Unustamatu WOODSTOCK – Make Peace Not War

1969. aasta oli hipide jaoks kuldne aasta. Kõikjal USAs tulid noored kokku suurtesse rongkäikudesse ja pidustustele, kus nad ülistasid armastust, nõudsid Vietnami sõja lõpetamist ja tarvitasid ohtralt narkootikume. Neli asjaarmastajat korraldasid Woodstocki lähedal muusikafestivali. Kohale tuli kümme korda rohkem inimesi, kui arvati, ja puudus oli kõigest. Üksnes koostöö ja vabatahtlike meeletu pingutus suutis suure tragöödia ära hoida. Neli Ameerika noormeest soovis pakkuda mõnekümnele tuhandele külastajale väikest nädalalõpufestivali. Kuid Woodstocki saabus pea terve nende põlvkond ning üritus läks liiga suure rahvamassi ja narkootikumide tõttu täielikult käest ära…

Noorte rahameeste hullud ideed

New York, veebruar 1969. Anonüümsed autorid on ajalehtedes „Wall Street Journal“ ja „New York Times“ avaldanud kuulutuse „Piiramatute ressurssidega noored mehed otsivad seaduslikke investeerimisvõimalusi ja äriettepanekuid.” Tekst ei paljasta selle autoreid, kuid teate taga on Joel Rosenman ja John Roberts – kaks noort riskikapitalisti.
Meestel võib küll raha olla, kuid tegelikkuses soovivad nad kirjutada stsenaariumi teleseriaalile, mille keskmes on paar naiivset rahameest ja nende veidrad investeeringud.
Kuulutusele saabub kokku üle 7000 vastuse, kus pakutakse kõikvõimalikke ideid alates luminestseerivatest märkidest ja lõpetades söödavate golfipallidega. Rosenmanil ja Robertsil on nüüd piisavalt veidrusi, millest kirjutada, ent stsenaariumist ei saa siiski kunagi asja. Küll aga korraldab üks nende ühine tuttav meestele kohtumise kahe teise noore mehega, kes on oma idee saatnud.
Kokkulepitud päeval ilmuvad välja kaks muusikatööstuse veidrikku: produtsent Artie Kornfeld ja projektide kavandamisest elatuv Michael Lang. Viimase hipirõivad ja pikad juuksed on teravas kontrastis John Robertsi ülikonna ja lipsuga.
Kornfeldil ja Langil on idee avada muusikastuudio New Yorgist põhja pool asuvas Woodstockis – sellesse maapiirkonda on asunud elama mitmed kõige kuumemad muusikud. Meeste idee on, et stuudiot finantseeritaks festivaliga, kuhu kutsutaks esinema kohalikud staarid, nagu Jimi Hendrix ja Bob Dylan. Kornfeldil ja Langil pole aga raha projekti alustamiseks. Rosenman ja Roberts on vaimustuses. Siin oli võimalus asuda hipipalavikus hõõguvate Ameerika noorte ette, kelle pealt paljud erafirmad on lootnud raha teenida.
„Iga kord, kui leiame projekti, mis meile meeldib, rabab mõni suur kontsern selle õigused meilt nina eest ära,“ ütleb Rosenman. Koos Robertsiga ei näe nad siin üksnes head ärivõimalust, vaid neid meelitab ka hipikultuur nooruse mässumeelsuse ja vabanemisega.
Neli noort meest moodustavad ühenduse Woodstock Ventures Ltd, mille algkapital on pool miljonit USA dollarit. Raha tuleb Robertsilt, kelle perekonnal on farmaatsiafirma.
„Ma teadsin, et kui sa oma sõrmed enda pärandi järele sirutad, teed sa midagi sellist!” hüüatab mehe isa meeleheites, kui Roberts talle räägib, et on raha mingi festivali alla pannud.

Festival lööb vaiad maasse mujal

14. juuniks 1969 oli pileteid müüdud umbes 40 000, kuid ikka veel pole õnnestunud leida festivalipaika. Lang on sõitnud Woodstockist umbes 50 kilomeetri kaugusel asuvasse Wallkilli, kus kohalikud võimud peavad otsustama, kas linnas festivali pidamist lubada. Woodstockist on ammu loobutud ja hipide „invasiooni” kartuses on ka kõigi teiste lähikonna linnade juhid ideele kriipsu peale tõmmanud. Wallkillis kestab nääklemine kuid ning kui vastus tuleb, on see ikkagi eitav.
Lang on ühtaegu vihane ja masendunud. Ta on varem, 1968. aastal, aidanud Miamis festivali organiseerida, kuid ei osanud oodata, et tema uue projektiga nii palju probleeme kaasneb. Koos paari kaaslasega sõidab ta uue festivalikoha jahile põhjas asuvasse Bethelisse.
„Pea kinni!” hüüatab Lang, kui nad parasjagu autoga neile täiuslikuna tunduvast rohelisest väljast mööduvad. Tuleb välja, et siinsed maad kuuluvad 49-aastasele jõukale farmerile Max Yasgurile.
Mees tunneb talle lähenevaid noori pikajuukselisi noormehi hästi. „Ma arvan, et oleme teid väga ebaõiglaselt kohelnud,’’ ütleb ta pärast esialgset tõrksust. „Kui palju maad teil vaja on?“
Suurim takistus on lõpuks teelt kõrvaldatud ja Lang on eufoorias. Kuid palju improviseerimist nõudvat organiseerimistööd seisab veel ees.

„Turvamehed” lendavad kohale

JFK lennujaam, New York, neljapäev, 7. august. Festivalini on jäänud veel nädal, aga palju tööd on tegemata. Organisaatorid loobivad raha vasakule ja paremale, et õigeks ajaks valmis olla.
New Mexicost saabub lennukiga 85-liikmeline hipide rühm, kelle seas on mehi, naisi ja kõikvõimalikus eas lapsi. Lang on palganud selle Hog Farmi ehk Seafarmi-nimelise kogukonna, et nad aitaksid toitu valmistada ja noortel silma peal hoida. Üledoosist ja halvasti lõppenud LSD- tarvitamistest ehk happereisidest teatakse 1969. aastal üldiselt veel vähe, ent sel veidral kogukonnal on selles vallas ohtralt kogemusi. Osa grupist on juba varem oma värvitud bussiloguga festivalile saabunud. Ülejäänud seltskonna toob Lang kohale eralennukiga. Ta on jõudnud seisu, kus ta enam kulude pärast ei muretse, vaid tahab lihtsalt töödega võimalikult kiiresti lõpule saada. Esialgne pool miljonit dollarit on ammu otsas ja Roberts on pidanud oma pärandusele uuesti küüned taha ajama.
Lennujaama on Hog Farmi tulnud vastu võtma ajakirjanikud. Põhjuseks see, et grupile on antud lisaülesanne, millest Lang pole neile rääkinud.
„Oh jumal, me oleme mendid! Ma ei suuda seda uskuda!” hüüatab eestkõneleja Hugh Romney, kui ajakirjanikud küsivad, kuidas hipid festivali ajal ohutust plaanivad tagada.
Hiljaaegu toimunud Denveri festivalil nägi Lang kokkupõrkeid politsei ning võime ja mundreid vihkavate noorukite vahel. Tema soovib selliseid vahejuhtumeid vältida ja seetõttu pidid külalistel aitama silma peal hoida kõige vähem võimudega seotud inimesed.
Kulunud õlgedest kauboikübarat kandev ja esihammasteta Hugh Romney võtab olukorda rahulikult.
„Kas te tunnete ennast turvaliselt?” küsib ta ajakirjanikelt.
„Noh, jah…” vastab üks kõhklevalt.
„Siis paistab see toimivat,” teeb rõõmsameelne hipi kokkuvõtte. Kui talt küsitakse, kuidas tema rühm kavatseb rahvasumma kontrollida, on tema vastus: „Vahukooretortide ja limonaadiga!” Esialgu jääbki päris politsei festivali organiseerimisest kõrvale.

Katastroof ähvardab enne peo algust

Festivaliväljak, reede, 15. augusti hommik. Festival oli kavandatud 50 000 osalejale, kuid saabunuid ja festivaliplatsil koha sisse võtnuid on juba 200 000. Michael Lang, Artie Komfeld ja veel kaks nende meeskonna meest vaatavad jõuetult rahvamerd. Esimesed külalised saabuvad juba esmaspäeval, 11. augustil – mitu päeva enne seda, kui korraldajad on valmis neid vastu võtma.
Kui külalised festivaliplatsile voogavad, ei ole paigaldatud aedu ega korraldatud piletimüüki. Ja kui ületöötanud personal lõpuks aiad kohale toob, löövad mässulised noored need uppi. Nüüd peavad organisaatorid otsustama, mida teha.
„Peame piletirahast loobuma ja festivali tasuta korraldama,” öeldakse Langile ja Kornfeldile.
„Me ei saa paluda inimestel lahkuda ja uuesti tagasi tulla alles siis, kui meil on piletid olemas ja aed paigaldatud.”
Kulud olid juba pöörased ja mõte mitte millegi teenimisest paneb Komfeldi karjuma.
„Kas me ei saa neile öelda, et me kaotame raha?” paristab ta. „Kas me ei saaks panna läbipaistvates kleitides tüdrukuid ringi käima ja annetusi koguma nagu katoliku kirikus?“
Kornfeldi fantaasiarikkad ettepanekud ajavad kolme ülejäänut marru. Reaalsusele tuleb aga silma vaadata ja pärastlõunal saab publik vältimatu sõnumi: „Nüüdsest on kontsert tasuta.” Uudis levib välgukiirusel, noored üle terve USA võtavad sellest tuld ja asuvad Woodstocki poole teele, et kuulda rokimaailma kõige kuumemaid tegelasi.
Bethelisse suundub umbes 1,3 miljonit ameeriklast. Arst William Abruzzi nägi juba kohale jõudnud 200 000 inimeses tõsist probleemi. „Rock Doc” on varem paljudel massikogunemistel arstiabi eest vastutanud ja ainsana mõtleb ta, mida peale hakata. Kõik on viimse detailini läbi töötatud ja tema 18 arstist ja 36 õest piisaks, kui publikut oleks plaanitud 50 000 inimest.
Organisaatorid kutsuvad raadiojaamade kaudu teelolevaid noori inimesi tagasi pöörduma. Vahepeal läheb Abruzzi vabatahtlike samariitlaste jahile.

Festival avati ilma bändita

Lava, reede, 15. august kell 15.00. Muusika pidanuks algama tunni jooksul, kuid mitu bändi on oma instrumentidega festivalipaiga ümbruses kilomeetripikkustes liiklusummikutes.
Folkrokkmuusik Richie Havens saabub helikopteriga ja näeb õhust inimmerd, mis on kasvanud 250 000 inimeseni. Nüüd läheneb talle Lang oma kõige võluvama naeratusega.
„Kuule Richie, mis sa ütled, kui läheksid peale tunni aja pärast?” küsib ta näiliselt muretul toonil. Festivali pidi tegelikult avama ansambel Sweetwater, kuid too ei ole kohale ilmunud.
„Ei, mitte mina,” vastab Havens. „Leia keegi teine. Mina ei lähe siin esimesena välja.”
Havensi basskitarrist on kadunud ja ta kardab, et teda hakatakse õllepurkidega loopima, kui kõik pole laval kella 16-ks valmis. Mõned fännid on teda lava ees päevi oodanud.
Kahe tunni pärast ei ole Sweetwater ikka veel kohale jõudnud. Lang otsib uuesü Havensi üles: „Richie, kas sa aitaksid, palun? Sa pead meid aitama.”
„Michael, ma pidin olema viies, mitte esimene,” vastab Havens. Siiski läheb ta 17.07 lavale – ilma basskitarristita.
40 minutit hiljem mängib Havens oma lugusid, kuid Sweetwateri punt pole ikka välja ilmunud. Lang kardab noorte reageeringut muusika lakkamisele, seega laseb ta muusikul jätkata. Havens on juba kogu oma repertuaari esitanud. Meeleheites hakkab ta improviseerima ja nii sünnib lugu „Freedom”, millest saab hiljem üks tema suurimatest hittidest. Viimaks ilmub Sweetwater välja ja Richie Havens saab lavalt lahkuda. Siitpeale jätkub muusika hilisööni, pärast mida jäävad paljud magama samasse kohta, kus nad seisnud on. Woodstocki festivali esimene päev on läbi.

Rahvas on janus – ja suundub tualetti

Hurd Road, festivaliväljak, laupäev, 16. august, kell 10.30. Tihe vihm on muutnud kõik mudaks, mis on nüüdseks juba pea 400 000 inimese väljaheidetega segunenud.
Max Yasguri väljal puudub kaks olulist eluks vajalikku asja: ligipääs puhtale veele ja võimalus tualetti minna. Organiseerijad on kaevanud kaevud ja ehitanud järvevee joodavaks muutmiseks puhastussüsteemi.
Puhastatud vesi on siiski tugevalt kloori maitsega ja paljud hipid keelduvad „ebaloomulikku” vedelikku joomast. Samuti ei piisa sellest kõigi külaliste vajaduste rahuldamiseks.
Paljud ümbruskonna farmerid näevad selles suurepärast äriskeemi. Nad hakkavad pöörase hinnaga puhast vett müüma.
„Kuidas tuleb keegi selle peale, et vee eest raha nõuda?” hüüatab Max Yasgur vihaselt, kui oma naabrite ärist kuuleb. Peagi pärast seda ripub tema küünil silt sõnadega „Tasuta vesi”.
Vahepeal tekib teine probleem. Kuulujuttude kohaselt on tundmatud mehed veepaakidesse LSDd puistanud – ilmselt selleks, et kollektiivne joove enneolematusse kõrgusesse tõsta. Midagi ei suudeta tõestada, kuid mõned inimesed käituvad veidralt, ilma et oleks alkoholi või narkootikume tarvitanud.
Veeprobleemi kõrval on organisaatorid järjest enam hädas käimlatega. Paigaldatud on üle 500 keemilise tualeti, kuid nn šokolaadifurgoonidel on raskusi nende tühjendamisega. Jäägid tuleb panna festivalialal asuvatesse aukudesse, kust levib aga haisu ja tekib vee saastamise oht.
Šokolaadifurgoon nõuab festivalil esimese elu – see sõidab üle 17-aastasest Raymond R. Mizzakist, kes oma magamiskotis lebas.
„See on tõeliselt vilets tripp,” ütleb üks Hog Farmi hipi, kui ta surevat poissi oma kätel hoiab.

Armee tuleb appi

Köögipiirkond, laupäev, 16. august, kell 16.15. Väljaspool festivaliala asuvad jõud alustavad sekkumist, et humanitaarkatastroofi ära hoida.
Kaks varjevärvuses helikopterit ilmub festivalipaika. Külalised jõllitavad taevas põrisevaid lennumasinaid, mida nad teavad käimasolevast Vietnami sõjast ja on hakanud vihkama. Armee helikopterid on tulnud aga hoopis appi. Linna ümber oma suva järgi pargitud tuhanded autod on halvanud liikluse ja muutnud kiirabi jõudmise festivalipaika pea võimatuks. Paljud tsiviilhelikopterid on festivali algusest peale toonud kohale bände ja varustust, aga ka patsiente ära viinud. Kuid neid on piisava abi andmiseks liiga vähe ning need on liiga väikesed.
Piloodid ja meditsiinipersonal kahe sõjaväekopteri pardal mõtisklevad, millise vastuvõtu osaliseks nad maandudes saavad. Kohal viibib ju 500 000 fanaatilist sõja ja sõjaväe vastast noort. Organisaatorid on samuti mures ja nad lasevad lavalt rahvast rahustada: „Armeel on arstid ja nad tulid meile appi. Nad on meie poolt, mitte vastu.”
Helikopterid ei leia inimmeres maandumiseks esialgu kohta. Pikk inimkett peab kätest kinni võtma ja moodustama ringi, et rahvameres helikopteri maandumise jaoks vaba plats tekitada.
Vastupidiselt väikesele tsiviilkopterile suudavad armeekopterid kanda 12 inimest või kuni kuut kanderaamil patsienti korraga. Nad viivad järgmiste päevade jooksul haiglasse 96 vigastatut, kuid see on vaid väike osa kõikidest abivajajatest.

Abi saamiseks tuleb seista järjekorras

Esmaabiteenistus lava taga, laupäev, 16. august, hilisõhtu. Meditsiinipersonal on üle koormatud. Kuigi tunnis suudetakse tegeleda 200 patsiendiga, muutub järjekord üha pikemaks.
Arstid, õed ja vabatahtlikud on pärast mõnepäevast pidevat vigastatute, LSD-d tarvitanud ja vedelikupuuduse all kannatavate noorte ravimist surmväsinud. Ravimivarud on peaaegu ammendunud.
Eriti oleks vaja teetanusevaktsiini, kuna paljud inimesed on mudas oma jalatsid kaotanud ja katkiste jalgadega on nakkusoht eriti suur.
Üks nädalalõpu õnnetustest juhtub 18-aastase John Pinnaviaga Brooklynist, kes astub mudas oleva katkise pudeli peale. Ta avastab, et on rängalt viga saanud, alles siis, kui üks tüdruk purskavat verd näeb ja karjuma hakkab. Üks noormees viskab Johni üle õla ja jookseb esimese esmaabipunktini, kust ta kohe helikopteriga haiglasse operatsioonilauale toimetatakse. Pärast öeldakse talle, et ta oli verejooksu tõttu surmale lähedal. „Tänu” Woodstockil saadud haavadele ei kutsuta Pinnaviat hiljem sõjaväeteenistusse ja ta pääseb Vietnamisse saatmisest.

Bethelist saab katastroofipiirkond

Administratiivhoone, pühapäev, 17. august, hommik. Festivali ähvardab tervisekatastroof. New Yorgi osariigi piirid on hipidele suletud ja rahvuskaart mobiliseeritud.
John Robertsile helistab New Yorgi osariigi kuberner Nelson Rockefeller, kes teatab, et Bethel on kuulutatud katastroofipiirkonnaks. See tähendab, et osariik võib nüüd kannatanutele appi saata tervishoiutöötajaid ja kiirabi.
Festivalipaiga lähedal asuvasse kooli seatakse sisse hädaabikeskus. Siin hakatakse patsiente läbi vaatama ja sõltuvalt nende vigastuste ulatusest evakuatsiooniks järjekorda seadma. Kaasatud on sajad arstid ja õed paljudest haiglatest. Vabatahtlikena osaleb isegi üks puhkusel olevate nunnade rühm, pannes nii äsja ärganud, kuid ikka veel pilves festivalikülastajatest patsiendid uskuma, et festival on nad otse taevasse saatnud. Kuberner ütleb Robertsile, et kavatseb sammukese kaugemale minna. 10 000 rahvuskaartlast on valmis festivalipaika minema ja korda hoidma. Korraldajad kogunevad arutama, kuidas nad reageerima peaksid. „Kuidas see välja paistaks? Relvastatud valvurid festivalipaika piiramas?” küsib Roberts teistelt.
Kõik kardavad, et vormirõivaste ja relvade nägemine võib viia rahutusteni, mis hävitab viimsedki korrariismed. Kuberneri keelitatakse saatma kohale vaid ravipersonali ja selle varustust. Ülejäänu tuleb jätta 500 000 festivalil osaleja endi hooleks.

LSD-ohvreid tuleb aina juurde

Lava, pühapäev, 17. august, kell 12.00. Festival jõuab oma käänulisel moel lõpule. Ilm on nüüd selle halvim külg. Kui sellal veel suhteliselt tundmatu Joe Cocker laval on, avanevad äkki taevaluugid ja vihma hakkab lahisema. Väga tugev tuul puhub üle festivaliala ja ähvardab suured kõlarid ja prožektorid publiku sekka lennutada.
Esmaabitelgid jäävad paigale ainult tänu sellele, et vabatahtlikud neid kinni hoiavad. Neis viibib palju happereisi ohvreid.
Noor segaduses mees siseneb poolhämarasse telki ja karjub: „Miami Beach 1944! Joyce! Joyce!”
Hog Farmi Hugh Romney püüab teda rahustada, küsides talt rahulikult tema nime. Ikka ja jälle on vastuseks „Joyce” ja „1944”, kuni mees lõpuks nii vaikseks muutub, et suudab öelda „Bob”.
„Sinu nimi on Bob, sinu nimi on Bob, sinu nimi on Bob,” kordab Romney. „Sa oled pisut hapet tarvitanud ja see läheb mööda.”
Hiljem, kui Bob toibub, osutab Romney noorele tüdrukule ja ütleb: „Vaata tema järele. Selline olid sina kolm tundi tagasi. Nüüd oled sina arst. Sina võtad üle.” Koos teiste Hog Farmi liikmetega julgustab Romney festivalikülalisi üksteist aitama.

„Kristus oleks naeratanud”

Esmaabiteenistus, esmaspäev, 18. august. Jimi Hendrixi lõppkontserdi järel on viimased festivalikülalised koju läinud.
Doktor William Abruzzi on oma personali vabaks lasknud. Nüüd peab ta kirjutama aruande New Yorgi osariigi tervishoiuametile. Selles loendab ta festivali arvnäitajaid: 2000 jalavigastuse ravimist, kuid kõigest 86 gastriidijuhtumit. 797 inimest otsis abi halva tripi tõttu, kuid kõigest 72 neist vajas arstiabi. Tähtsaimad numbrid kirjutab ta aruande lõppu. „Kogu festivali ajal ei näinud ega ravinud tervishoiutöötajad inimeste põhjustatud vigastusi. Me ei õmmelnud kinni ühtegi noahaava ega ravinud ühtegi kakluses saadud vigastust,” kirjutab arst, kes oli kogenud, kuidas festivalikülalised üksteist vihma-, nälja- ja janupäevadel aitasid. „Kristus oleks naeratanud.”
Neli festivali taga seisnud meest ei naerata aga sugugi, kui tuleb aeg arveid maksta. Lõpuks maksab võlad John Robertsi perekond, sundides Michael Langi ja Artie Kornfeldi Woodstock Venturesist lahkuma. Sellest hoolimata jätkavad Lang ja Kornfeld muusikaäris. Roberts ja Joel Rosenman juhivad aga ettevõtet edasi ning tegutsevad ka investoritena.

Huvitav teada!

Мах Yasguril oli farm

Mitte miski Max Yasguri elus ei osutanud sellele, et ta ühel päeval roki lavale tõuseb ja poole miljoni noorukiga räägib. Nagu naabridki, hääletas 49-aastane piimakarjakasvataja vabariiklaste poolt ja talle meeldisid traditsioonilised väärtused. Kui hipifestivali korraldajad soovisid tema põldu rentida, oli ta algul skeptiline.
Naabrite reaktsioon sundis teda aga meelt muutma. Nimelt survestasid Sullivani maakonna elanikud ja omavalitsus teda festivalile ei ütlema, ent see äratas temas õiglustunde. Noortel peab olema õigus pidutseda, kui nad seda soovivad, mõtles Yasgur, ja andis festivali korraldamiseks oma nõusoleku.
„Ma olen kõigest farmer,” ütles Yasgur, kui lubas end vastumeelselt lavale vedada, et tema 500 000 külalist teda austada saaksid. Hoolimata südamerikkest töötas Yasgur festivali õnnestumise nimel ööd ja päevad läbi. Ta suri neli aastat pärast Woodstocki.

Teele jäeti tuhandeid autosid

Festivali lähistel oli kogu liiklus halvatud juba enne seda, kui muusika mängimisega algust tehti.
augustil – neli päeva enne muusikute lavale minekut – suundusid esimesed noored Betheli lähistel asuvale festivaliplatsile. Kohalikule politseile anti korraldus eemale hoida, seega ei juhatanud keegi parkimisplatsidele suunduvat liiklust. Selle asemel peatusid autod teepervel.
Festivali alguse lähenedes tuli autosid aina juurde. Piirkonda läbival kahe sõidureaga maanteel 17B kasvas järjekord koguni 27 kilomeetri pikkuseks. Paljud loobusid katsest edasi sõita ja otsustasid selle asemel edasi jala minna. Autosid pargiti ka keset maanteed.
Paljud piirkonna farmerid ei saanud oma saaki farmidest minema viia. Vett ja toitu vedanud veokitel oli üliraske festivalikülastajateni jõuda. Sama keeruline oli viga saanuid välja tuua.
Püüdes kaost ohjeldada, sulges New Yorgi osariigi kuberner ala piirid. Selleks ajaks oli 500 000 inimest juba kohal. Festival unises Bethelis, osariigi suuruselt teises linnas New Yorgi järel, kestis kolm päeva.

Peace, Love and Music

Woodstock pakkus kõike alates mütsuvast elektrorokist kuni bluusi ja india sitarimänguni. Kõik muusikud nautisid sama suurt publikut, sest festivalil oli ainult üks lava.
Woodstockil esines palju muusikuid, kellest said tulevikus Ameerika superstaarid. Kuulsaim bänd 1969. aasta suvel oli Creedence Clearwater Revival, mis mängis laupäeva öösel.
Vahetult enne oli Grateful Dead esinenud millegagi, mida nad hiljem kirjeldasid kui oma kõigi aegade halvimat kontserti. Vihmavesi tungis elektriseadmetesse ja bänd sai oma kitarridelt elektrilööke.
Laupäeva pärastlõunal oli Grateful Dead peaaegu jalga laskmas. Nad olid kuulnud, et korraldajatel on raha otsas, ja nõudsid koos ansambliga The Who, et neile makstaks sularahas ette. Kohalikku pankurit veendi pangatšekki välja kirjutama ja kriis hoiti tänu sellele ära.
Mõned teised kutsutud loobusid tulemisest. Hipid armastasid Bob Dylanit, kuid ta keeldus kategooriliselt. Samuti vastas eitavalt The Doors, kuid oli hiljem tegelikult pettunud, et Woodstocki vahele jättis.

Woodstocki vaim suri nelja kuuga

Hipide sõnum rahust ja armastusest võidutses Woodstockil. Järgmine festival käis alla ja seda iseloomustas vägivald. Kui ansambel Rolling Stones hakkas organiseerima suurt festivali Californias, olid ambitsioonid suured. Altamont Free Concertist pidi saama lääneranniku vastus Woodstockile.
Woodstocki, kus pool miljonit noort üldiselt vägivalla või paanikata ja „õndsas narkouimas” pidutses, nähti uue ajastu märgina. Hipid olid tõestanud, et inimesed suudavad üksteise kõrval rahus elada. Laupäeval, 6. detsembril 1969. aastal avanesid Altamontis San Francisco lähedal väravad. Kontserdipaika voolas 300 000 ootusrikast pealtvaatajat, kuid festivalist ei saanud uut Woodstocki. Ikka ja jälle lahvatasid vägivaldsed vahejuhtumid. Brutaalsus päädis mõrvaga Rolling Stonesi kontserdi ajal. Lava ees oli noor mees hädas Põrguinglite jõuguga. Ta oli tugevalt narkootikumide mõju all ning jõuguliikmed omakorda kõvasti joonud – korraldajad maksid neile korra hoidmise eest õlles. Kui narkojoobes mees relva välja tõmbas, pussitas üks põrguingel teda viivitamatult ja tappis ta. Kaks teist noort suri autoõnnetuses ja veel üks uppus. Altamonti festivali peetakse hipikultuuri lõppakordiks.

Narkootikumid levisid vabalt

Woodstockis tarvitas psühhotroopseid aineid koguni 90 protsenti festivalikülastajatest. Marihuaanat suitsetati nii massiliselt, et mõned vabatahtlikud meditsiiniõed tundsid, et nad on pilves ainuüksi õhu sissehingamisest. Karmimad narkootikumid levisid samuti. Pärast festivali hindasid arstid, et pooled noortest on katsetanud LSD või mõne teise „happe” vormiga.
LSD: Sünteetiline aine, mis põhjustab hallutsinatsioone ja sageli tugevat emotsionaalset ebastabiilsust. Vahendajatevaheline konkurents surus kapsli hinna kuuelt dollarilt kõigest kolmele.
MESKALIIN: Looduslik aine, mida saadakse kaktusest ja mida USA indiaanlased on tundnud sajandeid. Mõju on väga sarnane LSDga.
METAMFETAMIIN: Tuntud ka spiidina. Põhjustab hüperaktiivsust. Ainet süstitakse, suitsetatakse, tõmmatakse ninna või tarvitatakse ravimküünlana. See mõjutab kesknärvisüsteemi, kiirendab pulssi ja tõstab vererõhku, ähvardades üleannustamisel südame seiskumisega.