Haaremi saladused (8. osa)

Osmanite impeeriumi naised 

(08-8) Istanbuli toodavad veinid olid tavaliselt toodetud Traakia ja Smürna provintsis ning Tenedose saarel, kuid imporditi ka itaalia, prantsuse, hispaania ja ungari veine. Joojad hindasid raki‘t ehk arak‘i, mida nimetati ka „lõvipiimaks”. See oli aniisiseemnetega maitsestatud jook. Selle tootmine oli usaldatud armeenia uskmatutele, kes eksportisid seda Corlust Traakias.
Nii hiilisid moslemid mööda seadusest, mis keelas alkoholi toota, ning raki‘t, mis oli lahjendatuna värskendav jook ja tegi purju ainult puhtalt juues, võidi müüa suurtes kogustes.
Iha tubaka järele levis idamaades 16. sajandi lõpus Mehmet III valitsemisajal. Nii kodu- kui ka välismaal suitsetasid mehed ja naised pikki piipe (cubuk) ja vesipiipe. Maiustused, sorbetid, kohv ja tubakas olid pikkade vestlustundide vältimatud kaaslased. Pietro della Valle märkis, et türklased mängisid suitsuga tuhandet väikest mängu, mis paistis neid lõbustavat, samal ajal kui rändurite meelest oli see „vastik komme”.
Seraili naised tarvitasid tubakat palju, segades seda aaloepuiduga ning magustamiseks mastiksi-nimelise kumja ainega, mida toodeti Chiosel kasvavast mastiksipuust. Sellel kollasel kummil oli aromaatne maitse ja meeldiv lõhn ning teda väideti olevat kasulik igemetele, kõhu- ja hambavalu ning verejooksu vastu. Mastiksit näriti ka eraldi ja mõnikord kasutati teda tasside lõhnastamiseks enne kohvi sissevalamist.
Võitlemaks palee-elu igavusega, kasutasid naised mitmeid uimasteid, sh melassi, mida nimetati Galeni ekstaasiks, kuid enim eelistasid nad oopiumi, mis „teeb õnnelikuks ja kõrvaldab kõik mured”.
Väike-Aasias suurtes kogustes toodetavat oopiumi tarbiti leotisena, näriti või suitsetati piibus. Sageli eelistati keerukat segu, milles oopiumile lisati muskust, ambrat ja teisi essentse.
Õnnemajas eelistati tarvitada oopiumi tablettidena, millele lisati jahvatatud pärleid, lasuriite, rubiine ja smaragde. Enamik naisi eelistas oopiumi suitsetamise asemel närida, sest mõju kestis kauem. Pikkade öövalvete ajal andis „ööeliksiir” haareminaistele illusiooni vabadusest kuldpuuris, milleks sultanipalee oli.

Türgi moodi riietumine

Orjatarilt, keda sultan soosis tema noorusliku ilu tippajal, oodati, et ta säilitaks oma võlu paljudeks aastateks. Ilustamiskunsti harrastati serailis laialt. Aitamaks loodust ja näimaks ahvatlev, kasutasid naised kõikvõimalikke abivahendeid ning olid valmis kulutama suuri summasid kreemidele, tinktuuridele, kalliskividele, riietele, lõhnaõlidele ja jalanõudele. Bosporuse isanda palees kanti ilusaid kostüüme ja leidus külluses rõivaid, rahuldamaks aasialikku maitset luksuliku riietuse järele ning täitmaks sära ja hiilguse nõuet ametlikel tseremooniatel. Iga garderoobi uuendati korra hooaja jooksul ja printsessid ei kandnud kunagi sama rüüd kaks korda.
Esimesed sultanid pöörasid suurt tähelepanu määrustele riietuse ning riiete ja turbanite värvi kohta, säilitamaks selgeid klassivahesid. Konstantinoopoli vallutamise järel suurenes aga luksuskaupade tarbimine tänu bütsantsliku elegantsi mõjule. Lääne rändurite sõnul riietusid mehed ja naised peakatteid arvestamata enam-vähem ühtemoodi. See mulje jäi sellest, et kumbki sugu kandis avaraid pükse ja pikki särke. Kui naised kodust lahkusid, katsid nad end kinni loori ja tuunikaga, mis oli koraani nõue kiusatuse vältimiseks. Tegelikult see vaid õhutas fantaasiat ja tekitas veel suuremaid ohte. Nii rõivastatuna liikus kogu naissoost elanikkond ringi täielikus vabaduses ja anonüümsuses. De Amicis kirjutas, et kui türgi naiste loorid võluväel eest langeksid, kaoks ka meie veendumus nende ühesugususes ning me avastaksime „türgi naised riietatuna aasia kuningannade moodi, prantslannade moodi, või hoopis kaupmehenaiste, rändavate toidumüüjate, hobusenaiste, kreeklaste või mustlaste moodi”.
Õues kantav pikad ja kujutud, pahkluudeni ulatuvad ferace‘d paistis ainult pealtnäha ühesugusena. Tegelikult oli nendes selgeid erinevusi. Töölisklassi omad olid tehtud mustast riidest, ülemklassi naised kandsid aga roosat, lillat ja teisi erksaid värve, mida rikastasid tikandid. Suvel oli ferace siidist, talvel paksemast riidest. Selle pideva maskeraadi, mis muutis Istanbuli hiigellavaks, tegi veel teatraalsemaks yasmak‘i ehk loori kandmine.
Peen musliinist yasmak tehti kahes tükis: esimene kattis suu ja nina, teine mähiti ümber pea. Katmata jäid ainult silmad, sest erinevalt araablastest ei kandnud osmani naised silmade peal maski. Rangeimad reeglid kehtisid sultani naistele. Impeeriumi klassikalisel perioodil pidid nad välja minnes olema üleni looritatud, kuid aja jooksul sedagi nõuet muudeti. Paljuneetud riietusese ei suutnud peita lummavaid pilke ega loomulikku graatsiat, ning naised said hakkama flirtimisega isegi eunuhhide valvsa pilgu all, teeseldes, et siluvad riietust, või lastes justkui kogemata taskurätikul maha kukkuda. Nad olid õppinud suhtlema riietusest sõltumata ja lasksid värvidel enda eest rääkida: sinine tähendas kohtumist, must lahkuminekut.
Tüüpilisim osa türgi naise rõivastusest olid laiad püksid (salvar), mis pahkluude kohalt kitsenesid. Nad tehti Bursast toodud peenest brokaadist, damastist või kirgastes värvides siidist. Pükste peale tikiti hõbedasi lilli ja nende all kanti pikka aluspesu nimega dizlik. Pikk särk laiade kitsaotsaliste varrukatega lotendas pükste peal. Ta oli tehtud villast, linast või kallimast materjalist nagu siidist, ja kinnitati kaela juurest silmatorkava juveeliga. Eelistatud värviks oli valge, kuid kanti ka punast, kollast ja türkiisset. Jalas kandsid naised babusch’e, pehmeid Maroko kitsenahast tuhvleid, kodus aga pehmeid susse, mis olid kaunistatud pärlite ja kalliskividega ning mis varvaste juurest olid kergelt kõverad.
Teine tähtis rõivas oli entari, teatav vest, mida võis kanda nööbituna või lahtiselt, nii nagu parajasti moes oli. Tavaliselt kaunistati see pärl- või teemantnööpidega. Veel kanti kaftanit – riietuseset laiade varrukatega, mis ulatusid pahkluudeni, mõnikord tehtud samast materjalist nagu püksid. Türklannad ei kandnud kindaid, aga tähtsaks aksessuaariks olid laiad vööd, mis olid tehtud villast, siidist või linast, ning mida kasutati taskurätikute ja raha hoidmiseks. Vöö liik näitas naise staatust: sultanad ja teised kõrgest seisusest naised kandsid teemantide ja pärlitega kaetud vöid, vaesemad aga kaunistasid enda omi tikanditega. Kõikidel kõrgest seisusest naistel oli vööl teemantidega pannal.
Talvel kandsid seraili naised raskeid brokaatkeepe, mis olid äärtest kaunistatud ja vooderdatud soobli- ja minginahaga. Karusnahku ei kandnud ainult naised, vaid eunuhhid, õukondlased ja ka sultanid ise kandsid vooderdatud kaftaneid ega hoidnud raha kokku, vooderdamaks neid parimate karusnahkadega, mis tulid Istanbuli Venemaalt Tanuse sadama kaudu. Nad kandsid ka kalpak’it, karvamütsi, mis mõnikord oli tehtud raskest pärlitega ääristatud velvetist. Suveks tehti need kergemast, erksavärvilisest materjalist.
Aasia soengustiili peeti ilusaimaks maailmas. Eelistati musti juukseid ja naised, kellele neid antud ei olnud, värvisid nad hennaga punaseks. Nagu kirjanik Luigi Bassano õelalt kirjutas: „Kellel ei ole seda loodusest, saavad selle oskustega.” Leedi Mary Wortley Montagu kirjutas, et luges ühe daami peas ära sada kümme patsi, „kõik ehtsad”. Temale võlgeneme me tänu järgnevad kirjelduse eest: „Peakatteks on müts…, mis on kinnitatud pea ühele küljele, rippudes natuke alla kuldse tutiga ja kinnitatud kas teemantvõruga (nagu ma olen mitmel korral näinud) või rikkalikult tikitud taskurätikuga. Pea teisel küljel on juuksed sätitud siledalt ja siin on daamidel vaba voli oma kujutlusvõimet näidata. Mõned panevad lilli, teised haigrusulgedest tutte, ja lühidalt, mis neile pähe tuleb, aga kõige üldisem mood on suur bukett kalliskividest, mis on tehtud nagu päris lilled – see tähendab pärlitest õienupud, erivärvilistest rubiinidest roosid, teemantidest jasmiinid, topaasidest nartsissid jne. Need on nii hästi paika sätitud ja vaabatud, et on raske midagi nii ilusat ette kujutada. Juuksed langevad täies pikkuses tahapoole, jaotatuna kiharatesse, mis on kokku seotud pärlite või paeltega, mida on alati suurel hulgal.”
Türgi naistel oli tõeline kirg ehete – sõrmuste, prosside, võrude ja keede – järele. Sultanlikud kullassepad lõid suurepäraseid juveelitooteid õukonnadaamidele ja kui türgi esemeid ei peetud küllalt headeks, korvasid puudujäägi välismaa kaupmehed. Sultanadele kuulus hämmastav hulk kalliskive. Türklastel olid isegi relvad, turvised ja majapidamisesemed nii rikkalikult juveelidega kaunistatud, et nende algset kuju polnud äragi tunda. Kõige tähtsam oli see, kui palju asi maksnud oli. Kivid olid sageli lihvimata, kuid hiiglasuured ja neid kasutati barbarite kombel, pigem värviefekti kui peeni detaile silmas pidades. Kalliskividega olid kaunistatud sellised igapäevaesemed nagu peeglid, tassid ja kannud. Elegantses serailis vedeles igasugust liiki luksusesemeid: peenelt nikerdatud ehteid, pärlitega inkrusteeritud peegleid, teemantidega õmmeldud öömütse, hooletult üle diivani heidetud sooblinahku, Isfahani vaipu ja brokaatpatju. Oli selge, et siin nauditi elu täiega – vähemalt, mis rõõmudesse ja intiimsusse puutus. (8-08)

(Järgneb)

Tunnuspildil: Haaremitüdrukuid, kes ilmutasid muusikaannet, õpetasid vanemad õpetajad, andes muusikatraditsiooni edasi. Pille oli laias valikus – harf, viiul, trummid, psalter ja lüüra. (Francesco Ballesio. Muusik. Pariis, Nataf Galerie.)