Francisco Franco – ebatavaline diktaator

Esimesed sammud
Francisco Paulino Hermenegildo Teódulo Franco y Bahamonde Salgado Pardo sündis 4. detsembril 1892 Galicias. See on piirkond Loode-Hispaanias, mille kohalik murre on väga sarnane portugali keelega, kuid Franco suguvõsa oli pärit Andaluusiast Lõuna-Hispaanias. Tulevase diktaatori sünnilinnas Ferrolis asub üks Euroopa parimaid sadamakohti. Seal on sajandeid olnud tähtis laevaehituskeskus ja mereväebaas.
Sõjaväelaseks saamine oli Francisco Francole sama hästi kui ette kirjutatud. Tema mõlemad vanaisad olid kindralid, paljud esivanemad olid teeninud mereväes. Kui Hispaania Kuningriik jäi ilma suuremast osast asumaadest ja kaotas 1898. aastal sõja USA-le, kadus riigil vajadus võimsa sõjalaevastiku järele. Seepärast ei läinud Francisco isa jälgedes mereväkke, vaid astus 14-aastasena Jalaväeakadeemiasse Toledos. Tema väike kasv tekitas instruktorites haletsust. Noorukile pakuti isegi raske vintpüssi asemele kergemat karabiini. Uhke kursant keeldus. Kaaslaste pilgete ja kiusamise eest siiski pääsu polnud. Ka hinded olid Francol keskpärased ja eksamid sai ta sooritatud eelkõige tänu suurepärasele mälule.
Aastal 1910 lõpetas Franco akadeemia nooremleitnandina. Kaks aastat hiljem edutati ta leitnandiks ja saadeti Marokosse, kus ligi paarkümmend aastat oli kestnud Prantsusmaa ja Hispaania võitlus mõjusfääride pärast ning parajasti oli käimas sõda berberi mässajatega. Hispaania armee oli kehva väljaõppega ja kandis raskeid kaotusi. Iseäranis ohvitseridest oli põletav puudus. Teenistus oli ohtlik, kuid pakkus võimalust karjääriredelil tavalisest kiiremini tõusta, või nagu sõjaväelased ise väljendusid – Marokos saad kas kirstu või kindraliks.

Väike major
Nähes, kes talle saadetud oli, mühatas garnisoniülem pahaselt: 163 cm pikkune leitnant nägi välja nagu koolipoiss. Pole üllatav, et Franscisco Franco ise oli endast paremal arvamusel. Nagu noor Napoleon, hakkas ta tõestama, et vaimujõud on lihasjõust üle. Seda oli võimalik teha ainult ühel viisil – sõjaliste saavutustega. Lahingumöllus võitles Franco kõige ennastsalgavamalt ja suutis seejuures veel sõdureidki juhtida. Paljud pidasid teda nõiutuks, sest kuulid lendasid temast nagu imeväel mööda. Juba 22-aastasena tõusis Franco kapteniks.
Aastal 1916 pidi ta siiski äärepealt surma saama, kui sai tabamuse kuulipildujast. Kõhuhaava peeti tollal surmavaks. Palavates ja antisanitaarsetes rindeoludes, kui antibiootikume polnud veel olemas, tähendas sepsis surmaotsust. Kummalisel kombel elas „nõiutud” kapten ka selle üle. Mõnigi pidas teda pärast seda juba päriselt surematuks. Haiglast välja tulles ootas teda autasu ja ülendus. Francisco Francost sai 24-aastasena Hispaania noorim major.
Ometi jäi kasv tema needuseks. Põhja-Hispaanias Oviedos, kuhu vapper mees üle viidi, ei võetud teda tõsiselt ja nimetati mitte „major”, vaid „majorike”. Franco ei teinud sellest välja, või vähemalt teeskles, et see ei häiri teda.
Ühel peol sai ta tuttavaks 17-aastase neiuga, kellel oli uhke nimi María del Carmen Polo y Martínez-Valdés. Rikka advokaadi tütar meenutas Franciscole ema. Kaunitar oli aristokraatlik, vooruslik ja tagasihoidlik. Major püüdis võita María sümpaatiat kirjakestega, mida poetas tema mantlitaskusse või edastas tuttavate kaudu. Paraku polnud ta šansid kuigi suured. Neiu pere ei soovinud väimeheks puruvaest ohvitseri.
Kõik muutis juhus. Kuningas Alfonso XIII otsustas ülendada Francisco Franco sõjaväeliste teenete eest kolonelleitnandiks ja lubas tema pulmas isameheks olla. Neiu suguvõsale ei jäänud valikut. Peagi pärast abiellumist naasis Franco rohkem kui aastaks Marokosse, kus teda endiselt vajati pärismaalasi taltsutama.
Kindralipaguneid oodata ei tulnud Francol kaua. Ta sai brigaadikindrali auastme 3. veebruaril 1926, olles seega 33-aastasena üks Euroopa noorimaid (ja küllap ka lühimaid) kindraleid. Samal aastal sünnitas tema naine tütre, kellele sai samuti nimeks María.
Arvukad autasud ja kuninga tähelepanu ei teinud Francot küll rikkaks, kuid tõmbasid talle avalikkuse tähelepanu. Käitumiselt jäi ta siiski tagasihoidlikuks: peaaegu ei tarvitanud alkoholi, täitis usukombeid, armastas abikaasat ja harrastas ratsutamist.

Vabaduseta vabariik

Kohalikel valimistel 1931 sai monarhia likvideerimist pooldav sotsialistide ja vabariiklaste koalitsioon võidu kõikides suuremates linnades. Maapiirkondades neil erilist edu ei olnud, kuid suuremate keskuste valitsemine oli muidugi kaalukam. Sõjavägi ei soovinud kuninga kaitseks välja astuda ja oma elu pärast kartev Alfonso XIII põgenes välismaale. Nii sündis Hispaanias nn. Teine vabariik. „Vabariiklased” paljastasid peagi oma plaani teha sellest teine Nõukogude Liit. Lausa tšekistliku agarusega sööstsid nad vana riigikorra käsilaste kallale. Algas varanduste konfiskeerimine ja kiriku represseerimine, seaduste muutmine käis aga mõnikord paari tunniga.
Francisco Franco teenis kodumaad edasi ega väljendanud mingeid poliitilisi eelistusi. Kops läks tal üle maksa alles siis, kui uus sõjaminister otsustas sulgeda Jalaväeakadeemia. Lõputseremoonial esines Franco kursantide ees kriitilise kõnega, mida sõjaminister pidas solvavaks. Franco sõjaväetoimikusse kirjutati laitus ja ta võeti jälgimise alla. Siiski ei toetanud ta kindralleitnant José Sanjurjo y Sacanelli mässukatset 1932. aastal. See nurjus, Sanjurjo mõisteti algul surma, siis eluks ajaks vangi, paar aastat hiljem amnesteeriti ja läks pagulusse Portugali.
Kui Asutav Kogu oli 1931. aastal võtnud vastu uue põhiseaduse, venitas president kaua parlamendivalimiste korraldamisega. Aastal 1933 need siiski peeti. Võitis paremtsentristlik partei. Sellest hoolimata andis president valitsuse moodustamise õiguse sotsialistidele. Kui suurim parlamendipartei viimaks siiski valitsusse pääses, alustasid sotsialistid mitmel pool Hispaanias rahutusi, mis Franco sõnul oli püüd asendada tsivilisatsioon barbarismiga.
Soovimata, et riiki juhiks ideoloogiliselt „valele” parlamendienamusele tuginev valitsus, saatis sotsialistist president 1935. aastal parlamendi laiali ja määras endale meelepärase ajutise peaministri. Valimised toimusid järgmisel aastal, kuid vasakpoolsete jõugud häirisid hääletamist ja häältelugemist. Hääled jagunesid „vabariiklaste” ja konservatiivide vahel umbes pooleks, kuid ajaloolaste hinnangul on selge, et valimisseaduste rikkumised olid massilised. Valitsuse moodustasid „vabariiklased” ning hakkasid juba varjamatult rääkima, kuidas „organiseeritud proletariaat” kujundab riigi ümber „sotsialistlikuks vabariigiks” ja liidus Nõukogude Liiduga hävitab kõik oma teel, kuni eesmärk on saavutatud.

Mõõt täis
Ebasoosingus Francisco Franco saadeti 23. veebruaril 1936 Kanaari saartele, ilmselt et ta metropolis jalust ära oleks. Sel ajal valmistas brigaadikindral Emilio Mola y Vidal ette riigipööret. Vandenõu formaalne juht oli meile juba tuttav erukindralleitnant Sanjurjo, kuid kuna tema polnud enam tegevteenistuses, olid praktilised ettevalmistused pandud brigaadikindral Mola õlgadele.
Plaanis oli kiire ja veretu riigipööre. Väljaastumine pidi algama Hispaania Marokos, kuhu pikaajalise sõjategevuse tagajärjel olid koondunud Hispaania eliitväeosad. Franco kõhkles pikalt, kas ühineda vandenõuga või mitte. Alles nädalapäevad enne mässu planeeritud algust nõudis brigaadikindral Mola, et ta ütleks oma lõpliku otsuse. Franco nõustus ja saadeti 11. juulil 1936 Marokosse, et võtta üle sealse 30 000-pealise sõjaväe juhtimine. Avalik kord Hispaanias käis samal ajal alla. Sotsialistid ja monarhistid olid juba hakanud teineteise poliitikuid mõrvama.
Mäss pidi algama 18. juulil, kuid 17. juulil sai mässuplaan „vabariiklastele” teatavaks ja nii oldi sunnitud alustama kohe, planeeritust päeva võrra varem. Franco avaldas 18. juunil 1936. poliitilise manifesti, sotsid aga alustasid 19. juunil aktsiooni, mida nad nimetasid vasakpoolsetele iseloomuliku valelikkusega „üldstreigiks”. Tegelikult toimus hoopis pööbli massiline relvastamine. (Relvalaod olid mõistagi sisse seatud juba ammu, sest ega siis „vabariiklased” igavesti enda kõrval valesid inimesi taluda ei kavatsenud.) Suur osa riigist paiskus anarhiasse. Hiljem hakkasid kommunistid nimetama seda vägivallaorgiat suurustavalt „1936. aasta revolutsiooniks”.
Natsionalistlikud mässajad vallutasid nädalaga umbes kolmandiku Hispaania territooriumist, kuid kiirest ja veretust võimuvõtmisest oli asi kaugel. Alanud oli kodusõna, mis kestis kolm aastat. Sanjurjo kukkus teel Hispaaniasse lennukiga alla. Sõjaväe juhtimine jagunes Mola ja Franco vahel, esimene põhja-, teine lõunarindel.

Üheskoos bandiitide vastu
Mässajatel ei olnud selget ideoloogiat. Neid ühendas soov teha lõpp sotsialistlikule meelevallale ja korralagedusele. Kui kindral Mola 1937. aasta juunis hukkus, jäi kartmatu ja kainelt kaalutlev Franco mässajate vaieldamatuks liidriks.
Saksamaa, Itaalia, ning Portugal tunnustasid ja abistasid sõjaliselt Franco mässulist valitsust, kasutades Hispaania kodusõda ühtlasi ära oma uute relvade katsetamiseks. Suurbritannia, Prantsusmaa ja teised lääneriigid kuulutasid end aga täielikult neutraalseks. See tuli kasuks Francole, sest tema sai Saksamaalt ja Itaalialt tunduvalt rohkem sõjalist abi kui vabariiklased Nõukogude Liidult. Kindlasti pikendas välisabi sõda. Kõige rohkem kannatas tsiviilelanikkond.
Mässajate edu üks peapõhjusi oli „vabariiklaste” jõhker poliitika sõjaeelsel ajal, millega nad üha rohkem inimesi enda vastu häälestasid. Franco osutus seevastu andekaks läbirääkijaks, kes suutis eri ideoloogilised leerid ühise eesmärgi nimel lepitada. Samuti juhtisid mässajaid kogenumad ohvitserid, samal ajal kui vabariiklaste väeosades sõdurid pahatihti oma ohvitserid tapsid. Väga kaalukas oli ka Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi neutraliteedipoliitika. Kui vabariiklaste kontrolli alla polnud jäänud enam suurt midagi peale pealinna Madridi, tunnustasid need riigid 27. veebruaril 1939 Franco valitsust. Madrid vallutati 28. märtsil ja viimased „vabariiklikud” väeosad kapituleerusid 1. aprillil 1939. Tsiviilelanikkonna suureks kergenduseks oli kodusõda lõppenud. Brigaadikindral Franco asetas oma mõõga kirikus altarile ja vandus, et ei puuduta seda enam iialgi, välja arvatud kui välisriik Hispaaniale kallale tungib.

Eluaegne päästja
Franco, kes oli juba 1936. aastal kuulutatud „riigipeaks”, sai nüüd ametliku tiitli El Caudillo de España (’Hispaania juht’) ja sõjalise auastme „generalissimus”.

Nagu ühele tublile diktaatorile kohane, laskis Franco oma võimu esimestel aastatel sadu tuhandeid oletatavaid ja tegelikke vastaseid vahistada, 1,5 miljonit poliitvangi paigutati aastatel 1936–47 190 koonduslaagritesse (nende täpne arv pole teada).
Ummikseisust pääsemiseks sõitis Hitler Berliinist Prantsuse-Hispaania piiril asuvasse Hendaye linna, kus ta 23. oktoobril 1940 kohtus Francoga. Kantsler uskus kindlalt, et 1700 kilomeetri pikkune teekond, külastamaks hispaanlast, osutub läbimurdeks. Ametlikult oli tegemist mitteametliku mõtete vahetamisega, tegelikult lootis Hitler Francot pehmeks rääkida, et Hispaania asuks Saksamaa poolel sõtta. Franco lubas järele mõelda, kuid ta ei soovinud mingil juhul sõdida. Vahetult pärast Prantsusmaa vallutamist oleks ehk Franco Hitleri ettepanekutega nõustunud, kuna aga loodetud kiire võit Suurbritannia üle jäi ära, muutus Franco ettevaatlikuks. Tõsi, Hispaania kavatses operatsiooni „Felix“ käigus okupeerida Gibraltari, millest oleks saanud suurepärane mereväebaas Saksa laevastikule. Ja pealegi, eks olnud ju tema Euroopa peremees? Sellest hoolimata põikles Franco kohtumise ajal kõigist tema soovidest kõrvale. Kui Hitler survestas teda nõudmisega anda oma panus, siis vastas Franco küsimustega. Nõudmiste leevendamise asemel kordas ta neid. Kui Führer ennustas Inglismaa kiiret alistamist ning vihjas, et Hispaania ei saa kauem viivitada, kui ta soovib triumfi jagada, kahtles Franco kirjeldatud stsenaariumis ja lisas, et kui sakslased vallutavadki Londoni, siis jätkavad britid võitlust Kanadast. Kui Hitler soovis, et ta Hispaania teljeriikide liitlasena sõtta tooks, siis Franco põhimõtteliselt keeldus, kuid küsis seejärel, kui palju Saksamaa oleks valmis maksma.
Kuid Franco kartis Suurbritannia võimalikke kättemaksuaktsioone, nii et kohtumisel Hitleriga esitas ta meelega nii palju tingimusi (sealhulgas nõudis Gibraltari ja Prantsuse Põhja-Aafrika liitmist Hispaaniaga), et koostööst Hitleriga välja vingerdada. Franco määras oma tingimused: helde majandus- ja sõjandusabi, pluss Vichy Prantsusmaale kuuluv Maroko. Sakslased pidasid hinda ülemäära suureks, pealegi teati, et Maroko loovutamine Hispaaniale vihastaks Vichy režiimi välja ja teeks koostööle lõpu. Hitler ei saanud Francole pakkuda isegi mitte ülemvõimu Marokos, sest ta ei tahtnud Vichy valitsuselt Põhja-Aafrika kolooniaid ära võtta. Läbirääkimised kestsid üheksa tundi ja lõppesid tulemusteta. Hitler otsustas edaspidi ilma Francota läbi ajada.
Hispaania režiim oli 1940. aastaks lõhenenud fašistide, traditsionalistide, teljeriikide ja lääne liitlaste pooldajate vahel. Hitleriga koostööst keeldudes täitis Franco kõigi asjaosaliste ootusi. Teda ei huvitanud mingi ideoloogia, vaid ainult oma võimupositsioonide kindlustamine. Ametlikult kuulutas Hispaania, et ei osale sõjas, kuid jätkas salamisi Saksamaaga flirtimist, kuni Hitleri võit näis veel võimalik olevat.
Hispaania osalus Teises maailmasõjas piirdus „Sinise diviisiga” (División Azul, ametlikult Hispaania vabatahtlike diviis ehk 250. jalaväediviis). Tingimuseks oli, et nad saadetakse idarindele. USA ja Ühendkuningriigiga Franco tülli minna ei soovinud. Maailmasõjast käis ühtekokku läbi 47 000 hispaanlast, mida ei ole 26 miljoni elaniku kohta palju. Huvitav on märkida, et Sinine diviis osales ka Leningradi blokaadis. Alles siis, kui teljeriikide kaotus oli ilmselge, hakkas Franco liitlastele lähenema.
Pärast Hispaania kodusõda kehtestati seadus, millega Hispaania juht sai täieliku võimu. Isegi Nõukogude Liidu või Hitleri-Saksamaa stiilis formaalset parlamenti ei pidanud Franco esialgu vajalikuks. Alles märtsis 1943 alustas tööd parlament, kuid seda ei moodustatud üldvalimiste teel, vaid fašistliku Itaalia eeskujul kutsekodade esindajatest ja kõrgematest ametnikest. Tal oli õigus vastu võtta seadusi, kuid need vajasid riigipea nõusolekut. Valitsuse moodustas Franco oma äranägemise järgi ja see ei sõltunud kuidagimoodi parlamendienamuse heakskiidust.
Franco Hispaania oli autoritaarne, natsionalistlik ja katoliiklik, kuid tal puudus fašistidele iseloomulik soov riiki ja rahvast radikaalselt ümber kujundada. Ehkki kommunistlikus propagandas jäi Franco igavesti verejanuliseks fašistinäruks, oli tema diktatuur tegelikult traditsiooniline ja konservatiivne.
Aastal 1947 kuulutati Hispaania jälle kuningriigiks. Ilmselt tegi Franco seda ainult monarhistide meeleheaks, sest kuningat ametisse ei seatud. Kuningalossi asus elama hoopis regent Francisco Franco, kelle portree ilmus nüüd rahadele ja postmarkidele ja Hispaania juhi tiitlile lisandusid sõnad „Jumala armust”. Ka riigi ametlik nimetus Hispaania Riik ei muutunud Kuningriigiks enne 1975. aastat.
Franco diktatuur keelustas sotsialistlikud parteid ja kehtestas tsensuuri. Homoseksualism ja prostitutsioon tunnistati 1954. aastal kuritegudeks. Kui Hispaania üliõpilastele tuli pähe demokraatlike riikide eeskujul rahutusi korraldada, suruti need halastamatult maha.

Kuidas nii võib?

Kui Hitleri-Saksamaa oli hävitatud, pani Stalin liitlastele ette Franco kukutada. Tema arvates oli pärast maailmasõda alanud uus ajastu, kus diktatuur oli lubatud ainult kommunistidele. Lääneliitlased piirdusid siiski Hispaania-vastaste sanktsioonide kehtestamisega. Kui algas külm sõda, sai antikommunist Francost üleüldse nende liitlane. Aastal 1950 kohtus Francoga USA president Eisenhower ja leppis kokku, et sanktsioonide mahavõtmise ja 1 miljardi dollari suuruse majandusabi eest lubab Hispaania oma territooriumile USA sõjaväebaasid ja raketid.
USA raha elavdas majanduse. Lisaks vallandas Franco valitsusest vanad aatekaaslased ja pani sinna noored tehnokraadid. See tõi kaasa nn. Hispaania majandusime. Seda soodustasid liberaalsed reformid: piiride avamine, liikumisvabadus, investeeringute ligimeelitamine. Inimesed, kes Hispaanias tööd leida ei suutnud, emigreerusid ja saatsid palju raha omastele, selle asemel et kodumaal sotsiaalseid probleeme tekitada. Kahtlemata tuli kasuks ka see, et Hispaanias ei lubatud ametiühingutel ettevõtjaid terroriseerida, mis oli pidev probleem näiteks Itaalias, Prantsusmaal ja Inglismaal. Nii tõusis Hispaania majanduskasv 1960-ndatel aastatel maailma paremikku. Inimeste sissetulekud kahekordistusid.
Demokraadid vinguvad kommunistidega ühel häälel „valge terrori” ohvritest, kuid pigistavad silmad kinni fakti ees, et ühe elaniku kohta on Franco diktatuuri ajal süütult represseeritute arv tühine võrreldes kommunismiohvritega mistahes „töörahvariigis”.

Vanadele aegadele saabub siiski lõpp
Prantsuse asumaa Alžeeria vabadusvõitluse ajal (1954–62) oli just Hispaanias prantsuse mässajate keskus, kes võitlesid Alžeeriale iseseisvuse andmise vastu. Hispaania ise oli rahvusvahelise surve tõttu sunnitud loovutama Hispaania Maroko peaaegu täielikult Maroko Kuningriigile ja andma 1968. aastal iseseisvuse Ekvatoriaal-Guineale. (Ainult Lääne-Sahara jäi 1976. aastani Hispaania võimu alla.) Hispaania nõudis omakorda endale Briti valdust Gibraltarit, inglased aga arvasid, et erinevalt Aafrikast on Euroopas koloniaalvaldused lubatud.
Igavesti valitseda Franco ei kavatsenud. Aastal 1969 kutsus ta kuningaks 31-aastase prints Juan Carlos de Borbóni, kes oli ekskuninga Alfonso XIII pojapoeg. Aastal 1973 loobus Franco peaministriametist, jäädes ainult „Hispaania juhiks” ja sõjaväe formaalseks ülemjuhatajaks. Tervis ei lubanud enam töötada. Franco ei saanud enam isegi jahil ja kalal käia. Järelejäänud kahe eluaasta jooksul vaevasid teda rasked haigused ja ta elas üle kaks infarkti.
Üks uuema ajaloo edukaimaid diktaatoreid Francisco Franco suri 20. novembril 1975. Tema ainuke laps María del Carmen Franco y Polo sai pärast isa surma kuningalt krahvinnatiitli ja jäi elu lõpuni (2017) frankistide kultusfiguuriks.
15. juunil 1977 toimusid esimesed parlamenidvalimised pärast 1936. aastat. Frankistliku peaministri Carlos Arias Navarro võimult kõrvaldamist kuulutati kuningaks Juan Carlos I. Peaminsitriks sai Adolfo Suáres. Sellega oli ligi 40 aastat kestnud Franco diktatuur lõppenud.

©Peter Hagen