Rio de Janeiro – maailma kõige kriminaalsem suurlinn (galerii)
Jumal lõi maailma kuue päevaga, sellest kaks kulutas ta Rio de Janeiro loomisele. (Brasiilia vanasõna)
Ja sellega võib nõustuda, kui nautida linnale avanevat imelist vaadet Suhkrupea mäelt. Kuid kõige muu suhtes pole põhjust vaimustuseks ei Rio de Janeiros ga kusagil mujal Brasiilias.
Olgu Brasiilia majandusnäitajatega kuidas on, kuid kuritegevus on seal tõesti väga kõrgel tasemel. Igal aastal tapetakse Brasiilias 40 000–50 000 inimest, kellest u 70% leiab oma otsa tulirelva läbi. Näiteks Rio de Janeiros sai aastatel 1995–2003 vägivaldselt teel surma u 70 000 inimest. Suurlinnades tegutsevad arvutud banded, kes peavad politseiga ohvriterohkeid tulevahetusi. Ainuüksi Sao Pãulos tapetakse igal aastal üle saja politseiniku. Pole siis ime, et Brasiilia politseile ei tule mõtteseki võidelda kuritegevuse vastu siidkinnastes. Rio de Janeiros tapsid politseinikud 2003. aastal tulevahetustes üle tuhande inimese, mida võimud pidasid „heaks tulemuseks”. Ei tea küll, mis mõttes?
Must päev Rio de Janeiro ajaloos oli 30. september 2002, kui hambuni relvastatud gangsterid korraldasid linnas jõhkra jõudemonstratsiooni, halvates linnaelu peaaegu täielikult, näidates, et võim Brasiilia suuruselt teises linnas on kindlalt narkomaffia kätes! Ja mis puutub kuulsasse sambakarnevali, siis peo lõppedes mainitakse alati esmajärjekorras, kui palju inimesi sai nuga või ehk mõnel muul ontlikul viisil teise ilma saadeti. 2003. aastal oli juhus, kui kaabakad ei saanud ühe naisturisti käest sõrmust kätte. Nutikad kurikaelad leidsid lihtsa lahenduse – nad lõikasid naisel sõrme ära. Aga see on ju Brasiilia, see on ju Rio de Janiero!
„Musta äri on siin alati aetud, ja nimelt iga nurga peal. Kuid viimastel aastatel pannakse julmi kallaltunge toime tunduvalt rohkem kui kunagi varem,“ räägib Ricardo (59). „Igal aastal mõrvatakse Rio de Janeirose tänavatel keskmiselt 11 000 inimest. See arv suureneb aastast aastasse. Rios on 600 vaeste linnaosa (Favela), kus tööga ülekoormatud politsei tegeleb peamiselt kõikvõimalike mõrvajuhtumite uurimisega.“
Drastiliste politseiaktsioonidega loodetakse uimasiärist jagu saada või selle ulatust oluliselt vähendada. Lapsik ettevõtmine! Selles miljardiäris tabatakse ainult väikseid kalu, suured haid jäävad varju, sest tegutsevad arvukate variisikute ja abiliste kaudu.
„See on film „Mission Implossible“ tegelikkuses,“ tunnistab politseinik Luiz. „Mõrvarite tabamine sellise arvu tapmiste juures ei ole enam ammugi võimalik. Pealegi on narkobossid kõik tähtsamad ametikohad hõivanud – kogu linn on bandiitide kätes,“ lisab Ricardo.
Rio de Janeiros tegutsevad arvutud väiksemad ja suuremad banded, kelle põhiliseks tegevuslaks on kokaiiniga hangeldamine. Organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemine on täiesti lootusetu ettevõtmine, sest paljud korrumpeerunud ametnikud on ise kaelast saadik uimastiäri sohu vajunud. Eelmisel aastal võeti Rios seoses väljapressimiste, piinamiste, inimröövide ja mõrvadega vastutusele rohkem kui 2000 politseinikku. Kuid korravalvurite sedalaadi kuriteod maetakse tavaliselt kalevi alla ja seda eelkõige mõjukate narkoparunite eestvedamisel. Kui keegi saab tänaval kuuli, siis mitte alati ei jõua mõrtsukas kohtupinki, sest juhtumit üritavad maha salata nii ametnikud kui ka kõikvõimalikud hallid kardinalid.
Maffia mõju on Rios kõikjal tunda. Kui vanasti jagelesid narkoärikad omavahel, siis nüüd ei säästeta isegi turiste aasta kõige suuremal üritusel, legendaarsel Rio sambakarnevalil. Mõned nädalad enne kuulsat karnevali muutuvad pätid eriti jultunuks: turiste röövitakse, võetakse pantvangi ja nii mõnigi kord saavad tulevahetustes juhusliku kuuli. Kaabakad rüüstavad sageli terveid poode, busse. Nende arvukate aktsioonidega näitab narkomaffia, kelle käes on linnas tegelik võim.
Kui saabub õhtupimedus, peatuvad autod ja taksod punase tule ees harva, sest kallaletungid seisvatele autole pannakse alati toime ühe ja sama skeemi järgi. Pätt tõmbab autoukse lahti, haarab istmelt tema arvates väärtusliku sisuga koti ja paneb jooksu.
Sao Paulos ja Rio de Janeiro ümbruses on kaabakad korduvalt linnaliinibusse põlema pannud, et avalikku korda häirida. 2006. aastal oli mitu taolist juhust ka Rio de Janeiro ümbruses, kuid lohutuseks olgu öeldud, et need aktsioonid ei olnud suunatud välisturistide vastu.
2008. aastal mõtlesid pätid välja uue rahateenimise viisi. Kaabakad ründavad lapsi või noorukeid ja võtavad neilt ära jalatsid. Seejärel jäetakse ohver rahule ja lastakse tal minna. Mõne aja pärast peatub kõnnitee ääres auto, mille juht, sõbralik härra küsib paljasjalgselt ohvrilt, kas ta vajab abi. Alles siis, kui ohver pahaaimamatult autosse istub, algab tõeline draama. Nooruk röövitakse ja tema eest nõutakse lunaraha.
Brasiilia lipul on sõnad ORDEM E PROGRESSO (kord ja progress). Eesmärk lipu kasutusele võtmise aegu oli muidugi üllas, kuid selle teostamine toimub ka tänapäeval suurte raskustega.
„Varem olin ma uhke oma Rio üle, ma armastasin seda linna. Kuid nüüd on paljugi muutunud. Uimastid ja kuritegevus kujundavad linnapildi,“ räägib Ricardo, kes mõned aastad tagasi kaotas oma noorima poja, kelle mafioosod lasksid tänaval maha ilma igasuguse põhjuseta. Kuigi politsei teadis, kelle kuulist noormees langes, ei võetud mõrvari tabamiseks midagi ette. Rios tavaline nähtus! „Me oleme omaenda linna vangid!“ lisab Ricardo naine, silmis pisarad. Kõige dramaatilisem on aga see, et kurjategijad muutuvad üha nooremaks. Brasiilia tuntud inimõiguslase Eduardo Capobianco sõnul kasvatab Brasiilia uut põlvkonda kalke mõrvareid, kes tapavad inimesi niisama lihtsalt nagu jooksid nad Coca-Colat. Ei kulu enam palju aega, kui Rio de Janeiro vajub maffiarappa…
2025. aasta oktoobris panid võimud toime reidi faveladesse. Tulevahetuses hukkus 4 politseinikku ja 63 linnakodanikku.
Rio de Janeiro piraajad
Seksiäri maailma kõige kaunimalt paikneva miljonilinnas Rio de Janieros kestab ööpäevaringselt. Brasiilia maailmakuulsa sümboli, Suhkrupea mäe jalamil keeb vilgas porduelu.
Päike, meri, liivarannad, sambarütmid ja seks. Rio de Janiero pakub seda kõike küllaga. Modelli figuuriga näitsikud võib leida nii rannast kui ka arvukatest kõrtsidest. Noored brasiillased nimetavad prostituute piraajadeks. Võrdlus on väga tabav. Kui piraaja on teravate hammastega rünnakuhimuline röövkala, siis rahaahne prosituut on sama agressiivne klientide püüdmisel.
Prostitutsiooni kõrghooaeg Rio de Janeiros kestab detsembrist märtsini. Armudaamide põhiline tegevuspiirkond on Rio Othon Palace hotelli lähedale jääv rannaosa. Pärast pikka (sageli ka seiklusrikast) ööd peesitavad maksujõulised turistid rannas ning seiravad silmanurgast armurõõme pakkuvaid näitsikuid. Eristamaks ennast kombekatest daamidest ei kanna suurem osa prostituute rinnahoidjat. Mõned üksikud räägivad ka pisut inglise või saksa keelt. Keelebarjäär pole siiski probleem, sest nii karastusjookide või päevavarjude müüja on väikese jootraha eest valmis aitama iludusega kontakti sõlmida. Esimene kohtumine hotellis maksab 50–100 dollarit. Naissaatja eest peab külastaja maksma hotelli retseptsioonis sageli veel 11 dollarit külalise numbrituppa kaasavõtmise maksu.
Luksuslikes viietärnihotellides jälgitakse kodukorda väga rangelt. Lõbunaistele on sellisesse hotelli sisenemine keelatud.
Pärast rannas tutvumist läheb „armunud paar” tavaliselt mõnda Avenida Atlantical asuvasse bistroosse, kus klient kostitab lõbunaist väikese dringiga. Avenida Atlantica tänav on piraajade üks tähtsamaid jahimaid. Arvukad vabaõhurestoranid pakuvad suurepäraseid võimalusi ohvrite väljavalimisel. Umbes 30 lõbunaist luurab sealkandis saaki otsides juba enne keskpäeva. Käeviipest piisab, et armudaam tuleks laua juurde. Ülejäänu on juba kokkuleppe küsimus. Paljud prostituudid kasutavad õhtutunde selleks, et ennast korralikult välja puhata, sest lustakas porduelu algab Rios alles kella 23 paiku.
Arvukate baaride ees patseerivad lopsakate vormidega brasiillannad, kes ootavad meest, kes maksaks nende eest baari sissepääsemiseks 10 dollarit. Osa naisi aga teeb lihtsalt endale reklaami, et meeste tähelepanu endale tõmmata. Mõned baarid on turistide hulgas tuntud kui minetibaarid. Võib arvata, mida seal meestele pakutakse…
Kõige kuumem kohtumispaik on diskosaal „Help”. Pärast keskööd astub seal üles vähemalt 300 tüdrukut. Esindatud on kõik rassid ja nahavärvid. Ükski lõbunaine ei ole vanem kui 25-aastane. 100 dollari eest on nad nõus veetma kliendiga ülejäänud öö. Kella nelja paiku öösel langevad hinnad 70 dollarile. Päris tasuta ei saa midagi!
Kui mõni mees arvab, et võib kuuma tüdrukuga ka ilma maksmata lõbusalt aega veeta, siis ta eksib. Selline ettevõtmine lõpeb sellega, et ta ärkab muhuga otsa ees ja paljaksröövituna kusagil rentslis.
Eriti suur oht taskuvaraste ohvriks langeda on kuulsa sambakarnevali ajal. Pidustuste ajal Rio de Janeiro sõna otseses mõttes keeb üle. Poolpaljad sambatantsijad kipuvad vindiseid turiste kallistama. Turist on iluduste sellisest tähelepanust muidugi meelitatud, kuid rahakotti pole pärast enam mõtet otsida.
Üsna kalliks võib minna ka „Terma” (aurusaun) külastamine. Arvukad kümblusasutused on tegelikult maskeeritud lõbumajad. 40-minutiline sauna- ja seksiteenus maksab vähemalt 100 dollarit. Prostituudid kipuvad igasugu teenuseid kliendile kaela määrida, nii et lõpuks ta ei saa enam aru, mille eest ta maksma peab.
Transvestiidid Brasiilias
Ettevaatust, mitte iga öö varjus väljailmuv iludus ei ole veel naine! Nii nagu Tais, on ka Brasiilias väga palju transvestiite. Välimuse poolest ei ole neid kuigi lihtne tõelistest naistest eristada. Kõrgetel kontsadel kõpsutavad nad mööda Avenida Atlanticat. Võrgutavalt näitavad nad meestele oma hormoonide abil kasvatatud rindu. Suuremal osal transvestiitidel on siiski taskuvarga kuulsus. Paljud transvestiidid on spetsialiseerunud turistide taskute tühjendamisele. Nad lasevad tiirasel tursitil oma rindu või tagumikku käperdada ja üritavad samal ajal kliendi taskust rahakotti näpata. Vahel astub veel teine transvestiit ligi ja siis õnnestub nende ettevõtmine kindlasti. Kaasosaline pistab käe mehe jalgade vahele, juhtides ohvri tähelepanu kõrvale. Osavate näppudega kolleeg püüab aga samal ajal ohvri rahakotti pihta panna…
MAAJA
