Saksa kaitsevägi

Iga Saksa kaitseväe esindajaks on sõdur, ükskõik mis väeossa ta ka ei kuuluks ja mis mundrit ta ka ei kannaks. Üksiku sõduri käitumise ja hoiaku järgi hindab avalikkus relvakandjate üldkogu.

Ammust ajast on saksa rahvas olnud sõdurlik rahvas, see on tal veres ja ükski võim ei suuda seda sakslastest välja kiskuda. Sõjamahelik põhijoon on tingitud asjaolust, et saksa sõduril tuli kogu ajaloo kestel pidevalt võidelda oma rahva eluruumi eest, ja seega on ta juba alati kehastanud relvades rahva esindajat.
Ei kusagil ega millalgi elus ei oma edu sellist otsustavat tähtsust, kui just sõduri juures; saavutus oleneb üksiku mehe hoiakust ja teovõimest ning samuti ka sellest, kuidas juhitakse sõdurite massi.
Igaüks meie hulgas pidi peale hakkama kord päris algusest, ka feldmarssalil tuli noores eas läbi rühkida algõpetuse karmist koolist. Seepärast teab igaüks meie juhtidest täpselt, mida võib ning tohib nõuda tema poolt juhitud meestelt.
Saksa sõdurilt nõutakse äärmiselt palju, nõutakse kehalist, vaimset ja hingelist tippsaavutust. See nõue on vaid teostatav selge ja kindla joone pidamise läbi sõjalises kasvatuses, mis toimub kõikjal ühtlaselt, olgu see mere-, maa-, või lennuväes.

Saksa sõdur on sõdade kestel õppinud austama teiste rahvaste sõjamehi. Ta pidas ja peab vastast alati sõduriks, samasuguseks, nagu on ta ise, meheks, kes võitleb samuti oma isamaa eest nagu temagi. Seda lugupidamist, mida saksa sõdur sõjas üles näitas oma vastastele, tasuti temale sõja ajal kurjaga; vastaste propaganda tembeldas saksa sõdurit sõja ajal brutaalseks ja tooreks, pilkas ja solvas teda kõikjal ja alati. Talle heideti ette sääraseid häbitegusid, mille eest teised rahvad oleksid oma sõdureid kõhklematult paigutanud vanglasse; oli tal õnnetus sattuda sõjavangi, koheldi teda seal halvemini ning julmemalt kui mõnda metslooma.
Seni keelduti enamasti üles näitamast saksa sõdurile endastmõistetavat ning loomulikku lugupidamist.
Mispärast?
Levitati muinasjutte saksa nn „militarismist“ missuguse sõnaga ükski arukas inimene ei oska midagi peale hakata. Saksa rahva vastupanujõud suures maailmasõjas põhines eeskujulikul distsipliinil, mis ka siis veel püsis vankumatult ja kindlalt, kui prantsuse väed juba rügementide viisi, nähes vaenlast, hakkasid mässama.
Kui selle „militarismi“ all mõistetakse eeskujulikku, raudset, sõjamehelikku distsipliini, siis tahame ka edaspidi meeleldi alal hoida ,,militarismi“ meie endi ning kõigi nende julgeoleku huvides, kes on end andnud meie kaitse alla.
Eeskujulikult relvastatud ja varustatud, täidab saksa sõdur kindla enesetundega oma kaitseväelisi kohuseid, olles igaühe vastu lahke ja abivalmis, kes vajab tema kaitset.
Igat meest hingestab uhke tunne, kuuluda relvakandjana Führeri rahvussotsialistlikku kaitseväkke.
Kõikjal maailmas nõutakse sõdurilt kuulekust, iseäranis siis, kui lastakse lahingmoonaga, sest vastasel korral kaoks väikseimgi võimalus juhtida vägesid lahingus. Sõdur ei tohi käsule vastu hakata, vaid peab selle täitma  sõltumatult sellest, kas käsk näib temale olevat õige või ebaõige.
1938. aasta märtsist saadik on saksa sõdur käinud mitmel sellisel maal, kus elanikkond kakskümmend aastat pole näha ega kõnetada saanud saksa sõdureid. Ühtegi häält ei kuuldu, mis oleks saksa sõdurit nende sissemarssimiste puhul laitnud.
Iga üksik marssiv saksa väeosa kehastab tervet kaitseväge; nagu lahinguski, on tal igal ülesastumisel alati põhimõte: üks kõige eest – kõik ühe eest! Ning juhul, kui kord mõni kärnane oinas omast osast kõrvale kaldub, astutakse silmapilkselt vahele – selles võib terve maailm kindel olla – ning tehakse kasvatuses tasa, mis seni veel puudulikuks osutus.
Teatud välismaa ajalehed väitsid, et saksa kaitsevägi on nälgimas – ehk juba pooleldi ära nälginud!

Tõeline olukord on hoopis vastupidine. Böömi- ja Määrimaal võib selles igapäev veenduda.
Kuid saksa sõdurite suurepärane füüsiline seisund on suurelt osalt just tingitud kaitseväe toitlustamisest. Saksa kaitseväe toit on koostatud nii, et see vastab ka kõige rangematele nõuetele oma rohkuse, headuse ning toiteväärtuse poolest. Kõigepealt on leivaratsioonid saksa kaitseväes endiselt suured, kui võrrelda neid paljude välisriikide omadega. Igale saksa sõdurile antakse päevas 750 g tuumakat, maitsvat, toitvat ja kaua säilivat rukkileiba.
See leib, mis saksa elanikkonna laiades hulkades on leidnud oma suure vitamiinisisalduse tõttu suurt poolehoidu ning on paljudes pagariärides müügil, katab ka küllaldaselt saksa kaitseväelaste vitamiinide vajadust.
Loomulikult ei ole saksa kaitseväe toitluspõhiaineks mitte üksi leib. Kaitseväe köökidel on sel alal samuti vastavad ülesanded. Peasöömaaeg, s. t. soe lõunasöök, koosneb küllaldasest, kuid mitte üleliigsest lihaportsjonist, rikkalikust kartuli- ja jahutoidust (taigentoidud, klimbid jne.) millele lisatakse veel rohkesti võimalikult värsket juur- ja aedvilja. Peale liha antakse lõunasöögiks 1–2 korda nädalas kala, mil suur tervislik väärtus. Toite valmistatakse väga maitsvalt. Kui väosa ei ole rännakul, ei anta ka siis mitte ainult nn ühepajarooga (Eintopfgericht), s. t. ainult rooga, mis koosneb lihast, kartulitest ja aedviljast, koos keedetuna. Ühepajatoitu antakse vaid kaks korda nädalas. Teistel päevadel antakse eraldi suppi, peatoitu ning järelrooga; vähemalt kaks korda nädalas leidub laual praetud liha.
Kuigi suurköögil on raske pakkuda mitmekesist toitude vaheldust, on seegi saksa kaitseväe köögis paljude katsete järele rahuldavalt lahendatud.
Saksa kaitseväe kokaraamat sisaldab niivõrd mitmekesiseid, kuid siiski kaitseväeköögile sobivaid toite, et tihti nädalate jooksul ükski toit ei kordu.

Erakordset rõhku pannakse toitude vürtsitamisele. Ka selleks on välja töötatud väga otstarbekohased eeskirjad. Ka toitude valmistamise korralikkuse eest kantakse hoolt, et tervisele kasulikud ained, eriti vitamiinid ja mineraalid oleks säästetud ja oma otstarvet täidaksid ning et toiduainete loomulikud maitseväärtused alal hoiduksid ning mõjule pääseksid.
Söömine toimub puhtais, isuäratavais ruumes, nii et lõunavaheaeg on meestele igapidi rõõmuks ja puhkuseks.
Õhtueine koosneb leivast ja mitmesugustest lisanditest, nagu või, vorst, juust, marmelaad ja kalakonservid, sageli pakutakse ka veel väiksemat sooja õhturooga.
Järelikult sööb saksa sõdur sama toitu, mis leidub saksa lihtsas kuid heas perekonnaköögis. Delikatessidest loobutakse küll, kuid oma maitsvuse poolest on saksa kaitseväe köök jõudnud äärmiselt kõrgele tasemele. Kuna toidunorm on sedavõrd rikkalik, et isegi kõvem sööja võib täiel määral rahuldada oma söögiisu ka suurimate kehaliste pingutuste korral, on saksa sõjaväelase kehaline jõudlusvõime sellega alati kindlustatud.
On väeosa rännakul, peab väliköök (nn guljašikahur) asendama alatist kööki. Kuigi väliköögil tuleb tavaliselt piirduda ühepajatoitude valmistamisega, on siingi paljude katsete abil võimalikuks osutunud, pakkuda rikkalikku vaheldust. Nii on ka saksa sõduri väliköögi toidud toiteväärtuse, maitse ning tervislikkuse poolest laitmatud.

„Saksa sõdurid. Teadmisväärt Saksa kaitseväe üle“. Kirjastus „Die Wehrmacht“, Berliin (Tõlge 1939. aasta väljaandest)