puhub mustale vedelikule peale. Mõtted liiguvad unenäos nähtud kujutluspiltidele. Kui ta neile tähelepanu koondab, tundub päev olevat päästetud, taas kangastuvad kunagised külmad päevad mägedes, mil maailm näis kuuluvat üksnes talle ning kõik tundus olevat hästi. Tuul paiskaks otsekui koormatäie rämpsu vastu vagunelamut, nõrgeneb siis ja annab mõneks hetkeks rahu.
Nad mõlemad olid üles kasvanud väikestes, vaestes rantšodes, üks osariigi ühes, teine teises otsas. Jack Twist Lightning Flatis, ülal Montana piiri ääres, Ennis aga Sage’i kandis Utah’ lähedal. Kummalgi polnud keskkooli lõputunnistust ega erilisi tulevikuperspektiive, maast-madalast olid nad harjunud kõvasti tööd rügama ja puudust kannatama ning kasinalt elama. Ennise kasvatajateks said tema vanem vend ja õde, pärast seda, kui nende vanemad olid Dead Horse Road’il kurvist välja sõitnud ja jätnud lastele 24 dollarit sularaha ning rantšo, millele oli seatud kaks hüpoteeki. 14-aastaselt anti Ennisele erandkorras juhiluba, mida ta vajas selleks, et sõita rantšost tunnise autosõidu kaugusel asuvasse kooli. Vanas kaubikus polnud soojendust, autol oli kõigest üks kojamees ja kulunud rehvid; kui käigukast rikki läks, ei olnud selle parandamiseks raha. Ta oleks meelsasti tahtnud edasi õppida, sõna „üliõpilane” tundus talle iseenesest väga auväärsena. Aga kuna auto oli äsja rivist välja langenud, siis ei jäänud tal üle muud, kui rantšos töötada.
1963. aastal, kui ta Jack Twistiga tutvus, oli Ennis kihlatud Alma Beersiga. Jack ja Ennis väitsid mõlemad, et koguvad raha maatüki ostmiseks; Ennise puhul tähendas see kahte viiedollarilist, mida ta hoidis tubakatoosis. Noorukid olid valmis tegema igasugust tööd, värbamiskontoris registreeris üks ennast karjuse, teine aga laohoidjana. Neil õnnestus leida tööd ühes Signalist põhja pool asuvas lambafarmis. Suvine karjamaa asus puude kasvupiirist kõrgemal Brokebacki mäel, metskonna valdustes. Jack oli mäel juba teist suve, Ennis alles esimest korda. Kumbki neist polnud veel kahekümnenegi.

Nad surusid teineteisel kätt tillukeses lämbes vagunelamus asuvas kontoris, mille keskel asuvale lauale oli kuhjatud täiskritseldatud paberilehti, nende peal aga laiutas ääreni konisid täis tuhatoos. Viltuse ribikardina vahelt langes lauale kolmnurkne valgusvihk, millesse peremees oma käe torkas.
Keskelt lahku kammitud laineliste, tuhakarva juustega Joe Aguirre selgitas oma seisukohti.
„Laagriplatsid asuvad metskonna poolt kindlaks määratud paikades. Laagrid on lammaste karjatamise kohtadest sageli paar miili eemal. Kui keegi öösiti lammastel silma peal ei hoia, võivad röövloomad suurt kahju teha. Seega nõuan ma, et laagripidaja jääks laagripaika, aga KARJUS” – ta osutas sõrmega Jacki poole „paneb salaja lammaste kõrvale üles väikese ühekohalise telgi ja MAGAB seal. Õhtusöök ja hommikusöök on laagris, aga MAGADA TULEB LAMMASTE JUURES, see on sada protsenti kindel. ÄRGE TEHKE TULD EGA JÄTKE MINGEID JÄLGI JÄRELE! Telk tuleb igal hommikul kokku panna, sest metsavaht võib peale sattuda. Koerad on teil abiks. Neetud lugu, eelmisel suvel läks karjast peaaegu veerand kaduma. See ei või enam korduda!” Ta takseeris Ennise krässus juukseid, suuri pahklikke käsi, katkisi teksaseid ja irvakil avasid särginööpide vahel ning lausus: „TEIE olete reede keskpäeval koos muuladega all silla peal. Võtke kaasa nende asjade nimekiri, mida teil järgmiseks nädalaks vaja läheb. Saadan teile siis kaubikuga toidukraami.” Ta ei hakanud küsimagi, kas Ennisel üldse kella on, vaid võttis sahtlist punutud paelaga ümmarguse taskukella, keeras selle üles, sättis õigeks ja viskas Ennisele, otsekui ei vääriks temasugune seda, et talle kell pihku pistetaks. „HOMME HOMMIKUL sõidutame teid üles haruteele.” Kaks vaest jobu, neist ei saa küll kunagi asja.

Nad leidsid ühe kõrtsi, jõid terve õhtu õlut ja Jack jutustas Ennisele mullusest äikesest mäe otsas,  kus äike oli tapnud nelikümmend kaks lammast. Ta rääkis korjuste paisumisest ja sellega kaasnevast iseäralikust haisust ning sellest, miks seal üleval nii palju viskit kulub. Ta oli ühe kotka alla tulistanud ja keerutas nüüd pead, et uhked kübarasuled paremini näha oleksid. Esmapilgul nägi Jack oma lokkis pea ja elava naeruga päris hea välja, aga lühikese kasvu kohta tundusid tal olevat liiga laiad puusad ning naerdes paljastusid tema etteulatuvad hambad, mis ei olnud küll nii pikad, et nendega oleks võinud otse topsist popkorni haugata, kuid silmatorkavad olid need siiski. Ta oli vaimustatud kõigest sellest, mis oli kuidagi seotud rodeoga, tema vöörihma ehtis odav härjataltsutaja rihmapannal, aga saapatallad olid tal auklikuks kulunud ning ta põles igatsusest oma eluga kusagile välja jõuda, võimalikult kaugemale Lightning Flatist.
Ennis oli kotkanina ja kitsa näoga, tema lüheldane keha toetus pikkadele, sirklitaolistele jalgadele, tema lihaseline kere oli otsekui loodud ratsutamiseks ja kaklemiseks. Ennis oli kärmete liigutuste ja teravate silmadega, tema kõige meelepärasemaks lugemisvaraks oli Hamley sadulate kataloog.

Lambad ja hobused laaditi vankritelt maha. Üks kõverate jalgadega sell näitas Ennisele, kuidas muuladele koormat selga siduda, kaks kotti külgedele ja üks turjale. „Ära ainult suppi telli!” ütles ta. „Suppi on väga raske pakkida, nii et see maha ei loksuks.” Kaanega kaetud korvis olid kolm austraalia lambakoera kutsikat; Jack pistis kõige väiksema neist põue, sest ta armastas koeri väga. Ratsutamiseks valis Ennis suure kastanpruuni hobuse, keda kutsuti Sigariks, Jack võttis endale raudja mära, kes, nagu hiljem selgus, hakkas kergesti perutama. Asendushobuste hulgas oli ka hiirekarva täkk, kes Ennisele väga meeldis. Ennis, Jack, koerad, hobused, muulad ja tuhat lammast koos talledega voogasid solgiojana teerada pidi läbi metsa ülespoole, puude kasvupiirist edasi laiade, õitsvate aasade poole, valju ja lakkamatu tuule meelevalda.
Metskonna poolt tähistatud kohas panid nad üles suure telgi, seadsid sisse kööginurga ja paigutasid oma toiduvarud kindlasse kohta. Esimesel ööl magasid nad mõlemad laagris. Jack kirus juba Joe Aguirret, kes oli neil keelanud lammaste juures ööbides tuld teha, aga koidu ajal saduldas ta pikka juttu tegemata oma raudja mära.
Hommik saabus klaasjates oranžides värvitoonides, millele altpoolt lisandusid kahvatud rohelised triibud. Sünkmust mägi muutus aegamööda heledamaks, lõpuks oli ta ühte värvi tulega, mille Ennis hommikueine valmistamiseks süütas. Külm õhk läks mahedamaks, kruusa- ja mullahunnikud heitsid äkki pliiatsitaolisi pikki varje ning laagrist allpool kasvavad Murray männid sulasid tumedate malahhiitliistakutega ühte.
Päeval vaatas Ennis üle laia kuristiku, ja mõnikord silmas ta Jacki, väikest punkti, mis liikus üle mägiaasa justkui putukas laualinal; Jack aga nägi oma hämarast laagripaigast Ennist nagu tulukest öös, punast sädet hiiglasliku musta mäemassiivi taustal.
Ühel õhtupoolikul tuli Jack hilja, jõi ära oma õlled, mida ta hoidis märjas kotis telgi varjupoolses küljes, sõi kaks kausitäit ühepajatoitu, hammustas peale kivikõvasid küpsiseid ning mõned virsikud, keeras endale ühe suitsu, ja jäi päikeseloojangut vaatama.

„Ma käin päevas neli tundi edasi-tagasi,” ütles ta tusaselt. „Siia hommikust sööma ja siis tagasi lammaste juurde, õhtul panen nad magama ja tulen sööma, lähen tagasi lammaste juurde ja passin pool ööd koiotte. Tegelikult peaksin ööseks siia jääma, Aguirrel ei ole õigust nõuda, et ma seal vahtima peaksin.”
„Kui tahad, võime kohad vahetada,” lausus Ennis. „Mul poleks selle vastu midagi. Ma võin ka väljas, karja juures magada.”
„Ei, nii ei lähe. Me jääme mõlemad siia laagrisse. Ja see nõme väike telk haiseb nagu kassi kusi või veelgi hullemini.”
„Mind see ei morjenda.”
„Aga ma ütlen sulle, et sa pead öösel mitu korda nende koiottide pärast üles tõusma! Hea meelega vahetaksin sinuga kohad, aga ma pean sind hoiatama. Tuld seal teha ei saa, võid ainult konserve süüa.”
„Ah, küllap saan hakkama.”
Nad veetsid petrooleumilambi valgel veel tunnikese, kell kümme ratsutas Ennis oma Sigari seljas mööda härmas teerada lammaste juurde. Järgmiseks päevaks võttis ta kaasa pisut küpsiseid, marmelaadi ja kohvi, ta kavatses kuni õhtusöögini karja juurde jääda.
„Koidu ajal kõmmutasin ühe koioti maha,” jutustas ta järgmisel õhtul Jackile. Ennis viskas näole sooja vett ja seebitas ennast sisse, lootes, et tema habemenuga ei ole veel päris nüri. Jack kooris samal ajal kartuleid. „Küll see litapoeg oli alles suur! Munad jämedad kui õunad. Vean kihla, et ta oli paar talle maha murdnud. Nägi välja, nagu oleks kaameli ära söönud. Kas tahad ka sooja vett? Seda on piisavalt.”
„Võid kõik endale jätta.”
„Noh, siis ma pesen ennast üleni ära, kui ma juba selle peal olen.” ütles Ennis. Ta tõmbas saapad ja püksid jalast (Jack pani tähele, et tal polnud aluspükse ega sokke) ja nühkis ennast rohelise nuustikuga, nii et pritsmed panid lõkke sisisema.
Nad kinnitasid tule ääres korralikult keha, kummalegi üks ports ube ja praekartuleid ning kahepeale liiter viskit. Nad istusid vanal puupakul, kingatallad ja teksaste vaskneedid läksid tuliseks, pudel käis käest kätte. Lavendlikarva taevas muutus tumedaks ja külm õhk võttis maad. Nad jõid ja suitsetasid, tõusid vahepeal püsti, et lõkkesse puid visata, vestlesid hobustest ja võiduajamistest, löömingutest, õnnetustest, kahe kuu eest põhja läinud allveelaevast ja selle meeskonna viimastest lootusetutest minutitest, koertest, kes neil kunagi olid olnud, sõjaväeteenistusest, Jacki kodust ja rantšost, kus tema vanemad veel elasid, samas kui Ennise pere oli paar aastat pärast vanemate surma sunnitud poe kinni panema, tema vanem vend elas nüüd Signalis, õde aga läks mehele ja elas Casperis. Jack ütles, et tema isa oli omal ajal küllaltki kuulus härjaratsutaja, kuid jättis oma nõksud enda teada ega andnud Jackile selles asjas kunagi nõu, ehkki ta oli Jacki väikese poisina lambakarja saatnud. Ennis ütles, et ratsutamise kunsti tuleb õppida kauem kui kaheksa sekundit ja sellel peab olema mingisugune mõte. Raha on küllaldane mõte, arvas Jack ning Ennis pidi temaga nõustuma. Nad vahetasid mõtteid ja rõõmustasid, et on leidnud toreda kaaslase seal, kus poleks osanud seda oodatagi. Kui Ennis õndsas joovastuses taas vastutuult lammaste juurde ratsutas, oli tal tunne, nagu veetnuks ta oma elu kõige toredama õhtu.

Suvi aga kulges omasoodu, noormehed ajasid lambad uutele karjamaadele ja liikusid uude laagripaika; karja ja laagri vahemaa muutus pikemaks, öine ratsateekond samuti. Ennisele meeldis ratsutada, seejuures ta magas, silmad lahti. Aga lammaste juurest eemal oldud tunnid venisid samuti üha pikemaks. Jack mängis kergelt mõlkis suupillil venivaid viisijuppe ja Ennisel oli korralik, kärisev hääl; mõnikord laulsid nad õhtu otsa. Ennis teadis ühte mahlakat lauluteksti „Strawberry Roan”. Jack üritas seda sobitada Carl Perkinsi laulu meloodiaga, üürates täiest kõrist „what I say-ay-ay”, aga tema meelispalaks oli üks kurb kirikulaul, kus räägiti vee peal kõndivast Jeesusest. Seda oli ta õppinud oma emalt, kes uskus nelipühade müsteeriumi, nüüd laulis ta seda laulu pikkamisi ja kaeblikult, kusagilt kaugelt vastasid talle koiotid oma ulgumisega.
„Ah, nüüd on nende neetud lammaste juurde ratsutamiseks juba liiga hilja,” lõi Ennis ühel hilisel õhtul käega, ise nii purjus, et ei püsinud enam õieti püsti. Kuu seisu järgi otsustades pidi kell juba kaks olema. Kivid aasal kumasid heleroheliselt ja lõõtsuv tuul surus tuleleeki madalamaks. „Anna mulle tekk, ma jään siiasamasse välja, magan natuke ja lähen siis tagasi, kui valgemaks läheb.”
„Sa külmetad oma tagumiku ära, kui tuli kustub. Maga parem telgis!”
„Pole hullu.” Ta koperdas eemale, tõmbas saapad jalast ja norskas mõnda aega palja maa peal, kuni Jack ta viimaks üles ajas.
„Issand jumal, ära jama, tule telki! Madrats on piisavalt suur,” ütles Jack meelitades. Jah, madrats oli piisavalt suur küll ja soe ka, ning varsti hakkas Jack õrnutsema. Ennis oli harjunud igas olukorras otsustavalt käituma, talle ei meeldinud sugugi, et Jack tema vasaku käe võttis ja oma jäigastunud liikme vastu surus. Ennis tõmbas käe tagasi, otsekui oleks kõrvetada saanud. Siis aga võttis ta püksirihma lahti, tõmbas püksid maha, määris riista süljega kokku ja lükkas Jackile tagantpoolt sisse – midagi niisugust ei olnud ta kunagi varem teinud, aga nüüd käis see justkui iseenesest. Nad tegid seda vaikides, lõpuks üha kiiremini hingeldades, siis lõpetasid nad suure oigamise saatel, heitsid pikali ja uinusid.
Ennis ärkas punaka koiduvalguse saabudes korraliku peavaluga, püksid rebadel, Jacki tagumiku vastu surutuna. Oli ütlematagi selge, missuguseks kujuneb ülejäänud suvi, käigu need lambad kuradile.
Ja nii see läkski. Seksist ei rääkinud nad kunagi, nad lihtsalt lasid sellel sündida, algul öösiti telgis, seejärel ka päevavalguses, palava päikese käes ja õhtuti lõkke ääres, kiiresti ja jõuliselt, naerdes ja ähkides, üsnagi kärarikkalt, aga nad ei kõnelenud sellest sõnakestki. Ainult kord lausus Ennis: „Ma ei ole pede.” Jack kostis seepeale: „Mina ka mitte! See on ainult korraks ja see jääb meie vahele.” Nad olid üheskoos mäel, nautisid eufoorilist ja karget õhku, vaatasid allpool liuglevaid kulle ja tasandikul vilkuvaid autotulesid, nad olid kõigist igapäevastest toimetustest eemal, öösiti kuulasid nad tigedate karjakoerte klähvimist. Nad arvasid, et neid ei näe keegi. Nad ei teadnud, et ühel päeval jälgis Joe Aguirre neid kümme minutit oma võimsa pikksilmaga. Ta ootas, kuni poisid jälle püksinööbid kinni panid ja viis siis Jackile teate, et Jacki onu Harold on kopsupõletikuga haiglas ning et tal on vähe elulootust. Aguirre ei vaevunud seda öeldes isegi hobuse seljast maha tulema, ta üksnes takseeris Jacki paljutähendava pilguga.

Augustis veetis Ennis kogu öö Jacki juures laagris, kui lambad ükskord rajuilmaga lääne poole pagesid ja ühe teise karjaga segunesid. Need olid viis neetult rasket päeva, mil Ennis ja üks tšiillasest karjus, kes ei rääkinud sõnagi inglise keelt, üritasid lambakarju üksteisest lahutada. Hilissuvel oli see üsna võimatu ettevõtmine, sest lammaste karjamärgised olid villa sisse kasvanud ja kahvatuks muutunud. Isegi siis, kui lammaste arv lõpuks klappis, teadis Ennis, et karjad on omavahel segunenud. Kõik näis olevat rahutukstegevalt segamini.
Esimene lumi tuli varakult maha, 13. augustil. Lumi oli tervelt ühe jala sügavune, aga see sulas ruttu ära. Nädala pärast saatis Joe Aguirre korralduse kari mägedest alla tuua – Vaikselt ookeanilt lähenes uus tugev torm. Noormehed panid laagri kokku ja hakkasid lambaid allapoole ajama. Neid kiirustasid tagant veerevad kivid ja lääne poolt peale tungivad tumedad pilved ning läheneva lume jäine lõhn. Mägi helkis ründavate pilvede värelevas valguses ja lõi deemonlike jõudude ees värisema, tuul sasis rohtu ja räsis mägimände ning kaljulõhesid hirmsa ulgumise saatel. Mööda mäekülge alla ronides tuli olla väga ettevaatlik, et mitte libastuda.
Joe Aguirre maksis neile palga välja ega öelnud suurt midagi. Ta vaatas segunenud karja ja tähendas mürgiselt: „Mõned nendest lammastest on küll pärit kusagilt mujalt.” Ka lammaste arv ei olnud päris see, mida ta oli lootnud. Niisuguste karjapoistega ei ole küll midagi peale hakata.
„Kas sa tuled järgmisel suvel jälle?” küsis Jack lahku minnes rohelisse autosse ronides. Tuul oli külm ja lõikav.
„Vist mitte.” Tuul keerutas tolmu ja Ennis kissitas silmi. „Nagu öeldud, abiellun ma detsembris Almaga. Ehk leian kusagil mõnes rantšos tööd. Ja sina?”. Ta pööras pilgu Jacki põselt, millele ta eelmisel päeval oli virutanud tubli sinika.
„Kui ma midagi paremat ei leia. Ilmselt sõidan koju, talvel olen isa juures, kevadel lähen võib-olla Texasesse. Kui mind sõjaväkke ei kutsuta.”
„Noh, küllap kohtume kunagi.”
„Hüva,” lausus Jack. Nad surusid kätt, andsid teineteisele müksu õla pihta ja läksid kumbki oma teed. Peagi tundis Ennis, nagu tahaks tal sisikond välja tulla. Ta peatus teeserval värskelt maha sadanud lumel ning üritas oksendada, kuid asjatult. Tal ei olnud ennast iialgi nii halvasti tundnud. Läks kaua aega, enne kui ta sellest üle sai.
Detsembris abiellus Ennis Alma Beersiga, jaanuari keskel jäi naine rasedaks. Ennis sai paar väikest tööotsa ja läks siis Washakie maakonda vana Elwoodi rantšosse hobusetaltsutajaks. Seal töötas ta veel septembris, kui sündis tütar, kellele pandi nimeks samuti Alma. Magamistuba täitis kuivanud vere, piima ja beebi higi lõhn, imetamise häälitsused, nutt ja Alma unine oigamine – mehe jaoks, kes oli loomadega tegelenud, tuletas see kõik meelde viljakust ja elu igavest ringkäiku.
Kui vana Elwood oma rantšo likvideeris, kolisid nad ühte väikesesse korterisse Rivertonis. Ennis läks tööle teede ehitusele. Töö oli talutav, kuid huvist hobuste vastu töötas ta nädalavahetustel lisaks Rafteri rantšos. Sündis teine tütar ja Alma tahtis jääda linna, haigla lähedusse, kuna lapsel oli astmaatiline köha.
„Ennis, ma ei taha minna jälle kusagile neetult üksildasse rantšosse!” ütles ta. Naine istus tema süles ja kallistas teda oma kõhnade päevitunud kätega. „Äkki leiame endale linnas elamise?”
„Võib-olla,” vastas Ennis ja surus käe naise pluusi alla, heitis ta voodile ja silitas lopsakaid rindu, ümmargust kõhtu ja põlvi. Siis liikusid ta sõrmed ülespoole, märga pilusse, kuni naine värisema hakkas ja ennast tema käe vastu surus. Ennis keeras naise ümber ja andis talle rutakalt, mida vaja. Nad jäid oma tillukesse korterisse, mis oli Ennise meelest kõige armsam, kuna sellest võis iga kell loobuda.
Kätte jõudis neljas suvi. Juunis sai Ennis Jack Twisti käest nõudmiseni saadetud kirja, see oli tema esimene elumärk üle hulga aja:
„Sõber see kiri on juba ammu hiljaks jäänud. Loodan sa saad selle kätte. Kuulsin et sa oled Rivertonis. Tulen 24. juunil läbi, mõtlesin sinu juures peatuse teha ja sulle ühe õlle välja teha. Kirjuta kui saad, kas sa oled kodus.”
Saatja aadressiks oli märgitud Childress, Texas. Ennis kirjutas vastuseks: „No muidugi!” ning lisas Rivertoni aadressi.
Hommikul oli olnud palav, aga enne keskpäeva kerkisid läänetaevasse pilved, mis ajasid lämbet õhku enda ees laiali. Ennis pani selga oma kõige parema särgi, valge, mustade triipudega; ta ei teadnud, mis kellaks Jack kohale jõuab ning võttis seepärast kogu päeva vabaks, ta kõndis edasi-tagasi, heitis ikka ja jälle pilgu tolmusele tänavale. Alma arvas, et selle palavusega ei hakka ta kodus süüa keetma, selle asemel võiksid nad koos Ennise sõbraga õhtust süüa söögimajas nimega „Nuga ja kahvel”, kui neil õnnestub lapsehoidja leida. Aga Ennis ütles, et ilmselt läheb ta Jackiga lihtsalt jooma. Jack ei olevat üldse mingi selline tüüp, kes käib restoranis. Ta mõtles pesemata lusikatele, mis vaatasid välja puupakule asetatud konservikarbist.

Õhtupoolikul, kui ligines äike, sõitis maja ette seesama vana roheline kaubaauto. Ennis tundis tohutut meeleliigutust, ta jooksis välja trepile ja tõmbas ukse enda järel kinni. Jack jooksis korraga kahte astet võttes trepist üles. Nad embasid tormakalt ja patsutasid teineteist, nii et neil pidi hing kinni jääma. „Oh sa litapoeg, oh sa litapoeg,” mõmisesid nad ja suudlesid tuliselt. Jacki kübar kukkus põrandale, habemekarvad kriipisid ja sülg voolas. Siis läks uks lahti, Alma vaatas paar sekundit Ennise värisevaid õlgu ja pani ukse jälle kinni. Mehed hoidsid ikka veel ümbert kinni ja surusid ennast teineteise vastu, tõustes kikivarvule. Siis eemaldusid nad, et pisut hingata, ja Ennis, kes polnud sugugi meelitaja tüüp, ütles seda, mida ta muidu ütles vaid oma hobustele ja tütardele: „Mu kallis!”
Uks tõmmati jälle praokile ja Jack seisis kitsas valgusvihus.
Mis ta pidi ütlema? „Alma, see on Jack Twist, Jack, see on Alma, minu naine.” Ennise rind tõusis ja vajus. Ta imes endasse Jacki lõhna – see oli sigarettide, higi ning millegi õrna ja magusa, justkui rohu lõhn, millele lisandus mägede kargust. „Alma,” jätkas ta, „Me ei ole Jackiga neli aastat teineteist näinud.” Nagu see oleks tõeline põhjus. Tal oli hea meel, et trepikojas oli nii hämar.
„Selge see,” ütles Alma vaikselt. See, mis ta nägi, ütles niigi kõik. Akna taga lõi välku, otsekui oleks keegi seal valget lina lehvitanud, ja beebi hakkas karjuma.
„Sul on laps?” küsis Jack. Ta haaras Ennisel käest kinni, nende vahele tekkis vooluring.
„Kaks väikest tüdrukut,” kostis Ennis. „Alma juunior ja Francine. Ma armastan neid kohutavalt.” Alma kõverdas põlglikult suud.
„Minul on poiss,” ütles Jack. „Kaheksakuune. Tead sa, ma abiellusin seal Childressis ühe kena Texase tibiga – tema nimi on Lureen.” Põrandalaudade naksumisest sai Ennis aru, kuidas Jack väriseb.
„Alma,” lausus ta, „me läheme nüüd Jackiga jooma. Võib-olla ma täna öösel koju ei tule, juues jätkub juttu kauemaks.”
„Selge see,” vastas Alma ja võttis taskust dollari. Ennis aimas, et naine tahab, et ta talle sigarette tooks ja varem koju tuleks.
„Oli meeldiv tutvuda,” ütles Jack, värisedes nagu äraaetud hobune.
„Ennis…” hüüdis Alma nutuselt, aga mees tormas juba trepist alla, hõigates vaid: „Alma, kui sa suitsu tahad, siis magamistoas minu sinise särgi taskus on mõned suitsud.”
Nad istusid Jacki autosse ja sõitsid minema, ostsid pudeli viskit ja maandusid paarikümne minuti pärast motellis. Seal sööstsid nad kohe voodisse. Tuuleiilid peksid raheteri vastu akent, naabertoa lukustamata uks kolksus vahetpidamata, ja nõnda kestis see kogu öö.
Tuba haises sperma ja suitsu ja higi ja viski järele, vana vaiba ja kopitanud heina järele, sadulanaha, sita ja odava seebi järele. Ennis tõusis neljakäpukile, ta oli märg ja omadega täiesti läbi ning hingas raskelt. Jack puhus suuri suitsupilvi ja lausus: „Jumal küll! See oli nii neetult mõnus. See tuleb vist sellest, et sa nii palju ratsutad. Me peaksime sellest rääkima. Ma vannun, et ma ei teadnudki, et me jälle sellega pihta hakkame – ah, mis siis! Aga miks ma siis siin olen? Eks ma ikka aimasin ka. Siia sõites andsin kogu aeg gaasi nagu hull.”
„Mina jälle ei teadnud, et sa veelkord tahad panna,” ütles Ennis. „Neli aastat. Olin sind juba peaaegu maha kandnud. Mõtlesin, et sa oled kõrvakiilu pärast pahane.”
„Sõber!” hüüatas Jack. „Ma olin Texases, esinesin rodeol. Seal kohtasin Lureeni. Vaata ometi sadulat!”
Võidunud oranži sadula toe küljes nägi ta läikivat pannalt. „Oled härjataltsutaja?”
„Muidugi. Teenisin aastaga tervelt kolm tuhat dollarit. Olin täiesti ära nälginud. Pidin teiste käest isegi hambaharja laenama. Kolasin terve Texase läbi. Enamiku ajast veetsin selle sitase auto all ja parandasin teda. Aga ma ei andnud alla! Lureen? Selle taga on raske raha. Tema vanamehel on põllutöömasinate äri. Ega ta tütrele oma raha ei anna, ja mind ei salli ta silmaotsaski, sellepärast on praegu rasked ajad, aga ükskord…”
„Noh, igatahes sa tead, mis sa saada tahad. Sõjaväkke sind ei võetudki?” Äike oli nüüd taandunud ida poole ning eemaldus punakate sähvatuste saatel.
„Nad ei saanud mulle midagi teha. Mul on paar selgroolüli katki. Ja käsi on ka vigane. Sa tead ju, kuidas härjataltsutamise juures käsivars kogu aeg vastu reit peksab? Iga kord annab käsivars natuke järele. Ka siis, kui härg on korralikult kinni seotud, saab käsi ikkagi viga. See on jubé vastik. Jalg on mul ka omadega läbi. Kolmekordne luumurd. Tulin ühe suure pulli seljast maha ja täpselt kolme sekundi pärast ründas ta mind. Kurat, küll see käis kähku. Mul oli siiski õnne. Ühel mu sõbral tungis pulli sarv ihusse nagu õli mõõtmise varras. Mul on veel terve hunnik igasuguseid muid jamasid, murtud roided, nihestused, rebendid. Tead sa, nüüd on hoopis teised ajad. Nüüd on tegijateks tüübid, kellel on raha, kolledžijobud, jõujäärad. Tänapäeval peab sul endal raha olema, kui tahad rodeot teha. Lureeni vanamees ei anna mulle sentigi, kui ma sellest värgist loobun. Ma tunnen seda mängu nüüd piisavalt hästi, ja ma tean, et ma ei jõua kunagi päris tippu. Ja on veel muidki põhjuseid. Ma lõpetan, kuni ma veel joosta suudan.”
Ennis surus Jacki käe tema suule, tõmbas tugeva mahvi ja puhus suitsu välja. „Mina leian, et sa oled neetult heas vormis. Kas sa tead, et ma istun kogu aeg siin üleval ja mõtlen, et kas ma…? Ma mõtlen seda, et meil mõlemal on ju naine ja lapsed, eks ole? Mulle meeldib naistega seda teha, selge see, aga issand jumal, see ei ole midagi võrreldes sellega, mis siin! Ma ei ole ka kunagi mõelnud seda teistega teha, välja arvatud muidugi siis, kui olen pihku löönud ja seejuures sinu peale mõelnud. Kas sa seda teiste poistega oled teinud, Jack?”
„Kurat võtaks, ei ole!” hüüdis Jack, kes ei olnud mitte üksnes pullidega ratsutanud ja sai hakkama ka pihkulöömiseta. „Sa ju tead! Brokebackil saime juhuslikult kokku ja see ei ole kuhugi kadunud, see on selge. Peame põhjalikult kaaluma, mis me nüüd edasi teeme.”
„Tookord suvel,” jätkas Ennis, „kui me palga kätte saime ja lahku läksime, tabasid mind kõhukrambid. Mul oli nii halb olla, et sõitsin teeserva ja tahtsin oksendada; algul mõtlesin, et sõin Dubois’ juures midagi kahtlast. Möödus aasta ja ma sain aru, millest see tuli; ma ei oleks tohtinud sind jälle silmist lasta. Aga siis oli juba liiga hilja, liiga hilja.”
„Sõber,” sõnas Jack, „see olukord ajab tõepoolest öökima. Me peame mõtlema, mis peale hakata.”
„Ma arvan, et nüüd ei ole meil enam midagi teha,” ütles Ennis. „Jack, ma olen nende aastatega oma elu sisse seadnud. Ma armastan oma väikseid tüdrukuid. Alma? Teda armastan ma samuti. Ja sinul on poeg ja naine seal Texases. Sina ja mina, me ei või enam kokku saada, kui see asi meile nii peale läheb, nagu nüüd juhtus.” Ta viipas käega oma maja suunas. „Kui me seda vales kohas teeme, siis oleme kadunud. Mina igatahes ei suuda ennast tagasi hoida, seepärast peame lõpetama.”
„Siis pean ma sulle midagi ütlema, sõber. Tol suvel võis keegi meid näha. Järgmise aasta juunis käisin korraks veel seal. Mõtlesin, et ehk läheksin jälle lambaid karjatama, aga otsustasin siiski Texasesse minna. Joe Aguirre istub oma kontoris ja ütleb mulle: Noh, poisid, te veetsite seal ju mõnusasti aega? Kehitasin õlgu, aga kui ma kontorist välja läksin, siis nägin suurt pikksilma seinal rippumas.” Ta jättis enda teada selle, et peremees oli nõjatunud oma nagiseva tooli seljatoele ja öelnud: „Kuulge, Twist, ma ei maksnud teile palka selle eest, et te jätate koerad lammaste juurde lapsehoidjateks, sellal kui teie oma kevadisi tundeid välja elate.” Peremees ei olnud nõus teda enam tööle võtma.
Jack jätkas: „Aga see litakas, mis sa mulle andsid, see üllatas mind küll. Ma ei oleks seda sinult oodanud.”
„Ma kasvasin üles koos vennaga, kes oli minust kolm aastat vanem. See peksis mind nagu segane. Ükskord sai isal villand, et ma pidevalt nuttes koju tulen, ja kui ma olin umbes kuueaastane, ütles ta mulle: Ennis, sul on probleem, ja sa pead selle lahendama, vastasel korral kestab see niikaua, kuni sa oled üheksakümmend aastat vana ja sinu vend on üheksakümmend kolm. Aga ta on ju minust suurem, vastasin ma. Sa pead teda üllatama, ütles isa. Ära ütle talle midagi, vaid ehmata teda ja lase kähku jalga, ja tee seda niikaua, kuni ta ükskord aru pähe võtab! Ja nii ma tegingi. Ma üllatasin teda välipeldikus, kargasin talle trepi peal turja, hiilisin talle öösel ligi, kui ta magas, ja andsin talle korralikult. Nii läks umbes paar päeva. Pärast seda ei ole ma kunagi enam vennaga tülitsenud. Ma õppisin sõnagi lausumata arveid klaarima.” Kõrvaltoas hakkas telefon helisema.
„Mind sa enam teist korda ei üllata,” ütles Jack. „Kuula, ma tahan sulle midagi öelda. Ma olen mõelnud, et kui meil sinuga oleks väike rantšo, natuke lehmi ja vasikaid ja sina oma hobustega, see oleks alles elu! Nagu ma ütlesin, rodeoga on nüüd lõpp. See ei tähenda, et ma saba jalge vahele tõmban, aga mul ei ole raha, et ennast praegusest närusest seisust jälle üles töötada, ja mul on oma kontidest kahju, ma ei taha neid enam jälle murda. Ma pidasin siin plaani, Ennis, mismoodi me sinuga
„Pea nüüd ometi, nii see küll ei lähe! Me ei saa. Ma ei ole vaba mees, ma olen omaenese seatud lõksus. Ma ei saa sellest välja, Jack, ma ei taha olla mõni niisugune tüüp, keda mõnikord näha võib. Ja ma tahan elada ka. Seal, kust ma pärit olen, pidasid kaks poissi ühte rantšot, need olid Earl ja Rich – isa tegi nende kohta isemoodi märkusi, kui ta neid nägi. Nad olid kõigi naerualused, kuigi mõlemad olid vintsked vennad. Ma võisin olla siis üheksa-aastane, kui Earl ükskord kraavist surnult leiti. Nad olid ta tungrauaga läbi puurinud. Kõik, mis temast järele jäi, oli üks suur verine puder.”
„Kas sa nägid seda?”
„Küll isa selle eest juba hoolitses. Tema viis mind sinna, koos vennaga. Isa naeris selle üle. Jumal küll, pärast kõike seda, mis ma nägema pidin, oleks ta võinud ise selle õnnetu vennikese asemel olla. Kui ta praegu veel elaks ja oma pea uksest sisse pistaks, siis saadaksin ta kohe endale tungrauda tooma. Kaks meest, kes elavad koos? Ei. Minu meelest võiksime äärmisel juhul aeg-ajalt kokku saada, kusagil kaugel pärapõrgus…”
„Kui tihti see aeg-ajalt on?” küsis Jack. „Kas iga nelja aasta järel?”
„Ei,” vastas Ennis ning püüdis hoiduda küsimast, kes siis nüüd ikkagi selles süüdi on. „Mul on samuti jube kahju, et sa hommikul ära sõidad ja mina pean jälle tööle minema. Aga kui me sinna midagi parata ei saa, siis tuleb meil sellega leppida. Kurat! Ma vaatan tihti inimesi tänaval. Kas nendel pole midagi niisugust olnud? Ja pagan võtaks, mida nemad siis teevad?”
„Wyomingis midagi niisugust ei juhtu, ja kui juhtubki, siis ma ei tea, mis nad teevad, võibolla sõidavad nad Denverisse,” lausus Jack. Ta tõusis püsti ja keeras selja. „Ja mulle on see täiesti ükskõik. Ennis, sa litapoeg, võta ennast paariks päevaks vabaks! Nüüd kohe. Tõmbame siit minema. Viska oma asjad autosse ja põrutame mägedesse. Ainult paariks päevaks. Helista Almale ja ütle, et sa sõidad ära. Lase käia, Ennis!”
Kõrvaltoas helises jälle telefon, Ennis haaras toru, justkui oleks see kõne mõeldud talle, ning valis oma koduse telefoninumbri.
Ennise ja Alma suhted olid hakanud tasapisi jahenema, mingit erilist tüli neil ei olnud, aga lõhe nende vahel muutus üha suuremaks. Naine töötas müüjana toidukaupluses, sest pere toimetulekuks pidi ta lisaks Ennise palgale ka ise midagi teenima. Ta palus, et Ennis kondoomi kasutaks, sest tal oli hirm järjekordse rasestumise ees. Mees ei olnud sellega nõus, ta ütles, et kui naine temaga rohkem lapsi ei taha, siis jätab ta meeleldi naise rahule. Naine ütles talle vaikselt: „Küllap ma juba tahaksin, kui sa jaksaksid neid toita.” Ja veel vaiksemalt, üksnes mõttes lausus ta: „Sedasi, nagu sulle meeldib teha, ei sünni nagunii lapsi.”
Naise pahameel kasvas iga aastaga. Tal seisis ikka silme ees, kuidas tema mees Jack Twistiga kallistas. Lisaks käis mees aastas kord või paar Jack Twistiga kala püüdmas, aga oma perega ei käinud Ennis kunagi puhkust veetmas, mees ei tahtnud naisega enam väljas käia ja lõbutseda. Naisele käis närvidele, et mees oli vaimustatud rantšos töötamisest, kus tööpäevad olid pikad, palk aga naeruväärne. Niipea, kui mees voodisse heitis, keeras ta naisele selja ning jäi magama. Naise arvates oleks mees võinud otsida endale kindla ja korraliku töökoha. Kui noorem Alma oli üheksa- ja Francine kuueaastane, küsis naine endalt, miks ta üldse peaks sellise mehega koos elama. Ta andis lahutuse sisse ja abiellus Rivertoni toidupoe omanikuga.
Ennis keskendus nüüd üksnes maatöödele, töötas kord ühes, kord teises rantšos. Rikkaks selle tööga ei saanud, kuid tal oli hea meel, et saab jälle loomadega tegeleda. Talle meeldis seegi, et ta võis iga kell asja sinnapaika jätta ja koha üles öelda, kui miski ei meeldinud, ja käia päevast päeva mägedes. Ta ei olnud Alma peale pahane, tal oli ainult ebamäärane tunne, et teda on petetud. Tahtes näidata, et kõik on korras, tuli ta tänupühal Alma ja laste juurde lõunat sööma, istus oma tüdrukute vahel ja rääkis neile hobustest, tegi nalja ja pingutas, et mitte näida kurva isana. Kui õunakook oli söödud, kutsus Alma ta endaga kööki juttu ajama. Naine ütles, et on tema pärast mures ja et ta peaks ometi uuesti abielluma. Mees nägi, et naine on rase, arvatavasti neljandat või viiendat kuud.
„Kas sa käid ikka veel selle Jack Twistiga kalal?” küsis Alma taldrikut nühkides.
„Mõnikord.” Mehele tundus, et naine tahab taldrikult mustri täiesti maha kraapida.
„Tead sa,” ütles naine niisugusel toonil, mis näitas, et tal on Ennisele midagi tõsist ette heita, „ma panin alati imeks, et sa ei toonud iialgi forelle koju. Alati rääkisid, et te püüdsite palju kala. Nii et ükskord uurisin ma su kalalkäimise kohvrit, mille sa viis aastat tagasi ostsid. Sellel oli isegi hinnalipik küljes. Sidusin siis kohvrisse nööri külge sedeli ja kirjutasin sinna: halloo, Ennis, too ikka paar kala ka koju, tervitades, Alma. Ja siis sa tuled ja räägid, et püüdsite terve hunniku kala ja sõite kõik ära. Kas sa mäletad? Ma vaatasin siis kohvrisse, minu sedel oli seal endiselt alles, ja see õngenöör polnud küll iialgi vett näinud.” Naine keeras kraani lahti ja loputas taldriku puhtaks.
„See ei tähenda midagi.”
„Ära ainult valeta, ära mängi lolli, Ennis! Ma tean, mis see tähendab. Jack Twist on lilla! Sina ja tema…”
See oli Ennise jaoks juba liig. Ta haaras naisel randmest kinni, taldrik kolksatas.
„Pea suu!” hüüdis ta. „Sina tegele oma asjadega. Sa ei tea midagi.”
„Ma kutsun kohe Billi.”
„Kutsu aga, lase käia, ma litsun ta laiaks, ja sind samuti.” Ta pigistas naise kätt veel kõvemini, nii et see lausa tulitas, surus siis kaabu tagurpidi pähe ja marssis ust paugutades välja. Sel õhtul läks ta „Musta kotka” kõrtsi, jõi ennast täis, võttis osa väikesest üleüldisest löömingust ja läks koju. Pikka aega ei üritanud ta enam oma tütreid vaatama minna. Ta arvas, et küllap nad tulevad ja otsivad ta ise üles, kui nad on juba vanemaks ja piisavalt iseseisvaks saanud, et Alma juurest ära kolida.

(Järgneb)

Loe edasi:
Brokebacki mägi (2. osa)

Tunnuspildil: Kaader filmist „Brokebacki mägi”. Vasakul Jack Twist (Jake Gyllenhaal, s. 1980 ), paremal Ennis del Mar (Heath Ledger, 1979–2008).