Poistetapja Adolf Seefeldt – onu Tikk-Takk

Surm rändab mööda Põhja-Saksamaad, läbi nõmmede, männimetsade, mööda radu ja teid. Ta kannab musta mantlit ja laiaäärelist viltkaabut, turjal seljakott ja käes sumadan käekelladega. Iidsetel aegadel oli Surma rekvisiidiks liivakell: elu jooksis nagu liiv klaaskolvis…

Kuid sellel Surmal ei ole liivakella. Tema ajamõõtjateks on äratus-, käe- ja taskukellad. Mõnel neist puudub osuti, mõnel klaas. Mõned tiksuvad vaikselt, mõned seisavad. Kuid ka need kellad näitavad ühel päeval oma viimast tundi ja selle määrab Surm, must mantel seljas ja laia äärega kaabu peas. Surma nimi on Adolf Seefeldt (s 6. märtsil 1870) ja ta peab kellassepa ametit.
On 1930. aastate keskpaik. Mööda Mecklenburgi ja Brandenburgi külasid ja linnu rännates koputab ta majaustele ning uurib, kas perekonnal ikka kõik kellad töökorras on. Ta pakub neid ka müüa ja osta. Kuigi ta on osav kellassepp, on tema sissetulek nigel. Sageli töötab ta mõne krossi või sooja eine eest.
Seefeldt rändab läbi Rostocki ja Schwerini, Lübecki ja Wismari, Ludwigslusti ja Wittenbergi. Ta kaob mõneks ajaks silmapiirilt ning ilmub siis jälle tagasi. Kellassepal pole oma kodu, vaid harva üürib ta mõne odava korteri, mõnikord ööbib kunde pool. Kõige parema meelega magab ta aga männinoorendikus. Seal ehitab ta onni, keerab end ajalehtede vahele, sirutab kehaliikmeid välja ning mõtleb, kui ilus oleks kord metsas surra.
Seefeldt on sõbralik mees ja tal ei ole kunagi midagi selle vastu, et töö ajal kundega lobiseda. Ta räägib oma imelistest elamustest, ühendusest Jumalaga, kes panevat talle südamele kõiki inimesi armastada.

Ta uhkustab salapäraste mürkide ning mõistatuslike jõudude tundmisega. Viimased aitavat tal enda tahtele inimesi ja loomi allutada. Sellisena nähakse Seefeldti kõikjal meeleldi. Täiskasvanud kuulavad teda uudishimulikult, lapsed jooksevad talle järele ning onu Tikk-Takk (oli tuntud ka kui Liivamehike) annab neile kommi, vahel koguni mõne vana kella.
Adolf Seefeldt on enamasti väga lõbus. Ainult aeg-ajalt muutub ta kurvaks. Siis räägib ta, et elu on talle üksjagu kannatusi põhjustanud, et inimesele oleks sageli parem, kui ta sureks juba lapseeas. Siis ei tuleks tal nii suurt viletsust taluda. Sellised mõtteavaldused kohutavad kuulajaid, nad tunnevad vanale hallipäisele mehele südamest kaasa ega oska arvatagi, kui paljudelt lastelt on see mees võtnud täiskasvanuks saamise vaevad.
Surm on kellassepp, ta annab surnud kelladele elu tagasi ja saadab elavad inimesed surma.
Laupäeval, 16. veebruaril 1935 jalutab 65-aastane kellassepp Adolf Seefeldt Schwerini aastalaadal, mida peetakse lumest ja külmast hoolimata. Onu Tikk-Takk armastab laatasid, sest seal on kõik andunud meelelahutustele ning keegi ei jälgi mustas mantlis ja laiaäärelise kaabuga meest, kes näiliselt sihitult lotoputkade, karusellide ja teiste atraktsioonide vahel ringi kolab. Seda meest huvitab hoopiski muu. Aastalaat tõmbab lapsi magnetina ligi ja selletõttu Seefeldt laatasid armastabki. Seal saab lapsi osta. Ja kui odavalt nad ennast müüvad! Piisab mõnest sõbralikust sõnast, tühisest kingitusest või lubadusest korraldada väikene seiklus.
Tol keskpäeval tundub Seefeldtile, et laste valik on üsna niru. Laat saab elu sisse alles pärastlõunasel ajal. Seefeldt heidab ümberringi rahutuid pilke. Tüdrukud jätavad teda külmaks. Ta otsib poisse. Kõige rohkem meeldivad talle kümne- ja üheteistkümneaastased.

Nagu sääses, kes tunneb imetajast hõõguvat soojalainet, nii tärkab ka Seefeldtis himu, kui ta juhtub madruseriietes poissi nägema. Sinised püksid, sinine Kieli jakk ja madrusemüts – see on midagi niisugust, mis vallandab temas seletamatu tungi. Pettunult lõpetab Seefeldt oma ringkäigu. Võib-olla peaks ta hiljem tagasi tulema? Ta tunneb nälga, seab sammud lähima vorstikestemüüja poole ja jääb äkki eesli ratsutamisraja ees seisma. Siin sõidavad lapsed eesli seljas, keda omanik oheliku otsas ringiratast laseb sörkida. Eesli seljas istub pühapäevases madruseülikonnas poiss. Sääsk on tabanud soojalaine ja asub rünnakule. Kui poiss ratsutamise lõpetab, astub Seefeldt tema juurde ja küsib sõbralikult, kas see talle meeldis ning kas ta ka loomi armastab. Väike madrus vastab jaatavalt. Seefeldt tahab talle mõne looma kinkida. Poiss keeldub, sest vanemad ei lubavat tal ühtki looma pidada. Seefeldt on mõistev, ta ütleb, et loomad maksavad palju raha, kuid see loom, keda tema silmas oli pidanud, ei tee tööd ega maksa ka midagi. See loom elab rohust ja kartulikoortest. See on küülik!
Väike madrus muutub mõtlikuks ja küsib: „Kas sul on seljakotis küülik?”
Seefeldt naerab: „Loomulikult mitte. Me püüame ta kinni. Ma tean metsas üht küüliku pesakonda. Kas tuled kaasa?” ja võtab poisi käe kõrvale.
„Ma ei tea,” ütleb väike madrus ebalevalt, sest ta ootab oma onu, kes peab talle järele tulema.
„Selleks ajaks, kui onu tuleb, oleme juba ammugi tagasi,” lubab Seefeldt.
„Hästi, siis ma tulen kaasa.” Usalduslikult ulatab madrus oma saatjale käe.
„Kuidas su nimi on?” küsib Seefeldt.
„Hans-Joachim.”
„Ilus nimi, ja kui vana sa oled, Hans-Joachim? Üksteist?”
„Jaa, ma saan varsti üksteist.”
Seefeldt noogutab – ta oli poisi vanust õigesti hinnanud. Üksteist… Milline imeline vanus. Temal endal selles vanuses nii hästi ei läinud. Isa jõi, ema jättis perekonna ja läks teise mehega. Kaheksa õde-venda, kellest Seefeldt oli kõige noorem, pidid neetult kitsastes tingimustes toime tulema. Ei mingeid aastalaatasid ega madruseülikondi. Ühed ja samad hilbud nii äri- kui pühapäevaks, päevast päeva ikka needsamad vanad kotad. Nii pühapäevaks kui tööpäevadeks samad hilbud ja kotad. Ent selles pimedas öös leidus ometi ka midagi helget, unustamatut. Ta oli siis umbes niisama vana kui see poiss praegu tema kõrval. Ainuüksi mälestus läbielatust paneb tal ikka veel vere käima. Ta sai teada, kuidas suurimat naudingut pakkuda ja kogeda. Seda olid talle õpetanud kaks meest. Kuidas nad üksteisega mängisid! Ning iga kord näis tema kogu keha erutusest lõhkevat. See, mida ta tookord koges, oli nii erutav, et ta ei suutnud seda unustada. Ei oma lühikese abielu jooksul, ei vanglas ega nüüd vanuigi vaba mehena.
Väike madrus. Seefeldt nägi temas iseennast lapsena. Elu ei andnud talle korralikku ametit, viis ta aastateks vangikongi ja hullumajja ning jättis lõpuks kodutuks. Ta vihkas oma elu, vihkas iseennast. Miks ei surnud ta lapsena? See oleks teda paljudest kannatustest säästnud. Hirm, üksindus, öö. Tema ellu oli jäänud üksainus rõõm: mõne lapse seltsis korraks veel lapsepõlve tagasi pöörduda.
Ta heidab pilgu poisile, aimab lähenevat naudingut. Kui nad oleksid juba noorendikus.
Hans-Joachim hakkab nurisema, sest nad on juba pool tundi käinud. Poiss on väsinud. „Ma ei tahagi seda küülikut! Vanemad võtavad selle niikuinii ära.” Poiss puhkeb nutma ning hüüab onu. Seefeldti haarab kerge paanika. Ainult mitte tähelepanu äratada! See veel puuduks, et inimesed seisma jääksid ning hiljem nutvat poissi mäletaksid! Seefeldt ütleb rahustavalt: „Me oleme kohe kohal. Näed, see metsatukk seal!”
Pisarais poiss noogutab. Seefeldt kiirendab sammu. Kahe tunni pärast läheb pimedaks, siis peab kõik möödas olema.
Veel üks piinarikas pooltund noorendikuni. Mees püüab lõbusate lugudega poisil tuju üleval hoida ning lubab talle taskunoa kinkida. Ta isegi näitab seda poisile.
Lõpuks jõutakse metsa. Lumised kased, pöögid. Trööstitu vaikus. Ning kõikjal lumi. Poisil hakkab külm. Seefeldt külma ei tunne, tema on praegu sellises seisundis, kus lumi ja külm korda ei lähe.
Poiss hakkab jälle nutma. „Kus küülikupesa on?”
„Seal,” ütleb Seefeldt. Ta viib lapse kättpidi noorendikku. „Ole nüüd hästi vait.”
Mees paneb seljakoti maha, võtab teki välja ja laotab selle lumisele maale laiali. Ta istub tekile ning palub poisil enda kõrval istet võtta.
„Ma olen nii väsinud,” hädaldab Hans-Joachim.
„Ma mõistan. Oli ju pikk tee tulla.” Ta võtab poisi oma põlvedele. „Kui sa väsinud oled, siis magad pisut. Ja kui sa üles ärkad, püüame jänku kinni.”
Ta surub poisi pea oma rinnale ning üritab teda oma sugereeriva jutuga rahustada.
Kõigest pool tundi hiljem tõuseb Seefeldt üles. Ta korrastab rõivaid, paneb magava poisi käed risti rinnale, tõmbab tema alt teki ning topib selle seljakotti. Seejärel heidab ta koti turjale ning lahkub noorendikust. Juba pimeneb ning kellassepast Surm kaob õhtuhämarusse. (Hans-Joachimi surnukeha leiti alles 20. juunil.)

* * *

Järgmisel pühapäeval, 23. veebruaril 1935 ilmub Surm jälle välja.
Ennelõunal lahkub 10-aastane Heinz Zimmermann kodust, et minna kooli, kus tema klass pidi matkapäevaks kokku tulema. Matkapäev on lastele midagi erilist ning selleks päevaks pannakse pühapäevariided selga. Heinz kannab uhkusega oma madruseülikonda. Käes kotike teemoonaga, kõnnib ta südikal sammul mööda tänavaid. Ühe kaupluse vaateakna juures jääb ta seisma ning silmitseb läbi klaasi tinasõdureid ja kahureid mängulahinguväljal. Äkki astub tema juurde vana mees. Ükskõiksel ilmel tõstab Heinz pilgu. Mehel on seljas must mantel ja peas laia äärega kaabu. Heinz pöörab taas pilgu lahinguväljale. Äkki kuuleb ta oma parema kõrva ääres tiksumist. Ta vaatab üles. Otse tema nina ees kõigub keti otsas taskukell. Heinz silmitseb meest terasemalt. „Onu Tikk-Takk!” hüüab ta äratundmisrõõmus.
Onu Tikk-Takk naeratab: „Jaa, siin ma jälle olen ning kohtan just sind.”
„Kas sa tunned mind?”
„Loomulikult. Sellist ilusat väikest madrust ei ole ometi võimalik unustada. Sa oled ju…” Seefeldt püüab suure pingutusega meenutada poisi nime.
„Heinz! Heinz Zimmermann.”
„Õige, Heinz Zimmermann. Ja kuna sa oled mu sõber, Heinz, usun ma, et sa teed mulle väikese meelehea.”
„Meelehea?” on Heinz nõutu.
„Sa ei pea seda niisama tegema. Tasuks kingin sulle selle kella. Vaata seda rahulikult. See on täiesti korras, isegi sekundiosuti liigub.”
Heinz vaatab kella. See on tõesti korras. Kõhklevalt annab ta kella onule tagasi. „Kuidas ma saan sulle meelehead teha, onu Tikk-Takk? Ma pean minema matkapäevale.”
„Teised saavad ka ilma sinuta hakkama, Heinz. Kuid see-eest teeme meie metsas ilusa rännaku. Ma kaotasin oma rahatasku metsa ja sa võiksid mind seda otsida aidata.”
Heinz mõtleb järele. Ta veedab matkapäeva koos onu Tikk-Takiga ja saab veel kella pealekauba. „Ma tulen kaasa, onu Tikk-Takk!”
See sama tee kuis nädal tagasi. Viimastel päevadel on ilm sulaks muutunud.
Laps käekõrval, tunneb Seefeldt, kuidas tema keha läbib soojalaine. Väikseid madruseid kohtab ta üha harvemini. Üha rohkem ja rohkem poisse jookseb ringi nendes kohutavates Hilterjugendi univormides. Kui eemaletõukav! Varsti ei leia ta enam ühtegi väikest madrust, kellega naudingute kõrghetki kogeda. Ta vaatab õrnalt last ja on uhke, et tal on õnnestunud oma naudinguid sellisel viisil rikastada. Seefeldt on nagu maiasmokk, kes nõuab üha maitsvamaid roogasid. Kui toored olid varemalt tema vajadused! Onaneerimine vangikongis, labane rahuldus homodega kusagil nurgataguses urkas või mehkeldamine homoprostituutidega. Kuid nüüd – täiuslik nauding poisiga. Sobiva ohvri väljavalimine, kõnetamine, ligiajamine, pehmeksrääkimine, endaga kaasaviimine. Naudingu eelaimus ning üha kasvav erutus teel metsa. Ja mets ise! Selle vaikne, salapäraga täidetud üksindus. Poisiga kahekesi. Oma võimu tunnetamine. Ja kõige lõpuks aja jooksul omandatud suurima rahulduse kogemise kunst! Jaa, ta on enda üle uhke, uhke oma üleoleku pärast. Mitte kunagi ei ole teda laste kadumisega seostatud. Ta on suurim. See on ka osake tema kättemaksust politseinikele ja kohtunikele, kes ta omal ajal trellide taha panid. Ta on suurim!
Onu Tikk-Takk ja väike madrus jõuavad metsa. Teed on märjad, kuid Seefeldti see ei sega. Laps käekõrval, läheneb ta samale männinoorendikule, kus ta eelmisel nädalal koos Hans-Joachimiga aega veetis. Teda valdab kodune tunne, kui ta Heinziga noorendikku siseneb.
Otsinud kuivema koha, laotab ta teki maha, võtab sellel istet ning kutsub poisi enda juurde, et natuke tukkuda. Ta räägib liivamehikesest, kes talle varsti une toob, räägib ja räägib, kuni poisi silmad lõpuks kinni vajuvad…

* * *

Ühe nädala jooksul on jäljetult kadunud kaks last. Mõlemad teated tekitavad Schwerini ringkonna prokuratuuris suurt ärevust. Sulailma tõttu jäävad esialgsed otsingud tulemusteta. Kas ka need lapsed leitakse ühel päeval metsast tapetuna nagu paljud teisedki viimase kahe aasta jooksul?
Prokuratuur on koostanud nimekirja seletamatutest surmajuhtumitest alates 1933. aasta lõpust. See näeb välja järgmine: 18. novembril 1933 10-aastane Ernst Testdorf Ludwigslusti lähedal, 4. jaanuaril 1934 10-aastane Alfred Praetorius Rostocki lähedal, 15. veebruaril 1934 9-aastane Hans Korn Lübecki lähedal, 16. oktoobril 1934 5-aastane Arthur Dill ja 6-aastane Edgar Dittrich Neuruppini lähedal, 29. oktoobril 1934 7-aastane Günther Tieke Oranienburgi lähedal.
Prokuratuur võrdleb kuue surmajuhtumi uurimistulemusi ning avastab üllatuslikke kokkusattumusi. Peale ühe erandi on kõik surnud leitud võõra silma eest hästi varjatud männinoorendikust. Kõikides politseiteadetes on öeldud, et laibad jätavad mulje, nagu oleksid lapsed surnud magamise ajal. Ei mingit märki vägivallast või seksuaalsest kuritarvitamisest. Kõik ohvrid kandsid madruseülikonda, olid pärit korralikust perekonnast ning ei olnud kordagi omavoliliselt kodunt lahkunud.
Surmajuhtumite ühised tundemärgid lubasid Schwerini ringkonna prokuratuuril ja Berliini kriminaalpolitsei mõrvainspektsioonil oletada, et kõik kuus (ja võimalik, et ka kaks avastamata) ohvrit on langenud ühe ja sama mõrtsuka ohvriks. Ühisel tööistungil jõutakse samale seisukohale. Berliini kriminaalnõunikule Hans Lobbesile (1896–1965) tehakse ülesandeks koos Schwerini kriminalistidega asuda mõrvaseeriat uurima.
Juba uurimise alguses saab Lobbes enda käsutusse mitu akti veel selgitamata mõrvajuhtumite kohta Põhja-Saksamaal ning materjali kolme mõrva kohta, mis sarnanevad kuue juba teadaolevaga. Wittenbergi lähedalt leiti sarnases oludes 12-aastase Kurt Gnirksi surnukeha, Potsdami lähedalt 8-aastane Wolfgang Metzdorf ja Brandenburgi lähedalt 11-aastane Erwin Wischnewski. Kaheksal juhul peatati uurimine üsna ruttu, kuna arvati, et tegemist on loomuliku surmaga. Ainult ühel juhul kahtlustati seenemürgistust. Politsei ei nõudnud kohtumeditsiinilist uuringut. Mõnel üksikul juhul seda siiski tehti, kuid lahkamisel ei leitud vähimatki jälge, mis oleks viidanud vägivaldsele surmale.
Kriminaalnõunik Lobbesile jääb esialgu mõistatuseks nii teo motiiv kui ka võimalik tapmisviis. Senised uurimistulemused lubavad ainult oletada, et mõrvar on – võimalik, et oma elukutsega seonduvalt – väga palju teel. Tema tegutsemispiirkond on lai. Kuid „väga palju teel” on liiga pealiskaudne tõend, et selle põhjal hakata kedagi kahtlustama. Politsei arreteerib ühe 40-aastase ärimehe, kes on viibinud mitme mõrvapaiga läheduses. Politsei võidurõõm on enneaegne. Mees poob ennast kongis üles, mõrvad aga jätkuvad.
Mõni päev hiljem, 23. märtsil 1935 leitakse Wittenbergi lähedalt männinoorendikust Gustav Thomase surnukeha. Poiss lamab maapinnal, nagu oleks ta rahulikult uinunud. Nüüd teab Lobbes kindlalt, et kurjategija tegutseb endiselt ning pole ka oma käekirja muutnud. Kuid erinevalt teistest juhtumitest, on seekord kindel viit mõrvarile. Oma kadumise päeval oli Gustavit nähtud tumedas mantlis mehega, kellel oli peas kummaline, ülespoole keeratud servaga kaabu. See kasinavõitu isikukirjeldus antakse edasi kõigile politseijaoskondadele. Lobbes ei raiska aega, ta kogub hoolega teateid viimastel aastatel selles piirkonnas toimepandud kõlblusvastaste tegude kohta ja töötab läbi kümneid juhtumeid. Mitu korda satub ta ahistatud laste tunnistustele, kes kõik osutavad ühele tegijale: mehele, kellel on laia äärega kaabu ja must mantel.
Ühel päeval saab Lobbes teate Bad Doberani sandarmeeriapostilt. Sealkandis olevat hiljuti keegi mees lubanud kaheksa-aastasele poisile kingituse teha ning ta metsa meelitanud. See mees on rändkellassepp Adolf Seefeldt. Isikukirjeldus: must mantel ja laiaservaline kaabu. Nüüd on võimalik alustada konkreetse kahtlusaluse, kellassepp Adolf Seefeldti jälitamist. Lobbes on saanud enda käsutusse Seefeldti kohtutoimikud ja fotod. Vastav materjal avaldatakse 3. aprillil 1935 bülletäänis „Der Deutsche Kriminal-Polizeiblatt Nr. 212”.
Tänu avalikele üleskutsetele teab Seefeldt, et talle peetakse ajujahti. Ta teab ka seda, et kuritööd on temast kuulsa mehe teinud. Varem või hiljem jälitajate ring sulgub. Mitu korda näeb ta metsade kohal tiirlevaid lennukeid ning loeb ajalehest, et teele on saadetud otsimisrühmad. Ta tahab aega võita ja rändab mööda kõrvalisi teid kirdesse, et Haveli kandis jälitajate käest pääseda. Ta loodab, et väikestes külades ei ole keegi Adolf Seefeldtile peetavast ajujahist midagi kuulnud.
Ühel päeval viibib Seefeldt Wutzetzis, väikeses külakeses Rhinkanali lähedal. Ta oli ühel talupojal kella ära parandanud ning istub parajasti köögis ja naudib väljateenitud lõunasööki, kui kohalik sandarm tavalise patrullringi käigus ruumi siseneb. Politseinik tunneb Seefeldti kohe ära ning võtab ta vahi alla.
Seefeldt toimetatakse Berliini, kus ülekuulamist juhatab Lobbes ise. Selgub, et onu Tikk-Taki elu on üks otsatu kurbmäng, pikitud üksikute tragikoomiliste stseenidega. Vanemate armastust ja hoolitsust pole ta kunagi kogenud. Joodikust isa töötas masinistina ning ema tõmbas teiste meestega ringi. Vanemad läksid lahku ja Adolf jäi isa juurde, kes abiellus uuesti. Võõrasema ei tulnud paljude laste kantseldamisega toime, Adolf vihkas teda ning kasvas üles omapäi, ilma väärtushinnanguteta. Ta oli umbes 12-aastane, kui kaks meest teda homoseksuaalsetele mängudele ahvatlesid. Pärast koolist väljaheitmist läks Adolf lukksepaõpilaseks, kuid jättis varsti ameti omandamise pooleli ning hakkas elatist teenima abitöölisena. 20-aastane Adolf abiellus endast kuus aastat vanema naisega. Kooselu pidas vastu kõigest aasta. Adolf kandis tollal meeleldi valget vesti ja silindrit ning käis jalutuskepiga. Ta oli 25-aastane, kui ta esimest korda 8-aastase poisi ahistamise eest trellide taha sattus. Vanglast vabanenuna jätkas ta poiste kimbutamist ning sattus mitmel korral uuesti vanglasse. Hiljem selgus, et oma esimese kihumõrva oli ta sooritanud juba 1923. aastal, kui ta oli 53-aastane. See on pisut üllatav, sest sarimõrvarid alustavad oma „karjääri” tunduvalt nooremas eas.
Kinnipidamiskohas luges ta palju, kuid pidas ennast silmatorkavalt ülal. Ta ei rääkinud nädalate kaupa kellegagi ning suhtles vanglapersonaliga ainult kirjalikus vormis. Ta voolis leivast ja väljaheitest kujukesi ja mängis nendega. Psühhiaatrilise ekspertiisi käigus jõudsid eksperdid erinevatele järeldustele. Ühed pidasid Adolfit nõrgamõistuslikuks, teised osavaks simulandiks. Üks ekspertidest oli aga veendunud, et Seefeldt on süüdimatu ja mees toimetati vaimuhaiglasse. Sealne psühhiaater tegi ettepaneku Seefeldt eluajaks ühiskonnast isoleerida, kuna igasugune lootus tema tervenemisele olla välistatud.
Aastatel 1909–26 olid Seefeldti koduks vanglad ja hullumajad. Aeg-ajalt lasti ta vabadusse, kus ta uusi seksuaalkuritegusid toime pani. 1927. aastal saadeti ta jälle trellide taha. Mitte keegi ei osanud aimata, et Seefeldt oli jõudnud ühe 10-aastase poisi tappa. Järgnes rida uusi kõlblusvastaseid kuritegusid ja vanglakaristusi.
Kriminaalnõunik Lobbesil on raske Seefeldti eluloost täit pilti saada. Kurjategija tõrgub kõiki üksikasju avaldamast. „Minu jaoks on minevik sama hästi kui olematu,” ütleb Seefeldt ikka ja jälle. „Ma ei taha sellest rääkida.”
Mis puutub varasematesse kuritegudesse, siis tunnistab Seefeldt üles vaid selle, mis on juba tõestamist leidnud ja mida pole enam võimalik maha salata. Lobbes tegutseb väga ettevaatlikult. Alguses kuulatakse Seefeldt üle ainult seoses tema seksuaalkuritegudega. Surmajuhtumitest ei ole juttugi. Kui talle hakatakse mõrvade kohta küsimusi esitama, muudab Seefeldt oma taktikat. Nüüd on ta valmis üles tunnistama ka seni mahasalatud teod, kuid laste tapmist eitab ta kategooriliselt. „Issand, kõik lapsed, kes minuga olid, elavad veel!” ütleb Seefeldt ning pillab kummalise fraasi: „Puhas südametunnistus on sama mis pehme padi!”
Kuid vigurdamine ei aita, sest Lobbesi käsutuses on ümberlükkamatu tõendusmaterjal. Kellassepa seljakotist leitakse märkmik, kus on kirjas kõik tema peatuspaigad ja kuupäevad. Neid andmeid võrreldakse sündmuskohtade ja kuritegude sooritamise ajaga ning tuvastatakse kõigi andmete täielik kokkulangevus.
Lobbes on teinud kindlaks järgmist: Seefeldt viibis alati lähikonnas, kui läks kaduma poiss, kes hiljem leiti surnuna. Pealegi ei eita Seefeldt kordagi, et tema ülestähendused ei vasta tõele.
Seefeldt ei kasutanud männinoorendikku ainuüksi mõrvapaigana. Sageli sooritas ta seal ka teisi kõlblusvastaseid tegusid.
Kõik laibad leiti magamisasendis, kõigil oli seljas madruseülikond. Kuid ka nende kokkulangevate süütõendite esitamisel eitab Seefeldt kangekaelselt laste tapmist. Üha rohkem ja rohkem nurka surutud, teeb ta lõpuks järgmise segasevõitu avalduse: „Mul on sellest loost kõrini. Mul on ükskõik. Ma räägin tõtt, kuid mitte keegi ei usu mind. Kui kõik on nii, nagu teie ütlete, siis pean ma võtma enda peale saatuse, mille Jumal on minu peale pannud. Ja Jumala abiga ma seda ka kannan ning ütlen, et mina olen see olnud, et mina ja teie saaksite rahu. Ma võtan selle endaga hauda kaasa.”
Kuigi Lobbes on Seefeldti süüs veendunud, ei suuda ta lahendada kahte mõistatust: miks ja kuidas Seefeldt oma ohvrid tappis. Ka mõrvaprotsess ei suuda nendele küsimustele vastust leida.
21. jaanuaril 1936 algab kohtuprotsess Schwerini ringkonna vandekohtus ja see kestab 32 päeva. Seefeldti süüdistatakse neljas kõlblusvastases teos, neljakümnes ahistamiskatses ning kaheteistkümnes mõrvas. Seefeldt loobub ka nüüd otsesest tunnistusest ning kordab, et kõik metsaviidud lapsed on elus.
Protsess kulgeb oma rada. Seefeldtil on haruldane mälu. Ta suudab leida kõik sündmuskohad, kuid kinnitab iga kord, et ta ei ole lapsi tapnud. „Te tahate kõike minu kaela ajada!” hüüatab ta kord pahaselt. „Ma olin alati poiste vastu sõbralik. Nad keksisid minu ümber nagu kitsed. Kas on olemas ühtegi tunnistajat, kes on näinud, et ma poisi tapsin? Ja kuidas ma oleksin seda teinud?”
Ei leidunud ühtegi tunnistajat, ning kohtusaalis küsisid endalt paljud, kas äkki kogu süüdistus lihtsalt üks kohutav eksitus pole? Võib-olla see mees ei ole tõesti kedagi tapnud?! Ja miks ta seda pidanukski tegema? Kas selleks, et varjata seksuaalkuritegu? Kuid pole ju ühtegi tõendit, et ta lapsi seksuaalselt oleks kuritarvitanud! Ohvrid lamasid metsa all, nagu oleks nad sügavas unes, ei haavu ega vähimatki märki kägistamisest, riided täiesti korras. Nad lamasid seal, nagu näeksid nad ilusat und. Kas sellised on siis ühe maniaki ohvrid?
Ka ükski kaheteistkümnest eksperdist ei oska neile küsimustele vastust leida. Nad lähtuvad oletustest, kuid need räägivad üksteisele vastu, üks seab kahtluse alla teise. Mõned eksperdid otsivad loodusteaduslikku põhjendust, mõned psühholoogilist.
Peameditsiininõunik dr. Fischer koostas pärast pikki ja kurnavaid vestlusi Seefeldtiga oma ekspertotsuse. Tema meelest on Seefeldt tundetu ja moraalitu psühhopaat, kes varjab oma tõelisi mõtteid ja soove heatahtliku, sageli jumala nime suhu võtva kodanlase maski taha. Sellise maski varjus võidab ta kergesti poiste usalduse. Nõrgamõistuslikkus ei tule tema puhul kõne allagi. Tõsi, tegemist ei ole eriti intelligentse, kuid kavala ja väga riukaliku inimesega. Fischer toonitab, et Seefeldt ei ole tungide ori, sest ohu korral suudab ta alati oma kavatsusest loobuda.
Meditsiininõunik dr. Pfrembter avaldas kahetsust, et enamikul juhtudel uurimine liiga vara peatati, kuna oletati, et tegu on loomuliku surmaga. Tunnistajate ütluste järgi praalis Seefeldt oma teadmistega mürkide kohta. Ühel kellassepal ei ole kuigi raske tsüaankaaliumi muretseda. Pole võimatu, et Seefeldt mürgitas oma ohvrid sinihappeaurudega ning rahuldas ennast seejärel ohvrite peal oraalselt. Viimase ohvri kaelalt leiti muljumisjälgi ning suust väikseid vigastusi. Dr. Pfrembter pidas ka võimalikuks seda, et Seefeldt valmistas ise kloori ja süsihappegaasi segu ning kasutas laste tapmiseks just seda. Mõlemat mürki on raske, kui mitte võimatu, organismis avastada. Tegelikult oli dr. Pfrembteril õigus, kuid sellest loo lõpus.
Berliini kohtukeemik prof. Brüning nimetas dr. Pfrembteri mürgiteooriat täielikuks jamaks. Kogenud toksikoloogina pidas ta mürgitamist välistatuks. Seefeldti ülekuulamised veensid, et see mees pole võimeline mürke valmistama. Kohtualuse jutte, et ta tunneb mürke, pidas ekspert sulaselgeks praalimiseks. Pealegi olevat ohvri mürgitamine gaasilise sinihappega mõrvarile endale äärmiselt ohtlik. Ka oletus, et Seefeldt oma ohvrid kloroformiga uimastas, kuuluvat fantaasia maailma, samuti väide, nagu oleks kaebealune kasutanud lapse mürgitamiseks kärbseseent.
Prof. Müller-Hess osutas asjadele, et selle kohta, kuidas Seefeldt oma ohvrid tappis ei ole mingeid loodusteaduslikult põhjendatud tõendeid, ning seepärast aitaks uurimisele kaasa ainult psühholoogiline, seksuaalpatoloogiline analüüs. Seksuaalmõrvari käitumine sõltub tema isiklikest omadustest, kogu tema hälvete kompleksist. Paljud neist tapavad selleks, et oma seksuaalseid pingeid maandada, kuna normaalsel viisil ei ole nad võimelised rahuldust saama. Ohvrite kallal vägivalda kasutada, neid piinata ja alandada pakub kihumõrvaritele suurimat seksuaalset erutust ja naudingut. Ükski neist ei tapa oma ohvrit mürgiga. Tema soov on hoopis julmemalt oma eesmärgini jõuda. Ta lööb haamriga, torkab noaga või kägistab ohvri. Mürgi valmistamine ja selle viimine ohvri organismi on liiga komplitseeritud ettevõtmine ning kihumõrvari puhul täiesti ebatüüpiline. Kohtumeedik prof. Victor Müller-Hess oli veendunud, et Seefeldt on kõik 12 poissi kägistanud, kriimustused Gustav Thomase kaelal osutasid sellele ilmselgelt. Tema seisukohta toetas ka kohtumeedik Wilhelm Hallermann.
Kirjeldatud ekspertotsused näitavad nende koostajate abitust ja on täis vasturääkivusi. Tõendite puudumisel manipuleerisid eksperdid mundriau kaitsmise nimel oletustega, mis paraku olid ebaloogilised. Uue, usutava ja tõese teooria loomisele ei aidanud neist ükski kaasa, kuna nende otsustest puudus selline kokkulangev punkt, millele tugineda. Dr. Pfrembter oletas sinihapemürgistust, aga unustas, et seda saadavad ägedad krambid. Sama kehtib ka kärbseseenemürgistuse kohta, millega kaasnevad kontrollimatud tõmblused ja tugev erutus. Rahulik uneasend ei ole selliste mürgitamisviisiga kuidagi seostatav. Pealegi, nagu väitis prof. Müller-Hess, et tapa kihumõrvar kunagi gaasiga.
Prof. Müller-Hess esines väitega, et kõik lapsed on kägistatud. Kuigi kägistamisjäljed võivad üldiselt olla eri tugevusega, avastati neid ometi ainult ühel ohvril. Dr. Pfrembter leidis kriimustustele järgmise põhjenduse: need võisid tekkida siis, kui Seefeldt poisi pead enda poole tõmbas, et ennast oraalselt rahuldada.
Lahku lähevad ka ekspertide hüpoteesid ohvrite une ja surma kohta. Osa neist arvas, et kõigepealt ohver uimastati, seejärel kuritarvitati teda seksuaalselt ning lõpuks tapeti. Teised jällegi arvasid, et mürgitamisele järgnes pilastamine. Kolmandad leidsid, et mürgitamine olevat välistatud, sest vaevalt rändava eluviisiga Seefeldtil oli võimalust mürkide valmistamiseks. Pealegi ei leitud maniaki juurest vahistamisel mürkidest jälgegi. Mis jääb kolmest ekspertiisist järele? Mitte midagi peale üksikute detailide.
Mis siis ikkagi tegelikult juhtus. Kas Seefeldti mõrvade müsteerium jääbki lahendamata?
Kummalisel kombel ei tulnud ükski ekspert, kriminalist ega kohtunik või selle juhtumi uurimisel osalenud ametnik tõenäolisele sündmustekäigule, millele Seefeldt ka ise kergelt vihjas. Ühe vestluse ajal dr. Fischeriga õigustas Seefeldt oma seksuaalkuritegusid, öeldes: „Asi ei ole mitte suguorganites, vaid ajus, mis määrab hingeelu. Alles ajus toimuvate impulsside mõjul vallandub suguiha ja siis ei saa selle vastu enam midagi teha. Viga on ajus. Paljud ei tea, mis nende himu vallandab, sest nende vaim ei ole korras. Kui iha neid haarab, ei suuda nad enam ennast tagasi hoida ning on valmis tulest ja veest läbi minema. Nad on täielikult oma himu vangid. See pole enam suguline vahekord, kõik lähtub ajust. Mis konkreetselt minusse puutub, siis see ilmub ootamatult nagu säde, mis moodustab mõtteid ja suunab inimest nagu tohutu jõuga magnet, nii et kaotatakse igasugune enesekontroll. See jõud muudab inimese vähem või rohkem tahtejõuliseks ja kandub üle ka partnerile. See on kindel kui aamen kirikus.”
Hiljem kirjeldas ta seda „ülekandumist” pisut täpsemalt: „Säde muutub järjest tugevamaks, külgetõmbejõud teise inimese vastu ületamatuks tungiks. Sel hetkel on minu mõtete ülekandumine nii tugev, et teine pool on täielikult nende võimuses ning minuga seotud. Lõpuks ei suuda partner enam tagasi tõmbuda ning on täielikult minu isikusse sulandunud.”
Mõnda inimest olevat Seefeldt nii tugevasti mõjutanud, et nad ikka ja jälle tema juurde tagasi pöördusid.
Protsessi ajal hüüdis Seefeldt ajakirjanikele: „Mul on imeline jõud, mu härrad. Ma ei tea, kust ma selle jõu olen saanud. Ma võin inimesi kohapeal ainuüksi pilguga aheldada.”
Kui peaprokurör Seefeldtilt küsis, kas ta oskab ka hüpnotiseerida, vastas ta: „Ma võin mõtetega teisi mõjutada. See on salapärane nähtamatu jõud.”
Võimalik, et Seefeldt hüpnotiseeris oma ohvrid ning pilastas neid sellises seisundis. Kõik asjaolud räägivad hüpnoosi poolt: Seefeldti jutt nähtamatust ja vastupandmatust jõust, mis kandub partnerile üle ning ta lausa paigale aheldab. Kuid hüpnoos ju ei tapa!
Hüpnoos ei lõpe surmaga, kui hüpnotisöör toob hüpnotiseeritu jälle hüpnoosist välja. „Hüpnoosi lõpetamine,” kirjutab prof. G. Klumbies, „algab desugestiooniga, mille ajal võetakse kogu senine sisendus tagasi, kuni hüpnotiseeritu lõpuks silmad avab. Puuduliku desugestiooni korral võivad järelmõjud püsida tunde.”
Järelmõjud? Kuid ka need ei saa olla surmavad. Nad oleksid seda alles teatud tingimustel.
Tollal ei osanud keegi pöörata tähelepanu sellele, et kõik lapsed peale ühe erandi leidsid oma lõpu jahedatel või külmadel kuudel. Üks laps jaanuaris, kaks veebruaris, üks märtsis ja aprillis, neli oktoobris ja kaks novembris. Lapsed on aga keha alajahtumise suhtes eriti tundlikud. Isegi kehatemperatuuri langemine 29 kraadini võib olla surmav. Surm alajahtumise tagajärjel on võrreldav aeglase lämbumisega (koed ei saa enam hapnikku) ning hingamiskeskuse seiskumisega.
Protsessi ajal juhtis prof. Müller-Hess korduvalt tähelepanu sellele, et mõnel laibal olid lämbumistunnused. See oli ka põhjus, miks ta esialgu lõi hüpoteesi kägistamisest, kuigi muljumisjäljed ohvritel puudusid. Kuid keha alajahtumise kõiki faase teades on võimalik lämbumistunnuseid selgitada külmumissurmaga. Ka asjaolu, et üks ohvritest suri juunis, ei muuda midagi. Kohtumeedikud teavad juhtumeid surnukskülmumisest ka suvel. Seega võiks Seefeldti tapmisstsenaariumit ette kujutada järgmiselt: ta tegutses jahedatel või külmadel kuudel, hüpnotiseeris oma ohvrid, pilastas neid, korrastas rõivad, kuid ei suutnud või tahtnud neid enam unest äratada ning jättis nad maapinnale lamama. Ohvrid surid alajahtumise tõttu, ja maniakk võis apelleerida oma puhtale südametunnistusele, väites, et tema ei ole ühtegi last tapnud. Nad kõik ju elasid, kui ta nende juurest lahkus! Seefeldt kasutas hüpnoosi oma ohvrite üle absoluutse kontrolli saavutamiseks, tunnetades oma jumalikku võimu.
Kuid kas nüüd, ligi 90 aastat hiljem, võime kindlalt öelda, et Seefeldti mõrvamüsteerium on lahendatud? Päris üheselt seda väita ei saa. Ka on segane tapmise motiiv. Prof. J. Lange ütles tookord, et on täiesti ükskõik, kas Seefeldti mõrvadel oli seksuaalne taust või mitte.
Prof. Müller-Hess nägi Seefeldtis infantiilset kihumõrvarit, prof. Lange aga vaidles talle vastu, iseloomustades Seefeldti kui tundetut psühhopaati, kes mõrvas selleks, et tunnistajaid kõrvaldada. Seega olevat tema mõrvamotiiviks olnud oma seksuaalkuritegude varjamine. Seefeldt olevat tavaline sarimõrvar. Prof. Lange: „Esimesele mõrvale järgneb tavaliselt pikem paus, võib-olla ka teisele. Kuid siis algab tõeline mõrvaseeria, mis kulgeb sissetöötatud stsenaariumi järgi ja üha ladusamalt. Sealjuures on määrava tähtsusega tõsiasi, et pärast teist mõrva ei kohku maniakk enam tapmisest tagasi ega tunne mingit halastust.” Ka leidis Lange, et sünnipäraste, tapmiskirest haaratud psühhopaatide karm karistamine, nii julm kui see ka ei oleks, on ühiskonna huvides hädavajalik.
Seefeldti kohtuprotsessil oli groteskne-poliitiline epiloog. Nii kriminalistid kui ka eksperdid lootsid, et pärast surmaotsuse väljakuulutamist õnnestub selle täideviimist edasi lükata, sest nad olid kindlad, et mitte kõik Seefeldti kuriteod ei ole päevavalgele toodud. Oletati, et ta võis olla tapnud isegi 30 poissi. Kuid Gestapo nõudis kohest hukkamist. Salapolitsei süüdistas tagatipuks Seefeldti kommunistlikus õõnestustegevuses (mis oli muidugi täiesti totter süüdistus) ning teda piinati julmalt. Maniakilt pressiti välja tunnistus, et ta oli lapsed enda valmistatud mürgiga tapnud. Seefeldt olevat koguni selle valmistamist demonstreerinud. Eksperdid söötsid hiljem analoogilist seenemürki koerale, kuid loomale ei avaldanud see mingit mõju. Kriminaalnõunik Lobbes olevat tookord Gestapo eksperimenti lapsikuks jaburduseks nimetanud.
Kas Seefeldti juhtum jääbki lahendamata, kuna ei suudetud tema mõrvade motiivi selgitada? Võimalik, et ta jättis lapsed metsa surema, et neid kui tunnistajaid kõrvaldada. Kuid miks ta ei tapnud teisi oma arvukate seksuaalkuritegude tunnistajaid? Kas ta pani metsas laste kallal toime ka pilastamise või võttis nad paljaks ning masturbeeris nende nähes, nagu paljudel teistel juhtudel?
Seefeldt ei sobi kuidagi kokku ettekujutusega klassikalisest kihumõrvarist, kes kägistades, pekstes või noaga torgates orgasmini jõuab. Tema tegutses rahulikult, läbimõeldult, ja nii võikana, kui see ka ei kõla, sooritas kuriteo peaaegu õrna rituaalina.
Prof. Lange eksib, nimetades Seefeldti tavaliseks sarimõrvariks. Küsitavaks jääb ka Lange väide, et Seefeldti kuriteod on seletatavad tema hüperseksuaalse, prostitutsioonile kalduva ema päriliku mõjuga. Siinkohal tuleks meenutada, et 12-aastase Seefeldti võrgutasid kaks homoseksualisti, mis tema hilisemale seksuaalsele suundumusele kindlasti mõju avaldas. Pärast lühiajalist abielu üritas ta ikka ja jälle alaealistega homoseksuaalseid suhteid luua. Seda nimetatakse infantiilseks regressiks, tagasilangemiseks omaenda lapsepõlve. Selline inimene jääb oma arengus mingis mõttes puberteedieelsesse ikka, täiustub ainult tema seksuaalfantaasia. Võimetus täiskasvanuks saada avaldub tema püsivas huvis lapse kui seksuaalobjekti vastu. Kuigi Seefeldt esitas oma „seksuaalsuse teooria” üsna segasevõitu sõnastuses, on maniakil ühes asjas kindlasti õigus – seksuaalsus saab alguse peast, kõigepealt hakkab tööle fantaasia, hiljem hakatakse otsima võimalusi kujutluses loodu realiseerimiseks. Ajapikku kinnistuvad seksuaalsed fantaasiad teadvuses, hakkavad sageli korduma ning muutuvad lõpuks tõelisteks sundmõteteks, mida inimene ei suuda enam maha suruda, või nagu Seefeldt ütles: „Lõpuks ei saa enam nende mõtete vastu midagi teha. Püssirohi plahvatab iseenesest.”
Lahtiseks jääb aga küsimus (mille üle ka tänapäeva psühholoogid vaidlevad), kas Seefeldti-sugune kihumõrvar ei suutnud lihtsalt oma perverssetest ettekujutustest vabaneda ja nende realiseerimisest loobuda? Või olid need nii tugevad, et ta kaotas igasuguse enesekontrolli? Eksperdid olid veendunud, et Seefeldt oli oma kuritegudest täiesti teadlik, sest vähimagi ohu korral loobus ta otsekohe poisi kimbutamisest. Järelikult oli tema tahtejõud piisavalt tugev, et oma tungile vastu panna. Esimese kihumõrva sooritas Seefeldt 1923. ja viimase 1935. aastal. Kui palju lapsi ta 12 aasta jooksul tegelikult tappis, jäi välja selgitamata, kuna ükski sarimõrvar ei hakka midagi üles tunnistama, milleks ta sunnitud ei ole. See, et Seefeldt nii pika aja jooksul tabamata jäi, tuleb panna maniaki oskusliku tegutsemise arvele. Kuna arvati, et lapsed surid loomulikku surma, loobuti üksikasjalikumast uurimisest.
Seefeldt jättis oma ohvrid alati üksikusse metsatukka, kust nad leiti sageli alles hulk aega pärast surma, mis omakorda raskendas selle põhjuste väljaselgitamist.
Kuidas Seefeldt siiski oma ohvrid tappis? On ülimalt tõenäoline, et ta üritas lapsi uimastada omavalmistatud kloroformiga, kuid puudulike teadmiste tõttu valmistas kogemata mürgist klooritud süsivesinikku. Seefeldt andis lapsele mürki suhkrutükil, mida oli enne kastnud piparmündiõlisse. Mürk hakkas mõjuma umbes 20 minuti pärast. Poiss muutus uniseks ja jättis mulje nagu oleks ta pisut purjus. Niipea kui poiss oli muutunud täiesti apaatseks, vägistas Seefeldt ohvri või rahuldas ennast muul viisil. Kuna kõik ohvrid jätsid mulje, nagu oleksid nad rahulikult uinunud, nimetati meedias Seefeldti ka „Liivamehikeseks“.
22. veebruaril 1936 mõistis kohus Adolf Seefeldtile 12 poisi tapmise eest surmanuhtluse ja ta giljotineeriti sama aasta 23. mail Schwerini vanglas. Politseivõimude detsentraliseerimine ja puudulik koostöö võimaldas liiga hilja üksikuid seletamata surmajuhtumeid üheainsa sarimõrvari tegutsemisega seostada. Seefeldt sattus oma mõrvatööde vaheaegadel korduvalt seksuaalkuritegude eest kohtupinki, kuid tänu pinnapealsele uurimisele ei osanud kohtuvõimud temas paadunud retsidivisti näha. Seefeldt pääses lühiajaliste vanglakaristustega ning võis pärast vanglast vabanemist tapmisi jätkata. Seksuaalne selgitustöö oli natslikul Saksamaal täielik tabu. See välistas ka igasuguse avaliku diskussiooni ja võimaluse inimesi seksuaalkurjategijate eest hoiatada. Kuid ega tänapäevalgi selles osas palju muutunud ole. Kihumõrvarid tegutsevad endiselt ja alati leiavad nad ka ohvreid.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Anatoli Slivko
Skaudijuht John Joubert