Cicciolina – pornostaarist parlamendisaadikuks

Pornotööstuse vanaema Cicciolina pretendeeris 39 000 eurosele pensionile kui Itaalia parlamendi endine saadik. Eriteenistused, mille kasuks ta, nagu ilmneb, töötas, ennäe – pensioni ei maksa.
Nagu teada – naise hiilgeiga on lühike, pornotähe oma veelgi lühem. Ka kõige tuntum, Ungari päritolu pornotäht Anna Ilona Staller, enam tuntud Cicciolina nime all (it. k. sülelused, embused), otsustas ühel heal päeval siirduda teenitud vanaduspuhkusele. Pensioniikka, mis on Itaalias 60 aastat, jõudis pornostaar juba 2011. aastal, ent meedia oli juba mõnda aega täie usinusega arutlenud tema taotluste üle pensioni suuruse asjus. Ilona leidis, et lähtuvalt tema töise tegevuse mitmekesisusest, väärib ta kõrgendatud pensioni – 39 000 eurot aastas, nagu on ette nähtud Itaalia riigitegelastele.

„Erootika on suur universum, kust sa heidad pilgu taevasse, tähtedele ja selgele merele. See on unistus neile, kes tõesti oskavad unistada, sest unistused klammerduvad sinu külge. Minu elu on olnud unistus. Ma elan suure intensiivsusega, sest ma armastan elu. Elu on minu jaoks värv, armastus, seks, fantaasia, loodus. Erootika on elu mõte, pilk, käsi, hellitus. Kui erutav on higi lõhn huultel … Peab olema võimeline erootikat üle kandma.“

                                                                                                    Cicciolina

Pornostaarist parlamendisaadikuks
Kui Ilona Cicciolina Staller 1987. aastal Itaalia parlamenti valiti, tundus paljudele poliitikavaatlejatele, et nüüd on itaallased oma seksiasjaga täiesti segi läinud. Nii segi, et valisid rahvaesindajaks pornostaari. Paljud kommentaatorid leidsid, et Cicciolina võit sümboliseeris Itaalia parlamendisüsteemi lõplikku kokkuvarisemist ning kinnitas, et Itaalia kodanikud eelistavad petistest poliitikutele pornostaari, kes teenib leiba ihualasti laval aeledes ning kodustatud madu oma tagumikku toppides.
Samal ajal näis siiski, et hääletajad ei suuda vahet teha poliitika ja moraalilageduse vahel. Pornostaar esindas loogilist arengut – Cicciolina oli valimistel ainus kandidaat, kes oli veel rohkem korrumpeerunud ja moraalilage kui tema eelkäijad.
Tegelikult oli tema valimine mitmes mõttes positiivne ja isegi liigutav samm, mida võiks nimetada demokraatia ja tavalise inimese võiduks. (Enam tavalisemaks ei saagi ju minna?) Lõppude lõpuks teadsid itaallased Cicciolinast kõike. Riigis, mida laastasid salajased mahhinatsioonid ja räpased skandaalid, ei saanud Cicciolinaga seostada mingit skandaali, sest ta oli neist peajagu skandaalsem.
Kõikide presidendikandidaatide seas ei tulnud kellelegi pähe, et Cicciolina võiks oma poliitilised tõekspidamised maha müüa või maffiale käe ulatada. Silvio Berlusconi kõrval näis see poolpaljas presidendikandidaat suhteliselt puhas. Samal ajal, kui suurem jagu poliitikuid pretendeeris eraelu varjatusele, oli Cicciolina puhul selge, et tema teenib oma rahvast, midagi varjamata.
„Ma tahan, et mind kasutataks,“ sõnas ta (küllap vist mitte esimest korda). „Ülemkojas käitun nagu nunn.“ (Õnneks mitte kui kirikuõpetaja.)
Ühesõnaga, Cicciolina esindas seda sorti seksuaalset glasnostit, revolutsioonilist poliitikakontseptsiooni, kus hääletajad teadsid temast kõike. Cicciolina komme valimiskampaania ajal aeg-ajalt õlapaelu vallandada, et demonstreerida oma rindu, aitas tema populaarsusele kaunikesti kaasa.
Hääletajaile tundus, et nad tunnevad Cicciolinat isiklikult, kuna pea iga itaallane oli näinud tema filme „Atomic Orgy“ ja „Chocolate Bananas“. Nad olid näinud tema katmata keha võlusid filmides, samuti staari kodus voodil lebamas ning mehi ükshaaval vastu võtmas. See oli midagi palju paremat kui armukesega ameleva presidendikandidaadi udune foto kusagil tabloidis.
Valijad mõistsid Cicciolina vajadusi. Loomulikult olid nad vaimustuses ka tema poliitikast. Lõppude lõpuks asutas ju tema ühe maailma esimestest roheliste parteidest. See juhtus aastal 1979 loosungi all „Vali roheline punaste laternate tänavalt“.
Cicciolina vastandas end tuumarelvadele, väites, et „me peame armastama hoopis kuuma päikese all“. Ta ei tahtnud, et loomadele haiget tehakse (püüton Pito-Pito armastab oma tööd, väitis ta madu laval keerutades korduvalt) ning ka keskkonna kahjustamist taunis ta teravalt (kuldne dušš ei kahjusta osoonikihti). Cicciolina on naine, kellega iga Itaalia mees või naine võis end julgesti identifitseerida.
„Ma tahan, et mehed mind armastaksid,“ ütles ta ajakirjanikele. Kõige enam vihkas ta aga tsensuuri. Tema esimene samm pärast presidendiks saamist oleks olnud pornograafiliste väljaannete üle kontrolli kaotamine.
Cicciolina tõi porno bensiinijaamadesse, jäätisekohvikutesse ja kummalisel kombel ka juurviljapoodidesse. Tema käe all sai Itaalias pornograafia kättesaadavaks ka lastele (alates 10. eluaastast). „Pedofiilia on väga pikk sõna lastega vahekorras olemise kohta,“ õpetas Cicciolina mesimagusalt. Seksuaalharidus sai koolides kohustuslikuks.
Cicciolina avas kümneid riigi toetusel tegutsevaid aidsi kliinikuid, mida ta koos oma uue liitlase, printsess Dianaga suure kära ja müra saatel avas. Koos tegid mõlemad ära ka aidsi testi. Enda oma (negatiivse) laotas Cicciolina parlamendi trepile, et kõik seda vaadata võiksid.
Välismaal käsitlesid tema kampaaniad teemasid, mis olid ta südamele (tissidele) kõige lähemal. Eriti edukalt läks tal oma Ungari päritolu esile tuues korda Itaalia ekspordilepingute sõlmimine, mis hõlmasid selliseid rahvusvahelise tähtsusega kaubaartikleid nagu diureetikumid, püütonid ja liibuvad avara dekolteega kleidid.
Järjest suuremat rolli hakkas Cicciolina mängima Bosnia rahuläbirääkimistel. Blondiinist presidendikandidaat flirtis kaasakiskuvalt Serbia liidritega ning andis avalikult pikantset piitsa kasutades Slobodan Milosevicile endale paraja keretäie.
Nagu arvata võis, tähistas tema edu kõige esimesena USA president Clinton, kes ilmus ootamatult ja ette teatamata, lai naeratus huulil, Itaalia parlamenti. Briti kuninglik perekond eemaldus nina kirtsutades kogu sellest tsirkusest ning keeldus Itaalia poliitikajuhti kauni kombe kohaselt vastu võtmast. Oma esimesel visiidil Suurbritanniasse võttis Cicciolinat vastu hoopis Edwina Currie, kes viis ta fetišistlikule ostureisile Londoni Soho sekspoodidesse.
Briti telekanalite kaks esindajat, kes ajaloolist sündmust jäädvustama tormasid, said ajujahis raskelt viga ning nii näitas televisioon presidendivisiidi asemel Cicciolina filmi „Chocolate Bananas“.
Isegi tollane Inglise peaminister Margaret Thatcher kiitis mõneti üllatavas sõnavõtus Itaalia jõulist naispresidendikandidaati, kes ohjad jõuetute meespoliitikute käest otsustavalt ära kiskus.
Järgmine peaminister John Major ja tema abikaasa Norma tundsid end silmnähtavalt ebamugavalt. Võltsilt naeratav John poseeris koos Cicciolinaga fotograafidele ning Norma pomises midagi nende mõlema armastusest loomade vastu. Küllap ei olnud Norma süvenenud Cicciolina lavasuhtesse kahtlaselt ohtra sugulise varustusega mängukoeraga.
Artikkel ajalehes „The Sun“ lubas arvata, et Cicciolina esitas tooride partei ministritele oma kuulsa „kuldse duši“ etenduse, mis seisneb täpsusurineerimises veinipeekritesse. Downing Street eitab seda kategooriliselt tänaseni.

Rahu eest maailmas
Oma 60-ndat sünnipäeva tähistas Ilona 26. novembril 2011. Päringutega väärika pensioni asjus hakkas ta Itaalia sotsiaalteenistusi pommitama juba varakult, rõhudes sellele, et 1980-ndate lõpus oli ta valitud Itaalia parlamenti, ja just see annab talle õiguse mitte ainult 39 000-le eurole, vaid ka muudele privileegidele, nagu näiteks ühiskondliku transpordi tasuta kasutamine ja ühekordsed tasuta lennureisid. Seoses tema nii kaalukate taotlustega avas itaalia meedia diskussiooni – mida nimelt on toonud Itaaliale Cicciolina katmata ilu?

Rääkides oma teenetest Dante kodumaale, osutab ta ise: Radikaalse partei saadikuna töötas ta parlamendis terve ettenähtud aja (1982–1992), kusjuures aktiivselt, olles 12 seaduseprojekti initsiaator. Liigsete eelarvekulutuste vastased kriisi ajal täpsustavad: kõik need seaduseprojektid käsitasid eranditult seksuaalseid vabadusi ja mitte ühtegi neist vastu ei võetudki. Aga Ilonat ei pane kohmetuma seegi. Ta nõuab veelgi enam: peale saadikupensioni võinuks Itaalia riik esitada ta mingi rahupreemia kandidaadiks, sest tema on kogu elu võidelnud rahu eest maailmas.
Muide, Radikaalse partei endine saadik peab enese teeneks ka seda, et veel 1991. aastal, kui Iraak tungis Kuveiti, pakkus tema Saddam Husseinile eriprogrammi „seks tasuks rahu eest“, Ilona arvates oleks see ilmselt ära hoidnud sõja ja päästnud Iraagi liidri võllast. Aga 2006. aastal teatas Cicciolina valmisolekust isiklikult relvitustada ka al-Qaida juht, kes oleks pidanud selle eest tasuma terrorist lahtiütlemisega, nagu pornodiiva rõhutas Bukaresti erootika-messil. Usama ibn Ladin, nagu teada, ei võtnud teda kuulda, ja tasus selle eest ka vastavalt.
Selles, et tema tegevus rahu eest võitlemisel ei õnnestunud, Ilona enese süüd ei näe: nimelt rahu eest kogu maailmas oli tema ju valmis kõigeks. Selle kinnituseks toob Cicciolina näiteid oma edust igas muus sfääris: ei enne ega pärast teda saanud parlamendisaadikuks ükski näitleja ega näitlejanna, kes teenis raha oma kehaga, ega köitnud kogu maailmas sellist tähelepanu nagu tema. Aga peale avaliku karjääri täiskasvanutele määratud kino ning parlamendi tegutses Cicciolina veel ka nähtamatu rinne.

Ungari Mata Hari
Tuleb möönda, et tulevase pornotähe töine biograafia algas väga vara – 13-aastasena. Ta sündis Budapestis 26. novembril 1951. aastal, võõrasisa oli välisministeeriumi ametnik, ema ämmaemand. Algul tahtis Ilona minna ema jälgedes ja hakkas õppima meditsiini, siis innustus arheoloogiast. 1964. aastal sõlmis lepingu Ungari kuulsa moeagentuuriga M.T.I., mis varustas Euroopa turge supermodellidega.
Varsti pärast seda läks Ilona kõikide tuttavate üllatuseks tööle toatüdrukuna Budapesti hotelli Intercontinental. Nagu pornotäht ise on hiljem tunnistanud – mitte ilma Ungari julgeolekuorganite kaasabita, mida ta hakkas varustama infoga ameerika diplomaatide kohta, kes elasid selles hotellis. Muutes järjekordselt elukutset, taas mitte eriteenistuste abita, hakkas ta giidiks-tõlgiks välismaalastele kapitalistlikest riikidest. Ilona kasvas internatsionaalses peres ja valdas juba lapse-east mitut Euroopas kõneldavat keelt. Tema ülesannete hulka kuulus puhkuse ja meelelahutuse organiseerimine lääne-eurooplastele ja USA kodanikele, ent põhiliselt tegeles ta nende suhtumise väljaselgitamisega sotsialismisse üldse, sealhulgas Ungari omasse.
Eriteenistuste kuraatorid hoolitsesid ka väärtusliku agendi piiritaguse karjääri eest. Väljasõit läände tundus täiesti loomulikuna: Ilona Staller abiellus itaallasega, kolis Itaaliasse ja alustas karjääri show-äris.
Kõigepealt töötas Staller raadios. Kuulsaks sai ta osalemisega raadio-show´s „Voulez-vous coucher avec moi?“ (tlk. kas te tahaksite minuga magada) Radio Lunas. Selles show´s kasutas ta esmakordselt nime Cicciolina.
Alates 1970. aastast osales ta mitmes filmis, aga tema täisväärtuslikuks kinodebüüdiks võib lugeda 1975. aastal ekraanile tulnud filmi „La liceale“ (Kiusaja), milles ta mängis Monicat, peategelase lesbist klassiõde. 1978. aastal tekitas Cicciolina suure skandaali, kui ta teleshow C’era due Volte ajal paljastas oma tissid, mis kuni tolle hetkeni oli Itaalia televisioonis mõeldamatu.
Viis aastat hiljem tuli ekraanile Cicciolina esimene läbinisti pornofilm „Punane telefon“, milles Ilona andis n-ö oma maksimumi. 1986. aastal tekitas furoori teine – „Ciccolina – nr 1 – hobuse vägi“, milles Ilona partner Denise Dior „tegeleb“ täkuga. Ilona ise nii kaugele ei läinud, kuigi oma mälestustes mainib, et tal oli seksuaalkogemus koeraga. Olid sellised harrastused kooskõlastatud nähtamatu rinde võitlejatega, sellest staar ei räägi, ent harjutusi poliitilise rinde kuraatoritega kahtlemata aktsepteeriti.
Itaalia poliitikasse astus Ilona pornokuulsuse laineharjal. 1985. aastal liitus Cicciolina Radikaalse parteiga (Partio Radicale) ja võitles nälja vastu ja inimõiguste eest maailmas, samuti protesteeris ta aktiivselt Itaalia astumise vastu NATO-sse ja aatomienergeetika arendamise vastu. Võtted täiskasvanute kinos ei seganud, vaid soodustasid Cicciolina aktiivset sotsiaalset elu, mis ka selles osas osutas tema ajaloolisele kodumaale hindamatuid teeneid salastatud andmete hankimise ja Itaalia parlamendis Ungarile kasulike seadusprojektide väljatöötamise näol.
Nagu kinnitavad teadjad Ungarist – töötades eriteenistuste kasuks, magas ta pea kõikide senaatoritega – Itaalia parlamendi ülemkoja saadikutega. Tänu sellele oli Ungari luurele, aga selle kaudu ka KGB-le aegsasti teada, millised seaduseelnõud vastu võetakse, millised mitte. Peale selle oli ta intiimsuhetes nii suure hulga poliitikute ja ametnikega, kes seisid jõustruktuuride eesotsas mitte ainult Itaalias, vaid ka teistes Lääne-Euroopa riikides, et omal ajal loodi Ungari julgeolekuteenistuses terve arvutitsehh ainuüksi temalt saadud info läbitöötamiseks ja analüüsiks. Cicciolina tõi oma „operaatoritele“ kastaneid tulest välja ligi 30 aastat – kui ta värvati, polnud ta veel 18-nenegi, aktiivsest tegevusest loobus aga 47-sena.
Objektiivsetel põhjustel katkes Cicciolina koostöö Ungari salateenistustega 1989. aastal, kui langes Berliini müür, aga ka agendi kodumaal toimus poliitilise süsteemi vahetus. Samal aastal esines ta ka viimast korda pornofilmis. Peaaegu 20 aastat kestnud pornonäitleja karjääri jooksul esines ta filmides koos sellitse tuntud staaridega nagu John Holmes, Ron Jweremy, Peter North ja Rocco Siffredi. Pärast seda oli Cicciolina veel kolm aastat Itaalia parlamendi saadik, ent salaoperatsioonid langesid ta elustsenaariumist iseenesest ära – nõudlus keha järele jäi, agenditeenuste järele enam mitte.

Isiklik elu
Pornotähe isiklik elu oli tormiline, perekonnaelu aga ei õnnestunud, mis, muide, pole tema elukutset arvestades sugugi harukordne. Abielu itaallasega lagunes. 1991. aastal läks ta mehele veidrikust ameerika kunstnikule Jeff Koonsile ja kolis elama USAsse. Pärast poja Ludwigi sündi hakkas Cicciolina rääkima tagasipöördumisest pereväärtuste juurde, oma käitumise reguleerimisest. Kadusid roosad sukad, valged stilettod ja avara dekolteega kleidid. Ainus kord, kui Cicciolina tissid veel avalikkuse ees välgatasid, püüdis ta demonstreerida solidaarsust maailma naisõiguslastega, ning ka siis tegi ta seda vaid selleks, et oma last rinnaga toita.
Cicciolina keskendus tasuta lasteaedade loomisele ning pidas koolides uimastitevastaseid loenguid. Pornoseadused muutusid rangemaks (nende müük keelati koolide, lasteasutuste ja kirikute läheduses). Taas sai pornograafia kättesaadavaks (vähemalt ametlikult) vaid üle 21-aastastele kodanikele.

Algul oli abielu lootustandev. Ameeriklane voolis oma naisest kipskujusid ja joonitas pilte ühe süžee arvututes variantides – „Armastus Cicciolinaga“. Pornoamatsooni populaarsuse tipul oli neil hea minek, ent tipp möödus kiiresti, nõudlus nende järele langes ja perekondlik harmoonia lõi kõikuma. Nagu kinnitab Cicciolina ise oma autobiograafias „Tahes-tahtmata“ ebakõla andis tunda pea kohe pärast pulmi, ent perekondlik bisnis tappis lõplikult. Järgnes lahutus, siis kurnav võitlus eksmehega õiguste nimel lapsele. Isa viis poja ära „kõlvatu ema“ juurest, ema taastas kohtu teel oma vanemaõigused.
Pärast lahutust Koonsist muutus Cicciolina poliitika järjest parempoolsemaks, algasid kampaaniad rangemate karistuste kehtestamiseks lastepilastajatele, narkokaubitsejatele ja juurviljapoodidele, kus müüdi pornograafilisi väljaandeid.
Leidmata end perekonnaelus, otsustas Cicciolina pärast pornokarjääri lõpetamist naasta poliitikasse. Aastal 2002 püüdis kandideerida parlamenti sedapuhku oma kodumaal Ungaris. Valimiskampaaniasse läks ta peamise trumbiga – lubadusega, et paljastab tissi oma poliitilise positsiooni näitamiseks. Lubadus puudutas vasakut rinda – see sümboliseeris vasakparteid, kuna Ilona Stalleri sõnutsi intervjuus „Magyar Nemszetile“ hakanuks ta võidu korral tegelema Budapesti töölisrajooni kodutute ja pensionäride probleemide lahendamisega. Tissitrikk, tõsi küll, ei aidanud: erinevalt Itaaliast sooviti kodumaal leiba rohkem kui tsirkust. Cicciolina ei suutnud koguda vajalikku arvu allkirju isegi oma kandidatuuri ülesseadmiseks.
Pärast kodumaist läbikukkumist naasis ta Itaaliasse, kus kavatses võidelda Milano linnapea ametitooli eest. Selle valimiskampaania peamine loosung kõlas nii: „Tehkem Milano erutavaks linnaks!“
„Ma olen Milanos sageli olnud ja näen, et see suurepärane linn on muutunud igavaks ja puudulikult elamiskõlblikuks,“ kuulutas Cicciolina. „Aga Milano on ju Itaalia majanduslik ja moraalne pealinn!“
Vaatamata lubadusele teha Itaalia moraalne pealinn „lõbusaks ja erutavaks“, polnud Ilonal edu ka siin. Võib eeldada, et sellest jäi ebameeldiv sade – Milano läbikukkumine purustas lõplikult Cicciolina kire poliitiliste projektide vastu. Sellele järgnes aktiivsusepuhang äri alal: vanu sidemeid kasutades hakkas närtsiv staar tegelema korraga mitme Ungari-Itaalia kommertsprojektiga. Triumfaalseks ei kujunenud neist ükski. Otsiva energilise natuuri viimane sähvatus tuli muusikas: mõistagi olid kõik tema laulud seksist. Neist kõige tuntumat – Muscolo Rosso (pühendatud mehe sootunnusele), milles ülikülluses ebatsensuurset sõnavara, Cicciolina Itaalias välja anda ei saanudki. Ent see sai hitiks teistes maades, peamiselt neis, kus teksti sisust aru ei saadud. Tõsi küll – spetsialistid leiavad, et nõudlus Cicciolino plaatide järele interneti-eelsel epohhil seletub eranditult nende pakendite ühetähenduslikust kujundusest.
Ja oligi käes viimase otsustava lahingu aeg – võitlus pensioni eest. Ilmselt mitte ajendatuna heast elust, aga teist ju enam ei tule. Memuaarid on kirjutatud, 30 aastaga kogutud saladused maha müüdud. Ei saa ju enam ka rambivalgusse tagasi pöörduda…

©Peter Hagen