Haaremi saladused – Osmanite impeeriumi naised (10. osa)
(10-08) Tüdruk lähenes sultani voodi jalutsile, tõstis laubaga teki ja liikus voodis ülespoole, kuni tema nägu oli sultani omaga kohakuti. Sellest hetkest etikett unustati ning noor tüdruk võttis kokku kõik nõksud ja mängis erootilisi mänge, mille ta oli õppinud eunuhhide juhtimisel, või mida ta oli salaja praktiseerinud teise tüdrukuga või isegi veel-terve eunuhhiga.
Esimesel armuööl pani konkubiin mängu kogu oma elu. Üks vale liigutus, tühinegi viga võis sultani iha tema vastu igaveseks kustutada. Edukale esmakohtumisele võis aga järgneda veel kirglikke armuöid. Järgmisel hommikul saatis sultan tüdrukule kingituse – rüü, kalliskive või raha – vastavalt oma sümpaatiale ja saadud rahuldusele. Osmani valitsejatel oli haaremites sadu soosikuid ja nad võisid valida igaks ööks eri partneri. Harva oli neil suhe üheainsa naisega.
Euroopa rändurid, kes soovisid kuulda intiimseid üksikasju sultanipalee elust, maksid meelehead eunuhhidele ja juuditaridest kauplejatele, kes seal oma kaupu müütasid. Need väitsid, et on Õnnepalees toimuvaga kursis, kuid osutusid sageli petisteks, kes olid üksnes raha peal väljas. Näiteks on väidetud, et öökaaslase valimine taskurätikuga ja sultani voodit mööda ülespugemine on euroopa ränduritele jutustatud väljamõeldud lood. Leedi Wortley Montagu ise eitas neid, öeldes, et ta küsis sultani leselt, kas nad vastavad tõele. Tõsi või vale, osmani maailmas eelistati alati tseremooniat sõnadele. Kui asi puudutas hingesaladusi või fantaasiaid, eelistasid türklased kasutada sümboleid ja žeste, mis võimaldasid neil rääkida lillede, riidevärvide jms. kaudu. Need saladused olid aga teada ainult türklastele, kes poleks kunagi neid uskmatutele paljastanud.
Meelelahutus palees
Osmani õukonda elavdasid paljud meelelahutused. Muusika, tants, etendused, mängud, võistlused, väljasõidud ja paadiretked aitasid aega veeta ja tegid meele rõõmsaks. Sultan, valide ja printsessid istusid mugavatel madalatel diivanitel paviljonis või Sultanisaalis, mida nimetati hünkar sofasi ja mis oli mõeldud etendusteks. Nad vaatasid tantsijate sensuaalseid ja võrgutavaid liigutusi, kes olid riietatud liibuvatesse kostüümidesse, mis paljastasid kõik, kui nad liikusid idamaiste meloodiate saatel, lüües kastanjettidega takti.
Muusika, laul ja tants olid konkubiini hariduse olulisteks osadeks. Kõikides osmani haaremites anti nendes kunstides andekana paistvatele tüdrukutele õpetust, tavaliselt vanemate naiste poolt, kes kandsid traditsioone edasi. Oli laias valikus pille, mida mängida: harf, viiul, eri liiki flöödid, trummid, santur ehk psalter, lauto, lüüra ehk kanun.
Topkapis oli suur orkester, mis koosnes ainult naistest. Vanima muusikaansambli Osmani palees asutas 14. sajandi lõpus sultan Beyazit I, keda kutsuti „Välguks”, ja tema naine, Serbia printsess Olivera. Türklased armastasid muusikat, mis oli olnud tähtis ka Bütsantsi paleedes, ja pärast enda Konstantinoopolis sisse seadmist harrastasid nad meelsasti seda meelelahutuse liiki. Mitu sultanit olid head muusikud ja heliloojad ning edendasid muusikakunsti. Selim III, kes valitses 18. sajandi lõpus, organiseeris muusikuid ja tantsutruppe ning pani odaliskide õpetamist korraldama tuntud muusiku Sadullahi.
Köcek oyunu’d, üht populaarsematest rahvatantsudest, esitasid tavaliselt mehed naiseriietes. Haaremis tantsisid seda tantsu aga tüdrukud, kes kandsid traditsioonilist köcekiriietust – avarat voldilist brokaatseelikut ja särki, mis oli õmmeldud kuldniidiga. Teine populaarne tants oli tavsan oyunu, mida tantsides kanti musti salvar’e ja liibuvaid pihikuid. Need energilised tantsud nõudsid suurt meisterlikkust. Tantsijad ristasid käsi, hüppasid ja heitsid päid kuklasse, lehvitades juukseid kahes lahtises salgus. Tantsud olid alati väga menukad ja üks Veneetsia diplomaat, kellele sai osaks õnn ühte tantsuetendust vaadata, ütles, et türgi tüdrukute liigutused olid nii sensuaalsed, et „sulataksid marmori”.
Kui õukond muutus moodsamaks ja lääne kultuurile, eriti prantsuse omale avatumaks, tõi sultan sisse muusikuid ja tantsumeistrid Euroopast. Seraili tüdrukutele õpetati uusi tantse, kuid nad säilitasid ikkagi rikkalikud aasia traditsioonid. Uuendused tõid paleesse teatavat korratust ning kui õpetajate ja õpilaste vahel hakkasid arenema suhted, millel oli muusikaga vähe pistmist, nõudis sultan, et kollektiivõppusi jälgiksid mustad eunuhhid.
19. sajandil eelistati õukonnas lääne muusikat ja sultanid ümbritsesid end välismaiste loomeinimestega, erandiks Mahmut II, kellele meeldisid traditsioonilised lüürilised poeemid. Sel ajal läks moodi türgi meloodiate arranžeerimine marssidena. Selliseid komponeeris näiteks Donizetti vend, kelle Abdülmecit oli kutsunud Istanbuli sultanlikku orkestrit juhatama. Uues muusikas domineerisid trummid ja flöödid, mis rahuldasid türklaste maitset, riivamata eurooplaste tundlikkust. Haaremi daamid hakkasid õppima klaverimängu ja prantsuse laulude meloodiad hakkasid täitma Dolmabahce palee vaikust, milles õukond nüüd elunes.
Musitseerimine oli peaaegu alati naiste töö. Aeg-ajalt kutsuti aga avangardseid teoseid esitama türgi ja välismaa artiste, muusikuid, näitlejaid ja miime. Türgis oli ainsaks teatriks primitiivne ja lihtne karagöz, varjuetendus, milles kavalalt ja naljakalt kujutati tüüpilisi türklasi. Selle repertuaar koosnes burleskidest, mis põhinesid arusaamatustel ja sõnamängudel. Lood olid nilbed ja tegelaste vaimukusi kordas publik innukalt. Serailis esitati karagöz’i tihti. Platvormil istudes jälgisid naised etendusi, mis oli nii vabameelsed, et šokeerisid paljusid eurooplasi. Euroopalikke teatrietendusi andma kutsuti prantsuse ja itaalia truppe, türgi trupp aga asutati alles 19. sajandil ühe armeenlanna juhtimisel.
Bosporuse isandate eelistatud mängude hulgas olid ratsanike võistlused, mis meenutasid neile nomaadset minevikku. Sultan oma naistega nautis turniiride vaatamist, mida Topkapi suurtes sisehoovides organiseerisid paažid ja ohvitserid. Türgipärane turniir ehk cirid käis nii, et noormehed araabia hobustel võitlesid, relvastatuna teradeta viskeodadega. Ratsanikud kas ründasid või püüdsid vastast vältida, tehes hiiglaslikke ringe, galopeerides kärmelt või taganedes suure meisterlikkusega. Sellisel viisil vältisid nad oda või püüdsid selle lennu pealt kinni. Kui oda maha langes, korjasid nad ta üles sadulast maha tulemata, kasutades sadulakaare külge pandud konksu. Teiste mängude hulgas oli tomak, võistlus kahe võistkonna vahel, milles kasutati nööri külge pandud puupalli, ning palja ülakehaga ja õliga määritult maadlemine.
Mängudes riietusid türklased leegitsevatesse värvidesse ning tormasid jalgsi ja ratsa, ilmutades suurt meisterlikkust ja vahvust. Korraldati ka jõuproove, kus murti rinnal kive pooleks, suruti kätt, purustati pronkslatte rusikatega, kanti pea peal raskeid puusambaid, ja balansseeriti oma õlgadel kuni üheksat meest. Naistele meeldisid rohkem akrobaadid, kes tegid üliohtlikke trikke hämmastava osavusega.
Populaarsed olid võitlused loomade vahel ja etendused taltsutatud loomadega, eriti sellised, kus elevandid ja karud tantsisid muusika taktis. Õrnad konkubiinid olid loomade möirgamisest sultani loomaaias ühtaegu võlutud ja hirmul. Bassano sõnul hoiti loomi hipodroomi all hoones, mida bütsantslased olid kasutanud veemahutina. Siia olid loomad aheldatud üksteisest piisavalt kaugele, et nad ei saaks üksteist nahka panna. Bassano mainis lõvisid, ilveseid, leoparde ja metskasse, karusid, metssigu, mäkri, elevante ja kaelkirjakuid ning väitis, et seal oli ka metsinimene, ehkki tal ei õnnestunud teda kordagi näha.
Haareminaised tervikuna eelistasid vähem tormakat meelelahutust kui need ohtlikud mängud ja hirmutavad etendused. Kui nad polnud hõivatud sultani lõbustamisega, mängisid nad sageli kabet ja triktrakki, mis on backgammon’i variant. Populaarsed olid ka kaardimängud, mida hakati harrastama Mehmet V valitsemisajal. Noorte tüdrukute meelelahutused olid kaunis lihtsad: nad nautisid meeste moodi riietumist, sultani ja eunuhhide jäljendamist ning üksteise basseinis pritsimist. Nende mängud meenutasid laste, mitte täiskasvanute omi, kuid nende keskmine vanus oligi kõigest seitseteist ning eraldatud ja üksluine elu, mida nad elasid, säilitas tüdrukute ehtsa ja lapseliku loomuse.
Tulenevalt oma päritolust steppides, säilitasid osmanitürklased tugeva sideme loodusega. Nad armastasid puid, lilli, vett ja elu vabas õhus ega harjunud õieti kunagi tubase elu ja kinniste ruumidega. Sultanipalees veedeti võimalikult palju aega paviljonides, mida ümbritses rohelus, ning sultan tundis rõõmu oma imelistest aedadest, nii suurtest kui ka väikestest, milles olid eksootilised lilled ja vanad puud. Kui ta soovis oma daamidega jalutada, hüüti valjul häälel halvet (taanduda) ning viivitamata läksid kõik eemale, vabastades tee, et sultanlik seltskond saaks vabalt liikuda. Kui vägev valitseja otsustas korraldada retke oma brigantiinil või ekspeditsiooni väljapoole paleed, oli erutus suur. Tüdrukud riietasid end üksteise võidu ja ootasid lahkumishetke kannatamatult. Ootusärevus mõjus ka eunuhhidele, sest nemad vastutasid arvukate reeglite täitmise eest. Kui reis tehti merel, saadeti raskelt looritatud naised muulile, kus ootasid paadid. Nad võisid välismaailma vaid piiluda läbi võre, mis varjas neid rahva pilkude eest. Maalesõiduks sisenesid tüdrukud haaremiuksel oma tõldadesse ja teenrid puhastasid tänavad uudishimulikest, et keegi ei söandaks sultani kaasadele pilku heita.
Sama meeldiv kui jalutuskäigud ülerahvastatud Istanbuli linna müüride vahel olid väljasõidud voolava vee ja rohkete lilledega aedadesse äärelinnas. Euroopa Magusate Vete aiad Kuldsarve kitsal otsal, kus olid harmooniliselt paigutatud taimed ja selged ojad, asusid küngaste vahel. Kanalist voolasid väikesed kosed ja nende juures oli paviljon sultani rõõmuks. Kui 18. sajandil haaras Türgit prantsuse mood, laskis sultan paviljoni suurendada ja uuesti dekoreerida ning kanal muudeti Fontainebleau koopiaks. Seraili naised oli sellest uuendusest vaimustuses, sest midagi sellist polnud nad kunagi näinud. Kanalit laiendati paleeni ja kohale, mida seni oli kutsutud Kagithane, anti prantsuspärane nimi. Haaremitüdrukud käisid siin tihti. Sel ajal kui naised kõndisid marmorpurskkaevude vahel ja üle väikeste sildade, nautis sultan vee jahedust, jäädes lõpuks sosistavate koskede juures magama.
Pikemate retkede jaoks valiti Bosporus. Väin, „milles voolab jumal”, oli nagu jõgi, mis suubus Musta mere tormistesse vetesse ja lookles läbi taimestikuga kaetud pehmete küngaste. Kevadel, kui juudapuud ja bugenvillead katsid maa pimestavate värvidega, olid selle „jõe” kaldad lihtsalt nauding. Ka sügis oli lummav – kollast ja pruuni rõhutas igas toonis punane.
Nende väinade äärde ehitasid sultanid, tähtsamad kodanikud ja rikkad eurooplased suuri puumaju fassaadidega mere poole, koos paadisildadega. Nendes toredates elamutes, mida ümbritses loodus, veetsid sultanid üha rohkem aega, põgenedes palavuse ja hirmsate epideemiate eest, mis sageli laastasid linna, ja nautides oma jõudeelu. (10-08)
