Homoseksuaalsus – tungid ja kompleksid

Kahtlemata pole homoseksuaalsus eelis, kuid selles pole ka midagi häbiväärset, see pole pahe ega ka alandus; seda ei saa ka haiguseks pidada; meie peame seda seksuaalfunktsiooni eriliigiks, mille on esile kutsunud teatud seksuaalne arengupeetus. Paljud muistsete ja uuemate aegade suurt austust väärivad isikud olid homoseksuaalid, nende seas terve rida suurkujusid… Homoseksuaalsuse kui kuriteo jälitamine on suur ebaõiglus ja pealegi julmus.

Sigmund Freud

20. sajandi esimese poole kõige mõjukamaks homo-, nagu ka üldse seksuaalsuse teooriaks oli kahtlemata freudism.

Freudi teooria
Erinevalt oma eelkäijatest ja kaasaegsetest, kelle jaoks oli problemaatiline üksnes homoseksuaalsus, rõhutas Freud, et psühhoanalüüsi seisukohast pole eranditu seksuaalne huvi vastassoost isikute vastu mitte iseenesestmõistetav fakt, vaid samamoodi uurimist nõudev probleem nagu omasooarmastuski.
Omasooarmastus põhineb nendel samadel psühhofüsioloogilistel alustel, nagu armastus vastassoo vastu. Kõik inimesed on loomu poolest algselt biseksuaalsed, lõplik homo-ja heteroseksuaalse veetluse vahekord määratakse kindlaks üksnes individuaalse arengu käigus, keskkonna ja kasvatuse mõjul ja kuigi tulemuste erinevus võib olla kvalitatiivse iseloomuga, näitab analüüs, et determinantide vahe­line erinevus on üksnes kvantitatiivne.

Freud põhimõtteliselt ei välistanud, et kunagi tulevikus taandab teadus kõik inimese seksuaalsuse siksakid ja keerukused lihtsatele keemilistele valemitele, kuid kuni seda pole tehtud, on tarvis kasutada psühhoanalüüsi pakutavaid võimalusi. Freudi teooria ei ole ei bioloogia ega isegi mitte psühholoogia, pigem seksuaalsuse mütoloogia (ta kasutas ise meeleldi seda terminit) ja poeetika. Ta ei rääkinud mitte niipalju sugulisest „instinktist“, mis peab silmas eelkõige paaritumist ja paljunemist, vaid „kiindumusest“, mis väljendub ka mitmetes mitteseksuaalsetes vormides, näiteks altruismis või romantilises sõpruses.
Homoseksuaalsuse mõistmiseks (hiljem hakkas Freud kasutama Sändor Ferenczi pakutud terminit „homoerootilisus“) on teadvustamata psüühilised protsessid eriti olulised. Kaasasündinud biseksuaalsuse tõttu on kõik inimesed „võimelised valima endaga samasoolise objekti ja teevad selle valiku oma alateadvuses. Veelgi enam, libiidol põhinevate tunnete suunatusel omasoolistele isikutele on normaalse hingeelu tegurina vastassoole suunatud tunnetega võrreldes sama suur, haigestumise liikumapaneva jõuna aga suurem roll“. Kuid see varjatud, latentne homoseksuaalsus jääb sageli realiseerimata ja isegi teadvustamata. (Freud teadis seda ka oma kogemusest: tema sõprus Wilhelm Fliessiga oli selgelt homoerootilise värvinguga ning Freudi kui põhimõttekindla viktoriaani jaoks oli selle fakti tunnistamine raske ja piinav.)
Seksuaalobjekti, armastuse ja kiindumuse objekti esialgne valik ei sõltu üldse soost. „Psühhoanalüüsi arvates on mehe seksuaalne ainuhuvi naise vastu selgitust vajav probleem, mitte aga miski iseenesest mõistetav, keemilisel külgetõmbel põhinev. Lõpliku soovaliku otsustav hetk saabub alles pärast suguküpsuse saavutamist ja on terve rea veel arvestamisele mittealluvate, osaliselt konstitutsionaalsete, osaliselt väljastpoolt tulevate tegurite tulemus.“
See ei tähenda, et homo- ja heteroerootika on võrdõiguslikud ja võrdselt „normaalsed“. Homoerootika on Freudi arvates seksuaaltungi väärastumine, perversioon, mis on tekkinud psüühilise trauma tagajärjel normaalse psühhoseksuoloogilise arengu käigus. Freud jagab sellised psüühilised traumad kahte liiki.
Esimene trauma on seotud lapse nartsissismiga. Lapsel on algselt kaks seksuaalset objekti: tema ise ja tema ema. Teda emaga siduvate niitide puruksrebimiseks vajab väike, vähem kui kolmeaastane poiss, väga mingit teist olulist isikut, kelleks on tavaliselt isa. Kui mehe kuju, kellega poiss võiks end identifitseerida, ei ole, kompenseerib ta seda alateadlikult pöördumisega omaenese Mina poole, temas suureneb armastus enese vastu, nartsissism. Üks lapse nartsissismi avaldusvormidest on endasarnase lõputu otsing. Poisil võtab see teisele mehele, tüdrukul teisele naisele suunatud armastuse kuju. Selle otsingu käigus loodud omasoolise inimese idealiseeritud kujudele omistatakse kõikvõimalikke ja võimatuid voorusi, samal ajal värvub lapse reaalne Mina enda vastu tuntava vihkamise, häbi, süütunde ja alandusega. Edaspidi muutub lapse nartsissism pide­vaks kättesaamatu ideaalse omasoolise olendi fantoomi püüdmiseks. Nagu kõik meie emotsionaalsed moodustised, muutub see ideaalkuju edaspidi meeleliseks, mille tulemuseks ongi omasooarmastus.

Teine võimalus homoseksuaalse aberratsiooni tekkeks saabub mõnevõrra hiljem. Adekvaatne sooidentifikatsioon eeldab, et poiss peab ületama oma ebateadliku külgetõmbe ema poole (Oidipuse kompleks) ja identifitseeruma isaga, tüdruk aga ületama külgetõmbe isa poole (Elektra kompleks) ja suguelundi, peenise puudumise pärast poiste vastu tuntava kadeduse ning identifitseeruma emaga. Kui see õigel ajal ei toimu, fokuseerub seksuaalne külgetõmme ebasobival objektil ja muutub patogeenseks.
Ühtedel on fikseering negatiivne. Sellise mehe tõmme teise mehe poole on tegelikult naiste eest põgenemine: mitte ükski neist ei ole võrreldav idealiseeritud emakujuga, seksuaalsuhet naisega aga tajutakse kui keelatud intsesti. Sel juhtumil pole peamiseks psüühiliseks protsessiks mitte homoerootiline veetlus, vaid alateadlik heteroseksuaalsete tunnete ja kujutluste tõrjumine ja allasurumine.
Teistel inimestel on omasooline fikseering positiivne. See pole põgenemine millegi „eest“, vaid millegi „poole“. Selline mees ei karda naisi ja tal võib olla nendega seksuaalsuhteid, kuid mehed erutavad ja veetlevad teda naistest tugevamalt.
„Kõigil uuritud juhtudel tegime me kindlaks, et hilisemas vanuses inverteeritud tegid lapsepõlves läbi väga intensiivse, kuid lühiajalise naisele (enamjaolt emale) fikseerumise faasi, millest ülesaamisel nad samastavad ennast emaga ja valivad iseennast seksuaalobjektiks, st otsivad nartsissismist lähtudes endasarnaseid noorukieas mehi, keda tahavad armastada samamoodi, nagu armastas neid ema. Edaspidi leidsime me pidevalt, et näivalt ümberpööratud polnud naiste võlude suhtes sugugi ükskõiksed, vaid kandsid naiste poolt esile kutsutud erutuse pidevalt üle meesobjektidele. Sel moel taastootsid nad kogu elu vältel nende inversiooni tekitanud mehhanismi. Nende sundpüüdlus meeste poole osutus tingituks nende ärevast naiste eest põgenemisest.“ Homoseksuaalsuse paljudest erinevatest tekkepõhjustest tingituna on olemas ka erinevad homoseksuaalide tüübid.
Freudi peen, dialektiline mõte avas homoseksuaalsuse mitmesuguste vormide kirjeldamiseks ja mõistmiseks rikkalikud võimalused, kuid kliinilises praktikas ei saanud Freud oma lähenemisviisi kõiki võimalusi rakendada. Tolle aja tingimustes olid Freudi patsiendid sunnitud oma homoseksuaalset iha alla suruma või varjama, nende üleelamised värvusid süngetesse, haiglaslikesse toonidesse. Seepärast, aga ka oma meditsiinilise orientatsiooni tõttu, huvitus Freud allasurutud, teadvustamata, omaksvõtmata ja seetõttu paratamatult haiglasest homoseksuaalsusest suuremal määral kui avalikust ja teadvustatust. Sellise materjali baasil on võimatu mõista, kas psühhoanalüüsi käigus avanevad probleemid ja omadused – vähenenud enesest lugupidamine, neurootilisus, terav endaga rahulolematus, soov surra jms – olid homoseksuaalsuse enda immanentsed, üldised omadused, või oli see seksuaaltungi vägivaldse blokeerimise ja sellega seotud tundeelu vaesumise tagajärg.

Freud tunnetas oma teooria piiratust, rõhutades, et tema kirjeldatud seksuaalse inversiooni vormid ei ole universaalsed ja ainuvõimalikud. „See, mida praktilistel kaalutlustel nimetatakse homoseksuaalsuseks, võib tekkida paljudest erinevatest psühhoemotsionaalsetest pidurdusprotsessidest; meie poolt välja toodud konkreetne protsess võib olla vaid üks paljudest ja võimalik, et see on seotud üksnes ühe homoseksuaalsuse tüübiga.“
Freudi tähelepanelikult lugedes võib tal leida mitte ühe, vaid mitu erinevat, sageli üksteisele vastu rääkivat homoseksuaalsuse teooriat. Ühelt poolt tõlgendab ta homoerootilisust kui psüühilise arengu universaalset staadiumi, mille juurde indiviid, olles selle kord juba läbinud, enam tagasi ei pöördu. Teisest küljest räägib ta varjatud, latentsest homoseksuaalsusest, millel ei ole kindlaid vanusepiire ja mis võib avalduda millal tahes. Mis siis on latentne homoseksuaalsus – lihtsalt abstraktne aberratsiooni, läbitud arengufaasi juurde tagasipöördumise võimalus, või oma aega ootav varjatud, uinuv jõud?
Küllalt vasturääkivad on ka Freudi viited homoseksuaalsuse arengut soodustavatele perekondlikele teguritele. Ühel juhul on ebasoodsaks arengufaktoriks võimukas, autoritaarne ema ja nõrk isa, see tähendab meesalge defitsiit, mil poisil pole kellegagi samastuda. Teisel juhul on vastupidi: liiga tugev ja jäik, last allasuruv ja seksuaalselt hirmutav isa kutsub poisil esile eemaletõukamise efekti ja psühholoogilise feminiseerumise. Praktiliselt esinevad mõlemad variandid. Kuid võib-olla pole Freudi nimetatud asjaolud mitte homoseksuaalsuse põhjused, vaid üksnes kaasnevad faktorid?
Psühhoanalüüs seletab retrospektiivselt juba väljakujunenud sündroome hästi, kuid prognoosi seisukohalt on väheväärtuslik.
Freudistlik teooria naiste homoseksuaalsusest on vastuoluline. Kuigi lesbide kliinilised haiguslood on Freudil mitmekesised ja dialektilised, absolutiseeris ja õigustas tema psühhoanalüütiline teooria naise seksuaalsusest, milles on eriline tähendus allasurutud „kadedusel peenise pärast“, naiste sõltuvust ja seksuaalset rõhumist. Freudi arvamuse kohaselt on „libiido alati – ja oma loomuse tõttu seaduspäraselt – mehelik, sõltumata sellest, kas see esineb mehel või naisel ja sõltumata sellest, millisele objektile, kas mehele või naisele, see on suunatud“. Kaasaegsed seksuaalselt vabad ja aktiivsed naised tunduksid Freudile, nagu ka igale teisele viktoriaanile, hirmsate ja haiglastena. Nende fallosekesksete hoiakute valguses ei saa lesbiline armastus olla normaalne ja õnnelik. Naine, kes armastab naist, peab olema kas mees või sarnanema mehele, või tahtma mees olla ning kahe naise vahelised suhted jäävad alati mittetäisväärtuslikuks; võrreldes heteroseksuaalsete suhetega on lesbiline armastus ebaküps ja mitterahuldav.

Psühhoanalüütikud nimetavad erinevaid homoseksuaalsete tunnete tekkimise põhjusi naisel: arengu Oidipuse staadiumis peenisekadedusest põhjustatud veetlusobjekti häire, mis sünnitab vastikust heteroseksuaalsete suhete vastu; tütre samastumine isaga selle asemel, et luua temaga objektisuhted; emaga identifitseerumise häire seepärast, et ema kadestab tütart või põeb nartsissismi; lapse objektisuhete häire emaga, mis on seotud masohhismi või eraldumise ja individualisatsiooni raskustega; seksuaalsuse enneaegne ärkamine jne. Kuid kõiki neid protsesse ja nende tagajärgi peab klassikaline psühhoanalüüs patogeenseteks.
Mida pakub psühhoanalüüs homoseksuaalidele konkreetselt? Freud ei nimetanud homoseksuaalsust kunagi haiguseks ja pidas sublimeeritud homoerootilisust sõbrasuhete, altruismi ja inimkonna armastamise oluliseks allikaks ja komponendiks: „Just nimelt ilmsed homoseksuaalid ja nende seas eelkõige need, kes ei luba enesele väljundit tundeaktidena, paistavad silma eriti aktiivse tegutsemisega inimkonna ühishuvide nimel, mis on erootiliste instinktide sublimatsioonist tekkinud huvid.“
Kuid tunnistades sublimeeritud homoerootilisuse seaduspärasust ja isegi positiivset mõju sotsiaalses plaanis, ei näinud Freud realiseeritud homoerootilisusele õnnelikku tagajärge. Vastates ühele ameerika emale, kes kirjutas oma poja arvatava homoseksuaalsuse pärast, kirjutas Freud:
„Kui Te minult küsite, kas ma saan aidata, arvan, et Te peate silmas, kas ma olen võimeline võitu saama homoseksuaalsusest ja asendama selle normaalse heteroseksuaalsusega. Vastan, et üldiselt me ei saa seda lubada. Real juhul õnnestub meil arendada eos kiratsema jäänud heteroseksuaalseid suundumusi, mis on olemas igal homoseksuaalil. Enamikul juhtudel on see aga juba võimatu. See on patsiendi omaduste ja vanuse küsimus. Ravi tulemust ei saa ette ennustada.
Mis aga puutub abisse, mida psühhoanalüüs võib Teie pojale anda, siis see on teine asi. Kui ta on õnnetu, neurootiline, sisekonfliktide meelevallas, kui tal on raskusi suhtlemises teiste inimestega, võib psühhoanalüüs anda talle harmoonia, hingerahu, täieliku efektiivsuse, sõltumata sellest, kas ta jääb homoseksuaaliks või muutub.“
See tähendab, Freud ei anna lubadust muuta patsiendi seksuaalset orientatsiooni, kuid peab võimalikuks võitu saada tema neurootilistest sümptomitest, aidata tal ennast ja oma homoseksuaalsust omaks võtta. Selline seisukoht vastab täiesti kaasaegse humanistliku, sealhulgas ka psühhoanalüütilise psühhoteraapia suundadele. Enamik Freudi õpilasi ja järgijaid on läinud omasooarmastuse ja neurooside ning teiste isikuhäirete samastamise teed pidi, vaadeldes sageli homoseksuaalsust nende põhjustajana.

Psühhoanalüüsi evolutsioon
Mõned Freudi lähimad õpilased suhtusid homoseksuaalsusesse avaliku vaenuga. „Süvapsühholoogiale“ alusepanija Carl Gustav Jung (1875–1961), kes oli poisina ise homoseksuaalse rünnaku ohvriks langenud, suhtus homoseksuaalsusesse vastikusega ja ei uurinud seda põhimõtteliselt, pidades seda sünnipäraseks. Praegu on Jungi vaated saanud populaarseks mõnede ameerika gei-psühhoanalüütikute juures, kes ei võta temalt üle mitte neid seisukohti, vaid arhetüüpide teooria.

Teravat viha homoseksuaalide vastu tundis „freudomarksist“ Wilhelm Reich (1897–1957), kelle isiklikud tunded segunesid poliitiliste hoiakutega: „Meil, marksistidel, pole üldse kalduvust moraliseerimisele, sest 1) homoseksuaalne suhe ei ole kunagi nii rahuldust pakkuv ja õnnelik kui heteroseksuaalne, 2) homoseksuaal, kui ta on väljaspool oma „meeste liitu“, on kaasaegses ühiskonnas eriti ebasoodsates tingimustes, 3) homoseksuaalsus loob erakordselt tugeva psühholoogilise eelsoodumuse fašistlikule ideoloogiale.“ Esimene kinnitus pole tõestatav: kuidas saab võrrelda tundeid, mida sa ise pole kogenud? Teine kinnitus on õige, kuid kas homoseksuaalid on süüdi selles, et neid diskrimineeritakse? Sama põhjendusega võiks inimestele soovitada mitte olla juudid või värvilised. Kolmanda küsimuse juurde tulen tagasi hiljem.
Alfred Adler (1870–1937) luges homoseksuaalsust väärastuseks ja neuroosiks, ent pidas erinevalt Jungist selle teket eakaaslastega ebaõnnestunud suhtlemise tulemuseks. Eriti kahjulikuks pidas ta soolist segregatsiooni koolides ja lasteasutustes. Homoseksuaalide kohtulikku karistamist hukka mõistes pidas Adler samas võimalikuks nende allutamist psühhoteraapilisele sundravile.
Teised Freudi järgijad olid tunduvalt sallivamad, kuid nad muutsid tema kontseptsiooni meditsiiniliseks, rõhutades peamiselt homoseksuaalsuse haiglaslikke omadusi ja töötades välja diagnoosimist võimaldavaid tunnuseid.
Uurides meeste homoseksuaalsuse päritolu (Ferenczi nimetas seda homoerootikaks) rõhutasid Sandor Ferenczi (1873–1933) ja Otto Fenichel (1897–1946) eriti selle aktiivse ja passiivse vormi erinevust. Ferenczi arvates on aktiivne homoseksuaal energiline ja agressiivne, tunneb end igati mehena, tema psüühikas ja kehas pole midagi naiselikku ja teda veetlevad reeglina poisid ja naiselike joontega noormehed, kellesse ta suhtub õrnusega ja protežeerivalt. Vastupidi, passiivset, inverteeritud homoseksuaali eristab naiselik välimus ja käitumine; seksuaalsuhetes meestega tunneb ta end samuti naisena, seepärast veetlevad teda küpsemad ja tugevamad mehed. Esimesel juhul toimub seksuaalse veetluse objekti, teisel juhul subjekti inversioon. Subjektsed (passiivsed, naiselikud) homoseksuaalid suhtuvad oma seisundisse, millega nad puutuvad kokku juba lapsepõlves, rahulikult, kui millessegi endastmõistetavasse, ega pöördu arsti poole, samas kui objektsed tunnevad süüd, kannatavad ja otsivad arstiabi.

Mõned psühhoanalüütikud ei võtnud Freudi üldise biseksuaalsuse ideed ja sellega seotud latentse homoseksuaalsuse mõistet omaks. Sandor Rado arvates tekib homoseksuaalsus individuaalse arengu käigus üksnes kindlate patogeensete faktorite – vastassoo ees tuntava hirmu, heteroseksuaalsete partnerite ajutise puudumise või „ülemäärase vahelduse iha“ mõjul. „Inimene on ainus loom, kes ei õpi kogemustest, vaid ehitab oma vigade kaitseks ratsionaalse põhjenduse… Homoseksuaalsus – see on ebatäiuslik adapteerumine, millega organism vastab omaenese kõrgendatud reaktiivsusele ja erakorralistes olukordades kontrolli puudumisele.“ Seepärast on see põhimõtteliselt ravitav.
Lionel Ovesey eristas „tegelikku homoseksuaalsust“ – omasoolise inimesega seksuaalse läheduse saavutamise püüet ja „pseudohomoseksuaalsust“, mille aluseks on elukondlikud tegurid, mida subjekt ekslikult tõlgendab homoseksuaalsetena.
Ameerika psühhoanalüütik Irving Bieber püüdis leida statistilist kinnitust psühhoanalüütilisele teooriale, võrreldes 106 psühhoanalüütilisel ravil oleva meeshomoseksuaali ja 100 heteroseksuaalist koosneva kontrollgrupi eluteed ja isikuomadusi. 63% homoseksuaalidest ja üksnes 39% heteroseksuaalidest ütlesid, et olid oma emade lemmikud. 65% esimesest ja vaid 36% teisest grupist tunnistasid, et nende emad omakorda tahtsid olla kogu poegade elu keskmes. Maskuliinseid hoiakuid ja tegevusi kiitis heaks vaid 18% homoseksuaalide emadest kontrollgrupi 47% vastu. 66% homoseksuaalidest ja vaid 48% kontrollgrupist märkis oma emade, kes sekkusid nende seksuaalellu ja seda rangelt kontrollisid, puritaanlikku iseloomu. Seksuaalset informatsiooni said nad samuti emadelt. Kolm neljandikku uuritud homoseksuaalidest kartis lapsepõlves kehalisi traumasid, neli viiendikku vältis võistlusmänge ja -olukordi, üheksa kümnendikku vältis kaklusi, kaks kolmandikku tundis end üksikuna jne. Bieberi arvates kinnitab see Rado teooriat, et homoseksuaalne adaptsioon on salajaste, kuid võimsate vastassoo ja heteroseksuaalsuse ees tuntavate hirmude tulemus. Ilmnes ka, et vaatamata Freudi teooriale allub homoseksuaalsus psühhoanalüütilisele ravile. 27% Bieberi patsientidest muutusid pikaajalise analüüsi tulemusena täielikeks heteroseksuaalideks. 72-st eranditult homoseksuaalist tervenesid täielikult 14 (19%) ja 30-st biseksuaalist pooled.
Kuid rõõm osutus enneaegseks. Bieberi väljavõte oli puhtkliiniline, teraapia edukuse hinnang ei põhinenud objektiivselt kontrollitud faktidel või vähemalt patsientide eneste aruannetel, vaid arsti muljetel. Pole teada, kuivõrd kindel ja pikaajaline oli psühhoteraapia tulemus, kas ei pöördunud mõned „terveksravitud“ patsientidest oma homoseksuaalse käitumise juurde tagasi ja kas neil pole endisi homoerootilisi soove. Sama ebakindlateks osutusid teiste psühhoanalüütikute optimistlikud teated. Kuigi neil õnnestus ajutiselt kaotada või vähendada patsiendi sisepinget, puutus too samade probleemidega varem või hiljem taas kokku.
Kui 1960. aastail laienes geide ja lesbide vabastusliikumine ning selgus, et paljude, kui mitte kõigi psühholoogiliste raskuste juured ei asu mitte nende seksuaalses orientatsioonis endas, vaid neile osaks saavas ühiskondlikus stigmas ja diskrimineerimises, tuli ilmseks psühhoanalüüsi kaitsev iseloom, mis „aitas“ indiviidil kohaneda talle juba eelnevalt vaenulike sotsiaalsete tingimustega. Edmund Bergleri ja Charles Socaridese kinnitused, et kõikidele homoseksuaalidele on omane madal eneseaustus, et nad „kannavad endas alateadlikku kannatamise vajadust (psüühiline masohhism)“ ja „elavad ennasthävitava isikliku katastroofi piiril“ kõlasid neis tingimustes parodeerivalt ja solvavalt.

Psühholoogia ja psühhiaatria teoreetiline ümberorienteerumine mõjutas ka psühhoanalüüsi teooriat. Kuigi mõned psühhoanalüütikud eesotsas Socaridesega peavad homoseksuaalsust endiselt psüühiliseks haiguseks ja kurvastavad, et ühiskonna sallivus nende suhtes on suurenenud, eelistab enamik ajaga kaasa minna. Kaasaegne psühhoanalüüs on homoseksuaalsuse etioloogia ja avaldumisvormide individuaalsete ja tüpoloogiliste erinevuste suhtes klassikalisest tundlikum, see tunnistab, et homoseksuaalne iha iseenesest pole haiglane ja sellel on palju põhjusi. Pealegi osutatakse nüüd palju rohkem tähelepanu sotsiaalsetele teguritele, tuletades traditsiooniliselt homoseksuaalidele omistatud ja mõnikord reaalselt eksisteerivaid haiglaseid omadusi (alanenud eneseaustus, viha enese vastu, enesetapukalduvus) mitte homoseksuaalsusest endast, vaid geisid ja lesbisid märgistavast stigmast.
Tuntud šveitsi psühhoanalüütiku Fritz Morgenthaleri (1919–1984) teooria kohaselt võivad kultuuri omadustest tulenevad ebasoodsad arengutingimused moonutada, väärastada ja haiglaseks muuta igasuguse seksuaalse külgetõmbe. Nende protsesside uurimiseks lõi Morgenthaler oma etnopsühhoanalüüsi koolkonna ja pühendas rea uurimusi Lääne-Aafrika rahvaste kultuurile ning mentaalsusele. Morgenthaleri õpilane ja kaasautor Paul Parin näitas seksuaalsuse ja võimu vastasmõju psüühiliste mehhanismide üle arutledes, et mõned traditsioonilise psühhoanalüüsi antihomoseksuaalsed hoiakud ise olid isiksuse kaitsemehhanismideks jne.
Saksa seksuoloogid Martin Dannecker ja Reimut Reiche kritiseerisid filosoofiliselt freudistlikku „tungi“ mõistet ja jõudsid järeldu­sele, et homoseksuaalse iha probleemide juured pole individuaalses, vaid hoopis kollektiivses psühhopatoloogias. Mõistmaks seksuaalvähemuste psühholoogilisi probleeme, ei tule alustada neist, vaid valdavast enamikust. Seksuaalsuse samastamine heteroseksuaalsusega, mille laps omandab varases lapsepõlves, eeldab automaatselt homoerootiliste tunnete allasurumist ja kõrvaletõrjumist. See mitte üksnes ei vaesusta lapse suhteid eakaaslastega, vaid sünnitab temas ka hirmu ja ärevust oma reaalse või näiva homoseksuaalsuse pärast, mis avaldub väliselt kui viha homoseksuaalide vastu: „Tõeline mees peab homosid vihkama!“ Just nimelt selles vihkamises, mitte aga nende eneste seksuaalkäitumises, on varjul massiteadvuses juurdunud negatiivsed stereotüübid ja kujutlused homoseksuaalidest. Ebaterve, väärastunud, argessiivne heteroseksuaalsus patologiseerib ka homoseksuaalide teadvuse ja eneseteadvuse, sünnitades neis kaitsemehhanisme, alanenud enesehinnangut ja teisi haiguslikke sümptomeid ja sündroome, mida psühhiaatriline kliinika interpreteerib hiljem kui homoseksuaalsuse immanentseid, kaasasündinud omadusi. Selle nõiaringi võib katkestada üksnes ühiskondliku, mitte individuaalse teadvuse tasandil ja selleks pole vaja mitte kohanemist valitseva ühiskonna ja selle tavadega, vaid võitlemist nende muutmise eest. Danneckeri ja Reiche vaadetes annab tunda tugev marksistliku klassivõitluse teooria mõju ja kõlavad 1968. aasta üliõpilaste revolutsiooni, millest nad aktiivselt osa võtsid, järelkajad.

Ameerika psühhoanalüütik Richard Friedman täiendab psühhoanalüüsi feministlike teooriatega. Loobudes suhtumast homoseksuaalsusesse kui haigusesse, seob ta isiksuse erootilise kujutlusvõime arengu eelkõige soolise diferentseerimise protsessidega ning meeste ja naiste sotsiaalse staatuse erinevustega. Friedmani arvates on alateadvuse töö algselt tingitud soolisest diferentseeritusest ja alles hiljem – seksuaalse fantaasia diferentseeritusest. Homoseksuaalsed ja heteroseksuaalsed poisid läbivad ühe ja sama diferentseerumise protsessi, mille lõppedes pole enamikul heteroseksuaalsetest meestest enam kalduvust alateadlikule homoseksuaalsusele, aga enamikul eranditult homoseksuaalsetest meestest jääb alateadlik kalduvus heteroseksuaalsusele. Kuid harjumuspärase soolise stratifikatsiooni häirumine, on see siis kaotus jõuproovis tugevama mehega või seksuaalne ebaõnnestumine suhetes naisega, mis kutsuvad esile häbitunde ja meheliku enesest lugupidamise kaotuse, võivad selliseid fantaasiaid provotseerida. Üks patsientidest rääkis Friedmanile, et pärast seda, kui ülemus teda solvas, ta „tundis end nii, justkui too oleks teda nüpeldanud, ja lahkus sellelt kohtumiselt, saba jalge vahel“. Öösel nägi ta aga unes, et grupp huligaane vägistas ta ja sellest hakkas tal veelgi enam häbi, sest ilmsi ei tundnud ta homoerootiliste kujutluspiltide mõjul kunagi erutust.
Erinevalt klassikalisest psühhoanalüüsist, mis oma kõigis variatsioonides pidas analüüsi eesmärgiks patsientide seksuaalse orientatsiooni muutmist heteroseksuaalseks või nende kohanemist nende suhtes vaenuliku ühiskonnaga, arvab „kinnitav dünaamiline psühhoteraapia“, et oma seksuaalse orientatsiooni teadvustamine pole geile vajalik mitte sellest vabanemiseks, vaid vabanemiseks sellega seotud depressioonist, vihast, häbist ja ärevustundest. See lähenemine on täiesti erinev ja Freudi vaadetele (meenutagem tema kirja ameeriklannast emale) palju lähemal kui Socaridese ideed.
Paljud Freudi ideed on üldteaduslikku ja üldkultuurilisse kasutusse juurdunud nii kindlalt, et ei assotsieerugi enam autori nimega. Kui neid dogmaks mitte muuta, on nende heuristiline väärtus tänaseni väga suur. Kuid samasooarmastuse tegelike mastaapide ja sotsiaalsete faktorite mõistmiseks pidi teadus väljuma kliinika ja individuaalsete biograafiate raamest.

Igor Koni raamatust „Kuuvalgus koidikul“ (AS Kirjastus Ilo, 2004)