Graal – kas maaväline aparaat?
George Sassooni ja Rodney Dale’i raamatus „Mannamasin“ tutvustavad briti uurijad vanas juudi kabala tekstis kirjeldatud masina rekonstruktsiooni. See olevat tootnud – nagu pärimus ütleb – Piibli „mannat“. Nähtavasti andsid mingid „tähtede jumalad“ selle aparaadi iisraellastele, enne kui need kõrbematkale siirdusid. Pärast neli aastakümmet kestnud rännakut läbi Siinai hoiti seda eset seaduselaekas ja hiljem leidis see asupaiga nimelt selleks otstarbeks ehitatud Saalomoni templis.
Viimane viide mannamasinale on seotud prohvet Jeremijaga, kes 587. aastal eKr selle Nebosse peitis. Edasise kohta Piibel vaikib ja mitte kusagilt ei ilmu enam välja ühtki jälge.
Tublisti kuue aasta eest hakkasime mannamasina probleemiga põhjalikumalt tegelema. Küsisime eneselt, kas selline tähtis ja ebatavaline ese saab niisama kaduma minna. Võib-olla tuli see püha masin nende 2500 aasta jooksul kusagil siiski uuesti päevavalgele.
Meie oletus toetub peamiselt keskaegsele Parzivali legendile. Selle püha graali saaga jäädvustasid 12. ja 13. sajandil kirjalikult kõigepealt prantslased Chretien de Troyes ja Robert de Boron ning seejärel ka saksa eepiline luuletaja Wolfram von Eschenbach. Nagu enamik saagasid, nii seisab ka Parzivali legend koos mitmest komponendist, nagu vanadest keldi pärimustest, teistest paganlikest müütidest, ristiusu mõjutustest ja tegelikust graalipärimusest, mida tuleb teistest täiesti eraldi vaadelda.
Mis see graal siis ikkagi on?
Keskaja autorid jäävad ajalugu kirjeldades ülimalt ettevaatlikuks – vaevalt nad seda püha eset üldse näinud olidki. Wolfram von Eschenbachile oli see ainult mingi „asi“, kuigi teinekord kõneleb ta ka „kivist“.
Kui vaadelda mõistet „graal” etümoloogiliselt, sõna päritolu järgi, kohtame mitmesuguseid tuletusliiteid, nagu „peeker“, „kausike“, „leib“, aga ka – ja see on eriti tähtis – „teemoona /saamise/ abinõu“. Oleme juba viidanud sellele, et Wolfram kõneleb teinekord mingist kivist, mida nimetab lapis exillis. Sellelegi pakub mahukas sekundaarkirjandus arvukalt tõlgendamisvõimalusi: „eksiili (maapagenduse) kivi“, „tarkade kivi“ või tuletatuna sõnakombinatsioonist lapis lapsus ex illis stellis – „kivi, mis on kukkunud nendelt tähtedelt“, nagu professor Bodo Mergell seda teravmeelselt tõlgitseb.
Kuidas on graali kirjeldatud? Autorid on ühel meelel seni, kuni kõneldakse metallesemest, millel pidavat kivid helkima. „Nende sära ületab päikese ja kuu hiilguse,“ on kirjas Chretienil. Paljud teadlased, näiteks Emma Jung, on näinud graalis mingit kantavat altarit. Sellel arvatakse olevat seoseid kiviga, mida araabia legendide järgi „Iisraeli lapsed mööda kõrbe vedasid ja mis nendele vett andis“. Teised autorid seostavad graali hoopiski kuningas Saalomoni legendaarse imekiviga, mida nimetati šamiiriks.
Mida kostab salapärase mannamasina kohta kabala?
„Ja enne kui jõudis langeda kaste, jahvatasid nad juba mannat tulevase maailma õiglaste jaoks. Tookord said kõik kõhuvarju kohapealt.“
Samas seisab veel: „Vaadake, ma tahan, et leib sajaks teile taevast.“ Ja teisal: „Jumal andku sulle taevasest kastest.“
Väga sarnane on Wolfram von Eschenbachi ütlus: „Nüüd kuulakem teist sõnumit. Kokku kutsuti sada sulast ja nemad võtsid valgetel lõuenditel aupaklikul kombel graalilt /või graalist/ leiba. Mulle öeldi ja ma kuulutan seda ka teile, et see /s.t leib/ seisis graali ees valmis ja iga käsi võis selle järele haarata. Mitte midagi niisugust pole veel iialgi juhtunud, võiks nii mõnigi seepeale kosta. Kuid ta eksib. Sest graal oli õndsate vili, selline maise magususe tulv, et see võrdus peaaegu kõigega, mida taevasest riigist kõneldakse.“
Jutu lõpp lausa sunnib mõtlema: keskaegne graal polnud mitte midagi muud kui juudalaste mannamasin!
Olulisena jääb püsima küsimus, kas leiba, millest Wolfram ja teised poeedid kõnelevad, saab tõesti Piibli mannaga võrrelda.
Leidsime iseenese suureks üllatuseks ka sellise seose – pealegi teaduskirjandusest.
1952. aastal väidab Bodo Margell: „Wolframi puhul tuleb meeles pidada, et tema meelest oli graali abil toidu hankimine midagi väga sarnast Piiblist teada mannaga varustamisele.“
Veelgi ühemõttelisemalt väljendub Emma Jung, kes näeb siin seost „raheterade ja härmatisega, mis jätsid taevast tulnud valgete kivikestena mulje mannast“.
Kust oli graal tegelikult pärit?
Wolfram von Eschenbach annab oma lugude üleskirjutises, mis tehti 13. sajandi algul, niivõrd rabava vastuse, et igasugune kahtlus graali tegeliku samasuse suhtes peaks hajuma: „Selle /graali/ tõi kord mingi jõuk, kes siis uuesti kõrgete tähtede juurde kadus.“
Mannamasin ja graal olid seega identsed – tegemist on vaid erinevate nimedega.
Kuidas sattus mannamasina pärimus keskaegsesse eeposesse?
Taas pakub Eschenbach otsustavaid viiteid. Ta osutab graalilegendi kirjeldades varasemale, kellegi Flegeta- nise kirjutatud „paganlikule“ raamatule, mis leiti Hispaanias Toledost. Wolfram ütleb, et Flegetanis olnud juuditari ja „vasikat kummardanud“ mehe poeg. Piibel tunneb tõesti seda meest, Foiniikia kuninga nõuandjat, astroloogi ja arhitekti, kelle elutöö oli Saalomoni tempel – seega ehitis, kus seaduselaegast ja mannamasinat säilitati. Samuti leidub viiteid, et seesama mees andiski algse teate graali kohta. Hiljem jõudis info Foiniikiasse, siis moslemi-maailma ja pärastpoole, kui saratseenid olid Hispaania vallutanud, juba Toledosse.
Parzivali legendis valvab graali nn graali rüütelkond. Eschenbach andis nendele nimeks Templeisen. See meenutab 1127. aastal ametlikult rajatud ja 1312. aastal tegevuse lõpetanud Templiordut. Lisaks on ka kirjandusteadus niisuguse seose tänu paljudele kokkulangevustele omaks võtnud.
Kas templirüütlitel oli mannamasin ja kas olid just nemad graali hoidjad?
Selle võimsa ordu asutamise ümber põimub praeguseni seletamatuks jäänud asju. Ordu üheksa rajajat ei lasknud mitte ainult vanu juudi tekste aastaid kestnud visas töös tõlkida – nad viibisid aastail 1105 kuni 1127 korduvalt Jeruusalemmas, korraldasid sealse templi piirkonnas väljakaevamisi või rändasid nädalate kaupa mööda Palestiinat. Seniajani ei tea mitte keegi, kus nad käisid. Prantsusmaale naasnuna rajasid nad ordu. Huvitav, et selle vennaskonna reeglites on tähtsaimal kohal lause: „Jumala abiga on see suur töö lõpule viidud.“
Kas templimungad leidsid tõesti graali? Kas mannamasin oli nende kätte sattunud?
Enda arvates tohime mõlemale küsimusele anda positiivse vastuse. Kui Templiordu kakssada aastat hiljem likvideeriti, heideti selle liikmetele ette, et nad olid kummardanud mingit puuslikku, mida kutsuti Bafomefks.
Kui nüüd taas üle lugeda vanades süüdistuskirjades ja ülekuulamisprotokollides jäädvustatud kirjeldusi, siis tundub, et see iidol on peaaegu identne mannamasinaga. Kuid tolle juurde võisid pääseda üksnes ordu juhid ja suurmeistrid. Templiordu purustamise ajal aparaati ei leitud, ometi on säilinud tunnistus, mille kohaselt enne kinnivõtmiste ööd suundus killavoor templi juurest mööda rannikut Pariisi poole.
Kes teab, võib-olla tõsteti salapärane seade ühele vankrile ja jõudis ohutusse paika. Ent kuhu?
Johannes ja Peter Flebeg
