John Holmes – suur pornostaar, kellel oli suur

„Kui naine austab seda, mida sa teed ja mida esindad, seda, kuidas sa räägid ja ennast ülal pead, ei pea keegi olema macho ja talle pidevalt komplimente pilduma. Sa pälvid tema austuse, kui kohtled teda võrdsena. Ei maksa talle valetada, kohtle teda kui inimest, nii nagu tahad, et sind koheldaks. Kui ta sind juba austab, siis kohtlebki ta sind nii. Alles pärast nussid ta segaseks.”

John Holmes

John Holmes oli pornotööstuse esimene ja suurim staar. Kuulsaks sai ta muidugi mitte seoses oma näitlejavõimetega  – need olid tal olematud –, vaid tänu oma türa tähelepanuväärsetele mõõtmetele. Kui suur see tegelikult oli, ei saa me ilmselt kunagi teada. Esiteks polnud Holmesil mitte üheski filmis ega ühelgi fotol peenis kivikõva, mis võimaldaks selle suurust kasvõi visuaalselt hinnata.

Staari esimene naine Sharoni sõnul olnud tema mehe riist 10 tolli (25,4 cm). Londimeistri kauaaegne mänedžer ja sõber Bill Amerson väidab koguni, et staari peenis olnud 13,3 tolli pikk (33,78 cm). Selge on see, et ei Holmes ise ega Amerson esitanud tõeseid andmeid. Kõige tõenäolisemalt oli londimeistri riist siiski 24–25 cm.
Kuna Holmes on osalenud umbes 1750 erootika- ja pornofilmis, siis on ilmselt vähe neid mehi, kes on saanud seksida nii paljude naistega kui tema. John on korduvalt väitnud, et ta on seksinud rohkem kui 14 000 naisega, mis on muidugi täielik jama, seda enam, et londimeister oli patoloogiline valetaja.
1970. aastatel oli pornofilmide valmistamine veel tähtsusetu põrandaalune tööstusharu. Aga kui John 1988. aastal parematele jahimaadele läks, oli see muutunud juba rahvusvaheliseks äriks, mille tulusid hinnati sadadele miljonitele dollaritele. John Holmesi sõbrad elavad endiselt Los Angeleses. Bill Amerson meenutab: „Mina olin tema juhendaja, isa, vend ja parim sõber.“ Amerson ja teised temasugused isehakanud pornograafid töötasid Hollywoodis asuvas firmas Gross Roads of the World.
Legendi järgi sai lugu alguse nii: Ühel päeval 1968. aastal sisenes Johni abikaasa Sharon vannituppa ja nägi, kuidas John joonlaua abil oma (pool)kõvastunud suguti pikkust mõõtis. John olevat öelnud, et on avastanud oma suure ande ning kavatseb edaspidi oma elatist pornoäris teenida.
1969. aastal tuli Holmes pornostuudiosse ja küsis tööd. Amerson meenutab: „Võtsin polaroidkaamera, palusin tal riidest lahti võtta, ja kui teda alasti nägin, sain kohe aru, et olin leidnud staari. Ta polnud inetu, kuid ka mitte eriti nägus ja ma ei teadnud, kas ta oskab rääkida, aga tal oli midagi sellist, mida kõik mehed endale sooviksid.“
Kõigest mõni tund hiljem osales John oma esimeses pornofilmis ja nii algaski tema peadpööritav ja skandaalne karjäär.

Jah, Holmes oli staar, aga seadusetähe järgi kurjategija, sest tollal oli USA-s pornofilmide väntamine keelatud. Selle eest võis kuni kolmeks aastaks trellide taha sattuda. Pornofilmide levitamise eest olid karistused aga veelgi karmimad. Amerson: „Osatäitjad leidsime suusõnaliselt kokku leppides. Kui filmisime laupäeval, siis kohtusime kell 7 hommikul suvalises söögikohas. Politsei mõistagi teadis, mida me teha tahtsime ja nad ootasid meid söögikoha ees. Palkasin hommikusöögi ajal neli-viis inimest ja maksin igaühele 50 dollarit meiega koos söömise eest. Siis sõitsime kuue autoga eri suundades minema, et politsei ei teaks, keda jälitada. Võtteplatsil lülitasime telefonid välja, et juhul, kui mõni osaleja peaks olema politsei koputaja, ei saaks ta helistada. Filmisime ühe kasseti täis, võtsime selle kohe kaamerast välja ning keegi viis selle ühte teatud kohta, et filmimisest ei jääks mingeid asitõendeid. Kasum oli päris kopsakas. Ühe filmiseeria tegemiseks kulus 7000–8000 dollarit, aga tõi sisse 70 000.“ See oli suur raha täiesti ebaseaduslikus äris.“
1970-ndatel aastatel oli pornofilmide väntamine ja müük seotud ka organiseeritud kuritegevusega. Bill Amerson oli tollal suur tegija, keda austati ja kardeti. „Kas mind kardeti. Jah. Minu kohta on palju väidetud, aga midagi pole suudetud tõestada. Mind on paljuski süüdistatud, aga ma olen lihtsalt ärimees,“ ütleb Amerson.
Johni ja tema mänedžeri sõprus kestis pornostaari elupäevade lõpuni. Nad elasid lähestikku San Fernando orus, mis on Los Angelese eeslinn. Tööst vabal ajal mängisid nad pesapalli ja tegid plaane, kuidas tõusta pornotööstuse tippu…

* * *

John Holmes (õige nimega John Curtis Estes) sündis 8. augustil 1944. aastal Ohios ühes väikelinnas ja oli pere viiest lapsest noorim. Tema ema Mary June Estes, fanaatiline babtist ja piibliuurija, abiellus 1946. aastal Edward Holmesiga, kes oli maniakaal-depressiivne alkohoolik.
Johni lapsepõlv oli õnnetu. Johni suur riist ei olnud talle ainult õnnistuseks, sest suurte peeniste omanikke vaevavad tõsised erektsiooniprobleemid. Long Dong Silveril oli küll tohutu kürb, kuid kasu sellest polnud – see lihtsalt ei tõusnud. Kahtlemata oli Holmesi vänt suurim valge riist pornotööstuse ajaloos, mis pealegi teatud määral toimis – päris üles ei tõusnud see kunagi. Tõsi, oleks pareminigi toiminud, kui Viagra oleks juba tollal olemas olnud. Endine pornonäitleja Bill Margold meenutab: „Päris kivikõvaks ei läinud Holmesi riist kunagi.

Seda vänta on võrreldud märja soki või käsnaga.“ Bill Margold esines koos Holmesiga paljudes pornofilmides, aga kõige meeldejäävamaks kujunes nende esimene kohtumine. „Holmes kutsuti külalisesinejaks filmi „Diskonokud ja poisu ja 3D“. Mina olin selle filmi peaosaline Harry Balls ja mu vänta imes võrratu Leslie Bulvay, kes olevat olnud pornoäri parim imeja. Ma nautisin toimuvat, kui keegi äkki ahhetas, Holmesi riist nelja naise käest lahti pääses ja mu pea kohale rippuma jäi. Ma vaatasin üles ja nägin seda. Mõtlesin, et see on nagu „Tähesõdade“ alguskaader. Minu riist oli endiselt Leslie Bulvay suus, aga see vajus tunniks ajaks ära, sest nähtu oli mind täiesti pahviks löönud.“
Tollal vändati pornofilme mitte digitaalselt nagu tänapäeval, vaid filmilindile, ning nii naljakas kui see ka pole, üritati luua isegi mingeid tegelaskujusid ja süžeekäike. Kuigi filmide väntamine ja levitamine oli rangelt keelatud, võis neid vabalt näidata X-tähisega kinodes. Üks Holmesi kehastatud tegelaskujusid oli detektiiv Johnny Wadd. Kui Wadd ka kellelegi meelde ei jäänud, siis teda kehastanud Holmesi suur vänt kindlasti. Varsti teadis teda USA-s pea iga naine ja mees, sest mis seal ikka salata – suur riist meeldib kõigile, sõltumata seksuaalsetest eelistustest. Suur riist lihtsalt äratab iha ja imetlust…

Filme vändati Los Angelese kõrvaltänavatel ja autoparklates. Režissöör Bob Chinn ütles 1981. aastal antud intervjuus, et uskus tõsimeeli, nagu suudaks ta tõsta pornofilmid uuele tasemele. Bob Chinn meenutab: „Kui meie hakkasime Johnny Waddi filme tegema, vändati New Yorgis komöödiapornofilmikesi. Los Angeleses tehti sel ajal nõmedaid kooliplikade ja orgiafilme. Puudus igasugune süžee. Me püüdsime siiski pakkuda midagi sellist, mida saaks mõttega vaadata.“
Bob Chinn väntas esimese Johnny Waddi filmi 1972. aastal. Ta kasutas koguni erilist objektiivi, et Johni riist veelgi suurem näiks. Bobi meelest oli Johniga lihtne koos töötada, kuid staari polnud alati võimalik töökorda saada. Bob Chinn: „Tema karjääri algusaegadel oli tal lihtne kõvaks ajada. Täielik erektsioon nõudis muidugi palju verd. John pidi olema väga erutatud, et tal täiesti kõvaks läheks. Iga tüdruk teda muidugi ei köitnud. Mis nüüd viga – Viagra aitab alati! Võtteplatsil oli John täiesti unikaalne nähtus. Ta latras vahetpidamata, pajatades oma luiskelugusid. Kui mõni teema kõneaineks tuli, oli ta kohe sel alal ekspert. Kui ta aga polnud ekspert, nagu tavaliselt juhtus, mõtles ta käigult välja igasuguseid fantastilisi lugusid…“
1970. aastatel oli londimeistri kõige kuulsam partner pornofilmides Dorothea Patton (Seka), kes meenutas 1981. aastal antud intervjuus: „Johni oma oli raske suhu võtta – ime nagu telefoniposti. Muidugi oli lõbus üritada, kuid alati oleks tahtnud rohkem suhu võtta. See oli suurepärane riist, aga lihtsalt ei mahtunud suhu. See oli vist film „Tulivesi“ – üks esimesi filme, kus ma Johniga seksisin. Me ei pannud üldse tähele, et ruumis veel keegi oli. Polnud oluline, kas kaameras oli film või mitte, me lihtsalt nautisime seksi. See oli mu elu parim kepp. John oli minuga väga tundlik ja õrn, selgitas kõike. See oli väga ilus stseen, kuigi teemaks oli vägistamine.“

Seka polnud ainuke, kes Johniga veedetud aega nautis. Laurie Rose kohtus londimeistriga 1982. aastal pornofilmi võtetel ja hiljem isegi abiellus temaga. Nad hakkasid kohtuma Johni majas. John oli siis 38-aastane, Laurie aga kõigest 19-aastane ja londimeistri suur austaja.
„Ma ostsin Johnilt koksi, aga ise ei tõmmanud,“ meenutab Laurie. „Olin üks väheseid pornonäitlejaid, kes ei tarvitanud narkootikume. Filmidega teenisin raha. Aga ma läksin Johni juurde koksi ostma, et teda lihtsalt näha, et saaks kasvõi viis minutit temaga koos olla. Aga see sodi mulle ei meeldinud. Läksin koju Tarzanasse ja jagasin koksi sõpradele. Neile see kraam aga meeldis.’’ Hiljem aga muutis Laurie oma suhtumist kokaiini ja hakkas koos Johniga koksi panema. Tõenäoliselt Laurie isegi armastas Johni. Ta pidas meest elavaks legendiks ja tahtis ennast selle legendiga siduda. Teda ei häirinud ka see, et John ei olnud talle truu. Kuid see ei saanudki teisiti olla, sest just Johni riist oli ju edukas müügiartikkel.
Nüüd töötab Laurie ühes AIDSi-testimise kliinikus. Temaga koos töötab Sharon Mitchell, kes on ka koos Johniga pornofilmides esinenud. 150 pornofilmis esinenud Sharon, kes on saanud isegi auhinna elutöö eest, meenutab: „Siis olid 1970-ndad aastad ja kõigil oli narkotsi kuhjaga. John tegi kord kohvri lahti ja ütles, et tal on hirmus suur riist, öelgu ma vaid, mida tahan. Tal oli seal igasugu kraami. Tema riist natuke ehmatas mind ja ma mõtlesin, et istun nagu teiba otsa ja see on mu ots. Pean kuidagi lõõgastuma. Võtsin mingeid tablette ja ka pisut heroiini. Nii et kui filmimine algas, olin nagu koolnu: mu pea lihtsalt loperdas voodiserval. Mäletan lihtsalt suure pehme käsna tunnet oma vagiinas. Usun, et väga raske on olla pornokuningas, kui kogu su kuulsuse aluseks on ainult peenis. Sama lugu on ka naistega, kes on tuntud oma vagiinade poolest. Väga raske on olla selle imago vääriline, kui sinus nähakse ainult suurt suguelundit.“

Londimeister John on juba ammu surnud, kuid tema filme müüakse endiselt kogu maailmas. Ta oli pornotööstuse täht ja teenis iga filmi pealt keskmiselt 3000 dollarit. Kogu teenitud raha tõmbas ta aga ninast sisse. Tema tollane pruut Julia Saint Vincent meenutab: „Kui ma seda tööd tegin, tegime pidevalt triipu. Liikusime seltskonnas, kus olid uhked majad. Korraldati basseini- ja kokaiinipidusid. Meeletu värk! Kord oli kellegi juures nii suur kokaiinikuhi, et võttis lausa keeletuks.“
Julia oli tollal 21-aastane, John 34. Mida kaugemale nende suhe arenes, seda enam hakkas uimastitarvitamine paljastama mehe süngemat poolt. „Kord käisin koos sõbrannaga joomas ja pidutsemas. Tuli mõte LSD-d panna. Panimegi. Siis läksime koju ja ostsime jäätist kaasa. Ma olin hiljem köögis, ise täitsa laksu all, ja nägin, et jäätise sees otsekui sätendab midagi. Siis taipasin, et John oli koksi jäätise sisse seganud ja tahtis seda mu sõbrannale sisse sööta. Leian, et nii pole ilus oma sõpradega käituda.“
1981. aastal otsustas John oma kuulsust ära kasutades osaleda dokumentaalfilmis „Exhausted – John C. Holmes The Real Story“, mille produtsendiks oli Julia, kuid kelle arvates polnud see lihtsalt dokfilm. Ta üritas oma suhet pornostaariga mõtestada. „Intervjuudest võib näha, kui sarmikas ta tegelikult oli,“ meenutab Julia.

John Holmes oli pornotööstuse vaieldamatu kuningas, kellel oli võimu ja jõukust ja uimasteid ja vägev riist. Paljud mehed oleksid kõige sellega leppinud, kuid mitte John.
„John polnud selle töö järele hull, see ei istunud talle. Ta tegi seda nagu paljud teevad tööd, mis neile ei meeldi, aga millega hästi teenib ja mis aitab peret ülal pidada. Kui ta hommikul tööks valmistus, muutus ta hoopis teistsuguseks. Ta oleks nagu kostüümi selga pannud ja käitus nagu kloun tsirkuses. John nautis oma tööd, aga mitte sellega kaasnevat seksi. Ta oleks tahtnud teha filme, kus poleks seksi. Kui ta pidi võtteplatsil kahe naisega keppima, siis ta tegi seda, aga pärast võttis mõne libu. Kui John oli raske raha kätte saanud, maksis ta seksi eest. Elu näinud inimesena julgen väita, et see oli omamoodi patukahetsus tema seksifilmide eest. Ta tahtis saadud raha kellegagi jagada,“ meenutab mänedžer Amerson.

Johnil oli kolm venda ja õde, lisaks veel poolvend David Bowman (kui John oli 8-aastane, abiellus ema Harold Bowmaniga). Kui Johnist sai pornostaar, ütles perekond temast lahti. Kõik peale Davidi. Kui John Los Angelesse kolis, hakkas ta poolvenna eest hoolitsema ja maksis kinni tema lukksepa väljaõppe.
„John hoolitses mu eest. Ta oli mu kangelane. Kui ma väike olin, käisime Johniga jõe ääres kalal. Ehitasime koos jõetammi. Olime tüüpilised suur ja väike vend,“ meenutab David.
John Holmes lahkus 16-aastaselt kodunt ja läks sõjaväkke. Ta teenis kolm aastat Saksamaal ja kolis 1963. aastal Los Angelesse. Seal tegi ta igasuguseid juhutöid ja 1965. aastal abiellus medõe Sharoniga. Ta oli veel abielus, kui sai tööd pornoäris. Sharon ei suutnud mehe karjäärivalikuga leppida (kuigi ühe legendi järgi oli ise seda soovitanud) ja lõpetas seksisuhted, kuid nad jäid siiski kokku elama. Kui John tõi 1979. aastal koju oma teismelise armukese Doni, jäi Sharon sinna edasi elama. Kasuvend oli selle kummalise kolmiksuhte tunnistajaks.
„Ma ei tea, miks Sharon seda talus,“ meenutab David ja puhkeb naerma. „Kes olekski tahtnud Sharoni-sugust naiseks?“ ja lisab samas: „John armastas Sharonit meeletult. Ta oli naisele omamoodi pühendunud, sest John tegi ise reegleid.“
Johni reeglite järgi elamine tähendas seda, et kolmas armuke Julia ei teadnud aastaid asjast vähimatki.
„Ma ei taibanud, miks ta mulle valetas,“ meenutab Julia. „Ta oleks võinud öelda, et ta on abielus ja mina olen tal kolmas.“
Üheks põhjuseks võis olla asjaolu, et Johnile meeldis valetada. Ta valetas igal võimalusel, kui sel oli vaid kõla. John tahtis alati midagi paremat, olla keegi muu, kes ta tegelikult oli – suure munniga jobu. Ta oli patoloogiline valetaja, kellele valetamine pakkus ilmselt suuremat naudingut kui seks. Ka valetas ta ühes teleintervjuus rahumeeli, et oli ainuke laps perekonnas (mõttetu vale, kuid Johnile oli tähtis, et ka see tähtsusetu fakt tema eluloos oleks vale). Silmagi pilgutamata valetas londimeister samas intervjuus, et ta õppis ülikoolis arhitektuuri. „Käisin California ülikoolis ja olin nälga suremas,“ luiskas John, lisades, et õppis selles ülikoolis füsioterapeudiks ja lastearstiks. Küsimuse peale, kas tal siis ka kraad on, vastas John võluva naeratusega: „Jah, ma lõpetasin ülikooli.“ Tegelikult oli ta ennast patuga pooleks keskkoolist läbi lohistanud. Ka polnud ta roheline barett. Ta läks aega teenima reamehena ja reameheks ta ka jäi. John nautis valetamist, valetas mõnuga ja ilma igasuguse põhjuseta. Ta tahtis olla täpselt see, kellena ta hetkel tahtis olla. Ja alati leidus lolle, kes Johni valesid uskusid.

Pornostaaril oli vähe tõelisi sõpru, aga üks selline oli Joel Hasmal, kes oli Vietnamisõja veteran. Joel kohtus Johniga, kui ta liitus rahupooldajatega ja hakkas pornofotosid tegema. Joel: „Tal oli palju erinevaid elusid ja mina olin tegev ühes neist, aga väga paljudes eludes ma kaasa ei löönud. Mina tundsin Johni kui head poissi, mitte kui paha poissi. Mina olin stabiilne. Mul oli perekond ja ma ei teinud hullumeelseid asju. Ta käis mul külas ja meil oli koos tore olla.“ Fotograafina pidas Joel Johni lihtsalt modelliks, isiklikus plaanis aga nägi ta temas tõsiste probleemidega noort meest. „Kui elu aluseks on ainult riista suurus, on see suur jama,“ ütleb Joel. „Kõik vaatavad seda. Muidugi, kui kellelgi on mingi puue või midagi võrratut, siis on tore sellega raha teenida. Ka üks hobusenäoga naine olevat karnevalil rikkaks saanud. Pornofilmis esinemine on aga väga raske töö. Eks püüdke keppida, kui paarkümmend inimest teid vahivad.“
Räägitakse koguni, et londimeister John oli koputaja, kes käis Los Angelese politseis oma kolleegide peale kaebamas. Tom Blake, endine Los Angelese kõlbluspolitseinik, vahistas kord Johni pornovõtete ajal. Tom meenutab: „Me vahistasime Johni, esitasime talle süüdistuse ja ta anti kohtu alla. Tal oli valida, kas minna kolmeks aastaks vanglasse või vabaneda katseajaga ja mulle kolm aastat koputada. John jäi nõusse, ta ei tahtnud vanglasse minna, sest temasugusega võib seal halbu asju juhtuda. Temast sai kolmeks-neljaks aastaks minu koputaja. John paljastas 30–50 võtteplatsi ja pornoäriga seotud isikuid. Ta andis aadresse, telefone ja kohti, kus võtted käisid. Meil õnnestus palju asjaosalisi vahistada. Kui ta poleks olnud pornostaar, oleks temast saanud politseinik. John nautis võmmitööd ja mängis meie heaks töötades politseiuurija rolli. Kui ta mind aitas, siis võis tema juttu uskuda. Ta käis ise enne meid neid kohti üle vaatamas. Kui me kohale saabusime, oli ta juba kõige kursis. John teadis, mitu magamistuba ja väljapääsu mingil majal on, kas kuskil on põiktänav või tagahoov.“

Alates 1979. aastast oli John Holmesil veel üks elu – narkomaani elu. Ta nautis kokaiini, mida hakati hiljem nimetama kräkiks. Uimastid saidki temast võitu. Kuna pea kogu sissetulek läks ainult narkootikumide ostmiseks, hakkas ta lisasissetulekut otsima Los Angelese tänavatelt, andudes raha eest nii naistele kui ka meestele. Lõpuks hakkas John vargile, müües varastatud asju, et uimastite ostmiseks raha saada. Võttepaigas peitis ta ennast sageli kappi, et kräkki suitsetada. Kui Johnilt ühe intervjuu ajal küsiti, miks ta võtete ajal vahel mitmeks tunniks WC-sse kaob, vastas ta ebalevalt: „See pole mul tavaks. Mõnikord peidan ennast sinna…“ Seda loba ei uskunud muidugi keegi. Lõpuks ei saanud londimeister oma riista töökorda ja keegi ei tahtnud teda enam filmi. Kokaiin oli pornostaari üle täieliku võimu saavutanud.
Julia meenutab: „Siis hakkasid väärtasjad kaduma. Näiteks onult saadud 20-dollariline kuldehe. John ütles, et meie naaber varastas. Mõtlesin, kui jube, et ta sisse tungib. Lasin isegi Johni vennal luku ära vahetada. Nädal hiljem koju tulles leidsin aga ukse eest mööblit ja muud kraami. Helistasin ja uurisin asja. John ütles, et need on mulle. Raske oli mõista, et ühel päeval ta varastab, siis aga kingib asju. Ma panin teistega sama palju narkotsi kui Johniga, aga keegi polnud selline psühhopaat kui tema. John ei tajunud reaalsust. Ta oleks pidanud juba ammu psühholoogi juurde minema, et mõnest lisaelust vabaneda.“
Ilmselt ei oleks John tohtinud sekkuda narkodiilerite vägivaldsesse maailma. John sai seoses oma narkosõltuvusega sõbraks Eddie Nashiga, kurikuulsa Hollywoodi gangsteri ja ööklubi omanikuga, kellel oli kokaiiniärika kurjakuulutav maine. Eddiele meeldis korraldada pidusid, kus ta uhkustas oma uue pornostaarist sõbraga. Vastutasuks sai John kokaiini. Kui saadud kogustest väheseks jäi, töötas londimeister narkodiilerite heaks, keda hüüti „Imedemaa kambaks“ (Wonderland Gang).

1981. aasta kevadel andis Imedemaa kamp Johnile suure paki kokaiini, et ta selle teise linna otsa toimetaks. John aga otsustas tema hoolde usaldatud uimastikoguse enda tarbeks jätta. Seejärel üritas ta valega ennast täbarast olukorrast päästa. Kui tema senised sõbrad ja armukesed olid staari valedega harjunud, siis nüüd oli ta hoopis teistsuguses seltskonnas. Imedemaa kambale Johni jutt ei meeldinud. Nemad tahtsid oma raha. Kuna John ei suutnud erektsioonihäirete tõttu enam tööd teha, ei saanud ta kambale ka maksta. Narkouimas londimeister haudus välja enda meelest kavala plaani, kuid sellest tuli ainult suur jama.
1. juulil 1981 kutsuti politsei Wonderland Avenue 8763, kus oli Imedemaa kamba peakorter. Esimest korda USA kriminalistika ajaloos salvestasid politseinikud kuriteopaiga videolindile. Nad olid avastanud ühe kõige hirmsama mõrva Hollywoodi ajaloos: neli Imedemaa kamba liiget oli surnuks pekstud, toime oli pandud tõeline veresaun.
„Mõrvapäeva hommikul kell kuus tuli John ja ajas mind üles,“ meenutab Amerson, „ta oli üleni verine ja ütles, et peab siit minema pääsema. Ma küsisin, mis juhtus, ja ta ütles, et Laneus ja teised on surnud. Üldiselt ajas väga segast juttu.“
Seoses Wunderlandi mõrvadega vahistati John Holmes 10. juulil. Politseil oli infot, et kolm päeva enne veresauna oli Johnil tekkinud plaan, kuidas oma võlg Imedemaa kambale ära maksta. Ta aitas organiseerida Eddie Nashi röövi.
29. juunil 1981 läks John Nashile külla. Koos tarvitati uimasteid, seejärel John lahkus, kuid jättis turvaukse lahti. Samal õhtul sisenes sellest uksest Imedemaa kamp, kes ründas Nashi ning röövis mitusada tuhat dollarit sularahas ning ka narkootikume. Nii maksis John oma võla ära, aga Nash taipas peagi, et pornostaar oli asjaga seotud. Kõigest mõni tund hiljem oli Imedemaa kamp tapetud. Kuriteopaigal olid ainsateks asitõenditeks John Holmesi verised sõrmejäljed. Kas John oli veretöös vabatahtlik osaleja või lihtsalt vaatleja? John vahistati ja talle esitati süüdistus ettekavatsetud tapmises. Kuid kohtus pakuti talle immuniteeti, kui ta on nõus Nashi vastu tunnistama. Kautsjoni vastu vabanenult oli Johnil kaks võimalust, kas Nash teist korda reeta või mõrvade eest istuma minna. John põgenes Los Angelesest ja redutas Floridas. Pool aastat suutis ta politsei eest kõrvale hoida, kuid jäi lõpuks ikkagi vahele.

John töötas Floridas ühes majas töömehena ja maja perenaine tahtis töömeest võrgutada. Ta kutsus Johni tuppa, jootis talle veini ja palus tal riided seljast võtta. Siis heitis ta pilgu alasti mehele ja hakkas karjuma, et see on John Holmes. Naine kutsus välja politsei ja John vahistati. Suur riist oli ta reetnud! Vahva lugu, kuid see ei vasta tõele. Politsei andmetel vahistati John Floridas, kui ta peksis läbi tüdruku, kelle sutenööriks ta oli. Los Angeleses esitati John Holmesile lõpuks mõrvasüüdistus. Süüdistaja sõnul oli ta tapnud vähemalt ühe ohvri, sest tema sõrmejäljed leiti tapetu voodi peatsi metallraamilt (sõrmejälgede omanik oli kas voodipeatsile toetunud või hoidis sellest kinni, teise käega hoope jagades). John vaikis advokaatide nõudmisel terve protsessi vältel, sest oma jaburate valedega oleks ta kõik advokaatide püüdlused untsu keeranud. Nashi kujutati protsessil kui kurjuse kehastust, Johni aga kui tema süütut etturit. Süüdistaja üllatuseks ei tunnistanud vandekohtunikud John Holmesi süüdi. Tõsi, asitõendid olid kaudsed, kuid väga tugevad.
Siiski mõisteti Holmesile kolm kuud vanglakaristust kuriteost mitteteatamise eest. Vanglas alustas endine pornostaar näljastreiki ja reklaamis seda. Kummalisel kombel võttis ta aga näljastreigi ajal kaalus juurde. Londimeister ise ütles, et paastus söögikordade vahel. Imedemaa bande mõrvas pole tänini kedagi süüdi mõistetud ja ilmselt ei tule tõde kunagi päevavalgele.
Johni kaasosatäitja mitmes pornolühifilmis, Candy Samples, meenutab: „Johni isiksus muutus pärast seda, kui ta avastas enda jaoks kokaiini. Kuid ma pean tõenäolisemaks, et kokaiini tarvitamine langes kokku Johni üha süveneva kibestumisega. Inimesena kadus ta üha enam oma suure vända varju. Ma intervjueerisin Johni 1982. aastal pärast tema vahistamist seoses Imedemaa mõrvadega. John küsis minult 30 minutit kestva intervjuu eest 500 dollarit. Kuigi ta ei tahtnud rääkida kuriteost, milles teda süüdistati, rääkis ta siiski oma peenisest. Ta ütles, et ma pean sellepärast intervjuu eest maksma, kuna kõik tiirleb ainult tema vända ümber. „Kui ma selle äriga alustasin, mõtlesin, et inimestele meeldivad mina ja mu vänt. Siis aga avastasin, et neid huvitab ainult minu vänt. Kui on tegemist naisega, siis ta tahab seda endas tunda. Kui on aga tegemist mehega, siis tahab ta seda ainult imeda, isegi siis, kui väidab, et on hetero. Kui on tegemist paariga, tahab mees näha, kuidas tema naist hiigeltüraga nikutakse ja kuidas naine seda pärast seksimist võib-olla isegi imeb. Igaüks tahab seda riista näha ja katsuda ning hiljem sellest rääkida. Mingil hetkel ma ütlesin endale: „Situ selle peale, et kõik tahavad su munni saada, kuid selle eest tuleb igaühel ka maksta.“ Ma arvan, et John oli endaga lõpparve teinud ammu enne seda, kui ta 43-aastasena AIDSi suri.“

John vabastati vanglast 1982. aastal. Ta hakkas kohe uimasteid pruukima ja pornofilmides esinema. Kuid nüüd olid kasutusel juba videokaamerad. Olid 1980. aastad ja koduvideo oli pornotööstuses revolutsiooni teinud. Nüüd oli see äri seaduslik. Kuigi igati alla käinud Holmes polnud enam mingi menuartikkel, siis tema pornograafiline ja kriminaalne minevik kindlustas talle piisavalt tööpakkumisi. VHS-i buum tähendas seda, et londimeister teenis palju raha, kuid tema elus oli tühimik, sest tema esimene naine Sharon oli ta mõrvaprotsessi ajal hüljanud. Ja esimest korda polnud Johnil majapidajat. Selle tühja koha täitis teismeline pornonäitleja Laurie. Ta meenutab: „John oli väga karismaatiline ja hüpnotiseeriv. Temas oli midagi erilist.“ John jätkas valetamist ja elas mitut elu korraga. Aga mõneks ajaks leidis ta Lauriega siiski stabiilsuse ja õnne. Mõnda aega oli ta elu rahulik. Lõpuks ometi oli ta leidnud kellegi, kes oli ta sõber, armuke ja hingesugulane.
Kuid pill tuleb pika ilu peale. 1986. aastal hakkas AIDS kummitama ka pornotööstust. 1986. aasta veebruaris, kuus kuud pärast esimest negatiivse tulemusega AIDSi-testi, helistas arst Johnile, kutsus staari kohale ja ütles, et ta on HIV-positiivne. Tohter lisas, et see pole AIDS, vaid lihtsalt viirus. John mõistis siiski, et see on lõpp. Ta tõusis püsti, kõndis arstikabinetis ümber laua ja korrutas, et nüüd ta siis sureb. Arst lohutas, öeldes: „John, sa võid veel 20 aastat elada, kui lõpetad suitsetamise, joomise, narkootikumide pruukimise, toitud õigesti ning teed trenni.“ John aga nagu poleks seda kuulnudki. Ta hakkas jooma – kaks pudelit viskit päevas. Suitsetas sigarette 5–6 pakki päevas ja tarvitas ohtralt kokaiini. Ta teadis, et tema päevad on loetud ja just niimoodi ta surra tahtiski. Oma haigust varjates jätkas ta filmides esinemisega. Tema viimaseks „linateoseks“ jäi „The Devil In Mr. Holmes“.
23. jaanuaril 1987. John ja Laurie abiellusid, sest pornostaari tervis muutus aina halvemaks. Oma elu viis viimast kuud veetis John Los Angelese VA hospidalis. 13. märtsil 1988 ta suri, olles kõigest 43-aastane.
„John ei tahtnud, et midagi temast aastaid hiljem purgis hõljub.“ Meenutab Laurie. „Ta tahtis, et ma enne tuhastamist tema alasti keha vaataksin. Seda ma ka tegin. Vaatasin, kuidas ta ahju pandi ja seisin kogu aeg kõrval. See oli väga raske. Mõni päev hiljem saime tuha kätte. Tema ema Mary, vend ja mina sõitsime mootorpaadiga Oxnardist välja, ja kui jõudsime teisele poole Catalini saart, läksime tekile. Keegi ei öelnud midagi, aga seda John just oligi tahtnud. Ta ei soovinud tseremoniaalset matust. Ta tahtis minna tagasi maa sisse ja merre. Ja nii juhtuski. Midagi temast ei hõlju kusagil purgis.“
John oli väikelinna poiss, kes ei kasvanudki suureks. Ja kui keegi ei hinnanud teda kui isiksust, vaid kui suure riistaga meest, siis oli see ikkagi tema süü, et ta isiksusena ei suutnud kellelegi midagi pakkuda. Ta tuli Hollywoodi ja hakkas lihtlabaseks hooraks.
„Kui John oligi hoor, siis oli ta väga hea hoor,“ leiab Laurie, „ja selles pole midagi halba. Tal oli, mida näidata.“
Õige, sellel lool pole moraali, nii nagu pornotööstusel ei saagi moraali olla. Kuid moraal siiski on: sage partnerite vahetamine ja kondoomita seks on meie tervisele palju ohtlikum kui me seni oleme arvata osanud!

©Peter Hagen