Meistervõltsijad

Mitte alati ei vasta tõele see, mida inimene mustvalgel ajakirjast või raamatust loeb. Meedia ajaloo suurim skandaal toimus 1983. aastal, kui Hamburgis ilmuv ajakiri „Stern” hakkas avaldama väidetavaid Hitleri päevikuid.

25. aprillil 1983 tutvustas „Sterni” reporter Gerd Heidemann pressikonverentsil Hitleri päevikuid, mis olevat leitud 21. aprillil 1945 Dresdeni lähedal toimunud lennuõnnetusel kaduma läinud kastist. Päevikute leidjad soovivat jääda anonüümseks. Selleks et veenduda leitud päevikute ehtsuses, palkas „Sterni” toimetus ekspertiisi tegemiseks mitu nimekat spetsialisti. Eksperdid, nende hulgas inglise ajaloolane ja Hitleri biograaf Hugh Trevor-Roper kinnitasid, et päevikute ehtsuses pole mingit kahtlust. 28. aprillil ilmunud 18. numbris hakkas „Stern” avaldama katkendeid päevikust. Peatoimetaja Peter Koch selgitas sissejuhatuses, et Kolmanda Reichi ajaloo üksikud peatükid tuleb nüüd uuesti kirjutada.
Kuid juba 5. mail teatas Saksa Siseministeerium, tuginedes Koblenzis asuva liiduarhiivi materjalidele, et päevikud on võltsitud. Kriminalistikalaboratooriumis tehtud uuringud näitasid, et päevikud on valmistatud alles pärast Teist maailmasõda.
Kaks „Sterni” kolmest peatoimetajast astusid tagasi. Väljaandja Henri Nannen vallandas Heidemanni ja andis ta pettuse pärast kohtusse. 6. mail reporter arreteeriti. 14. mail nabiti kinni ka tema kaasosaline Konrad Kujau (1938–2000), kes tunnistas ennast võltsimises süüdi ja teatas, et ta sai Heidemannilt 2,5 miljonit marka. Reporter väitis omakorda, et ta on Kujaule maksnud 9,34 miljonit marka. Esialgu jäigi selgusetuks, kui palju kumbki petis tegelikult teenis. Aferistidel ei õnnestunud kohe hakata jõude elama, sest kohus mõistis kummalegi neli aastat vanglakaristust.

Päevikute tegeliku autori Konrad Kujaju näol oli tegemist uuema aja ühe andekama võltsijaga. Kujau, kes valdas 52 kunstniku stiili, tegeles pikka aega kalligraafiaga ja maalide võltsimisega. Kohtus ütles Kujau, et ta ei kavatse ühtegi penni tagasi maksta, mis ta sai Hitleri päevikute eest, sest lõppude lõpuks on ta oma töö hästi teinud. Faktilist materjali päevikute jaoks sai aferist rohketest Teise maailmasõja teemalistest raamatutest.

Kui Heidemann 1982. aastal Kujauga esimest korda kohtus, oli esimene päevik juba valmis. Seoses ravimatu haigusega vabastati Kujau kolme aasta pärast vanglast ja ta pühendus taas maalide võltsimisele ning müüs neid hinnaga 200–1500 marka tükk.
Hitleri päevikute võltsimine on kahtlemata suurim taoline skandaal, kuid ajaloolisi ürikuid on ennegi võltsitud.
1954. aastal tabati pettuselt itaalia kirjanik Giovanni Guareschi, kes fabritseeris Itaalia omaaegse peaministri Alcide de Gasperi kirja, milles ta nõudis lääneliitlastelt Rooma pommitamist, et saavutada sõja kiiremat lõpetamist. Guareschi avaldas kirja faksiimilena oma ajakirjas „Candido”. Kohus tegi kindlaks, et kiri on võltsitud ja autorile mõisteti vanglakaristus.
Sedalaadi võltsingute eest ei ole keegi kaitstud.
1981. aasta aprillis andis „Washington Post” Pulizeri preemia reportaaži eest noore heroiininarkomaaniga. Liigutav lugu oli algusest lõpuni nutika sulerüütli poolt välja mõeldud.

Peter Hagen