Bonnie ja Clyde – ühe kuulsa röövlipaari armastuse lugu

Nad armusid teineteisesse esimesest pilgust. Nad surid ühel ja samal päeval. Kõige ohtlikum armastajapaar. Ajaloo kõige romantilisemad kurjategijad. Bonnie ja Clyde olid koos vaid viis aastat, ent nende elust sai legend.

Nende surmast on möödunud juba hulk aastaid, aga tänapäevani vaieldakse selle üle, kes Bonnie Parker ja Clyde Barrow tegelikult olid. Romantilised röövlid? Noored mässajad? Külmaverelised mõrvarid? Ei need, teised ega kolmandad. Nad ei jaganud rikastelt äravõetud raha vaestele, kuigi ei võtnud kelleltki ära viimast. Nad ei tahtnud muuta riiklikku korda, kuigi see neile üldse ei meeldinud…
Nad ei tundnud tapmisest rahuldust, kuigi ei kõhelnud iialgi enne päästikule vajutamist. Bonnie ja Clyde lihtsalt otsustasid, et sellele igavale maailmale on vaja legendi vabadest inimestest, kes teineteist armastasid. Ja nad hakkasid ise selleks legendiks, mõistes väga hästi, et see ei saa kesta kaua. Vabadust pole kunagi kauaks. Ainult seniks, kuni sa surma ei saa või enesele uut vanglat ei ehita. Bonnie ja Clyde võinuksid saada kunstnikeks, näitlejateks või rock’n’rolli-staarideks – tütarlaps, kes kirjutas värsse, ja biseksuaalne keigar, kes ei talunud, et tema vabadust piirati. Ent Clyde armastas ülemäära tulistamist ning pankade röövimist, ja Bonnie armastas ülemäära Clyde’i. Nendest said bandiidid.

See oli armastus esimesest silmapilgust. 20-aastane Clyde Barrow (s 24. märts 1909) põikas kord sisse oma sõbra õe juurde. „Mis kolistamine see seal köögis käib?“ küsis ta. „Ah, see on mu sõbranna, kes seal kuuma šokolaadi keedab. Mine ütle talle tere. Ta nimi on Bonnie Parker (s 1. okt. 1910).“ Mõned järgnevad kuud olid nad lahutamatud – kuni Clyde vanglasse kukkus.
Keegi ei imestanud, kuuldes, et noorem Barrow sattus trellide taha – Clyde ja tema vanem vend Ivan, hüüdnimega Buck, olid Texase Dallases ammu tuntud kui „õudsed Barrow’d“. Selles suures peres – Henry ja Cumie Barrow’l, oli kaheksa last –, oli rahast alati nappus. Pärast ajaloolist börsikrahhi 29. oktoobril 1929 algas USA-s nn Suur Depressioon. Sajad tuhanded inimesed vaesusid üleöö.
Bonnie ja Clyde armastasid end pildistada lasta, justnagu aimates, et need fotod saavad kord ainsaks meenutuseks, mis jääb järele nende väga lühikesest, ent värvikast elust.
Kuni Henry sai tööd bensiinijaamas, tuli perel pikka aega ööbida otse tänaval, silla all. Clyde ja Buck alustasid nagu kõik igavlevad agulipoisid, huligaanitsemise ja pisivargustega, ent said kiiresti maitse suhu. Clyde jättis oma töö Procter&Gamble’i vabrikus ja hakkas elatuma eranditult vargustest. Juba õige pea ilmutas vendade Barrow’de vastu huvi politsei.
Armunud Bonnie teadis väga hästi, millega tema Clyde tegeleb – ta ootas sageli autos, kuni vennad Barrow’d järjekordset kauplust röövisid. Tema jaoks polnud selles midagi ebatavalist – sellal istus tema mees Roy Thornton, kellega ta 16-aastaselt abiellus, juba vangis. (Bonnie ei lahutanudki oma esimesest mehest Roy Thorntonist, kellega tutvus 15-aastasena. Ta kandis kuni surmani laulatussõrmust.)

Royle kui vargale ja retsidivistile mõisteti 99 aastat vanglakaristust. Bonnie eelistas alati mehi, kes olid seadusega pahuksis. Sealjuures mäletasid kõik, et lapsepõlves oli Bonnie eeskujulik ja andekas koolitüdruk, kes kirjutas luuletusi, huvitus kunstist ja käis igal pühapäeval baptisti koguduses jumalateenistusel. Aga mehele minnes jättis Bonnie kooli pooleli. Kui abikaasa Roy aasta pärast pulmi türmi kukkus, tuli tal ettekandajana tööle hakata Dallase kohvikus Cafe Marco. Ted Hinton, üks tema püsiklientidest, oli toona Bonniesse armunud. Ta kirjutas, et fotod ei suutnud edasi anda, kuivõrd ilus oli Bonnie – see veidi punaka varjundiga blondiin, kes jumaldas punaseid kleite, ajas mehed lihtsalt hulluks. Hiljem ristusid Tedi ja Bonnie teed veel korra – Hintonist sai politseinik ja tema oli üks neist, kes Bonnie ja Clyde’i autot tulistasid.
Saanud kuulda, et politsei teda kõikjal linnas otsib, otsustas Clyde putku panna ja kiirustas asju kokku panema. Just sel hetkel ta arreteeritigi. Bonnie võttis end töölt lahti ja kolis Waco linna, kus Clyde vangis istus, et talle lähemal olla. Ühel kokkusaamisel õnnestus tal Clyde’ile püstol sokutada. Mõni päev hiljem põgenes Clyde vanglast koos kongikaaslase Frank Turneriga, aga nädala pärast arreteeriti ta taas ja mõisteti 14 aastaks vee ja leiva peale.

Easthami vangla, kuhu Barrow sattus, oli tõeline põrgu. Vangide peksmine oli valvurite igapäevane meelelahutus – nad tõmbasid isegi loosi, kellele milline ohver satub. Et võimude meelt härdaks teha ja sundida neid karistust pehmendama, palus Clyde ühte kaasvangidest enesel justnagu kogemata kaks varvast maha raiuda. Samal ajal kirjutas ta ema kirju kõikvõimalikesse instantsidesse palvega pojale armu anda, rõhudes perekonna viletsale olukorrale – Barrow’d tulid vaevu ots otsaga kokku. Ühised pingutused kandsid lõpuks vilja – Clyde lasti eeskujuliku käitumise eest vabaks juba kahe aasta pärast, 15. veebruaril 1932. Sel päeval tõotas ta, et ei lase end enam iialgi trellide taha pista.
Aga seadusekuulelikuks kodanikuks ei kavatsenud Clyde hakata. Vaevu vabaks saanud, lõi ta kokku terve bande. Temaga ühines ta endine kongikaaslane ja, nagu kahtlustati – armuke Raymond Hamilton (s 21. mai 1913), ja samuti Bonnie, kes ei tahtnud oma armastatust enam lahkuda. Clyde’i tema otsus eriti ei vaimustanud. Ta jutustas Bonniele ausalt, et teda ootab elu katuseta pea kohal, põgenemine võimude eest ja pidev surmahirm. Bonnie ei vastanud midagi, vaid ainult naeratas ja suudles teda. Nii algas „Barrow’ bande“ odüsseia – kaks aastat sõitsid nad mööda lõunaosariike ringi, äratades õudust bensiinijaamade ja väikeste poekeste omanikes. Selle ajaga Bonniel ja Clyde’il rikkaks saada ei õnnestunudki – tavaliselt oli nende saak kõigest sada või paarsada dollarit.Kõige suurema noosi – 1400 dollarit – said nad Texases Cedar Hillis panka rünnates. Nende kuu keskmiseks „sissetulekuks” oli aga kõigest 76 dollarit.

Suurte pankade röövimisest ei tulnud neil midagi välja. Ühes tõstis turvamees häiret, ja Clyde pani lihtsalt jooksu, võtnud kassiirilt ära 80 dollarit. Teises leidsid röövlid eest tühja saali ja paksu tolmukorra – Suure Depressiooni ajal polnud täielikult laostunud pangad sugugi harv nähtus.
Röövlipaar Bonnie Parker ja Clyde Barrow ei paistnud silma mitte niivõrd oma edukate röövkäikudega kui külmaverelisusega, millega nad üle laipade läksid ja osavusega näiliselt täiesti lootusetust olukorrast välja tulla ning politseinikke narritamises.
Politsei kujutas aga Bonniet ja Clyde’i külmavereliste kurjategijatena, kes lihtsalt meelelahutuseks peaaegu iga päev kaitsetuid inimesi tapsid. Tegelikult oli „Barrow’ bande“ arvel, millesse erinevatel aegadel kuulus 8 inimest, „kõigest“ 12 ohvrit. Kõik need olid kas politseinikud või tavakodanikud, kes olid püüdnud kangelast mängida ja röövlitega reaktsiooni kiiruses võistelda. Kui bandes ka oli külmaverelisi mõrvareid, siis olid need Raymond Hamiltoni laadi tegelased. Mis puutub Bonniesse, siis kõige järgi otsustades ei tapnud tema mitte ühtegi inimest. Sealjuures tulistada nad tõepoolest armastasid ja oskasid, eriti Clyde, kes oli suisa hull relvade järele. Vabal ajal harjutas ta igal võimalusel tulistamist, kasutades liiklusmärke märklaudadena.
Tema teiseks kireks olid autod. Barrow armastas kihutamist ja eelistas kõikidele autodele Fordi. Sageli läbisid nad USA lõunaosariikide tolmustel ja sillutamata teedel päevas sadu kilomeetreid. Clyde oli varastatud Ford-V8 limusiinist nii vaimustatud, et kord ta saatis Henry Fordile kirja, milles kiitis masinat kui väga head autot põgenemiseks: „Kuni ma veel elus olen, tahan teile öelda, millise imelise auto te teinud olete. Oma püsiva suure kiiruse tõttu on see auto tuhat korda parem kui ükski teine. Kui mul oli vaja tagaajamisest pääseda, valisin alati Fordi.” Fordi tehas vastas viisaka tänukirjaga.

Kui Clyde roolis ei istunud või märki ei lasknud, õppis ta mängima saksofoni, mille ta varastas veel Dallases ja millest enam ei lahkunud.
Üldse meenutasid Bonnie ja Clyde pigem boheemkonna esindajaid kui gangstereid. Bonnie kandis alati punaseid kleite, punaseid kõrgekontsalisi kingi ja punaseid barette. Clyde eputas kolmeosaliste ülikondade ja violetsete päikeseprillidega. Bandes eneses valitses „vabaarmastus“ – kõneldi, et Clyde hakkas juba vanglas meeste vastu huvi tundma ja magas regulaarselt mitte ainult Bonnie, vaid ka oma vana semu Raymond Hamiltoniga. Muide, Raymond oli ka Bonnie armuke, kes samuti ei leidnud selle midagi taunitavat.
Ent varsti tuli Bonniel ja Clyde’il Hamiltonist lahkuda – too sõitis Michigani isa vaatama ja seal ta arreteeriti. Sealjuures süüdistas ta kõikides tapmistes ja kuritegudes oma kaasosalisi. Tuleb märkida, et kõik, kes erinevatel aegadel „Barrow’ bandest“ lahkusid, sattusid väga kiiresti trellide taha. Tabamatuteks jäid nad ainult tänu Clyde`i fenomenaalsele intuitsioonile ja tema võimele välja rabelda näiliselt lootusetutest olukordadest.
Aga Bonnie ja Clyde’i silmis mängisid bande teised liikmed alati teisejärgulist rolli. Täielikult usaldada võisid nad siiski vaid teineteist. Clyde teadis, et Bonnie ei loobunud vaiksest, rahulikust elust Dallases mitte raha või seikluste pärast – ta tahtis lihtsalt olla alati tema kõrval. Ja Bonnie ei kahelnud selles, et Clyde ohverdab kõik, et teda kaitsta.
Pärast Hamiltoni lahkumist otsustasid Bonnie ja Clyde pausi teha ja pöörduda tagasi Dallasesse, et koos sugulastega jõulupühi pidada. Mõlemad olid oma perekondadesse väga kiindunud ja kasutasid iga võimalust, et taas teineteist näha. Isegi ajal, mil ring kurjategijate ümber ahenes ja sedalaadi visiidid olid seotud surmava ohuga. Tavaliselt kohtusid nad kuskil äärelinnas või linnast väljas. Kui Bonnie ja Clyde vanematega telefoni teel järgmise kohtumise asjus kokku leppisid, kasutasid nad parooli „punane aeduba“. See oli Bonnie lemmiktoit.

Lisaks sellele oli „Barrow’ bandel“ vaja oma ridu täiendada: selleks ajaks oli sellesse jäänud ainult kaks liiget – Bonnie ja Clyde ise. Dallases ühines nendega 16-aastane William Jones, keda Clyde tundis lapsepõlvest saati. Jones oli alati vaimustunud oma kurjategijast naabrist. Saada tema bande liikmeks oli unistuste tipp. Tõsi küll – hiljem, kui Jones arreteeriti, kinnitas ta, et teda rööviti ära ja sunniti röövimistes ja seksiorgiates osalema.
Jones kinnitas, et Bonnie ja Clyde sundisid teda röövimistest ja seksiorgiatest osa võtma.
Kolmekesi röövisid nad valitsuse relvaladu, ja, olles end varustanud vintpüsside, automaatide ja granaatidega, võtsid asja taas käsile. Kui Clyde kihutas Missouri osariigis, nagu tavaliselt, kiirusega sada kilomeetrit tunnis, jõudis nende kõrvale politsei mootorratas ja nõudis peatumist. Clyde pidurdas teeserval, aga dokumentide asemel nägi korrakaitsja vindisuuet. Bandiidid sundisid politseinikku masinasse istuma ja viisid ta kaasa. Mõne aja pärast sai autol aku tühjaks. Lähimas linnakeses tuli politseinikul Clyde’i valve all poest aku varastada ja see autos ise paika panna. Kogu selle aja oli ta veendunud, et ta kohe-kohe tapetakse – kirjelduste järgi tundis ta Bonnie ja Clyde’i ära. Aga selle asemel tänasid Clyde, Bonnie ja Jones politseinikku, kui mootor käima hakkas ja kadusid ööpimedusse.
Varsti tuli bandesse liikmeid veelgi juurde – 1933. aasta märtsis ennetähtaegselt vabanenud Buck Barrow ühines kohe noorema vennaga. Buck põgenes Huntsville’i vanglast, ronides üle müüri, ja jooksus olles abiellus punapäise Blanche Caldwelliga. Blanche lootis vargsi, et Buck hakkab tema isa farmis tööle. „Veidi hiljem, kallis,“ ütles Buck, „kõigepealt tahan ma oma vennakest näha.“

Bonnie ja Clyde’iga pidid Blanche ja Buck kohtuma Missouri osariigis Josplini linnas. Aga jällenägemine ei teostunud üldsegi mitte nii nagu nad ette nägid. Bonnie, Clyde ja Jones olid selleks ajaks taas plaaninud enesele väikese vaheaja. Nad valmistusid veetma mõne aja koos Bucki ja tema naisega – et lihtsalt õlut juua, kaarte mängida ja jutustada üksteisele ülemeelikuid lugusid oma kangelastegudest. Ent 13. aprilli hommikul piiras politsei maja ümber. Sel ajal valmistas Bonnie rahulikult lõunat, Jones tukkus tugitoolis, Buck ja Blanche mängisid kaarte ja Clyde luges ajalehti. Clyde, kes oma üleloomuliku vaistuga oli heitnud just õigel ajal pilgu aknasse, märkas politseinikke ja avas tule. Vastuseks kõlasid samuti lasud. Kuulide, klaasikildude ja laastudeks lendava mööbli rahes jõudsid kõik viis õnnekombel siiski garaažini. Clyde’ile järele jõuda politseinikud, nagu tavaliselt, ei suutnud. See-eest leidsid nad mahajäetud korterist Bonniet ja Clyde’i puudutavaid väljalõikeid ajalehtedest, plakateid „Otsitakse taga“ nende nägudega ja fotoplaate bande liikmetest – mõne kuu eest oli Bonnie innustunud fotograafiast.
Üldse tegeles Bonnie väga tõsiselt „Barrow’ bandele“ positiivse imidži loomisega, tänu millele meenutas kogu nende „odüsseia“ pigem kunstilist projekti. Nad ei tahtnud, et ameeriklased jääksid neid meenutama kui verejanuliste mõrtsukate jõuku. Sellepärast saatis Bonnie ajalehtede toimetustesse regulaarselt oma fotosid ja luuletusi, nii et üsna pea oli peaaegu terve meedia artistlike bandiitide poolel! Texase, Missouri ja Louisiana osariikide elanikud lakkasid samuti tundmast hirmu oma elu pärast, sest kurjategijad andsid igati mõista, et kui neid nurka ei aeta, pole neil kavas mitte kedagi tappa.

Autoga põgenedes ei märganud Clyde hoiatussilti remondis oleva silla ees. Viimasel hetkel jõudis ta küll pidurdada, ent suure kiirusega kihutanud auto läks kummuli ja süttis põlema. Kõigil õnnestus salongist pääseda vigastamatult, peale Bonnie, kelle jalg oli kohati pea kondini põlenud. Bandel tuli jälle aeg maha võtta ja nad peatusid ühes kämpingus, jäädes ootama Bonnie põletushaavadest paranemist. Clyde ei jätnud teda hetkekski üksi – ta valvas voodi juures, andis ravimeid ja vahetas sidemeid. Ta kutsus Dallasest kohale Bonnie õe Billie, lootes, et pereliikme juuresolek Bonniele kasuks tuleb. Kui Bonnie paranema hakkas, asusid Clyde, Bonnie, Buck, Blanche ja Jones taas teele.
Ent kõigile oli juba selge, et nende õnnetäht hakkab kustuma – nad polnud enam haavamatud. Bonnie kaotas vahel kõndides valust peaaegu teadvuse, Buck torises päevad läbi, Blanche hakkas vähimatki heli kuuldes hirmust värisema. Jones kurtis nälga ja Clyde leidis eneses veel vaevalt jõudu auto juhtimiseks. Öösiti ta palvetas, aga mitte enese, vaid Bonnie eest. Isegi kõige raskematel aegadel, kui nad kõik olid ärevil, ei kuulnud keegi, et Bonnie ja Clyde oleksid omavahel sõnelema hakanud. Nad olid lihtsalt õnnelikud, kuigi mõlemad teadsid, et kaua see enam kesta ei saa.
Noil päevil oli Bonnie absoluutselt veendunud, et varsti saavad nad surma. Ta rääkis ainult surmast ja kirjutas koju kirju sellest, kuidas neid matta tuleks. Matusebüroo töötajad olid väga üllatunud, kui Barrow ja Parkeri pered nende poole pöördusid – mõni kuu enne Bonnie ja Clyde’i hukkumist neid jälitavate politseinike kuulirahes.
Ööl vastu 20. juulit 1933 said Bonnie eelaimused peaaegu tõeks. „Barrow’ bande“ liikmed tundis ära kämpingu „Red Crown“ peremees, ja helistas politseisse. Mõni tund hiljem võttis kämpingu ees kohad sisse automaatidega relvastatud politseiüksus. Kui käsklusele „avage – politsei“, vastati laskudega, avas politsei samuti tule. Majakesed tehti suisa kuulipõhjadeks. Buckil oli ligi pool pealuud läinud, aga mingi ime läbi jäi ta teadvuse juurde. Blanche jäi pimedaks silmadesse tunginud klaasikildudest, Jones oli õlast haavatud. Bonnie polnud põletushaavadest ikka veel toibunud, ja Clyde tegi taas teoks midagi päris võimatut – toppis nad kõik autosse ja põgenes piiramisrõngast.
Aga sedapuhku polnud jälitajate käest nii kerge pääseda – kaks päeva hiljem jäid nad taas politseile pihku. Haavatud Bonnie, Clyde ja Jones suutsid siiski metsa varjuda, aga Bucki saatus oli juba otsustatud – kolm päeva hiljem suri ta haiglas. Blanche, kelle nägemine osaliselt taastus, mõisteti kümneks aastaks vangi röövimistele ja tapmistele kaasaaitamise eest.
Metsa põgenemisel pages Jones oma teed, kuid ometi sattus ta mõne kuu pärast politsei küüsi, pärast mida Bonnie ja Clyde jäid jälle kahekesi. 1934. aastal ründasid nad Easthami vanglat, kus istus kinni Raymond Hamilton ja vabastasid ta. Viimane ühines taas bandega, ent peagi läksid Clyde ja Raymond rahasaagi jagamisel tülli ja otsustasid lahku minna. See-eest pakkus Bonniele ja Clyde’ile seltsi Easthami teine endine vang Henry Methvin. Edaspidi mängis see mees otsustavat rolli Bonnie ja Clyde’i elus.
6. mail 1934 kohtusid Bonnie ja Clyde viimast korda oma perekondadega. Bonnie rääkis ainult oma peatsest surmast. Ta ei kahelnud selles, et varsti tuleb neil vastutada kõikide oma pattude eest. Kui ema palus tal leida mõni sobivam vestlusteema, embas Bonnie teda ning lausus: „Jäta, ema – see on juba lähedal, ja sa tead seda. Tean ka mina. Kui meid tapetakse, ära räägi Clyde’i kohta midagi halba…“
Kuid alles siis hakkas Henry Methvin tõsiselt hirmu tundma. Ta ei tahtnud enam mingit tegemist teha nende meeletutega, kes surma otsides mööda lõunaosariike ringi kihutasid. Tema tahtis elada!
Dallasest siirdus trio Louisianasse, kus elas Methvini isa Ivan. Henry rääkis talle, et tahab alustada uut elu. Ivan läks sedamaid politseisse pakkuma tehingut – Bonnie ja Clyde’i peade eest Henryle armuandmine. Selleks ajaks seisis „Barrow bande“ kinnivõtmise salga eesotsas kuulus peadekütt Frank Hamer, kelle alluvusse kuulus ka Ted Hinton, Bonnie vana tuttav Dallasest. Nad nõustusid otsekohe kõikide Ivani pakutud nõudmistega. Peamiseks probleemiks oli veenduda, et koos Bonnie ja Clyde’iga poleks autos Henry Methvini. Ent selle lahendas juba saatus ise.
Ajal, mil Henry hamburgereid ostma läks ja Bonnie ja Clyde teda autos ootasid, ilmus tänavale korraga politseipatrullauto. Clyde otsustas igaks juhuks kvartalis ringi peale teha  ja siis Henryle järele tulla, aga too läks paanikasse ja tegi ise sääred. Viimase öö veetsid Bonnie ja Clyde kahekesi. Nad lamasid teineteise embuses teeveerde pargitud autos.

23. mai hommikul 1934 (päev enne Clyde 25-aastaseks saamist) kavatsesid nad linna naasta ja Methvini üles otsida. Äkki märkasid nad teeservas seisvat Ivan Methvini furgoonautot. Clyde pidurdas, uurimaks, kas too ehk abi vajab. Aga just seal ootas neid varitsus. Sedapuhku otsustasid politseinikud seadustele ja eeskirjadele käega lüüa ja bandiitidele mitte ainsatki võimalust jätta. Politseinikud ei nõudnud ei allaandmist ega teinud hoiatuslaske – rühm lihtsalt avas surmava tule.
Kuus politseinikku tulistasid auto pihta, kuni see seisma jäi. Laskude kõmast kostis vaid Bonnie karjatus. Kui tolm hajus, oli kõik lõppenud. Auto meenutas sõela – hiljem loeti selles kokku 150 kuuliauku. Bonnie ja Clyde surid kuulirahes, jõudmata isegi relva järele haarata… Kummagi kehas oli üle 50 kuulihaava. Clyde istus roolis. Pead tabanud kuul oli purustanud ta violetsed päikeseprillid. Punases kleidis ja punastes kingades Bonnie oli kägaras kõrvalistmel, põlvedel avamata sigaretipakk. Läbi püssirohutolmu võis veel aimata tema parfüümi lõhna. Masinast leiti mõned automaadid, vintpüssid ja püstolid, padruneid, autonumbreid, 507 dollarit ja vana saksofon.
Bonnie ja Clyde’i laibad jäid terveks päevaks autosse, ja kogu päeva vooris sinna uudishimulikke kohalikke. Keegi korjas üles auto aknaklaaside kilde, keegi püüdis Bonnie sõrmest kätte saada briljandiga sõrmust, keegi lõikas tapetute rõivastest tükke… Alles järgmisel hommikul toimetati surnukehad ühte Dallase surnukuuri. Ja kuigi Bonnie oli alati rääkinud, et ta tahaks hauas lebada Clyde’i kõrval, maeti nad erinevatele kalmistutele. Nii otsustas Bonnie ema, kellele Clyde polnud kunagi meeldinud. Isegi matused peeti erinevatel päevadel. USA kõige kuulsamate kurjategijatega käis hüvasti jätmas mitukümmend tuhat inimest. Kalmistute kohal lendavatelt lennukitelt pilluti lilli. Pärast Bonnie ja Clyde’i hukkumist kraamisid tragöödia lähikonnas elavad farmerid garaažidest välja oma vanad autologud, lasid need sõelapõhjaks ja demonstreerisid turistidele raha eest kuulsa paari originaalauto pähe.
Aasta hiljem toimus kohus kõikide nende üle, kes olid Bonnie ja Clyde’iga kuidagi seotud olnud – neid süüdistati kuritegudele kaasaaitamises ja nende varjamises. Bonnie ja Clyde’i emad mõisteti vangi kuuks ajaks. Jones, kes visalt kinnitas, et teda sunniti bandega ühinema, sai kaks aastat. Methvin, kes Bonnie’ ja Clyde’i välja andis, sai vastutasuks tõepoolest andeks Texases ja Louisianas sooritatud kuriteod. Ent, nagu ilmnes, Oklahoma osariigile, kus ta oli politseiniku tapnud, see kokkulepe ei laienenud. Talle määrati surmanuhtlus, mis hiljem siiski eluaegse vangistusega asendati. Kümme aastat hiljem saavutas ta armuandmise. Methvin lõpetas oma elupäevad 1948. aastal rongi rataste all.
Pärast Bonnie ja Clyde’i surma nendest kusagil juttu ei tehtud – kehtis nagu mingi kirjutamata seadus. Alles aastaid hiljem hakati neist raamatuid kirjutama ja filme väntama. Ent kogu selle aja elasid nad rahvapärimustes. Keegi kinnitas, et oli nende käes pantvangis olnud, keegi jutustas, et oma viimase öö veetsid nad tema majas, keegi otsis nende peidetud aardeid. Inimesed vajasid unistust vabadusest – legendi armunud röövlitest, kes elasid nii nagu neile meeldis. Bonnie ja Clyde olid kurjategijad, artistid ja unistajad. Nad teadsid, et on määratud hukkumisele, ent käisid siiski kahekesi koos oma tee lõpuni.

©Peter Hagen