Haaremi saladused (6. osa)

9 minutit lugemist

Osmanite impeeriumi naised

(6-08) Haaremites õitses lesbiline armastus, eriti noorte seas, keda ei suudetud sundida kirgi vaos hoidma, vaatamata mõningasele karistuse riskile ja vanade eunuhhide valvsusele. Jüngreid oli ka anaalseksi-patul, seda isegi sultanite hulgas, kes ei hoidnud oma kalduvusi saladuses. Sekretär Marcantonio Donini kirjeldas tüüpilise veneetsia tahumatusega paksu ja ablast sultanit Selim II, kes „laskis enda ihaldatavaid naisi ja poisse enda ette tuua kas vabatahtlikult või jõuga“. Ka naiste ja eunuhhide vahel tekkis haaremi oludes sageli intiimsuhteid. Vahel juhtus, et neil lubati abielluda ja väljaspool haaremit elada, kuid see õnn sai peaaegu eranditult osaks ainult väga kõrge auastme saavutanud eunuhhidele.

Ange Tissier, „Alžeerlanna ja tema orjatar”, 1860. Pariis, Musee National des Arts d’Afrigue et d’Oceanie.

Valgetel ja mustadel eunuhhidel olid Topkapis eri ülesanded. Nad elasid eraldi ja võisid kokku saada ainult erilistel puhkudel. Valged eunuhhid olid sultani teenistuses ja neid hariti koos acemi oglan‘ide, administratsiooni välisteenistuses olevate noorukitega. Nad elasid kolmandas õues Õnnevärava vastas olevates hoonetes ja nende pealik oli kapi agasi, suurmeister. Tema oli see, kes viis saadikuid audientsile, koostas kirjutisi ja memuaare ning saatis oma isandat kõikjal. Suurmeistrite lähedane kontakt sultaniga andis neile suure formaalse võimu, mõjukuse ja maine.
Valgete eunuhhide teenistuses valitses jäik hierarhia ning vanemad ja kogenumad nendest hoolitsesid sultani eest. Teistele valgetele eunuhhidele usaldati kaubad, mis saabusid paleesse igast impeeriumi provintsist: ambra Jeemenist, muskus ja melass Kairost, siid Bursast ning musliin ja muu riie Indiast, samuti ahhaadid, türkiisid, teemandid ja kristallid ning muud suure väärtusega kaubad. Valgete eunuhhide kohustused ei ulatunud üle terve palee, vaid lõppesid naiste eluruumide ustel.
Haaremit teenindasid eranditult mustad eunuhhid Aafrikast, kes olid valitud välja inetuse ja puuete järgi, vähendamaks mistahes huvi naiste poolt. Neid saatsid sageli kingitusena Kairo kubernerid ja pärast hoolikat valikut koguti täielikult kastreeritud noorukid haaremis nendele reserveeritud eluruumidesse. Siin treeniti neid rangelt, peksti ülemate poolt raevukalt ja õpetati karmilt, kuidas oma tööd teha. Nende ülesanne oli kontrollida haaremisse sisenevaid ja sealt väljuvaid inimesi, saata naisi harvadel väljasõitudel paleest välja ning vahendada suhtlemist välismaailmaga, edastades teateid ja korraldusi selamlik‘i või õukonnaaukandjatele.
Mustad eunuhhid olid organiseeritud keerulises hierarhias. Tipus oli tüdrukute peaülevaataja kizlar agasi, sultaniema parem käsi ja sultana paleeväliste asjaajamiste eest vastutav minister. Tal oli palju ülesandeid. Ta oli osa valide nõukogust ja täitis koos temaga vakantse haaremis. Ta vaatas printside ja printsesside hariduse üle ning oli sultaniema usalduslik sõnumikandja. Ta võis minna sultani juurde vahendajaid läbimata, milline privileeg oli vähestel, tal oli heategevate fondide vakif‘i ehk inspekteerija tulutoov post ja ta oli hellebardistide – baltaci‘de – pealik. Ta vastutas haaremisse konkubiinide hankimise eest, langetas surmaotsuseid ja korraldas kuritegusid toime pannud naiste hukkamist.
Mustade eunuhhide pealikul oli tiitel „kolmsaba-paša“ ja ta kandis paljude karusnahkadega kaunistatud hinnalist ametirüüd. Ta sai rikkalikult kingitusi, tema ainukasutuses oli kolmsada hobust ning ta võis pidada nii eunuhh- kui ka naisorje. Tema ainulaadne seisund võimaldas tal koguda rohkem või vähem seaduslikult hiiglasliku varanduse. Harva loobus nii kõrge ametnik oma kohast vabatahtlikult, kuid kui see siiski juhtus, andis sultan orjale märkimisväärse pensioni ja saatis ta Egiptusse oma ülejäänud elu hiilgavalt veetma. Sellisele kõrgele ametile vaatamata puudus kizlar agasi‘l peaaegu alati haridus ja peen maitse.
Pealikule järgnes hierarhias varahoidja ehk hazinedar aga, kes hoolitses haaremi ja hellebardistide rahaasjade eest. Temagi kandis tiitlit „kolmsaba-paša“ ning asus kizlar agasi surma või tagandamise korral tema kohale. Siis tuli kojaülem musahib, kes oli kontaktiks sultani ja kizlar agasi vahel. Kojaülema all teenis kaheksa kuni kümme eunuhhi, kelle ülesandeks oli korralduste ja sõnumite toimetamine sultanilt naistele. Ka bas kapi oglan‘il ehk esiametnikul oli tähtis funktsioon – ta valitses mitmesuguseid eluruume.

Hinnaline kann. Istanbul, Topkapi.

Eunuhhide võim oli piiratud senikaua kui Osmanite Impeeriumi struktuur püsis kindlana. 16. sajandi lõpus ei valitsenud paleesse eraldunud sultanid aga enam riiki vahetult. Nad ei osalenud enam sõjakäikudes, panustasid vähe kunsti ja kultuuri arendamisse ning lakkasid korralikult valitsemast, andudes haaremirõõmudele ning viljatule ja liiderlikule elule. Möödas oli aeg, kui taevas ei heitnud ühtegi varju sellele riigile, millele ta oli lasknud osaks langeda nii palju soosingut. Kõrge Värav hakkas kogema korruptsiooni ja viletsat valitsemist, mis tõi kaasa institutsionaalse ja majandusliku kriisi. Võim läks sultanilt üle paleeklikkidele ning kogu 17. sajandi jooksul oli poliitiline kontroll eunuhhide ja valide käes.
19. sajandil hakati ebatõhusaid ja korruptsioonilisi valitsemisviise hülgama ning Poolkuumaa uuenes tänu progressiivsetele lääne ideedele. Nõrgeneva impeeriumi „õnnelike reformidega“ kahanes eunuhhide võim. Nad vaatasid hirmuga lähenevat uut režiimi, mis viis sisse arusaamatuid muutusi. Tähendusrikas episood toimus 19. sajandi lõpus. Eunuhh oli saatmas kahte sultani haaremi naist osturetkel, kui nende korteež kohtas üle Galata silla sõitvat Prantsuse ohvitseri. Kaks naist, keda erutas Istanbulis ringleva suurema vabaduse tunne, saatsid talle flirtivalt õhusuudlusi. Ohvitser vastas sellele ja juhtunut näinud eunuhh lõi prantslast piitsaga. Ohvitser paljastas sedamaid mõõga ja tappis kõhklemata eunuhhi jahmunud rahvahulga ees. Varasematel aegadel oleks sellisel teol olnud tõsised tagajärjed, kuid sellel korral leppis Osmani valitsus Prantsuse kõrgema ohvitseri seletusega, kes õigustas oma alluva käitumist sellega, et tal oli kohustus kaitsta ennast neegri solvava provokatsiooni vastu.
Kui neil teenritel enam poliitilist kontrolli ei olnud, piirdusid nende kohustused haaremit külastada soovivatele naistele lubade andmise või andmast keeldumisega ning nende daamide eskortimisega, kes muutuse tuultest julgustatuna soovisid üha sagedamini linna keskturul sisseoste tegemas käia. Kui haaremid seadusega keelustati, ei olnud eunuhhidel enam rolli ning nad leidsid end ühtäkki privileegide ja võimuta, uue korra ohvritena.

Õnnemaja

Toit, maiustused ja sorbetid
Serailis ei olnud toit teisejärguline; ta oli pidev naudinguallikas, mille tegid veelgi meeldivamaks tema tarbimisega kaasas käivad peened rituaalid. Sultani lauas serveeritud road olid tavainimeste omadest võrreldamatult hõrgumad ja mitmekesisemad. Poolkuuriigis elas enamus inimesi üsna kasinast ja tavalisest toidust nagu kabatšokid, melonid ja värske puuvili suvel ning riis ja supp talvel.
Osmanite pealinna kaitses protektsionismipoliitika toiduainetega varustamise osas ja ta oli koht, kus igast impeeriumi provintsist saabuvad tarbekaubad sorteeriti. Kõrgeima kvaliteediga toiduained läksid paleesse. Osa külasid Konstantinoopoli ümbruskonnas, mis sõltusid otse sultanimajanditest, samuti kaupmeeste võrk tarnisid iga päev kaupu sultani köökide eest vastutavale peakokale. Sellele lisandusid paljud välismaalt imporditud luksustoidud.
Topkapis söödi iga päev ära umbes sada lambatalle ja kakssada lammast Balkanilt, Anatoolia platoolt ja Tauruse mägedest Kiliikias, ning umbes 230 kana ja hane Traakiast ja Izmirist. Loomaliha järele suurt nõudlust ei olnud, välja arvatud kuivatatud ja soolatud lõigud poegivatelt lehmadelt, mida hoiti aastaringselt suurtes tõrtes. Õli tuli Kreekast, kuid haareminaiste jaoks kasutati ainult peenimat, kergeimat ja lõhnatut õli Candiast.

Türklaste valitseja lõunaeine

Kui türklaste valitseja eine aeg läheneb, panevad tema isiklikus köögis töötavad noormehed isanda leivakorvi kaks rätikut. Nad täidavad mitu hõbepurki türgi jookidega nagu džuulep, suhkruvesi või mastiksiga maitsestatud vesi, ja samamoodi koguvad palju väikesi portselannõusid, mis on lõhnastatud mündi, kannikeste ja teiste taimedega, ning puuviljakompotte, mis on valmistatud türgi moodi, ning viivad need tuppa, kus kuningas soovib einetada. Türklaste valitseja istub põrandale vaipadele, jalad ristis üks üle teise, ja teener teenib teda tema ees põlvitades. Ja kui isand soovib juua, ulatab üks lemmiknoorukitest talle kookosekoorest valmistatud ja kuldlintidega kaunistatud kruusi. Türklaste valitseja sööb alati üksi ja keegi ei sisene tema söömise ajal tuppa. Ja ta ei söö kunagi kuld- ega hõbenõudelt, ehkki tal on nendest tehtud suurepäraseid lõunaserviise. Suvel on tavaline, et ta sööb kolm korda päevas, see tähendab hommikul, keskpäeval ja õhtul. Talvel sööb ta kaks korda päevas. Pärast sööki lahutavad tema meelt natuke aega narrid, siis heidab ta magama. (Menavino, I costumi e la vita dei Turchi, 1551.)

Pilaf-riisi retsept

Tuleb võtta piisav kogus lamba-, kana- või tuviliha vastavalt sööjate arvule. Liha keedetakse pannil või potis, kuni ta on osaliselt küpsenud, ja siis kallatakse kõik, see tähendab nii liha kui ka leem, väikesesse kaussi. Sama pann pannakse tule peale piisava koguse võiga, mis peab olema hästi kuumutatud, osaliselt küpsetatud liha aga lõigatakse väikesteks tükkideks, see tähendab kana veeranditeks, tuvi pooleks. Siis pannakse liha võisse ja praetakse, kuni ta läheb kenasti pruuniks.
Riis, mis on puhastatud ja hästi pestud, on valmis pandud, ja ta pannakse pannile liha peale, nii palju kui peetakse vajalikuks, ja selle peale tõstetakse leem kausist lusikaga, kuni ta tõuseb sõrmelaiuse jagu üle riisi. Pann kaetakse ja pannakse heledale leegile. Kui ta on mõnda aega keenud, võetakse mõned riisiterad, proovimaks, kas nad on pehmed ja küpsenud. Aeg-ajalt valatakse leent juurde, et keetmine lõpule viia.
Nende riis erineb meie omast, sest ta ei lähe ülekeedetuna lõhki, nagu ka nende pipraterad, mida kasutatakse tervena. Õigel ajal kaetakse pann tugevasti viie-kuuekordselt kokkuvolditud riidega ja pannakse peale roog. Siis sulatatakse vähehaaval veel võid sinna sisse valamiseks, tehes lusikavarrega riisisse augud, kattes ta kiiresti, võimaldades tal paisuda ja täielikult kogu vedelik sisse imada. Siis tuuakse toit lauale. Ta serveeritakse suurtel vaagnatel, kus liha on hoolikalt paigutatud peale. Vahel serveeritakse ta valgena, vahel safraniga kollaseks värvituna, vahel granaatõunamahlaga punaseks toonituna. (Tavernier, Relatione del Seraglio, 1682.)

Türgi köök

Tahtes õppida midagi türgi köögi kohta, lasksin end viia ad hoc söögikohta, kus oli võimalik saada igat liiki idamaa roogi, seraili kõige oivalisematest delikatessidest araabia moodi keedetud kaameliliha ja turkmeeni moodi valmistatud hobuselihani. Meile toodi umbes kakskümmend rooga… aga ma ei oska igaüht üksikasjalikult kirjeldada, sest mu muljed on suuremalt jaolt ähmased ja kaunis sünged.
Paljud road olid lambalihast, keedetud ribadena nii kaua, et olid igasuguse maitse kaotanud. Oli õlis ujuvaid kalu, viinamarjalehtedesse kääritud riisipalle, kõrvitsaid siirupis, segasalateid, kompotte, keediseid, igat liiki lõhnavate taimedega maitsestatud kastmeid. Toidud olid sama rikkalikud nagu kriminaalkoodeksi paragrahvid retsidivistide kohta. Siis toodi eine lõpus hiiglaslik taldrik maiustusega. See oli šedööver mingitest araabia küpsetistest, mis sisaldas tillukest laeva, kirevat lõvi ja väikest suhkrust tehtud maja pisikeste luugistatud akendega. Kokkuvõttes tundsin, et olin kallanud oma kõrisse tühjaks kogu arstikohvri sisu. (De Amicis, Constantinopoli, 1878.)
(6-08)

(Järgneb)