Haaremi saladused – Osmanite impeeriumi naised (5. osa)

(4-08) Poja sünnitanud soosikust sai kadin ja teda tunnustati ametliku abikaasana. Nagu igal teisel moslemil, võis ka sultanil olla neli naist ja nende järjekord oli rangelt kindlaks määratud poegade sünnijärjekorra järgi. Esimese poja, oodatava troonipärija ema nimetati baskadin – esidaam. Talle järgnesid teine, kolmas ja neljas naine. Kui poeg suri, kaotas tema ema kõik oma eelised ja loovutas koha naisele, kes oli tema järel pärija sünnitanud.

Osmani aja algperioodil anti riigipea naistele tiitel hatun ja siis kadin või kadin efendi vastavalt daami tiitlile. 16. sajandist alates kutsuti neid haseki sultan. Naised elasid kõikvõimalike luksuste keskel eraldi korterites ja võisid käsutada hiigelsissetulekut, mida kasutasid sageli haiglate, avalike saunade, purskkaevude, vaesteköökide või mošeede ehitamiseks. Poolkuuriigis oli avalike hoonete rajamine usaldatud sultanile ja valitsevale klassile. See oli üheaegselt õigus ja kohustus, millesse Kõrge Värava juhtivad naised andsid märkimisväärse panuse.
Kadin‘id ei armastanud üksteist, kuid veetsid koos aega, järgides jäiga õukonnaetiketi reegleid, mis nägi ette külaskäike laste sünni ja usutähtpäevade puhul. Hoolimata nendele antud tiitlitest ja eelistatud seisundist, ei olnud need naised sultaniga ametlikult abielus. Abielu oli erandlik, sest seda peeti peaaegu et nõrkuseks, mida juhtivad türklased põlgasid. Kõiki lapsi käsitati aga abielust sündinutena. See põhimõte oli jõus kogu Osmanite Impeeriumi aja, kui ei tehtud mingit vahet abikaasade ja konkubiinide sünnitatud laste vahel.
Haseki sultan‘ide saatus oli tihedalt seotud isanda omaga. Sultani surma järel koliti tema abikaasad ja soosikud vanasse seraili, Topkapisse jäi ainult uue pärija ema koos kaaskonnaga. Vanad naised, haiged ja ebasoosingusse langenud leidsid end Pisaratepaleest, mida Kolmandal künkal asuvat residentsi kurvalt kutsuti. Kohal oli sünge maine ning ta viis mõtted eraldatusele ja allakäigule. Siiski oli kombeks, et riigipea surma järel võisid tema naised uuesti abielluda. Uue valitseja heakskiidul läksid nad kesk- või kõrgklassi meestele, ja sageli mõjutasid neid liite suhted, mida naised suutsid luua uute võimuritega, samuti rikkus, mida nad olid aegade jooksul kogunud.
Haaremis tõelise võimu saamiseks ei piisanud pelgalt monarhi soosingus püsimisest. Vaja oli anda talle poeg ja võidelda selle poja troonile saamise eest. Sellised kõrged panused kutsusid haareminaiste vahel esile metsiku konkurentsi. Moodustusid kildkonnad, millega liitusid teenijad, eunuhhid ja kõrged aukandjad. Naised võitlesid üksteisega, minnes teinekord isegi käsipidi kokku, ja kasutasid mistahes võimalikku reetmist, et edendada oma poegi. Klassikalisel perioodil oli võim tugevate ja võimekate sultanite käes, kuid impeeriumi allakäigu, korruptsiooni ja süsteemi manipuleeritusega kaasnesid üha enam kontrollimatud paleevaenud, mis maksid paljudele naistele elu.

Paljastatud pistodad
Printsessid

Poisslapse sündimisest kuulutati kahuripaukudega, rõõmupeoga rahva seas, aukandjate rongkäikudega, kes tulid kaugeimatestki provintsidest austust avaldama, ja õnnitluskirjadega välismaa valitsejatelt, mille tõid tseremoniaalselt kohale teenekad saadikud. Tütarlapse sündi tähistati hoopis väiksema ametlikkuse ja vaimustusega.
Varajases lapseeas elasid kõik sultani lapsed, olid nad siis poisid või tüdrukud, oma emadega, kuid ikkagi koheldi neid sünnist saadik erinevalt. Poiste eest hoolitses mitu eunuhhi ja koduõpetaja, kes andis neile esimesed õppetunnid vibulaskmises, küttimises, kehakultuuris, ratsutamises ja relvade kasutamises. Printsidele õpetati ka käsitööd. Idamaades ei olnud sellist füüsilise ja vaimse töö vastandamist nagu Euroopas. Vastupidi, harituks peeti ainult seda, kes valdas mõlemat.
Pärast ümberlõikamist saavutasid noored printsid suurema vabaduse. Sageli saatis isa nad mõnda provintsi, kus nad astusid riigiametitesse. Printsiga läksid kaasa koduõpetaja, ema, õukondlasi, kunstnikke ja kirjatarku. Nii viisid printsid linnadesse, kus nad end sisse seadsid, pealinna kultuuri ja lõid seal Istanbuli õukonna minivariandi. Nad soosisid kunsti, kirjandust, ausammaste ehitamist ja infrastruktuuri rajamist. Oli tavaks saata printsid Aasia, mitte Euroopa provintsidesse, et hoida nad eemal kristlike vürstide mõjust ja eeskujust, mis võinuks nad halvale teele viia.
Printsesside elutee oli täiesti teistsugune. Nemad elasid õukonnas kuni meheleminemiseni ja neile sai osaks palju isaarmastust, sest suhteid ei mürgitanud kahtlustused ja rivaalitsemine. Nende haridusele pühendati vähem tähelepanu kui poiste omale. Siiski õppisid nad lugema ja kirjutama ning neile õpetati naistele vajalikke oskusi nagu laulmine, pillimängimine ja tikkimine.
Sultani tädid, õed ja tütred ei heitnud kunagi ühte välismaa printsidega, vaid läksid mehele üksnes kõrgetele võimukandjatele Osmani õukonnast. Abiellumisel andis sultan neile rikkaliku kaasavara kinnistute, kulla, kalliskivide ja kallihinnaliste riiete kujul. Sultanipere daamide jaoks oli tähtis säilitada pärast abiellumist samasugune elustiil, nagu neil oli olnud õukonnas. Seepärast võis neid naiseks võtta ainult mittetöötav ja rikas mees. Ta sai liidust suurt kasu, sest sultan andis talle kõrge ametikoha ja privileege.

Printsessi abiellumist tähistati päevade kaupa. Pärast abielulepingu sõlmimist, milles lepiti kokku kaasavara suuruses, saatis peigmees riigi kõige tähtsamatele inimestele kutsed. Pruudi ehted transporditi seraili. Nende hulgas oli sõrmuseid, kõrvarõngaid, pandlaid, peegleid, saunakingi ning muid vääriskivide ja pärlitega ehitud asju. Saabusid ka hõbeliuad kõrgete koogivirnadega, ja vääriskividega ehitud kulddiadeem – bütsantsi traditsioon, mida türklased jätkasid. Pruudi veimevakk pandi välja ruumis, kus impeeriumi tähtsad võimukandjad käisid oma kingitusi jätmas, ja viidi suure pidulikkusega pruudi uude elukohta.
Sellele tseremooniale järgneval päeval saatsid kõrged õukonnaametnikud ja kuninglikud daamid pruudi uude kodusse, kus teda võttis vastu abikaasa ja mustade eunuhhide pealik. Nad saatsid printsessi haaremi uksele, toetades teda käte alt. Korraldati hiilgavad banketid, üks meestele ja teine naistele. Külalised said lahkudes peremehelt kingitusi. Saatnud külalised ära, pani peigmees selga sooblinaha, mis oli sultaniema kingitus, ja, saadetuna mustade eunuhhide pealikust, kuulutati oma naisele välja järgmiste sõnadega: „Printsess – paša, sinu teener, on siin.“ Seejärel eunuhh lahkus. Eesriide taha peitunud sultana ootas, kuni abikaasa lausus ettenähtud palve namaz‘i. Siis peigmees lähenes, suudles pruudi rüüd ja ootas kutset istuda tema kõrvale.
Sultanaga abielus olemine oli mehele kurnav ülesanne. Sultani tütred olid nimelt ainsad naised impeeriumis, kelle üleolekut abikaasadest formaalselt tunnustati. Kui 18. sajandi alguses käis Türgis leedi Mary Wortley Montagu, nimetas ta sealseid naisi ainsateks vabadeks inimesteks, kes moodustavad omamoodi „antiühiskonna“. Ta pidas arvatavasti silmas just printsesse, sest nende seltskonnas viibis ta Briti saadiku naisena sageli. Sultanade võimu sümboliks oli hancer, väike terav vääriskividega ülelöödud pistoda, mida nad kandsid alati vööl. Nende tiitel oli hanim sultan, sultana-daam, ja isegi abikaasad pidid seda nende poole pöördudes kasutama.
Printsessid võisid nõuda oma abikaasadelt täielikku monogaamiat ja kui nad seda tegid, lahutati mehe senised konkubiinid enne abiellumist. Naise eelneva nõusolekuta ei olnud mehel lubatud ka uusi orjatare võtta. Seksuaalne intiimsus mehe ja naise vahel sõltus üksnes naise ihast ja soovist.
Abiellunud printsessidel oli palju suurem vabadus kui sultani naistel. Nad võisid oma äranägemise järgi võtta vastu teisi Istanbulis elavaid kõrgest soost naisi, nii türklasi kui ka eurooplasi. Nad võisid käia sultani haaremis alati kui tahtsid, ja kohtusid sageli sultaniga nelja silma all. Neil oli ministrite hulgas kõrge maine ja nad võisid sekkuda valitsusasjadesse nii enda kui oma soosikute huvides. Nad kasutasid seda võimu headel ja halbadel eesmärkidel, vastavalt oma iseloomule ja huvidele. Mitme sellise printsessi nimed on kandunud läbi sajandite, graveerituna monumentide ja rajatiste peale, mille nad püstitasid enda valitsetava linna hüvanguks. Riigi vajadused seadsid aga nende naiste elule ka piiranguid. Kui mehe ametikoht ei asunud pealinnas, lõppes abikaasade kooselu juba mõni kuu pärast abiellumist. Abiellunud printsesside tütred pandi mehele suurte auavaldustega ja nende eest hoolitseti heldelt, nagu seisus nõudis. Poegadele anti rikkalikud võimalused hariduse omandamiseks, kuid nad ei võinud trooni pärida ega õukonnaametisse astuda. Osmanite dünastia umbusaldas sugulasi ja eelistas toetuda palees kasvatatud orjadele ja eunuhhidele, kelle elu ja surm sõltus üksnes ustavusest oma peremehele.

Sultana-ema

Lämmataval päeval 1668. aasta juulikuus naasis Mehpare Emetüllah Rabia Gülnus, sultanite Mehmet IV ja Mustafa II ema, Istanbuli pärast lühikest puhkust Adrianoopolis – ilusas Traakia linnas, mida türklased kasutasid tugipunktina Balkani vallutamisel. Ta oli sündinud kristlasena Kreeta saarel, kuid usku vahetanud ja innukaks moslemiks saanud.
Prantsuse rändur Jean-Baptiste Tavernier, kes oli sellel päeval Osmanite pealinnas külaliseks, kirjeldas pühalikku saabumist. Rongkäigu alguses tulid väikesed janitšaride grupid, marssides, nagu neil kombeks, ilma mingi nähtava rivikorrata, lisaks kakssada tagasihoidlikult riides ratsaväelast ja mõned kuninglike tallide ametnikud. Nendele järgnes nelikümmend ratsaväelast riietatuna roosasse siidi ja ehituna sama värvi elegantsete velvetist nooletuppedega, millele olid tikitud kuldsed liiliad. Peas kandsid nad kiivreid, mille küljes rippusid pikad juusjad ketid, mis krooniku sõnul olid mõeldud lahingus hoopide tõrjumiseks. Nad liikusid edasi kindlas järjekorras: janitšaride aga, kuus kullerit, kaksteist naljakates riietes meest, kes kandsid õlal hõbesauasid, sada koormakandjat (kapici), sada valvurit (cavus), kõik rikkalikes kostüümides, kuussada aednikku (bostanci) koonusjate kübaratega, kakssada kadi‘t, islami kohtunikku, peas valged turbanid, kakssada vaimulikku ja palju muid ametnikke. Vankrite ees ratsutas suurepärastes rüüdes hulk musti eunuhhe ilusate hobuste seljas. Vankrite kõrval olid teised ratsavalvurid. Rabia Gülnus istus koos ühe teise naisega tõllas, mida vedas kuus valget hobust. Iga tõlla jalalaudadel seisis kaks hirmsa väljanägemisega musta eunuhhi. Peened võred võimaldasid printsessidel välja vaadata, ilma et neid ennast oleks nähtud. Sellegipoolest andsid rongkäigu esiotsas olevad ametnikud inimestele märku pead ära pöörata ja mujale vaadata. Valide vankrile järgnes kuus tõlda, mis kandsid tema õukonda ja personali. Järgmisena möödus mitu kanderaami ja neli vankrit, mis olid täis Bitüünia lund, et teha jääd sorbeti ja jookide jaoks, mida sultanad tarbisid suurtes kogustes. Rongkäigus oli 5000 inimest ja tal läks linna läbimiseks kolm tundi aega.
Ehkki Osmani maailmas aktsepteeriti mitmenaisepidamist, oli emal igas peres, vaatamata selle sotsiaalsele seisundile, ainulaadne ja kõrgelt austatud positsioon. Sultanal, kes oli sünnitanud monarhide monarhi, oli kõrgeim seisund impeeriumis ja väga erilisi privileege. Sultana-emana oli tal võimu seraili sees ja sellest väljas. Ta avaldas suurt mõju oma pojale ning võis päris sageli juhtida tema poliitilisi otsuseid ja suhelda välisriikidega.

Portreed: armeenia tüdruk

Järgmisena istus tüdruk Armeeniast, kelle kostüüm oli vähem rikkalikult barbaarne ja lähemal Istanbuli praegusele moele. Tema pead kaunistas fess – selline, nagu kandsid mehed, kaetud paksu sinise siidi puhmaga, mis oli kokku sõlmitud ja kukla taha kinni seotud. Tüdruku näo profiil oli kergelt nõgus ja sellel oli raevukas ilme, kuid tema rahulikkus oli peaaegu loomalik. Tema rohelist velvetpihikut kaunistas lai riba luigeudusulgedest, mille säravvalge värv tugevdas tema kaela elegantsust. Selle ümber kandis ta peenikest ketti hõberipatsikimpudega. Pihta ümbritsesid kuldsed plaadid, mida kohrutasid suured filigraannööbid ja täiesti moodsal kombel kandis ta jalgadel, mille otsast oli tuhvlid vaibale heitnud, siidsukki väheste tikanditega. (De Nerval. Voyage en Orient. 1884.)
(5-08) Sultana-ema poole pöörduti mitmete austust väljendavate tiitlitega nagu ippetlu (väärikas) ja devetlu (võimukas), kuid 16. sajandist alates oli tema tavalisim tiitel lihtsalt valide (ema).

Haarem oli tema isiklik võimuala. Nagu nägime, olid talle selle keerulise asutuse haldamisel abiks ülevaatajad ja mustade eunuhhide pealik, kes vastutas välissuhtlemise eest. Valide korraldas haaremi seltskonnaelu, valmistades ette vastuvõtud, külaliste kostitamised ja tseremooniad, ning dikteeris haaremi elustiili. Ta lahendas arvukaid tülisid ja haldas haaremile assigneeritud märkimisväärset sissetulekut. Tema isiklik pärand, mis tuli tema sultanlikust kaasavarast, oli suur ning ta sai makse ja tulu kinnisvaralt, mida sultan eraldas talle iga kord, kui vallutati uus provints.
Paljudes impeeriumi linnades tehti suuri avalikke töid tänu valide rikkuse arukale kasutamisele. Rajatiste loetelu on pikk ja sisaldab Istanbulis endas võimsaid avalikke saunu Hagia Sophia lähedal, mille ehitas Hürrem ehk Roxelana, ja sultana Cecilia Baffo-Venieri ehitatud saunu Cemberlitases Constantinuse samba lähedal, mis on tänapäevalgi kasutuses. Legend ütleb, et imperaator Constantinus laskis sellesse ausambasse sisse ehitada naelu Kristuse ristilt koos Athena pildiga, sümboolselt ühendamaks paganlikku minevikku kristliku olevikuga. Valide saatis ka sultanit reedestel palvustel ja teistel usutseremooniatel.
Sultaniema ametikoha tähtsust rõhutas majesteetlik tseremoonia tema ametisseastumisel. Sultani surm pööras õukonna koosseisu segi. Kõrged ametikohad anti impeeriumis ju inimestele, keda riigipea isiklikult usaldas. Seepärast lahkusid sultani surma järel ministrid ja suurvesiir õukonnast. Nagu juba teame, tabasid muudatused ka haaremit. Uue sultani troonile tõustes saatsid janitšarid ta Eyüpi mošeesse. Seal pani uus valitseja vööle mõõga, mis oli tema poliitilise ja usulise võimu sümbol, ning palvetas pühas Ayyub Ensari mausoleumis, kes oli olnud prohvet Muhamedi lipukandja ja saanud surma Konstantinoopoli müüride jalamil. Sultanit saatis hiiglaslik rahvahulk, kes palvetas vaikselt, vaadates läbi viimistletud ekraani, mis peitis pühaku sarkofaagi. Siis naasis vastne riigipea paleesse, kus algasid pidustused.
Mõni päev pärast seda rituaali leidis aset uue sultaniema ametissepühitsemine. Tseremooniat, millel suur rongkäik saatis ta sultanlikku residentsi, nimetati valide alay. Janitšarid ja ametnik, kes kandis skeptrit ja diivani sümboleid, kõndis enne valide‘d, kes sõitis tõllas ja kellele järgnes tema õukond. Nende möödumisel visati rahva hulka münte. Sultan ootas ema hobuse seljas sultanilossi lävel ja tervitas teda lugupidamisrituaaliga, mis seisnes tema käe kolm korda suudlemises ja siis oma laubale asetamises. Seejärel saatis sultan oma ema haaremisse. Kaks päeva hiljem saatis sultana suurvesiirile mustade eunuhhide pealiku kaudu mõõga ja karusnaha. Kingid võeti vastu ja vastukingitused tehti erilisel tseremoonial, mis toimus Tervituste värava juures.
Pärast tseremooniat algas haaremis uus ajastu. Sultani emal lubati muuta nii oma eluruumide sisustust kui ka eelkäija kehtestatud reegleid. Ta võis soovi korral võtta aktiivse rolli poliitikas. Tuleb meeles pidada, et paljud sultanad olid eurooplased ja, teadlikuna oma kristlikust päritolust, soovisid säilitada häid suhteid sünnimaadega. Sellistel puhkudel toimisid nad vahendajatena oma päritolumaa ja Poolkuuriigi vahel, võtsid vastu saadikuid, esitasid soovitusi ja volikirju ning pidasid kirjavahetust Euroopa riigipeadega. Valide võim ja rikkus oli aga ebakindel, sõltudes tema poja edukusest. Sultani surm või tagandamine tühistas sultaniema võimu ühe hoobiga. Hiilgaval ametisseastumise tseremoonial ei olnud enam mingit tähtsust ja valide asus ilma eriliste formaalsusteta teele vanasse seraili. Sellisel juhul võisid tema ainsaks lohutuseks olla Adni (ühe võimsa sultani kirjanikunimi) südantlõhestavad värsid:

Ära usu rõõme, mida pakub
pöörlev taevalaotus oma tabamatul teekonnal,
ja isegi kui see seab rõõme sinu silmade ette,
on need petlikud, sest neile järgneb valu.

Pisaratepalee väravad sulgusid endise sultaniema järel igaveseks nagu hiidlaine, mis neelab kaupadega laaditud laeva. Hiilgusest jäi järele ainult unustus, kui impeeriumi esidaam veeretas vanas sultanipalees oma elupäevi surma poole.

Mustad eunuhhid, Kõrge Värava orjad

Lonkides läbi Istanbuli tänavate pikkade laiskade sammudega, saatsid eunuhhid enda hoolealuste naiste tõldu. Nad olid ümarad ja lõdvad, näod habemeteta ja kortsus nagu vastsündinutel. Nad olid pikka kasvu ja pikkade jalgadega, kuid ebaproportsionaalselt lühikeste kehadega. Nad liikusid üksi või gruppides, vahel jalgsi, vahel ratsa, põrnitsedes tigedalt enda ümber, hirmutamaks vastutulijaid ja hoidmaks ära mistahes lugupidamatuseavaldust oma hoolealuste vastu. Eunuhhid olid välismaa ränduritele parim infoallikas, sest nad olid palee-eluga täiuslikult kursis ja vastutasuks heldete kingituste eest jagasid nad innukalt oletatavaid või tõelisi saladusi, mida teadsid. Nad on äratanud uudishimu kui „sootud koletised“ ja haletsust oma kohutava saatuse pärast.
19. sajandi lõpuni olid Istanbuli tänavad eunuhhidest tulvil nagu õieti läbi kogu Osmanite Impeeriumi ajaloo. Kastreerimiskombe algus on kadunud aegade hämarusse. Antiikajaloolased mainivad kohitsetud orje kõikides idamaades Mesopotaamiast Hiinani. Pärslased kastreerisid oma ioonia vange ja andsid koos neitsitega oma valitsejale kingituseks. Kaugel sellest, et see paganlik komme hüljata, aktsepteerisid kristlased seda kuni barokiajastuni, ja castrati‘de heledad hääled olid Rooma Sixtuse kabeli kooris vägagi nõutud. Komme püsis 16. sajandini – nii kaua kui itaalia ooperis säilis nõudlus castrati‘de järele.
Kuna Araabiamaades valitses sugude eraldatuse põhimõte, võeti seal teenistusse eunuhhe, eriti Väike-Aasias ning Meka ja Mediina mošeedes. Neid kasutati ka kreeka-bütsantsi kultuuripiirkonnas, eelkõige usulistel eesmärkidel. Osmani türklased võtsid selle bütsantsi kombe probleemideta üle ja panid eunuhhid naiste eest hoolitsema. Osmanite Impeeriumi ajal pidas iga heal järjel pere enda teenistuses vähemalt paari eunuhhi. Algselt pidasid türklased ainult valgeid eunuhhe; musti hakati võtma alles 16. sajandist, nii nende inetuse pärast kui ka nende võime tõttu operatsiooni taluda.
Islami usk keelab kastreerimise, mistõttu vagad moslemid kasutasid mitmesuguseid abinõusid, vaigistamaks oma südametunnistusi, ilma et olnuks vaja loobuda eunuhhidest. Kui Hiinas olid eunuhhid alati omamaalased, siis Türgis alati muulased. Nad pärinesid kristlikest maadest nagu Gruusia ja Armeenia, või siis Aafrikast, eriti Egiptusest, Sudaanist ja Abessiiniast.
Kohitud orjadega kauplemine oli tulus. Kaupmehed ajasid tavaliselt asju otse Aafrika pealikega, kelle jaoks noored mehed olid lihtsalt kaup, ja kes pakkusid neid hiiglaslikul hulgal. Suhteliselt harva müüdi noorukid maha omaenda perede poolt vaesuse või ahnuse tõttu. Orje veeti Khartoumist mööda Niilust Dongolasse või Etioopiast üle Punase mere nagu sardiine transpordilaevadel, või sõidutati kaamelikaravanidega. Lõpp-peatuseks olid turuplatsid sellistes linnades nagu Meka, Mediina, Beirut, Smürna või Konstantinoopol.

Kastreerimine toimus puhkepeatuste ajal. Operatsiooni tegid juudid või kristlased, mitte kunagi moslemid. Lõikus tehti vähimategi hügieeniabinõudeta ja ainuke vahend verejooksu vastu oli kuum kõrbeliiv. Suremus oli kõrge, kuid orjade hinda arvestades riski väärt. Tavernier kirjutas 16. sajandi lõpus, et must eunuhh oli turul väärt kuni 600 skuudot, ning et Kairos, Pärsias ja Konstantinoopolis ei jõudnud see väärtuslik kaup kunagi orjaturule, vaid müüdi otse rikastele võimukandjatele või seraili endasse.
Kastreerimisvõtted olid erisugused ja nendest ei räägitud palju. Peenis ja munandid eemaldati täielikult, haavad suleti keeva õliga ja oma ülejäänud elu jooksul pidid kastraadid kasutama urineerimiseks torukest. Seda hoiti Paul Rycaut’ sõnul peidus turbani sees. Kastraate, kelle munandid olid ära lõigatud, nimetati spadoni, neid, kelle munandid olid lömastatud, aga thlibae.
Kastreerimise füüsiline ja emotsionaalne mõju varieerus sõltuvalt vanusest, milles ta tehti. Kui operatsioon tehti enne murdeiga ja vajalike ettevaatusabinõudega, olid riskid väiksemad. Murdeea saabumise järel suurenes surmaoht ning säilis mälestus kastratsioonist ja teadlikkus parandamatust kaotusest. Sageli tundsid eunuhhid sügavat kättemaksuiha vägivalla pärast, mida nad olid pidanud taluma, viha nii oma pere kui ka kogu inimkonna vastu, ja alaväärsustunnet.
Iseloomu poolest olid eunuhhid üldiselt pahurad, vihapidavad, julmad ja ülbed, teisest küljest aga lihtsameelsed, avalad ja lapselikud. Nende näod väljendasid harva rõõmu, kuid peaaegu alati viha või tüdimust. Kastreerimise füüsiline mõju oli silmnähtav: eunuhhid oli naisehäältega ning nii „paksud, ümarad, lotakad ja läikivad“, et De Amicise sõnul raamatus Constantinopoli „nägid nad välja nagu täispuhutud elajad“. Kastratsioon põhjustas ka unetust ning nägemise ja mälu nõrgenemist.
Eunuhhid tarvitasid vähe alkoholi, eelistades nautida maiustusi. Nad kiindusid väga lastesse ja loomadesse, kuid enamasti olid ahned raha järele, mida usinasti kogusid, ilmselt selleks, et tunda end võimukamana ja kompenseerida suurt tühjust oma elus. Nad armastasid muusikat ja tantsu ning mustad eunuhhid jäid kiindunuks oma Aafrika kodumaa rütmidesse ja vaimu. Eunuhhid riietusid suure elegantsusega, puhastesse ja kallitesse riietesse ning lõhnastasid end nagu tühised naised. Seraili naiste eest hoolitsema minnes võtsid nad endale uued nimed: Hüatsint, Roos, Nartsiss või Nelk. Need nimed pidid väljendama lillede, neitsilikkuse ja puhtuse hõngu.
Vaatamata kiivate türklaste poolt kasutatud ettevaatusabinõudele, ei kõrvaldanud naiste valvamiseks eunuhhide kasutamine automaatselt mistahes seksuaalse tegevuse riski. Kastreerimisega ei kadunud sugutung täielikult. Eunuhh, kes polnud täielikult kastreeritud, võis nautida oma hoole alla usaldatud naisi vabana igasugusest soojätkamisohust. See oli salasuhtes märkimisväärne eelis. Väga noorelt kastreeritud poistel taastus kaotatu mõnikord, nii et ebameeldivate üllatuste vältimiseks viisid sultani seraili arstid läbi hoolika läbivaatuse mitte ainult vastuvõtmisel, vaid kordasid seda iga paari aasta järel. Kuna eunuhhid puutusid sageli kokku välismaailmaga, võisid nad hankida nii afrodisiaake kui ka seksiabivahendeid, mis aitas kompenseerida seda, mis neil puudus.
Kuna meestega suhtlemine oli haaremi asukatel kogu aeg täielikult keelatud, tekkisid serailis „looduse poolt hukkamõistetud intiimsused“.

Eunuhhid, õnne valvurid

Ei ole vaja, et sulle öeldaks, kes nad on – nad on otsekohe äratuntavad. Neil on seljas fess, pikk tume ülekuub ja euroopa stiilis püksid ning nad kannavad jõuhobunahast piitsa, mis on nende ametisümbol. Nad kõnnivad pikkade sammudega, jõuetult nagu suured beebid. Nad saadavad naisi jalgsi või ratsa, liikudes nende tõldade ees või järel, mõnikord üksi, mõnikord paaris, ja hoiavad silmad lahti mistahes uudishimuliku pilgu või muu lugupidamatuseavalduse järele möödujate poolt. Kui midagi sellist juhtub, teevad nad metsiku näo, mis sisendab hirmu ja vastikust. Muidu ei väljenda nende ilmed mitte midagi või parimal juhul lõpmatut tüdimust kõigest. Ma ei mäleta, et oleksin kordagi näinud eunuhhi naermas. (De Amicis, Constantinopoli, 1877)

(Järgneb)

©Peter Hagen